peigmehe jalale astuda, et ka perenaise sõna majas maksma hakkaks. Noorpaar sööb torti ühe taldriku pealt , võib ka teineteist sööta. Siin saab pulmarahvas nende koostööd näha. Teineteise toitmine kannab ka teineteise toetamise ideed. Mesinädalad Mesinädalateks nimetatakse paari pulmajärgset nädalat, mil noortel abiellunutel jätkub tähelepanu vaid teineteisele. Uus seisus vajab sisseelamist ja harjumist, püütakse aduda end kui abieluinimesi. Mesinädalate traditsioon on käinud armastusabieluga käsikäes ja tähistab unistatud paradiisi - elu koos armastatud inimesega. Nende pidamine lükkab edasi argipäeva saabumist, on justkui üleminek tähtsatelt pulmasündmustelt tavapärasele elule. Tihti sooritatakse mesinädalatel pulmareis, et muuta see aeg eriti meeldejäävaks. Mesinädalaid pidama võib siirduda otse abielu registreerimiselt, sel juhul pidutseb pulmarahvas ilma pruutpaarita
Pere traditsioonid Tihtipeale on peredes kujunenud traditsiooniks kokku saada terve perega sünnipäevade ajal, jõulude ajal ja jaanipäeval. Täiskasvanud saavad tihti pühadeks vaba päeva, võtavad aja maha, söövad kõhud mõnusalt täis ja hiljem kurdavad, et küll sai ikka pühade ajal palju söödud. Tänapäeval saadakse peredega samuti kokku ka näiteks aastavahetusel, munadepüha ajal, vastlapäeval. Arvatakse, et just lapsed on need, kes panevad aluse pere traditsioonidele. Võib olla on lapsed ainsad, kes suudavad teha tähtpäevadest enamat, kui ainult söömis- ja joomispeod. Pere traditsioone hakatakse pidama vajalikuks just siis, kui perre sünnivad lapsed. Suurtemasse peredesse sünnivad traditsioonid justkui iseenesest. Tähistamist vajavad siiski ju kõik sünnipäevad, ka jõule ja muid pühasi tähistatakse sel juhul siis suurejooneliselt. Palju traditsioone tähendab siis ka seda, et terve perega kokku saadakse üsna tihti ja need kujun
armastusabielu ja naiseostu-röövi perioodi vahel terav. Juba kindlalt juurdunud monogaamia perioodil, 5831 a. Peale maailma loomist (ehk 1881 a. peale Kristuse sündi) kirjutab „Eesti rahva kasuline kalender“: „Naesterahvas ei lähe enam mehele, vaid mehe kohale ja varandusele . . . Kui perepoeg ehk peretütar tahab saunamehe lapsega paari heita, siis ärgu keelatagu seda mitte.“ 3.7 Pruudirööv tänapäeval Pruudiröövist on saanud üks tänapäeva pulmade tähtsaim traditsioon, mis on saanud hoopis uue tähenduse. Praegu röövitakse pruut selleks, et nalja saaks, et peorahvas saaks natuke närvikõdi ja elevust ja et näha, mida teeb peig, et oma pruuti tagasi saada. Harvad on aga need juhtumid, kus pruudirööv korraldatakse eesmärgiga saada natukene vahelt kasu, nt 100 kr, mõni pudel, pool kuningriiki, esimese lapse ristimise õigus, vms. Pruudirööv peab olema lõbus, pruut peab mänguga kaasa minema, ka pruudivalvuritel ei tohi pruudil nö „käpp peal“
E. VILDE NIM. JUURU GÜMNAASIUM Kai Leola 12. klass EESTI PULMATRADITSIOONID Referaat Juhendaja: Piret Õunmaa Juuru 2010 SISUKORD SISUKORD..................................................................................................................................... 2 SISSEJUHATUS.............................................................................................................................3 1. ENNE PULMI.............................................................................................................................. 4 Eelkosjad......................................................................................................................................4 Kosjad..........................................................................................................................................5
(Autori märkus.) 7 ütlen ma, voolas vahetpidamata alla platsile nagu kosk kuhugi järve. Karjumine, naer ja tuhandete jalgade trampimine tekitas suurt müra ja kära. Aeg-ajalt see müra ja kära suurenes, vool, mis kogu seda rahvahulka suure trepi poole viis, hoovas tagasi, läks segi ja keerdu. Selles oli süüdi mõni müks ammukütilt või prevotee-seersandi hobuselt, keda korrapidamiseks siiasinna tantsitati. -- kena traditsioon, mida prevotee pärandas konnetaablitele *, need ratsapolitseile, ratsapolitsei aga meie Pariisi sandarmeeriale. Uksed, aknad, katuseluugid ja katused kihasid tuhandetest inimestest, rahulikest ja ausaist kodanikest, kes vaatlesid ainult Paleed ja rahvahulka ning muud ei tahtnudki, sest Pariisis on küllalt inimesi, kes rahulduvad vaatlejate vaatlemisega, jah, isegi sein, mille taga midagi sünnib, väärib meil tähelepanu.
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
Kõik kommentaarid