Luuleteksti analüüs "Lapsetapp" (K. Kaldmaa) (0)

Luuleteksti analüüs: „Lapsetapp“ ( Kätlin Kaldmaa)
Kätlin Kaldmaa luuletus „Lapsetapp“ pärineb 2012. aastal ilmunud luulekogust „Armastuse tähestik“. Luulekogu hõlmab endas nii eesti- kui ingliskeelseid luuletusi, enamik neist on kirjutatud armastusest otseselt ja sellest, kuidas armastust võib leida väga lihtsatest ja väikestest asjadest. Kuues pikas armukese- luuletuses iseloomustab autor võõraid maid ja rahvaid, ühtlasi on need reisikirjad. Ülejäänud luuletused on erinevad, ent pea kõigis on läbivaks teemaks armastus. „Lapsetapp“ erineb minu jaoks ülejäänud luulekogu loomingust selle poolest, et konkreetselt armastust luuletekstis ei mainita, ning on üsna keeruline aru saada, kas kõneleja on autor ise või keegi teine. Samas sarnaneb luuletus autori ülejäänud loominguga nii oma kompositsiooni, väljendusviisi kui emotsionaalsuse poolest.
Esmamulje Kaldmaa luuletusest „Lapsetapp“ on minu jaoks kahtlemata negatiivne, kuid siiski nauditav. Negatiivse alatooni luuletusele loob juba selle pealkiri, mis toob silme ette pildi väikese ja õrna lapse tapmisest, olgugi et esimene rida ma tapsin oma sisemise lapse viitab sellele, et autor ei pea silmas päris last. Kerge muige toovad näole järgmised read: teate ju küll, / kuidas kogu aeg kästakse / leida oma sisemine laps. Jah, tean küll! Kohe meenuvad õpetajad, kes käskisid loovuse kasutamiseks ülesannete lahendamisel oma sisemine laps kuskilt kiiruga üles korjata. Fantaasia leidmiseks oma sisemist last otsima minna tundus tollal tobe ja tüütu ning just seepärast ajavad need sissejuhatavad read turtsuvalt naerma . Järgmiste ridadega minu oma pole kunagi / kusagil ära käinudki / ... / nii et ma tõepoolest / ... / palusin tal ära minna hakkab luuletuse negatiivne toon kiirelt tagasi tulema . Eriti karmi ja sõjaka ( esma )mulje loomingust loob autor oma elava ja raevuka kirjeldusega sellest, kuidas luule-mina tapab oma sisemise lapse, justnagu kasutaks ta päriselt füüsilist vägivalda ühe väikese olevuse kallal: rebisin küljest ta käed, ta nuuksus / kiskusin lahti ta jalad, ta kriiskas / trampisin kööginoaga ta rindkere tükkideks, ta hingeldas / kiskusin tangidega keele välja, ta kõneles / viimaks keerasin ta kaela kaheksaks. Negatiivsus jätkub minu jaoks ka tapatööle järgnevate ridadega nüüd on hea ja lihtne / ärkan üles, lähen tööle / tulen koju, lähen magama / ... / elu on ilus!, mis oma retoorilise lõpuhüüdega tekitab tühja ja vastiku tunde, sest niisugune rutiinne elu ei saa minu arvates olla ilus. Ja lõpuks toob muige taas mu näole irooniline kuulutuse vormis olev luuletuse teine osa, milles kõneleja avaldab soovi lapsendada kiiremas korras ühe sisemise lapse. Seesugune lõpp tekitab minus kohe soovi lugeda terve luuletus algusest peale veel üks kord läbi. Või siis rohkem kui üks kord.
Probleem luuletuses seisneb selles, et kõnelejat segab tema sisemine laps. See sisemine laps räägib ja jutustab temaga, segab ja takistab tal elada. Kõneleja soovib lahti saada sellest igavesti närivast tundest / vääksuvast kohalolekust / rahuolematust häälest, mis kõik tema saavutused kahtluse alla seab. See seesmine laps uurib, milleks on kõnelejale vajalikud uus auto, naine ja maja ning kas need teevad ta tõesti õnnelikuks. Kõneleja aga veenab end selles, et talle on tõesti seda kõike vaja ja ainus, mida vaja pole, on seesama sisemine laps. Lõpuks otsustab ta lapse tappa. Autori kergelt robustne kirjeldus, kuidas luule-mina oma sisemist last tapab, annab mõista, et tegemist on keerulise ja pika vaimse võitlusega luule-mina mõtetes. Sisemisest lapsest lõpuks lahti saanud, väidab kõneleja, et nüüd on tal hea ja lihtne olla, ent mingi aja pärast hakkab ikkagi otsima sisemist last.
Luule-mina on meeleheitlik ja rahulolematu. Teda segab tema sisemine laps, kes keeldub ta juurest lahkumast ning seab kahtluse alla kõik tema saavutused. Ühest küljest on luule-mina väga veenev ja kindlameelne , teisest küljest näib ta olevat aga tasakaalutu ja umbusaldust tekitav. Vastakaid tundeid kõneleja suhtes tekitab see, kuidas ta püüab lugejat veenda selles, et ta tõesti tahab oma sisemisest lapsest lahti saada. Autor on kasutanud mitmeid sõna- ja mõttekordusi, millega luule-mina justkui tahab lisaks lugejale ka iseennast panna uskuma seda, mida ta räägib: / ... / nii et ma tõepoolest / - tõepoolest - / täiesti ise / palusin tal ära minna / mind maha jätta / endale uus elupaik leida / ... / ja kas see kõik, mis mul on, / ja see kõik, mida olen saavutanud / teeb mind tõesti õnnelikuks / õn-ne-li- kuks / kas see ongi see, mida ma tahan / mida ma päris päris ise ise tahan tahan / m u i d u g i o n ! Kui jätta arvestamata seda, et luuletuse tegevuspaigaks on kõneleja mõtted ja kujutlusvõime, siis on autor loonud elavalt lapse tapmist kirjeldades kõnelejast ka vägivaldse ja südametu kuju. Küll aga on lihtne seda unustada, kui lugeda luuletust mitu korda ning teadvustada endale, et toimub siiski raske vaimne võitlus kõnelejal iseendaga ning lihast ja luust lapse tapmist siiski ei toimu. Pärast sisemise lapse tapmist kirjeldab kõneleja oma head ja lihtsat „ magan -töötan-magan“ elu, millest kumab läbi taaskord tema rahulolematus, seda eelkõige läbi irooniliste ridade ei mingit nakitsust, pakitsust, tarvet / millegi muu järele / elu on ilus! , nagu püüaks ta veenda end selles, et just seesugust rutiinset ja emotsioonitut elu ta ihkaski. Ka sellele järgnev lühike ja kiire kokkuvõte Lapsendan kiirkorras sisemise lapse. / Võib olla sõnakuulmatu / ja raskesti kasvatatav. / Palun helistada ööpäevaringselt. annab mõista, et ega luule-mina ikka oma lapsetu eluga rahul ei olnud. Tahe leida iga hinna eest jälle sisemine laps paneb kahtluse alla kõneleja siiruse selle juures, kas ta tollest sisemisest lapsest alguses tõepoolest nii väga loobuda tahtis. Samas ei oskagi me tihti väärtustada seda, mis meil on, enne, kui oleme sellest ilma jäänud. Vähemalt nii nad väidavad. Nii et võib-olla on siiski luule-minal algusest peale teeskluseta kindel tahe sellest lapsest vabaneda , oskamata teda väärtustada, ning eespool välja toodud sõna- ja mõttekordused on viis, millega autor väljendab kõneleja häiritud meeleolu.
Sellest, kas kõneleja näol on tegemist autori enda või kellegi teisega , on minu jaoks keeruline aru saada. / ... / milleks uus auto, uus naine, uus maja / ... /, siit võiks välja lugeda, et luule-mina on meesterahvas ja miks ka mitte, luuletus võiks minu arvates olla kirjutatud sellisel viisil ka meesterahva poolt. Samas ei saa ainuüksi ühe rea põhjal väita, et tegemist on tõepoolest mehega. Autor on öelnud , et ta ei kirjuta kunagi midagi „niisama“ – kõik, millest ta on kirjutanud, seda on ta ka kogenud. Teisi Kaldmaa luuletusi samast luulekogust silmas pidades on mul jällegi raske uskuda , et tema ise ongi „lapsetapja“, ent see ei ole välistatud. Ehk kirjeldab ta selle luuletusega mingit tüüpi inimest – olgu selleks mees või naine –, kelles ta näeb iseennast ning kelles võiks ka lugeja end ära tunda. Samas võiks kaaluda ka varianti, et see luuletus on mingisugune etteheide inimesele, keda autor tunneb, sest on luulekogus on teisigi isiklikke ja emotsionaalseid luuletusi, mis räägivad inimestest luuletaja minevikust. Leian, et luuletus ise on kõneleja sugu arvestades pandud kirja üsna neutraalselt. Naiselikkust leiab sellest mõnevõrra vähem, kui teistest „Armastuse tähestiku“ luuletustest, samas ei ole see kirjutatud nõnda jämedalt, et see naisluuletajale omane poleks.
Luuletus on kirjutatud kahes osas, ent minu arvates võiks selle jagada isegi neljaks osaks. Esimene osa, mis lõppeks ridadega / ... / m u i d u g i o n! , võiks olla ka täiesti eraldiseisev luuletus, ent sellisel juhul muutuks luuletuse mõte. Teine osa, mis kirjeldab sisemise lapse tapmist, ja kolmas osa, mis räägib elust pärast lapse tapmist, ilma esimese osata eraldiseisvate luuetustena eksisteerida ei saaks. Kolmandat osa täiendab väga hästi pilkav neljas osa ehk tegelikult luuletuse II osa, mis võiks olla ka lühike iseseisev luuletus, ent siis kaoks sellest osast allegooria .
Enamasti kirjutab Kaldmaa vabavärssi . Ka „Lapsetapp“ on vabavärsiline luuletus. Samuti paistab tema loomingus silma kaasaegne stiil, mida klassikalises luules ei kohta. Luuletuse esimeses osas autor suurest ja väikesest algustähest lugu ei pea, ent teine osa, mis kujutab endast lapsendamise kuulutust, on kirjutatud algustäheortograafiat silmas pidades. Kuigi Kaldmaa on palju teisigi luuletusi kirjutanud vaid väikseid tähti kasutades ja kirjavahemärke eirates, algab uus lause tema pikemates luuletusetes tavaliselt siiski suure tähega. Ka „Lapsetapp“ on pikemate killast, ent read selles on lühemad kui näiteks armukeste- luuletustes ja ehk just seepärast on autor otsustanud jääda vaid väikseid kirjatähti kasutava stiili juurde. Samas tunnen , et see ükskõikne keelekasutus – kui nii võib öelda – luuletuse esimeses osas läheb hästi kokku kõneleja olemuse ja tunnetega.
Kaldmaa on oma loomingus sageli mänguline, nii ka siinses luuletuses. Kuigi luuletusel puudub kindel rütm , mängib luuletaja huvitavate kõlakujunditega – nt piiksus ja viiksus / ... / ei mingit nakitsust, pakitsust, tarvet –, mis teevad luuletuse lihtsalt ja nauditavalt loetavaks . Ühtlasi ilmestab Kaldmaa oma luulet mitmete epiteetidega: / ... / sellest igavesti närivast tundest / vääksuvast kohalolekust / rahuolematust häälest ja rõhutab korduste ja silbitamisega seda, mida peab väga oluliseks.
Arvan, et seesugune luuletus on suunatud lugemiseks kõigile, kes seda lugema juhtuvad. Pärast mitmekordset lugemist ei tundu see luuletus olevat enam niivõrd negatiivne, nagu see alguses näis. Mida rohkem luuletust lugeda, seda kergemaks see muutub. Samuti muutub luule-mina sümpaatsemaks ja haavatavamaks. Lapse tapmist kirjeldavad read kaotavad pärast mitmekordset lugemist esmapilgul näiva jämeduse ning üha enam hakkad ise kõnelejaga samastuma. Autori sõnum võib tähendada konkreetselt sisemist last, aga ka lihtsalt midagi tähenduslikku, millest inimene oma elus lahti tahab lasta. Luuletus võib panna lugejaid mõtlema sellele, kas nende sisemine laps on veel alles või kui mitte, siis kus on ta eksleb ja millal ta üldse ära kadus . Samuti võib see olla meeldetuletuseks, et lugeja oma sisemist last oskaks väärtustada ja teda enda juurest minema ei saadaks, kuna hakkab hiljem teda taga igatsema. Sisemist last kui lapsemeelsust on inimesel kindlasti vaja kogu elu jooksul, et paremini järglasi õpetada, ühiskonnas sotsialiseerumiseks ja miks mitte ka niisama lõõgastumiseks. Samas võib autor sisemise lapse all pidada silmas ükskõik missugust tähendusrikast tunnet või asja, millest materiaalsete vm väärtuse pärast loobuma ei peaks. Kuigi luuletekstis pole otseselt kirjutatud midagi armastusest, võib see siiski ka selles luuletuses olla autori sõnum – leida armastust väikestest ja lihtsatest asjadest.
Lapsetapp
Kätlin Kaldmaa
I
ma tapsin oma sisemise lapse
teate ju küll,
kuidas kogu aeg kästakse
leida oma sisemine laps
minu oma pole kunagi
kusagil ära käinudki
aina rääkis ja jutustas
piiksus ja viiksus
ja siples ja mõtles
ja segas ja takistas
nii et ma tõepoolest
– tõepoolest –
täiesti ise
palusin tal ära minna
mind maha jätta
endale uus elupaik leida
mida iganes
et ainult saaks lahti
sellest igavesti närivast tundest
vääksuvast kohalolekust
rahuolematust häälest
mis kõik mu võidud
kahtluse alla seadis
tungivalt teada tahtis
milleks uus auto, uus naine, uus maja
ja kas see kõik, mis mul on,
ja see kõik, mida olen saavutanud
teeb mind tõesti õnnelikuks
õn-ne-li-kuks
kas see ongi see, mida ma tahan
mida ma päris päris ise ise tahan tahan
m u i d u g i o n !
ühel hommikul enam ei suutnud
rebisin küljest ta käed, ta nuuksus
kiskusin lahti ta jalad, ta kriiskas
tampisin kööginoaga ta rindkere tükkideks,
ta hingeldas
kiskusin tangidega keele välja, ta kõneles
viimaks keerasin ta kaela kaheksaks,
ta on ju nii väike
jätsin ta sinna vereloiku vedelema
kuni see kõik oli ära kuivanud
veri kräämukeseks tõmbunud
laps pisitillukeseks krimpsunud
viskasin ta välja koos seenepesuveega
selle koha peal kivihunnikus
kasvavad nüüd
veripunaste triipudega valged pojengid
nüüd on hea ja lihtne
ärkan üles, lähen tööle
tulen koju, lähen magama
ei mingit nakitsust, pakitsust, tarvet
millegi muu järele
elu on ilus!
II
Lapsendan kiirkorras sisemise lapse.
Võib olla sõnakuulmatu
ja raskesti kasvatatav.
Palun helistada ööpäevaringselt