Lydia Koidula (1)

LYDIA KOIDULA (1843– 1886 )
Lidia Emilie Florentine Jannsen kirjanikunimega Lydia Koidula sündis 24. detsembril 1843. a Vändras köstri ja kihelkonnakooli õpetaja Johann Voldemar Jannseni perekonnas. Koidula ema oli sakslanna ja seetõttu räägiti Jannsenite perekonnas enamasti saksa keeles ja Koidula eesti keele oskus oli lapsepõlves kesine. 1850 kolisid Jannsenid Pärnusse.
HARIDUS Enne Pärnusse kolimist õpetas Koidulat kodus isa. 1854–1861 õppis ta saksakeelses Pärnu kõrgemas tütarlastekoolis. 1862 sooritas Tartu ülikooli juures koduõpetaja eksami. Koidula sai kõrgeima hariduse, milleni naised sel ajal võisid jõuda.
1857 hakkas J. V Jannsen välja andma ajalehte Pärnu Postimees ja õige pea sai Koidulast isa abiline lehe juures, ta aitas isal algul Pärnus, hiljem Tartus Eesti Postimeest toimetada. Ajakirjanikutöö kõrvalt osales Koidula aktiivselt Tartu kultuurielus . 1870 lavastas Vanemuise seltsis oma näidendi “Saaremaa onupoeg ”. Võib öelda, et eesti teater sündis Koidula eestvõttel. Lydia Koidula võttis osa ka esimese laulupeo korraldamisest 1869.
1873. aastal abiellus Koidula saksastunud lätlase Eduard Michelsoniga, kes sai sõjaväearsti koha Kroonlinnas. Lahkumine Eestist mõjus Koidulale rusuvalt, ta püüdis seal ühiskondlikku tegevust jätkata, kuid pere eest hoolitsemine nõudis samuti aega. Kroonlinna. Lydia Koidulal oli kolm last: poeg Hans Voldemar (suri väga vara), tütar Hedwig-Hedda, tütar Anna Emilie. 1882 halvenes tema tervis, viimastel aastatel põdes ta vähki. Koidula suri 11. augustil 1886. Ta maeti Kroonlinna saksa surnuaiale oma poja kõrvale. 1946 toodi tema põrm Tallinna Metsakalmistule. On avaldatud arvamust, kas oli ikka õige ta oma mehe ja laste kõrvalt ära tuua. Pärnus on Koidula mälestussammas.
Noore Koidula vaimset arngut mõjutasid kaks erinevat kultuurikeskkonda. Hariduse sai ta saksa keeles ja nii sai talle saksa kultuur ja kirjandus omaseks . Ka luuletamist alustas Koidula saksa keeles. Ent samal ajal puutus Ta kokku eesti talupojakultuuriga, omandas isalt ja isapoolselt vanaemalt rahvapärase eesti keele, tutvus rahvajuttudega ja talupoegade eluoluga. Tartus puutus ta kokku selle aja oluliste kultuuritegelastega, tutvus Kreutzwaldi ja Jakobsoniga, oli nendega kirjavahetuses. Jakobsonilt sai ta oma kirjanikunime (1866 ja 1867 ilmusid anonüümselt kaks Koidula luulekogu , need ei levinud laialt, kuid Jakobson avaldas valiku tema luuletusi koolilugemikus ja andis tagasihoidlikule autorile varjunime Koidula).
LOOMING
LUULE moodustab Lydia Koidula loomingu kõige tähtsama osa. Koidula oli esimene eesti naisluuletaja, kes kirjutas kunstiküpset romantilist loodus- ja isamaaluulet.
Eesti keeles luuletamist alustas ta Pärnus, kuid esialgu olid tema luuletused vagatsevad ja sentimentaalsed. Alles Tartu vaimses õhkkonnas avaldus tema tõeline luuleanne. Esimesed luuletused avaldas 1865 Eesti Postimehes.
1866 ilmus anonüümselt tema esimene luuletuskogu “Vainulilled. Sisaldab varasemaid , ka Pärnus kirjutatud luuletusi. Valdavalt olid need tõlked ja mugandused saksa keelest. Valitseb moraliseeriv ja õpetav, paiguti usuline kallak. Kõige populaarsemaks on saanud luuletused “Kodu” (“Meil aiaäärne tänavas”), “Sügismõtted” (“Juba kase ladvalt lehed langvad”). Luuletus “Kaugelt koju tulles” kajastab juba inimese kokkukuuluvust kodumaaga.
1867 ilmus taas anonüümselt “Emajõe ööbik”. On toimunud üllatav areng nii sisus kui vormis. Ülekaalus on originaalluuletused. Luulekogule annab tooni isamaaluule , mis on programmiline ja üleskutsuv. Koidula vastandab isamaa sünget minevikku ja lootusrikast tulevikku, ta tunnetab enda kokkukuuluvust isamaaga, nii kurbuses kui rõõmus (“Mu isamaa on minu arm”). Kõige tuntumaks on sellest kogust saanud luuletused “Mu isamaa on minu arm”, Mu isamaa nad olid matnud ”, “Sind surmani” ja “Ema süda”, mis ülistab emaarmastust. Kogu sisaldab veel loodusluulet, armastusluulet (viimane on romantilisele luulele omaselt enamasti traagilise varjundiga). See luulekogu tõstis Koidula rahvusliku liikumise juhtluuletajaks.
(Veel luuletusi: “Üht eesti laulu”, “Mõtted Toomemäel”, “Oh räägi, “Ja õues on kevade”, “Lenda”, “Kevade tulek”.)
Pärast luulekogude ilmumist on Koidula harva toetunud võõra luule mugandamisele või tõlkimisele. Tema hilisemad luuletused ilmusid ajakirjanduses ja Jakobsoni lugemikes ja koguteostes. Tema hilisem algupärane luule on temaatiliselt mitmekesine : isamaalüürikale lisanduvad pühendusluuletused, lastelaulud , rahvaluuleainelised ballaadid ja mõtterikkad loodusluuletused (“Miks sa nutad ?”, “Üürikene” “Ööbik”).
Kroonlinna-perioodil muutusid Koidula luuletused raskemeelsemaks – esile tulid igatsus kodumaa järele, soov saada maetud kodumaale (“Jutt”, “Igatsus”, “Enne surma – Eestimaale”)
NÄIDENDID Näidendeid hakkas Koidula kirjutama praktilisest vajadusest, et anda Vanemuise seltsile lavastamiseks eestikeelseid tükke.
1870 avaldas Koidula oma esimese näidendi “Saaremaa onupoeg”, mis oli mugandus saksa kirjaniku Th. Körneri värssjandist. Koidula täiendas seda ja kohandas Eesti oludele. Seda näidendit peetakse eesti teatri sünniks.
Kuna “Saaremaa onupoeg” oli menukas, siis valmis samal aastal teine näidend “Kosjakased” (Jannseni jutustuse järgi). Mõlemad näidendid on jandid, kerged ja lõbusa sisuga näidendid, kus oluline koht on jämekoomikal.
1872 ilmus trükis (lavastati 1871) Koidula kõige tuntum naljamäng “Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola”, mis on eesti kirjanduses esimene algupärane näidend. “Säärase mulgi” süžee aluseks sai Eesti Postimehes ilmunud sõnum saarlasest, kes kehva lugemisoskuse tõttu pidas soola hinda ajalehes tangude omaks, suure teenistuse lootuses tangukoormaga Pärnusse tuli, kuid pidi häbiga tagasi minema. Koidula käsitleb selles näidendis mitut ajastule iseloomulikku probleemi: rikaste mulkide ja vaeste tartumaalaste vaen; hariduse vajalikkus; päriskoha ostmine; sõjaväest kõrvalehoidmine; sundabielu. Võrreldes varasemate teostega on selle näidendi tegelased õnnestunumad. Positiivse tegelase rollis on edasipüüdlik mulk Männiku Märt, kelle vastanditeks on petis Erastu Enn ja harimatu ja vanameelne peremees Peeter Pint . “Säärane mulk oli 19. sajandil üks populaarsemaid näidendeid (Juhan Kunderi “Kroonu onu” kõrval) ja selle kunstilise taseme ületasid alles järgmise põlvkonna kirjanikud .
1880 Kroonlinnas näidend “ Kosjaviinad ehk kuida Tapiku pere laulupidule sai”
PROOSA Ka prosaistina oli Koidula esialgu mugandaja ja tõlkija, hiljem hakkas üha enam kirjutama originaalloomingut. Enam kui 80 proosateose hulgas leidub pikemaid ajaloolisi jutustusi, lühijutte, naljandeid ja muistendeid . Esialgu valis juttude alusmaterjali saksa kirjandusest, hiljem slaavi kirjandusest. 1868. aastast väheneb tunduvalt muganduste osa ja olulisele kohale tõusevad kodumaised probleemid.
“Enne ukse lukustamist” räägib talupoegade väljarändamisest Venemaale.
“Tammiste küla “veskitondid”” on suunatud ebausu vastu.
“Loigu perenaine ” kujutab realistlikult taluelu ja nimitegelase õnnetut abielu rahaahne peremehega .
Koidula jutud ilmusid ajalehtedes varjunime all, on kujundirikka ja voolava keelega ning olid rahvusliku liikumise ajal kunstiliselt parimad.
NB! Kohustuslik kirjandus: Lydia Koidula näidend “Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola”