Lambakasvatuse alused Koostaja: dots. Peep Piirsalu Sheep Production 1 Sisukord 1. Lambakasvatus Eestis ja lambatõud 1.1. Lammaste arvukus, lambakasvatussaaduste tootmine, lambafarmide suurus Eestis 1.2. Lambakasvatuse perspektiivid 1.3. Eestis aretatavad lambatõud, nende jõudlusnäitajad 1.3.1. Eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu väljakujundamise ajalugu. 1.3.2. Eesti maalammas 1.3.3. Eesti tumedapealine lambatõug 1.3.4. Eesti valgepealine lambatõug 1.3.5. Teised Eestis aretatavad lambatõud. 1.3.5.1. Tumedapealised lihalambatõud 1.3.5.2. Valgepealised lihalambatõud 1.4
1.Lambakasvatuse olukord, lammaste arvukus Eestis, perspektiivid Eestis on traditsiooniliselt aretatud kahte eestimaist lambatõugu- eesti tumedapealine.lambatõug ja eesti valgepealine lambatõug. Viimastel aastatel on alustatud ka erinevate lihalambatõugude nagu tekseli, suffolki, dorseti ja dala lammaste kasvatamist Eestis. Need tõud on eestimaiste lambatõugude parandajad tõud. Kasvatatakse vähemal määral ka teisi tõugusid nagu islandi lambaid, swifteri lambaid, soome maalambaid, gotlandi lambaid, Suurbritanniast pärit swaledale lambaid, muulasid, sinisepealisi leisteri lambaid, kuid nende arvukus ja kasutamine on piiratum. Lambakasvatussaaduste turu situatsioon on selline, et viimastel aastatel on suurenenud lambaliha hind ja ka pargitud lambanahkade hind
Lambakasvatus Eestis Arvukus, saaduste tootmine Lambakasvatus on olnud Eestis veise- ja seakasvatuse kõrval täiendavaks loomakasvatusharuks. Tõsi, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses oli lambakasvatus oma mahult põllumajanduses olulisel kohal. Suurim lammaste arv Eestis oli 1922.a. kui siin loendati 745 tuhat lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Näiteks 1938/39. a oli Eestis 695 000 lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Kui üheksakümnendate aastate alguses oli Eestis veel ligikaudu 140 000 lammast, siis praegu loetakse ületalve peetavate lammaste arvuks ca 72 400 lammast (tabel 1). Üheksakümnendate aastate algus oli lambakasvatusele raske periood. Taandarengu põhiliseks põhjuseks oli lambaliha- ja villatootmise madal tasuvus, põllumajandustootmise üldine allakäik üheksakümnendate aastate alguses ning probleemid lambaliha ja villa realiseerimisel
probleemne võrreldes teiste loomakasvatusharudega. Lambakasvatuse tulukus suureneb, sest lisandub mahepõllumajandustoetus. Eestis on olemas ka kaks mahelihatöötlejat: AS Saaremaa Liha-ja Piimatööstus ja OÜ Märjamaa lihatööstus. Eesti tumedapealine lambatõug on saadud eesti lamba ristamisel srapseriga. Eesti tumedapealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 ?m). Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvad ega. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodangug a kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga (vt. tabel 6, 7). Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu1,50 talle poeginud ute kohta (tabel 6ja 7). Tänapäeval on eesti tumedapealise lambatõu
LAMBAKASVATUS Lammaste lihajõudlus ja selle hindamine Lambaliha võib eristada loomade vanus järgi, kusjuures lambaliha on lammastelt saadud liha üldmõiste. Täpsem määratlus on talleliha (alla 12 kuu vanuste noorlammaste tapmisest saadud liha). Lambakasvatuse peaeesmärk on toota noorlambaliha. Lambaliha all mõistetakse üle 12 kuu vanuste lammaste tapmisest saadavat liha (uted, jäärad, noorlambad 1-2a). Uted ja jäärad lähevad lihaks siis, kui toimub sugulammaste praakimine. Praakimise põhjuseks on madal toodang, udarapõletikud, jalgade probleemid jne. Praakloomasid võib karjas olla 25%, seega uuendame iga nelja aasta tagant terve karja. Tavaliselt on see arv 10-15% täiskasvanud uttede arvust. Maailmas tapetakse tallesid erinevad vanuses, see sõltub kohaliku turu traditsioonist. Võib eristada kahte sorti talleliha: 1
LOOMAKASVATUS Lambakasvatus 1) Lambakasvatuse olukord ja perspektiivid Eestis (lammaste arvukus, karjade suurus, lambakasvatuse suunad). Aasta Lammaste arv (tuh) 1992 123,1 2000 29 2010 78,6 Viimastel aastatel on probleemiks tõusnud lammaste müük lihatööstustele, sest lihaks müüdavate lammaste hulk on kasvanud, kuid lambaliha kokkuostvaid ja lammaste tapmisega tegelevaid lihatööstuseid on jäänud vähemaks ja nende tapavõimsus on väike. Enamasti on karjas üle 100 lamba. Aastal 2010 moodustasid sellised karjad 59% lammaste üldarvust. Eesti suurim lambakari asub Valgamaal Laatres, kus OÜ Kopra Karjamõisa kuuluvas mahefarmis peetakse 2300-2400 põhikarja utte. 2010 Lammaste arv kokku 87140 Karjas 1-2 lammast 0,3% Karjas 3-9 lammast 3,2% Karjas 10-19 lammast 7,3%
1. Lambakasvatuse olukord ja perspektiivid Eestis (lammaste arvukus, karjade suurus, lambakasvatuse suunad) Arvukus 1922.a. kui siin loendati 745 tuhat lammast (koos samal aastal sündinud talledega). 1938/39. a oli Eestis 695000 lammast (koos samal aastal sündinud talledega). 1990. aastate alguses oli Eestis veel ligikaudu 140 000 lammast 2000. aastal peeti ületalve 28,2 tuhat lammast 2010 ületalve peetavate lammaste arvuks ca 72400 lammast Üheksakümnendate aastate algus oli lambakasvatusele raske periood. Taandarengu põhiliseks põhjuseks oli lambaliha-ja villatootmise madal tasuvus, põllumajandustootmise üldine allakäik üheksakümnendate aastate alguses ning probleemid lambaliha ja villa realiseerimisel. Karjade suurus 2001.a. 4850 lambafarmi- uttedega majapidamisi, kes pidasid 26790 utte. Keskmine lambafarmi suurus oli seega 5,5 utte majapidamise kohta. Enamikes majapidamistes (91,7%) peetakse alla 10 ute ning alla 10
LOOMAKASVATUS Lambakasvatus Lambakasvatuse olukord ja perspektiivid Eestis. Aastal 2010 oli lammaste arv 79 tuh. Enamasti on karjas üle 100 lamba. Eesti suurim lambakari asub Valgamaal Laatres. Lambakasvatuse suunad Eestis: Lihaloom Piimakasvatus Villalambad – meriino lambad. Villa osatähtsus on langenud. Ka lambanahk. Eesti tumedapealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Algselt olid need eesti maalambad, alates 1958 a on nad Eestis tuntud tumeda- ja valgepealise lamba nime all. Eesti tumedapealise lambatõu aretuse algus 1926 a, lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja
Lk2...sisukord Lk3...sissejuhatus Lk4...lammastest üldiselt Lk5...lambavill Lk6...erinevate lammaste liigid Lk7...pildid Lk8...pildid Lk9...kokkuvõte ja kasutatud kirjandus 2 SISSEJUHATUS Mina otsustasin kirjutada lambast,sest lammas on üks väga huvitav loom.Kuna meil on ka maal lambad ja olen nende probleemide ja haigustega kokku puutunud,tahtsin rohkem teada saada. Referaadis kirjutan lammastest üldiselt,lamba villas ja ka mõnest lambaliigist. 3
Lammaste pidamistehnoloogia Dots. Peep Piirsalu, EMÜ Fotod: Peep Piirsalu Tüüpilised pidamistehnoloogiad lammaste pidamisel Eestis 1. Loomad peetakse talvel sügavallapanuga laudas, suvel karjamaal 2. Lambad peetakse aastaringselt väljas, kus neil võimalus vajadusel varjuda hoonesse (poegimisperioodil paigutatakse sinna sulud poeginud uttedele koos talledega) 3. Lambaid peetakse talvisel perioodil laudas aastaringse võimalusega väljuda jalutusalale, suvel karjatatakse Sel juhul sagedasti rohusööda (silo või hein) söötmine
Eesti Maaülikool Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut Piia Ruus Erinevat tõugu lammaste liha kvaliteet Referaat Tartu 2015 Sisukord Sissejuhatus.................................................................................................................................3 1.Lambaliha tootmine.................................................................................................................4 2.Erinevad tõud.............................................................................................................
Sellises laudas juhib kõiki töid arvuti ja peab arvet iga looma kohta eraldi. Arvuti tunneb lehma ära kaela riputatud responderi abil (magnetkood). Jõusööt antakse ette individuaalselt jõusöödaautomaatide abil. Juurviljad ja silo tuuakse sõimedesse spetsiaalsete transportööride abil. Koresöötade söötmisel on võimalik rakendada nn. iseteenenduslikku söötmist - läbi edasinihutatavate võrede.). Puudused: Väga tundlik igasuguste töökorratuste ja avariide suhtes. Sööta kulub rohkem - loomad kulutavad osa energiast liikumisele ja osa sööta lihtsalt raisatakse ära). Lisaks: Tänapäeval arvatakse, et loomade pidamine lõastatult suurendab stressi ja stressihormoonid ning muud kahjulikud ühendid, mis stressi tõttu organismis tekivad kanduvad edasi toodete tarbijaile ja seetõttu peetakse paljudes riikides õigeks selliste pidamisvõtete rakendamist, mille puhul stress on väiksem... 4. Karja struktuur. Veisekari koosneb lehmadest ja noorkarjast
Joogiveeta ja söödata suudab leghorni tõugu kana elada keskmiselt 6 päeva, joogiveeta ja söödaga 10 päeva, ainult joogiveega kuni 38 päeva. 80% elutegevuseks vajalikust veest peab lind saama joogiveega, ülejäänu moodustab söödas hangitud vesi ja nn ainevahetusvesi. 10. Kanamunade tootmise omahinna kalkulatsioon. Pean teadma: munakana sööb 120g, söödaosa kogukulust 70% lähteandmed: munevus 85% söödaahend 450 eurot/t Aastas mune: 365 *0,85= 310muna aastas sööta: 365* 120= 43,8= 19,71 Kogukulud: 19,71 *0,7= 28,6 Muna omahind: 28,6 /310= 0,09 /tk 11. Söödaväärinduse arvestus kanamunade tootmisel. Pean teadma: munakana sööb 120g Lähteandmed: munevus 85% 60gmunad Aastas mune: 365* 0,85= 310muna aastas munamassi: 310* 60= 18,6 kg aastas sööta: 365*120= 43,8 kg söödaväärindus: 43,8/18,6= 2,35 Ülessanne: 100 kanaboilerit. 50 emast ja 50 isast suremus 7% jab 48 isast ja 48 emast 42 päeva pärast isased 2,8 kg ja emased 2,5 kg
Toodanguks on ettevõttes liha, mida hakatakse müüma Otepää lihatööstusele. Loomad on vabapidamisel, nad saavad olla laudas, kui ka käia karjamaal kuna ise tahavad. Ka talvel on väljas käimise võimalus. Püüan majandada oma ettevõtet võimalikult looduslähedaselt ja arvestada keskkonnaga end ümber. Ettevõtte kõige suuremaks eesmärgiks on laiendada karja 70 põhikarja uteni. On plaanis renoveerida vana laut ja tulevikus osta juurde ka uut tehnikat, et oleks lihtsam sööta koguda. Sööt kogutakse oma maadelt sisse ostetakse ainult mineraalaineid ja jõusööta. Ettevõttes varutakse loomadele silo, heina ja põhku, kogumis teenus ostetakse sisse. Loodan majandada talu nii, et loomadel oleks hea ja stressivaba elu ning ka töölised oleksid rahul. 2. ETTEVÕTTE ÜLDANDMED 3 Ettevõtte nimi Terepi talu Ettevõtte juriidiline vorm FIE
Õige Imetavaid emiseid peetakse? Individuaalsulus Kas hea söötmis-pidamistingimuste juures on võimalik saada ühelt emiselt kolm pesakonda aastas? Jah Sead saavutavad majandusliku varavalmivuse keskmiselt? 6-7 kuuga Kas on tarvis poeginud utt koos talle(dega) paigutada peale poegimist üksiksulgu? Jah Uttede kehamass on jõudluskontrolli järgi kõrgem...? Eesti tumedapealisel lambatõul Miks on vaja talledele manustada sünnijärgselt E-vitamiini ja seleeni? Et vältida tallede valgelihastõbe Milline peaks olema kvaliteetse liha saamiseks noorlammaste kehamass enne lihaks realiseerimist Eesti tingimustes? 40-45 kg Millisel loomaliigil kodustatud vorm puudub? Filipiini pühvel Mis on konditsioon? Toitumus Kuna saavad veised keskmiselt suguküpseks? 6-8 kuuselt Kaua kestab (keskmiselt) lehma tiinus? 280 päeva Millal on optimaalne esmapoegimise iga? 24-26 kuud Kui suur on Eesti veisetõugude (keskmine) tapasaagis? 45-55% Miks ei tohi piima sattuda antibiootikume
Antony van Leeuwenhoek (1632...1723)- Avastas aastatel 1671...1682 täiustatud mikroskoobi abil ainuraksed, sealhulgas spermid. Ta jälgis isegi spermi tungimist munarakku. Middendorff veendus, et tõuomaduste kiiremaks parandamiseks on vaja sisse tuua teistest piirkondadest tõuveiseid ja neid kasutada kohalike veiste ristamiseks. Lähtudes oma veendumustest tõi ta 1862 Hellenurme ja Pööravere mõisatesse Põhja-Saksamaalt 21 angli tõugu veist. Sellega algas eesti punase tõu aretus. Itaallasel Lazzarro Spallanzanil õnnestus esmakordselt 1780 KS teel tiinestada emane koer ja sündisid elusad kutsikad. 2. aretusõpetuse areng XX sajandil 1997 Roslini teadlased teatavad lammas Dolly sünnist, kes on esimene täiskasvanud keharakust kloonitud imetaja Sperma sügavkülmutuse tehnoloogilise lahenduse pakkusid 1964 Trento maailmakongressil jaapanlased Nakase ja Nishikava graanulimeetodi ja prantslased Robert Cassau juhtimisel kõrremeetodi
Balti kubermangudes ja Venemaal tuleb pidada Peterburi akadeemikut Aleksander Theodor von Middendorffi (1815...1894). A.T.v. Middendorff veendus, et tõuomaduste kiiremaks parandamiseks on vaja sisse tuua teistest piirkondadest tõuveiseid ja neid kasutada kohalike veiste ristamiseks. Lähtudes oma veendumustest tõi ta 1862.a. Hellenurme ja Pööravere mõisatesse Põhja-Saksamaalt 21 angli tõugu veist. Sellega pandi alus eesti punase tõu aretusele. XIX sajandil asutati arvukalt tõuraamatuid. Inglise täisverd ratsahobuse tõuraamat ilmus juba 1793.a. Eesti tõugude esimene tõuraamat anti välja 1885.a. Tõuraamatu asutamine on tõu tunnustamise aluseks. Hoopiski tähtsam on XIX sajand seetõttu, et Brno kloostris avastas Johann Gregor Mendel (1822...1884) pärilikkusõpetuse põhiseadused (1865). Mendeli katsetega loodud vundamendile kerkis 1900. aastal uus teadusharu - geneetika. 2. Aretusõpetuse areng XX sajandil W
ning põrsad haigestuvad, känguvad ja võivad ka lõppeda. Põrsad võivad juua puhast keetmata vett puu-, metall- või plastmasskünast, mida nad ei saa ümber lükata. Küna tuleb puhastada ja selles vett vahetada vähemalt 2 korda päevas. Uutes seafarmides kasutatakse ka nippeljootureid. Künad või jooturid tuleb paigutada sõnnikukäigu äärde, et mahaaetud vesi ei märgaks sulu põrandat, eriti põrsaste lamamisaset. Kui põrsastele hakatakse andma vedelat sööta, kulub vett vähem, kuid puhas joogivesi peab pidevalt saadaval olema. Tavaliselt joodetakse põrsaid pärast söötmist. Kuivsöödaga söötmisel peavad põrsad saama vett soovi järgi. 5) Võõrdepõrsaste söötmine ja pidamine. Emast ilmajäämine, söötmistüübi muutumine koos sigalate vahetusega ja ümbergrupeerimine – need on stressorid, mis toimivad negatiivselt võõrdepõrsaste adaptatsioonile uutes tingimustes
Koos Eesti iseseisvumisega on suurenenud huvi kitsekasvatuse vastu. Kuna kitsedelt saab tervislikku piima, aga ka liha ja nahku, siis võib kitsepidamine anda märkimisväärse osa väikepere toidulauast. Kitsepidamine on lihtsam lehmapidamisest ning sageli ühe-kahe lehmapidajad on hakanud kitse kasvatama. Seepärast on kitsede arvukus on tõusnud ning 2008.aastal oli Eestis ligikaudu 4000 kitse. Kitsede arvukus Eestis Aasta Lammaste ja kitsede Sealhulgas kitsi (arv arv (tuhandetes) tuhandetes) 1993 124,2 1,1 1994 83,3 1,1 1995 61,5 1,5 1996 49,8 1,65 1997 39,2 1,6
lihaveisetõud. Bos primigenius ürgveis ehk Tarvas Vietnami poiss vesipühvliga ratsutamas Tiibeti jakid ratsa-, töö-, villa-, liha- ja piimaloomad Bantengid Birmas riisipõldu harimas ja rohumaal India seebulaadsed veised Aafrikas Beefalo lihaveise pulli poolt paariataud piisonilehm risandvasikaga Täiskasvanud ameerika piisoni ja koduveise ristand beefalo VEISTE TÕUDJA TÕURÜHMAD Tähtsamad lihatõud: Herefordi tõug ... - aretatud Inglismaal, hea kohanemisvõimega ja maitsva lihaga tõug, levinud kogu maailmas. Herefordi tõug on punaka-pruunika värvusega. Pea, kael, rind, kõhualune, jalad ja saba on valged. Pruuni ja valge ülemineku piir on tugevasti liigendatud. Liha on marmorjase mustriga (rasvarakkude kogumid paiknevad hajutatult lihastes lihaskimpude vahel - kõrge kulinaarse väärtusega). Aberdiini-anguse tõug ... - aretatud Sotimaal
Lihaveiste tõug Aberdiin-angus *Pärineb Sotimaalt Aberdiini-Anguse krahvkonnast. Aretust alustati 18. sajandil. Loomad leplikud, peavad vastu kehvades tingimustes. Sobiv ristamiseks kerge poegimise ja vasikate elujõulisuse tõttu. Keskmise suurusega tõug lehmad 600...700 kg, pullid 1000 kg. Mustad, kuid on ka punakaspruune. Nudid tunnus pärandatakse kindlalt järglastele. Lehmad on küllaldase piimakusega; neil on head emaomadused. Head karjamaa- ja koresöödakasutajad. Pikaealised, taluvad hästi madalaid temperatuure. Nende liha maitseomadusi peetakse parimaks. Aastast 1917 jäi domineerima must karvavärv. Eestisse toodi seda tõugu veised Soomest 1994. Aastal. Limusiin *Pärit Prantsusmaa keskosast Limousini ja Marche`i mägialadelt
arenguks. Emiste söötmine reproduktsioonitsükli jooksul Seafarmides põhjustab probleeme suguemiste liigne lahjumine imetamisperioodil, millega kaasneb nende reproduktsioonijõudluse vähenemine või hoopis karjast väljalangemine. Liigse lahjumise peamised põhjused on seotud emiste ebaõige söötmisega reproduktsioonitsükli erinevatel perioodidel. Kui imetamisel saavad emised tihtipeale sööta tarbest vähem, siis tiinuse ajal söödetakse neid tavaliselt energia- ja teiste toitefaktorite tarvet tunduvalt ületavate ratsioonidega. Tiinus- ja imetamisperiood on aga omavahel integreerunud, s.t. tiine emise söötmistugevus mõjutab tema söödatarbimist ka imetamise ajal. Tiine emis vajab sööda toitaineid elatuseks, loodete kasvuks ja emakavälise kehamassi juurdekasvuks, imetaval emisel tuleb lisaks elatustarbele arvesse võtta piima tootmiseks vajaminev söödakogus.
loomadel. Kogu ulukite kehaehitus on suunatud sellele, et kindlustada vastupidavus looduslikule valikule - olla vähemärgatav vaenlastele, vastupidavam keskkonna mõjudele, head kiiruslikud omadused, jne. Koduloomadel seevastu on väljaarenenud eeskätt need organid või organsüsteemid, mis kindlustavad kõrge jõudluse inimeste vajaduste rahuldamiseks, näiteks piimanäärmete areng. Lihastik on neil nõrgalt arenenud ja tagab üksnes loomade liikuvuse ja võime koguda sööta. Seevastu lihaveistel on piimasekretsioon arvestatud ainult järglaste toitmiseks. Neil on väga mahukas lihaskude ja hästiarenenud rasvkude. Märgatavad muutused on toimunud sigimises. Koduloomadel on Näiteks sigadel ja kodulindudel on järglasi oluliselt rohkem kui nende ulukeellastel. Olulisi erinevusi on ka sigimistsüklis. Ulukitel on enamasti sesoonne (sigivad teatud kindlal aastaajal) sigimistsükkel. Koduloomadest on see säilinud lammastel, hobustel ja karusloomadel
Võetakse kepiga. Kere sügavus (ks) selja keskosast viimase roide ogajätke kohalt vertikaaljoont mööda kõhu alaservani. Võetakse kepiga. Ümbermõõdud . Rinna ümbermõõt (rü) abaluude tagant vertikaaljoont mööda, mis riivab abaluukõhrede tagumisi punkte. Võetakse lindiga. Kämbla ümbermõõt (kü) kämblaluu kõige peenemast osast. Võetakse lindiga. Eesti holsteini ja eesti punast tõugu 1.laktatsiooni lehmade kehamõõtmed ja kehamass Kehamõõtmed Eesti holsteini tõug Eesti punane tõug Ristluu kõrgus (rk), cm 141,8 135,0 Turja kõrgus (tk), cm 134,4 127,0 Kere põikpikkus kepiga (kppk), cm 155,0 149,0 Rinna ümbermõõt (rü), cm 194,5 182,0 Laudja laius 1 (ll1), cm 50,2 46,9 Laudja laius 2 (ll2), cm 47,6 43,7 Laudja laius 3 (ll3), cm 30,2 29,1 Laudja pikkus (lp), cm 49,1 46,0 Kehamass, kg 592,6 485,0 9. SUGUKÜPSUS JA ESMAKORDSE SEEMENDUSE IGA Veistel SUGUKÜPSUS heades söötmis-pidamistingimustes 6-8 kuu vanuselt. Siis ei ole õige noorl
kasulikud omadused ja ühesugused nõuded keskkonnatingimuste suhtes. Peab olema isoleeritud teistest populatsioonidest erinevate isolatsioonivormide kaudu. Tõugude kujunemise protsess on mitmepärane. I etapp toimub aretuskomponentide valik ja paaride valik vastavalt aretuseesmärgile. Selle etapi lõpus saadakse suur ja omavahel sarnaste jõudlusomadustega loomade massiiv. II etapp toimub tõu ja jõudlusomaduste järgi karja ühtlustamine eesmärgipärase valiku teel. Lõppeb tõu tunnustamisega ja nime andmisega, alustatakse tõuraamatu pidamist. III etapp kultuurtõu perioodil on kehaehitus väljakujunenud kõige paremal tasemel. Vajadusel täiustatakse tõu genofondi sugulastõugudega. IV etapp tõu mandumine, ei toimu enam vajalike tunnuste paranemist. Tõug on saavutanud maksimaalse taseme. 5) VEISETÕUGUDE KLASSIFIKATSIOON Arenguastme järgi jaotatakse tõud: 1. primitiivsed e. kohalikud tõud- on aretustööga oluliselt muutmata. saadud nn.
saaduste tootmine-Kogut. saadakse loomade produktiivsuse suurendamise kaudu, mis võimaldab loomade arvu vähendada Eestis veiste arv pidevalt väheneb. Kui 1990.a oli Eestis üle 800 tuhande veise, siis PRIA andmetel oli 2007. aasta seisuga 254,4 tuhat. Piimaveiste jõudluskontrollis oli 2011 seisuga 88 984 lehma, mis moodustab 93% Eesti lehmadest. Jõudluskontrolli Keskuse andmetel oli jõudluskontrollialuste lehmade 2010. aasta keskmine piimatoodang 7613 kg. Eesti holsteini tõu keskmine piimatoodang oli 7778 kg ja eesti punasel tõul 7152 kg. Eesti maatõu keskmine piimatoodang oli 4850 kg. Lihaveiste jõudluskontrollis oli 01.01.2011 seisuga 16 967 veist. Kõige rohkem on jõudluskontrollis aberdiin-anguse tõugu (4971), seejärel limusiini (4116) ja herefordi (3442) tõugu lihaveiseid. 4. Tõu mõiste ja kujunemine. Tõug on ühte liiki kuuluv koduloomade rühm mingil territooriumil. Neil on sarnane välimik ja majanduslikult kasulikud omadused.
USA standardiga tõuks 1898. a. Valgetäpilised punased kornisid saadi USA-s jaapani päritoluga amo ja tumedate korniside ristamisel 1909. a., õlevärvilised kornisid 1938. a. Plimutroki kanatõug on oma nime saanud USA Plymonth Rocki osariigi järgi, kus hispaania, dominikaani, langsani, braama, dorkingi, kotsini ja jaava kanatõugude baasil loodi 1869. a. viirik, 1880. a. paiku ka valge plimutroki liha-munatõug. Tuntakse ka musti ja õlevärvilisi tõuteisendeid. Tõu viirikteisend levis kiiresti Euroopasse, ka Eestisse. Peale II maailmasõda on valget plimutrokki väga aktiivselt selekteeritud suurema munaproduktiivsuse ja paremate lihaomaduste suunas ja ta on kaasajal kõige tähtsam lihakanatõug Kotsin on Hiina ja Kagu-Aasia päritoluga vanimaid ja raskemaid lihakanatõuge, väga dekoratiivne: võimsa lihastiku, täielikult sulistunud jooksma ja välisvarvastega, lihtharjaga. USA-sse ja Euroopasse toodi 1848. a. Peamiselt viis värvusteisendit:
kohti on ka Kesk-Euroopa. Arvatakse, et Eesti territooriumil ei ole tarvast kodustatud. Koduveised saadi Lõuna-Euroopa rahvastele. Koduveis kodustati 7000 ekr Põhja-Kreekas ja Anatoolias. 2. Veisekasvatuse areng maailmas (alljärgnevad on 2012 loengu andmed) Veis on levinud kõikidel mandritel, kuid suurim arv on Aasias. · Veiste arv maailmas on üle 1,4 mld, millega ületab 10-kordselt hobuste ja eeslite arvu ja sigade arvu 2 korda. · Ainult lammaste arv on sarnane. · Loomade arv · Esmane toodang · Lõpptoodang · Piima kogutoodang maailmas aastal 2010 oli 83,2 %. · Euroopas 34,5% kogu maailma veisepiima toodangust. · Elaniku kohta 2001 aastal oli 80,5 kg piima. · Veiseliha kogutoodang maailmas 2010 aastal oli 21,2 %. · Lõuna-Ameerikas 24,1% kogu maailma veiseliha toodangust. · Elaniku kohta 2001 aastal oli 9,2 kg veiseliha. (vanad andmed) Maailmas on üle miljardi veise
tarbijad, et suurte lõhelaste liha peab olema erepunane. Seepärast on tähtsad söödalisandid karotinoidid e punased pigmendid. Karotinoidid, mida kasutatakse lõhelaste söötades, on astaksantiin ja kantaksantiin. Üldiselt jaguneb sööt vastsete söömaõpetamiseks ja noorkala söötmiseks kasutatavaks puruks ja graanuliteks (pellets). Vastsete sööma õpetamiseks ja väikeste maimude söötmiseks kasutatavat peeneteralist sööta nimeta takse startersöödaks, suuremate kalade söötmiseks kasutatavat sööta kasvusöödaks. 6. Söödakoefitsiendi (FCR, söödaväärindus) mõiste ja selle näitaja kasutamine tootmise planeerimisel. a. Olulisim söötmise tulemuslikkuse näitaja on söödakoefitsient (food conversion ratio, FCR). Söödakoefitsient näitab, mitu kg sööta kulub 1 kg kala juurdekasvuks (toorkaalus).
Mahalaadimiskoht peab olema valgustatud, tuuletõmbuseta ja vähemalt auto põhja laiune, et sigadel tekiks vabaks pääsemise tunne.Sead aetakse platvormile ja sealt edasi ajamisplaadiga sulgudesse. Lammaste mahalaadimisel ei tohi neid tõsta villast või sarvedest, vajadusel tuleb neid juhtida üksikult, hoides lõua alt ning toetades teise käega küljelt. 4.Tapaloomade tapaeelne pidamine ja kohtlemine. Veiste ja lammaste tapaeelne pidamine farmis Tapaeelne näljutamine e paast vähendab glükogeenivaru ja energia moodustumist veo- ja tapaeelsel ajal. Nälg alandab ka südame löögisagedust, tühja mao korral on hingamine kergem ja kehas kogunenud veri jaotub ühtlasemalt veresoontesse. Veiste ja lammaste puhul soovitatakse näljadieedi pikkuseks kõige rohkem 24 tundi. Osa tapaeelsest näljadieedist tuleb pidada farmides. Näljadieedi kestus on kindlaks määratud selliselt, et ei kaasneks liha ja rasva kadu
ähvardava ohuga. Stressireaktsioon on oma olemuselt nii kaitse- kui ka kohanemisreaktsioon, ta kindlustab kohanemise muutuvate väliskeskkonna tingimustega. Põllumajandusloomadel esinevaid stressivorme transpordi-, temperatuuri- ja liikumisstress. Geneetilised (tõug, liin, kult ) jt. pärilikud tegurid Tapasigade aretuseks tuleb valida stressikindlad tõud. Geneetiline mõju sealiha kvaliteedile hõlmab tõugudevahelist erinevust, samal ajal ka loomadevahelisi erinevusi sama tõu piires. Halotaangeen (tuntakse ka kui sigade stressisündroomi) võib põhjustada sigadel stressi. Geeni mõju on alates 1960. aastast tihedalt seostatud heleda pehme ja vesise (PSE) liha tekkega. PSE liha teket põhjustab ulatuslik valgu denaturatsioon lihas tänu madala pH- väärtuse ja suhteliselt kõrge temperatuuri koostoimele kohe pärast surma. 1960 aastal leiti, et mõned tõud (pjetraan) või mõned tõugudesisesed liinid (landrass) sisaldavad palju PSE -le vastuvõtlikke sigu
Stressireaktsioon on oma olemuselt nii kaitse- kui ka kohanemisreaktsioon, ta kindlustab kohanemise muutuvate väliskeskkonna tingimustega. Põllumajandusloomadel esinevaid stressivorme – transpordi-, temperatuuri- ja liikumisstress. Geneetilised (tõug, liin, kult ) jt. pärilikud tegurid Tapasigade aretuseks tuleb valida stressikindlad tõud. Geneetiline mõju sealiha kvaliteedile hõlmab tõugudevahelist erinevust, samal ajal ka loomadevahelisi erinevusi sama tõu piires. Halotaangeen (tuntakse ka kui sigade stressisündroomi) võib põhjustada sigadel stressi. Geeni mõju on alates 1960. aastast tihedalt seostatud heleda pehme ja vesise (PSE) liha tekkega. PSE liha teket põhjustab ulatuslik valgu denaturatsioon lihas tänu madala pH- väärtuse ja suhteliselt kõrge temperatuuri koostoimele kohe pärast surma. 1960 aastal leiti, et mõned tõud (pjetraan) või mõned tõugudesisesed liinid (landrass) sisaldavad palju PSE -le vastuvõtlikke sigu
SAPP Sapi koostises on Na, K, Cl, bibarkarbonaadid, mitmed orgaanilised ained (sapphappe soolad, fosfolipiidid, kolesterool, lima, sapipigmendid) tema pH on 7,43 7,91. Seedes on oluline osa sapphappe sooladel ja fosfolipiididel, sapphappe soolad on sapphapped, mis on ühendatud glütsiini või tauriiniga ning emulgeerivad rasvu, et need saaks imenduda. Sapi ööpäevane produtseeriv koguhulk sötub sööda koostisest. Tüüpilist Europpas kasutatavad sigade sööta (koostised oder, nisukliid, kalajahu) tarbinud sigadel on ta 48 ml/kg kehamassi kohta, kuid sigadel, kellele söödeti nö puhastatu segu, mis koosneb tärklisest, sahharoosist, kaeiinist, maisiõlist ja tselluloosist, moodustab sappi vähem 30 ml/kg. PANKREASENÕRE Pankreasenõre: Sisadlav süsiveskute, rasvade ja proteiini seedeks vajalikke ensüüme Neutraliseerib moats peensoolde suubuva happelise küümuse et ensüümid saakis toimet avaldada
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
