Tõlketeooriaga seotud mõisted (0)

Tõlkimisega seotud mõisteid
Tõlge (inglise keeles translation 'kirjalik tõlge'; interpretation ' suuline tõlge') on algse tekstiga samatähenduslik tekst mõnes teises keeles või märgisüsteemis.
Tõlked on sama vanad kui inimkultuur. Tõlked võimaldavad sõnumite, ideede, mõtete, tekstide (jne) liikumist üle keelepiiride ning aitavad säilitada keelelist mitmekesisust.
Tavaliselt nimetatakse tõlgeteks keelepiire ületavaid tekste . Kuivõrd mõistet "keel" kasutatakse mitmes tähendusmahus, siis nimetatakse (mõne käsitluse järgi) tõlgeteks ka tõlkeid ühest murdest, murrakust, žargoonist, erialakeelest, slängist, idiolektist jmt teise keelde või alamkeelde. Nii näiteks on tõlgitud võru keelest eesti keelde ja vastupidi. Žargoonide, erialakeelte, slängide jmt puhul piirdutakse tavaliselt vaid eripäraste terminite tõlkega. Näiteks ragbist rääkides lisatakse mõistetavuse huvides paralleelseid jalgpalli termineid vms.
Ülekantud tähenduses nimetatakse vahel tõlgeteks ka teisendusi ühest kunstiliigist teise: näiteks romaanide dramatiseeringuid teatri, filmikunsti, kuuldemängu vms jaoks; kujutava kunsti teostest lähtuvaid muusikateoseid jne. Tartu-Moskva semiootikakoolkond näiteks käsitab keelt kui primaarset märgisüsteemi ning kunste kui sekundaarseid märgisüsteeme, milliste vahel toimub analoogiline tõlketegevus.
Tõlkimine kui protsess on ühesuunaline, st toimub alati ühes teatud suunas – lähtekeelest sihtkeelde.

Tõlgete liike

Suuline tõlge on algse (suulise või kirjaliku) teksti tõlge suulisel, kuuldaval kujul.
Sünkroontõlge on suulise teksti samaaegne suuline tõlge. Sünkroontõlge võimaldab koosolekute ja konverentside viivitusteta läbiviimist kahes või enamas keeles. Sünkroontõlke puhul tõlgitakse kõneleja sõnu tema kõnega samaaegselt. Delegaadid kuulavad kõnet valitud keeles juhtmeteta vastuvõtjaga ühendatud kõrvaklappidest. Sünkroontõlgid töötavad vähemalt kahekaupa koos. Kuna kõneleja jutu ajal tõlkimine nõuab väga intensiivset keskendumist, tõlgitakse kordamööda, umbes 20-30 minuti kaupa korraga. Kui üks tõlk tõlgib, kuulab teine hoolega kõrval ning on valmis, kohe kui vaja, oma partnerit abistama.
Sünkroontõlget kasutatakse tihti rahvusvaheliste ärikohtumiste, konverentside ja meediaülekannete ning kahe- või mitmekeelsete ürituste puhul. Sünkroontõlkeks on tavaliselt vaja spetsiaalset tehnikat (kõrvaklapid, tõlkekabiinid jne) ja tehnikut seda paigaldama ja kontrollima.
Sünkroontõlke eelised :

• Kõige efektiivsem ajakasutus. Ei mõjuta koosoleku ajakava , kuna tõlge ei nõua lisaaega.
  
• Kõnede tõlkimine toimub katkestusteta, tagades seega kõneleja esituse mõjususe ja voolavuse säilimise.
  
• Sünkroontõlkel on oluline osa mitmekeelsete koosolekutele korraldamisel.
  
• Sünkroontõlge on senini kõige arenenum tõlkemeetod.
  

Järeltõlge. Järeltõlke puhul on tõlk vahendajaks kahe kõneleja vahel. Kõneleja peatub iga paari-kolme lause tagant, et anda tõlgile aega öeldut teise keelde ümber panna. Järeltõlget kasutatakse tavaliselt kohtuistungitel, ametlikel koosolekutel ja läbirääkimistel, arsti vastuvõtul, ekskursioonidel, mitteametlikel kohtumistel ja ka seltskondlikel üritustel.
Järeltõlke eelised:

• Järeltõlge on suurepärane lahendus kuulajate aktiivset osavõttu nõudvate arutelude, koosolekute ja läbirääkimiste läbiviimiseks. Järeltõlke vahendusel saavad osalejad võimaluse keskustelu toimumise käigus ka omapoolseid märkusi lisada.
  
• Järeltõlge on ideaalne väikeste gruppide korral, kui tõlkida on vaja ainult ühest keelest.
  
• Järeltõlge sobib hästi mitmetes erinevates paikades korraldatavate koosolekute puhul.
  
• Järeltõlke puhul on vaja vähem tõlke kui sünkroontõlke puhul, kuna puudub vajadus seadmete ja tehnilise personali järele.
  

Kirjalik tõlge on algse (suulise või kirjaliku) teksti tõlge kirjalikul kujul.
Toortõlge on tõlke mustand , lõplikult viimistlemata ja kontrollimata tõlge.
Sõnasõnaline tõlge annab algse teksti sõnadele üks-ühesed tähendusvasted teises keeles. Sõnasõnaline tõlge ei pruugi arvestada konteksti, metafoore ja sõnade mitmetähenduslikkust. Tihti kasutatakse sõnasõnalist tõlget selleks, et näidata mingi piltliku või erilise väljendi algupärast struktuuri: "Munamägi", literally "egg- hill ".
Reaalune tõlge on tavaliselt luuleteose sõnasõnaline või toortõlge. Kellegi teise tehtud reaalust tõlget kasutavad luule tõlkijad sageli abivahendina lõpliku tõlke tegemiseks. Tõlkijaks nimetatakse sellisel juhul ikkagi lõpliku teksti loojat . Reaaluse tõlke kasutamisel pruugi tõlkija mõnikord isegi algteksti keelt osata.
Proosatõlge on luuleteose tõlge proosasse . Proosatõlget kasutatakse parema tähendussamasuse saavutamiseks. Keerulisse või raskesti kasutatavasse luulevormi tõlkides võib tõlgitavas keeles tulla puudus vormi sobivast adekvaatsest sõnavarast.
Luuletõlke puhul püütakse enamasti leida samasugune või lähedane luulevorm (värsimõõt, riimid jne). Mõnikord ohverdatakse selle nimel täpne tähendussamasus.
Vokaalmuusika teksti tõlge arvestab ka tõlgitud teksti lauldavusega. Popmuusika tekstide tõlkimisel kaldutakse tihtipeale algtekstist üsna kaugele või luuakse laulule täiesti uus tekst. Ooperite, operettide, muusikalide jt suurvormide tekstide tõlkimisel peetakse silmas ka muusikalisi ja vokaaltehnilisi iseärasusi.
Akadeemiline tõlge (teaduslik tõlge) on teaduskäibe jaoks tehtud tõlge, ammendavate kommentaaride ja viidetega teistele tekstidele, sealhulgas varasematele tõlgetele; koos sõnade ja mõistete erinevate tähenduste väljatoomisega jne. Üldreeglina esitab akadeemiline tõlge paralleelselt ka algse teksti. Akadeemilisi tõlkeid kasutavad sageli teised tõlkijad kirjandusliku tõlke tegemisel.
Amatöörtõlge on asjaarmastajate poolt tehtud tõlge, mis ei pruugi olla üldiselt aktsepteeritav ega adekvaatne. Amatöörtõlkeid tehakse enamasti kitsama ringi jaoks ja peamiselt siis, kui on vajadus kiiresti luua tekst omas keeles ning ei peeta vajalikuks oodata või tellida professionaalset tõlget. Amatöörtõlked levivad laialdaselt internetis, eriti seoses arvuti- ja videomängudega.
Kirjanduslik tõlge on (enamasti) ilukirjandusliku teose tõlge kõrgel kunstilisel tasemel.
Autoriseeritud tõlge on algteksti autori poolt toimetatud ja/või heaks kiidetud tõlge.
Adaptatsioon ehk mugandus või kohandus on vaba tõlge, mis arvestab lugejate arusaamisvõimet ning seetõttu lihtsustab või muudab algteksti. Mõnikord teisendatakse adaptatsioonilistes tõlgetes ka isiku- ja kohanimed ning muud reaaliad. Adaptatsioon võib olla ka algteksti teisendus lihtsamasse ja kergemini mõistetavasse keelekasutusse samas keeles. Eestindus on adaptatsiooniline tõlge eesti keelde.
Kaudtõlge on algteksti tõlke tõlge. Kaudtõlkeid tehakse siis, kui algteksti keelt ei mõisteta ning usaldatakse juba tehtud tõlget mõnda tõlkija jaoks arusaadavasse keelde. Kaudtõlked on sageli olnud ka teaduskäibes. 1930. aastatel oli näiteks Saksamaal kujunenud tugev orientalistide koolkond, kelle tõlkeid klassikalistest hiina, tiibeti ja india keeltest saksa keelde tõlgiti omakorda inglise keelde. Kuni 1990. aastateni oli näiteks laialdaselt käibel Richard Wilhelmi poolt tehtud "Yijingi" tõlge hiina keelest saksa keelde, mis omakorda oli Cary F. Baynesi poolt inglise keelde tõlgitud. Sellel kaudtõlkel põhinesid paljud adaptatsioonid ning omakorda uued tõlked paljudesse keeltesse, sealhulgas ka eesti keelde. Suulises käibes, folklooris jm liiguvad ja rändavad motiivid ja terved jutud korduvalt üle keelepiiride, sünnitades mitmekordseid tõlkeid.
Legaalne tõlge (ametlik tõlge, juriidiline tõlge) on ametlikuks kasutamiseks tehtud tõlge. Dokumentide legaalseid tõlkeid saavad teha spetsiaalsed vandetõlgid ja need tõlked kinnitatakse notariaalselt. Eesti Vabariigi territooriumil välja antud avalike dokumentide tõlked peavad rahvusvaheliseks kasutamiseks olema kinnitatud ka Välisministeeriumi poolt.
Tõlkelaen on teise keele eeskujul moodustunud omakeelne sõna või väljend.

Tõlgete uurimine

Tõlkeid ja tõlkimist uurib tõlketeooria. Eestis tegeleb sellega Peeter Torop .