Kodukultuur peretraditsioonid (0)

PEREKONDLIKUD TRADITSIOONID.
Pere on püsiv ühiskonna alustugi, kuid tihtipeale alahinnatakse perekonna rolli ühiskonnas ja laste elus. Perekond on siiski tähtsaim tugi oma liikmetele nii parematel kui halvematel aegadel. Perel peaks olema ühtsustunne. See ei teki aga niisama, vaid selles on kahtlemata oma osa peretraditsioonidel. See on miski, mis eristab üht pere teisest. Mõni pere sööb pühapäevahommikuti pannkooke, mõni pere teeb jalutuskäigu loodusesse, mõni pere suundub kaubanduskeskusesse.Tihtipeale on peredes kujunenud traditsiooniks kokku saada terve perega suurte pühade ajal, jõulude ajal ja jaanipäeval.
Pole saladus , et meie keskel on peresid, kus üldse midagi koos ei tehta . Iga liige elab oma elu ja vaatab ise, kuidas hakkama saab. Tuleb kurbusega nentida, et on ka neid peresid, kelle „traditsiooniks“ nädalavahetusel , vahel ka nädala śees, on alkolitarbimine. Seepärast tuleb peretraditsioone käsitleda delikaatselt, et keegi ei tunneks ennast haavatuna ega halvemana. Tänapäeval muutub nii täiskasvanute kui laste elutempo üha kiiremaks, mis tähendab, et kodu jaoks jääb üha vähem aega, seega ka pere jaoks. Peretraditsioonid on üks võimalus pere koos olemiseks ja ühistunde saavutamiseks. Kuna inimesed ei tule kokku põhjuseta, siis traditsioonid annavad sellele kokkusaamisele mõtte. Samas võivad traditsioonid kaotada oma võlu, kui neis ainult sundust nähakse ja inimestel puudub sügavam soov neid ellu viia.
Perekondlikud traditsioonid on privileeg. See on midagi sellist, mis kordub: päevast päeva, aastast aastasse , põlvkonnast põlvkonda. See on midagi, mis sel kujul on omane ainult tema suguvõsale/ perekonnale . Kui ühes perekonnas lauldakse sünnipäevahommikul sünnipäevalaulu, siis ei tehta seda kusagil täpselt samamoodi. Perekondlikud traditsioonid teevad võimalikuks eemal elavate perekonnaliikmete kokkusaamise, mis muidu võib väga raske olla.
GRUPITÖÖ.
Pinginaabrid räägivad teineteisele 10 minuti jooksul teemal“Kuidas minu pere veedab nädalavahetust“ . Oluline on see, et toodaks välja korduvaid asju/tegevusi ( erinevad argipäevast). 5 minuti jooksul räägib üks oma kommetest, seejärel räägib teine 5 minutit oma pere kommetest.
Lõpuks laseb õpetaja valikuliselt õpilastel tutvustada nädalavahetuse veetmise traditsioone, kusjuures õpilane tutvustab just oma kaaslase kombeid.
Tööleht.

Mis on traditsioon?

Kas on vaja peretraditsioone, kombeid, mis päranduvad vanematelt lastele või korduvad aastast aastasse?

Milline teie pere traditsioon sulle kõige rohkem meeldib? Põhjenda vastust.

Milline teie pere traditsioon sulle tundub mõttetu. Põhjenda.

Kuidas saaksid sina kaasa aidata, et teie pere traditsioonid püsiksid?

Miks on see oluline, et just sina kaasa aitad ?

Mis on traditsioonide puhul halb/tüütu? Too näiteid.

Mida head on traditsioonides? Miks on traditsioonid head? Too näiteid.

Kuidas suhtud inimestesse, kelle kombed tunduvad sulle võõrad ja imelikud? Miks?

Kuidas käitud, kui oled külas ja seal on kombed, mis tunduvad sulle võõrad olevat?
Käeline tegevus.
Joonista pilt kõige toredamatest peretraditsioonidest.
Perekondlike traditsioonide ringi kuuluvad teemad on sünnipäevadega, pulmadega, matustega seotud kombed, kalendritähtpäevade tähistamine kodus pere keskel, söögid, joogid, puhkuse veetmine , puhkepäevade möödasaatmine, õhtused koosviibimised, suguvõsa kokkutulekud jne.
Täiskasvanud saavad tihti pühadeks vaba päeva, võtavad aja maha, söövad kõhud mõnusalt täis ja hiljem kurdavad, et küll sai ikka pühade ajal palju söödud . Tänapäeval saadakse peredega samuti kokku ka näiteks aastavahetusel , munadepühade ajal, vastlapäeval .
Arvatakse, et just lapsed on need, kes panevad aluse pere traditsioonidele. Võibolla on lapsed ainsad, kes suudavad teha tähtpäevadest enamat, kui ainult söömis- ja joomispeod. Pere traditsioone hakatakse pidama vajalikuks just siis, kui perre sünnivad lapsed. Suurtemasse peredesse sööbivad traditsioonid justkui iseenesest. Tähistamist vajavad siiski ju kõik sünnipäevad ja muid pühi tähistatakse sel juhul siis suurejooneliselt. Palju traditsioone tähendab siis ka seda, et terve perega kokku saadakse . Tihtilugu need kujunevad suursugusteks, mida kõik pereliikmed ootavad . Erinevatel inimestel võivad olla ka erinevad peretraditsioonid. Näiteks usklikud pered, käivad pühapäevitiiti kirikus, loevad söögipalveid ja muid palveid. Samas osad inimesed võivad olla ka pärit lihtsast perest, kus ka pere traditsioonid on lihtsad. Peretraditsioonideks võib ju ka nimetada seda, kui vanemad võtavad aja maha, näiteks suvel ja sõidavad lastega välismaale.
Külastasin inimest, kes kogu oma elu sidunud Mulgimaaga. Andres Parts on aastaid uurinud mulkide tegemisi, olnud Helme koduloomuuseumi loomise üks initsiaatoreid, korraldanud traditsioonilisi mulgipäevi ja uurinud paikkonna pärimusi. Ta oli nõus jagama meile oma infot.  
„Nagu teisteski peredes, peetakse ka minu peres pühi. Pühade ajal oleme perega koos. Käime kirikus ja teeme toreda söömaaja.
Igal aastal tähistame jõule. See on ka Jeesus Kristuse sünnipäev . Me koristame päev enne jõululaupäeva toad ära ja kaunistame jõuluteemaliste esemetega. Pärast on nii ilus tehtud tööd imetleda. Sel päeval valmistame koos perega söögid, mis on alati nii maitsvad . Kui söögid tehtud, läheme perega kirikusse ja surnuaeda. Surnuaias süütame omaste haudadel küünlad. Koju jõudes katame laua. Me sööme jõulurooga, milleks on verivorst ja ahjuliha kartuli, kastme ja muude lisanditega. Kui kõhud täis söödud, asume kingitusi jagama. Seda hetke ootavad eriti lapselapsed . Saanud paki kätte, avame selle kohe, et teada saada, mis seal sees on „.
Ega Mihkelgi, Andrese poeg, sünadega kitsi pole.
„ Jõulu esimesel pühal oleme perega aabikaasa vanemate juures külas käinud . Sööme jälle jõulutoite ja jagame ka neile jõulukinke. Jõulu teise püha veedame rahulikult ja vaikselt oma pereringis. Vahel käib ka külalisi, keda me lahkelt vastu võtame.
„ Lihavõtted ehk munapühad algavad esimesel täiskuupühapäeval pärast kevadist pööripäeva . See pühapäev tähistab kirikukalendris Jeesus Kristuse surnust ülestõusmist. Sellele järgnevad teine ja kolmas lihavõttepüha. Lihavõtted lõpetasid paastuaja, millest ka nimetus. Lihavõtte ajal veeretatakse mune. Munaveeretamise mäng on tuttav eeskätt Setumaal. Harilikult asus munaveeretamise plats (muna-loomka) kiigeplatsi kõrval.
Ka meie peres peetakse munapühi. Pühade ajaks keedame mune ja värvime need mitmesuguste värvidega. Ka toad on vastavalt kaunistatud, et oleks ikka pühademeeleolu.
Enne pühi on vaikne nädal. Vaiksel nädalal on Suur Neljapäev, Suur Reede ja Vaikne Laupäev. Vaikse Laupäeva öösel vastu pühapäeva, toimub kirikus liturgia. Siis viiakse kirikust ristid ümber kiriku ringkäigule ja neile järgneb rahvas, kes hoiavad käes põlevaid küünlaid.
Pühapäeva hommikul katame laua, et pidulikult lihavõtteid tähistada. Enne sööma asumist koksime omavahel värvitud pühademune. Kui munad koksitud, asume sööma.
Kui väiksed olime, algas peale sööki põnev otsimismäng. Pühadejänes oli meil käinud ja mune kuhugi peitnud. Munad aga polnud tavalised , vaid šokolaadist (oli ka komme ja šokolaadijäneseid). See, kes midagi leidis, võis kohe ära süüa. Hästi tore oli. Nüüd pole seda enam mänginud, sest oleme juba suured.
Käime ka vanaemale ja vanaisale häid pühi soovimas ja vahetame mune. Ka neil on pühade ajal laud kaetud ja piduroad laual. Sellepärast ongi meil juba kombeks, et pühade ajal lõunatame nende juures. Olgu need siis lihavõtted või mõni muu püha.
Pühad on väga ilusad ja mõnusad. Siis saab alati perega koos olla, vahel ka mõnda vana sõpra kohata, kes nüüd mujal elab ja ainult vahel siiakanti külla käib. Nii avaldas oma mõtteid Helme koguduse õpetaja Arvo Lasting.
ABIELLUMINE
Abiellumine on suurim sündmus kahe inimese elus, kes teineteise kõrval tahavad sammuda läbi elu rõõmude ja murede.Nimetatud sündmust tuleks käsitleda praktiliste probleemide seisukohast . Abiellumisega on seotud tuhat pisiasja ja ühtki neist ei tohi unustada. Mõni väike komistus võib tumestada elu tähtsamate päevade pidulikku harmooniat.
Abielusid sõlmivad maakonna perekonnaseisuametnikud ja vaimulikud s.o. kirikuõpetajad, kellele on seesugune tegevus volitatud.
Sooviavaldused abiellumiseks esitavad nii peigmees kui pruut koos perekonnaseisuametnikule. Selleks ilmuti alati koos kohale.
KIHLUMINE
Enne abiellumist jagati oma õlevoolavat rõõmu kõigi oma tuttavate ja sugulastega. Seks puhuks korraldati kihluspidu. Mõnedel juhtudel saadeti laiali kihlakaardid. Tavaline kihlakaardi tekst oli järgmine:
ILLA KARDNA
HENN TARRAND
Narva 7.VII 1939 Tallinn
Tavaliselt kirjutati kohanimed kaardile vaid siis, kui pruut ja peigmees elasid erinevates kohtades. Pruudi elukoht kirjutati vasakule , peigmehe elukoht paremale.
Varasematel aegadel kutsuti kihluspeole ainult kõige lähedasemad perekonnaliikmed ja sõbrad. Tavaliselt oli kihluspeo korraldamine pruudi ülesanne. Kihluspeol istub pruutpaar kõrvuti, nende vastas pruudi vanemad. Peigmehe isa istub majaproua , ema- majahärra kõrval.
KIHLASÕRMUS
Sageli ostetakse laulatussõrmused valmis juba kihluseks ja kantakse neid kihluse tunnusena vasaku käe teises sõrmes. Kui rahakott lubab, kingib peigmees pruudile kihlumispäeval kalliskiviga sõrmuse . Kink antakse üle pakkimispaberist vabastatud karbis, mille pruut ise avab. Sõrmuse paneb aga sõrme peigmees.
Sõrmuse valikul peab peigmees arvestama pruudi maitsega kivi suhtes ja isegi ebausuga, kui see on olemas.
Meeldiva mulje jätab, kui peigmees oma valitule kingib ehteid , näiteks kaelakee , käevõru või midagi muud.
ARMASTUS ON SÜDAMEASI
Seda ei tohiks pruutpaar oma käitumises unustada. Oma tundeid ei tarvitse igaühele demonstreerida. Kui omaste ringis pruudi ja peigmehe vastastikune sümpaatia veel kuidagi vabamalt võib avalduda, siis ei sobi see mingil tingimusel võõramate inimeste juuresolekul. Niisugune „turteltuvide“ paar, kes aina teineteise kaelas kinni on, tekitab teistes piinlikkuse tunde ja kutsub esile muige. Eelöeldu ei tähenda seda, et kihlatud teineteise vastu jahedust peaksid üles näitama. Pigem on see teiste soovidega arvestamine ja edaspidiste ebameeldivuste vältimine .
REGISTREERIMINE. LAULATUS .
Kui piirdutakse ainult registreerimisega perekonnaseisuametis, siis sünnib see tunnistajate juuresolekul. Piduliku talituse juures võib viibida erinevaid inimesi,keda pruutpaar kohale kutsub. Perekonnaseisuametnik koostab vastava akti, millele pruut ja peigmees alla kirjutavad ja sellest hetkest peale on nad abielumees ja – naine.
Registreerimisel kantakse tavaliselt tumedat ülikonda ja daamid pikka heledavärvilist kleiti . Et eelseisvale elumuutusele anda ilulikumat ilmet, seotakse registreerimine väga sagedasti kirikliku laulatusega. Tänapäeval on sellest saanud pop tseremoonia .
Kutsed laulatusele ja sellele järgnevale pulmapeole saadetakse laiali 3-4 nädalat enne laulatust, et külalised saaksid teha õigeaegselt vajalikke ettevalmistusi. Kutsutu kohuseks on tänada kutse eest ja teavitada tulemisest.
Peo korraldamine on tavalise kombe järele pruudi vanemate ülesanne. Sel juhul saadavad nad ka kutse külalistele . Tekst võiks olla järgmine:
Lugupeetud
Hr. Anton Kures abikaasaga.
Aadu Kardna abikaasaga on südamest rõõmus nähes Teie austavat osavõttu meie tütre Liina laulatusest härra Enn Tarranguga Narvas Peetri kirikus pühapäeval 4.septembril 2011.a kell 17.30 ja sellele järgnevast koosviibimisest meie kodus Vaksali tänaval
Narvas, 1.augustil 2011
Palutakse vastust 15.augustiks
Praegusel ajal, kus noored ise oma jalul seisavad, saadavad nad ise kutsed väljas ja kirjutavad kutse umbes nii:
Lugupeetud
Hr. Mihkel Vesik
Ootame Teid kalli külalisena meie laulatusele Narva Peetri kirikus 4.septembril 2011.a kell 17.30 ja sellele järgnevale koosviibimisle meie kodus Vaksali tänaval.
Narvas , 1. Augustil 2011
Liina Leppik
Enn Tarrang
Palutakse vastust 15.augustiks
Kutsete stiil on aegade jooksul võtnud šabloonilise kuju, millest tavaliselt ikka kinni peetakse. Siiski pole halb, kui kutse saatja poetab sinna veidi südamlikkust ja kodusust. See nõuab suurt taktitunnet eriti juhul, kui külaliskond on mitmekesine ja tutvusekraad erinev.
KIRIKUS
Enne laulatust sõidavad 2-3 peigmehe sõpra kirikusse ette, et vaadata, kas kõik on korras. Nad võtavad vastu külalisi juhtides neid kohtadele. Pruutpaar sammub viimasena. Noorpaari vanemad on enne pruutpaari kohale saabunud ja ootavad kirikus esireas.
Pruut on altari ette sammudes ka talituse ajal peigmehe vasakul käel hoides käe alt kinni. Altari ette minnes tuleks vaadata enda ette. Kõrvalseisvatele tuttavatele ei noogutata.
Agricola kroonika järgi, mis pärineb aastast 1549, pani peigmees sõrmuse järjekorras pruudi esimesse, keskmisesse ja nimetusse sõrme, öeldes samal ajal: „Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel, aamen !“. Luterlaste jaoks on sõrmus abieluliidu tugevuse sümbol. Vasaku käe nimetust sõrmest kulgeb armastuse joon otse südamesse.
Õigeusklikud kannavad sõrmust paremas käes.
Anglo-ameerika maades on sõrmus tavaliselt best mani käes, kes võib seda kanda kaunil sõrmusepadjakesel. Best man on Šoti päritoluga termin, mis tähendab peigmehe sõpra. See komme sai alguse neist aegadest , mil pruut hangiti röövimise teel ja peigmees usaldas oma salajased kavatsused parimale sõbrale. Tänapäeval on selleks tegutsev tseremooniameister. Pruutneitsi on mõrsja sõbratar, kes aitab teda riietumisel, hoiab lilli ja on muidu ka abiks. Väikesed pruutneitsid ja –poisid, kes võtavad osa laulatustseremooniast, on pärit anglo-ameerika kultuurist. Eestiski on tuntud väikesed lilleneiud.
Sõrmused paneb pruudile ja peigmehele parema käe sõrme pastor või abielupaar ise. Pärast laulatustalitust ja õnnesoovi vaimuliku poolt, pöördub noorpaar ümber, ilma et teineteisele õnne sooviks. Suure pulma puhul ei soovita noorpaarile õnne altari ees. Mõnel juhul teevad seda vaid vanemad. Noorpaar lahkub kirikust ja pulmalised nende järel. Koju jõudes ootab noorpaar pulmalisi suuremas ruumis, kus võetakse vastu õnnesoovid .
RIIETUS
Pruutkleit on teatavasti valge: puhtuse, süütuse ja neitsilikkuse värv. Valget kleiti hakkas pruut kandma juba 18. Sajandil. Tänapäevalgi kannab traditsioonilist valget kleiti pruut, kes abiellub esimest korda.
Kui laulatus toimub päeval, siis peigmees kannab visiitkuube. Õhtul võib selle seljast ära võtta juhul, kui hakkab peo käigus palav. Lisaks katab pruudi pead loor . See on aastakünmeid kuulunud pruutkleidi juurde. Loor märgib üleminekut naise seisusesse , samuti oli selle ülesandeks kaitsta kurjade vaimude eest. Vanasti kandis eesti noorik tanu.
Sõjaväelased on laulatusel oma esindusmundris.
Mis puutub külalistesse, siis peaksid nad üldise reegli järele olema riietatud samuti kui noorpaargi. Peab kinni pidama valitsevast tasemest. Nagu frakkide sekka ei sobi hall ülikond, nii tunduks mõnusas koduses lihtsamas seltskonnas veidrana ka frakk , kui seda keegi teistest külalistest ei kanna.
PRUUDIKIMP
Pruudikimp on pärit 18.sajandist. Algul kinnitati see kleidile, hiljem vöö külge. Alles sajandi lõpul hakkasid pruudid kimpu käes hoidma. Pruudikimp on alati olnud peigmehe kingitus, mis räägib armastusest oma tulevase naise vastu. Tänapäeval sobitatakse kimp hoolikalt pruutkleidi juurde.
Ameerikas visatakse pruudikimp üle õla vallaliste naiste sekka. See, kes selle kinni püüab, usutakse järgmisena abielluvat. Euroopas on siiski rohkem levinud pruudikimbi kuivatamise komme- nii säilib see kauni mälestusena pulmapäevast.
PULMAPIDU
Tänapäeval peetakse pulmi peaaegu alati nädala lõpus, kuid vanasti peeti headeks tavadeks teisipäeva ja neljapäeva. Nendel päevadel sõlmitud abielud usuti olevat õnnelikud. Ka täiskuu oli soodne aeg abiellumiseks.
Midagi vana, midagi uut, midagi laenaut, midagi sinist ja hõberaha kinga sees- nii pidi Inglismaal pruut laulatusele minema. Komme on säilinud tänaseni. Sinime tähendab igavest armastust, hõbe toob muidugi rikkust majja.
Põhjamaades peeti tähtsaks pulmadeaegset ilma. Pulmapäeval pidi kindlasti vihma sadama- see tõi noorpaarile rikkust ja õnne.
Kui pulmapidu peetakse väljaspool kodu, mõnes restoranis või ettevõtte saalis, siis sõidab noorpaar kirikust koju ja ilmub koosviibimisele alles siis, kui kõik külalised on juba kohale jõudnud.
Koduski kasutatakse mõnikord seda moodust, et noorpaar alles pärast külaliste kogunemist nende keskele ilmub. Õnnitlemise järele pakutakse külalistele veini või vahuveini . Viimast juuakse püsti seistes, moodustades väikesi rühmitusi saalis, senikaua, kuni istutakse lauda.
Tänapäeval iseloomustab pulmapidusid vanade rahvalike pulmakommete ja uute kommete läbipõimumine. Abielude sõlmimine toimub pidulikult perekonnaseisuaktise büroos , kus kaunilt rittalükitud õnnitlussõnadega aidatakse kaunistada seda pidulikku sündmust.
Suuremas pulmas on iga külalise koht tähistatud nimelise kaardiga , kusjuures mõned härrad või prouad korraldajatena on kohtade otsimisel abiks. Pruutpaar istub tavaliselt laua otsa juures või laua pikema külje keskmisel positsioonil. Pruudi kõrval istub peigmehe ema, kelle lauakaaslaseks onpruudi isa. Peigmehest vasakul istub pruudi ema peigmehe isaga. Üldiselt on pruutpaari läheduses olevad kohad aukohad. Kui pruutpaari laulatati, siis pulmalauda kutsutud pastor istub üle laua paari vastas.
Toite pakutakse kõigepealt noorpaarile, siis teistele. Varasemael aastatel oli kombeks pidada lauakõne ja seda tegi pastor. Kui pastor pulmas ei olnud, siis tavaliselt pidas kõne meessugulane. Kõnedele vastas tavaliselt peigmees. Pruut sõna ei võtnud.
Külalised joovad pruutpaari terviseks tõstes klaasid nende poole. Lauast ei lahkuta kokkulöömiseks ega kõnnita ümber laua.
Inglise pulmakommete järgi suudlesid pruut ja peigmees teineteist üle koogi või küpsisekuhja. Üks prantsuse kokk sai sellest hea idee: nii sündiski pulmatort. Järjest väiksematest üksteise peale asetatud korrustest koosnev pulmatort sümboliseerib viljakust ja intiimelu algust. Kui pulmaseltskond sööb tordi lõpuni, saavad kõik osa ünnest ja õnnistusest. Pruutpaar lõikab torti koos lahti ülemisest korrusest alates ja nii, et peigmehe käsi on peal. Samal ajal võib pruut püüda peigmehe jala peale astuda, et perenaise sõna majas maksaks. Noorpaar sööb torti ühelt taldrikult, mõnikord teineteist söötes.
Peolauas lauldakse üldtuntud laule ja seda rituaali juhib pillimees. Keegi loeb ette telegrammid. Tänapäeval juhib pulmapidu pulmavana. Viimane viib noorpaari tantsule ja juhib kogu peo käiku .
Pulmavalss on oodatud tants. Peale pruudi- peigmehe keegi tantsupõrandale ei lähe esimese valsiloo ajal. Teise valsi ajal liiguvad tantsupärandale pruudi ja peigmehe vanemad ja siis edasi juba ülejäänud pulmarahvas.
Mõnel pool visatakse tantsu ajal portselantass põrandale puruks- pruutpaari õnneks, aga ka tulevaste laste arvu ennustamiseks.
Alati oli pulma kutsutud hea fotograaf , kes jäädvustas kogu peo piltidel.
Lill nõuab oma vaasi
Lilled ja vaasid , samuti ka kogu ümbrus , peavad üksteisele sobima , et taimede ilu pääseks äiel määral mõjule. Lill on iga toa ehteks . Pole oluline, kui suur hulk on lilli. Tähtis on nende ilu ja sobiv asetus. Alati võib vaasi paigutada ühe oksa, seda keerata, nihutada ühest asenditst teise, lisada lisandeid ja uusi oksi, kuni võime öelda, et „enam paremini ei saa“.
Lillede vaasi panekul on omad reeglid.
Esimene reegel on:
Iga lille juurde kuuluvad lehed ja nimelt tema enda lehed. Ilma leheta läheb kaduma lille õie ilu. Enne seame lehed vaasi ja siis üksikult lilleõied nii, et nad vabalt asetsevadümbritseva roheluse keskel.
Teine reegel ütleb:
Õite arv peab olema paaritu, s.o. - 1,3,5,7 aga mitte paarisarv. See mõjuks puiselt.
Kolmas reegel:
Kõik sügavamal asetsevad lehed, mis ulatuvad vaasi sees vette, tuleks ära näpistada.Muidu hakkavad nad määnduma ja lehkama ning põhjustavad lille närtsimise.Paksud lehed, lihavad lilled ei sobi õhukestesse kristallvaasidesse. Õrnade lillede koht pole paksus savivaasis. Lihavad „jorjenid „ näiteks on väga dekoratiivsed, kuid kõrgesse kristallvaasi ei sobi nad mingil tingimusel.Need lilled lihtsalt nõuavad midagi „võimsamat“, mis seisab kindlalt omal kohal ja võib vaevatult raskema lille oma rüppe võtta.
Saledasse kristallvaasi paneme pikavarrelise lille, mis paindub graatsiliselt üle vaasi ääre, moodustades meeldiva pehmejoonelise kaare nagu neid näeme väljaski, kus nad kasvavad puutumatutena inimese kätest.
See ongi lillede vaasidesse seadmise saladus: lilli nii asetada nagu nad seisavad vabas looduses. Seepärast ei tohiks maikellukesi kimbuks kokkusurutuna kõrgesse vaasi asetada. See on kole ! Hoopis teisiti mõjuvad samad lilled madalas, laias nõus, kus iga üksik õievars oma ilusate kellukestega roheliste lehtede vahel mõjule pääseb ja tuppa killukese elusat loodust võlub.
Madalad vaagnataolised lillevaasid võib täita ka kuuse tipuokstega või mõne muu rohelisega , mille keskel lilled näivad eriti kenad.
Ilumeelega inimene oskab ka kõige tavalisemast taldrikust võluda nõu lillede paigutamiseks. Supitaldriku võib täita niiske liivaga, millesse tipitakse madalad õied . Taldriku äärele saab alati panna rohelist sammalt. Niiviisi saab igal aastaajal oma tuppa tekitada miniatuurse lilleaia.
Neljas reegel:
Kunagi ei asetata lilli vaasi sisse paelaga kokkuseotuna. Murtud lillede varred lõigatakse terava noaga ilusasti siledaks. Lille eluiga on pikem, kui varreotsad ei puuduta vaasi põhja, lillevette on lisatud näpuotsatäis soola või suhkrut, kasutatakse toasooja vett.
Materjalid on pärit „Perekonna ja naistekalender“ 1937.a.
Lapse sündimine.
Lapse sünni registreerimine toimus soovijaile pidulikult.lapsele tuli panna nimi kuu aja jooksul peale sündi. Nimepeole kogunesid lapsevanemad koos lapsega ja vaderid( lapse vanavanemad). Nõukogude ajal kutsuti vallamajja või kultuurimajja asjaosalised ja pidulikult anti kätte sünnitunnistus.
Kamajahu valmistamine.
Kama valmistamiseks võetaks teravilja , herneid ja ube.
Harilikult arvestatakse ühekordse koguse valmistamiseks 5 kg otri, 5 kg rukist , 5 kg nisu, 10 kg kaeru, 3 kg herneid ja 2 kg ube. Koguseid võib muuta. Kaera koguse vähendamisel võiks nisu kogust suurendada.
Terad sõelutakse läbi, pestakse külma veega puhtaks, et eemalduksid kõik riknenud terad, kergemad terad,kestad ja mittetarvilik osa.
Vili pannakse üheks ööks külma vee sisse ligunema. Järgmisel päeval pannakse vili suuremasse katlasse keema . Soovitav on keeta kõik komponendid eraldi. Siis pole hirmu, et mõni tera jääb kõvaks. Keetmine peab toimuma väikesel tulel ja pidevalt tuleb teri segada. Keetmise ajal tuleb lisada soola. See aitab hoida kama pikemat aega, koid ei tule sisse. Keetmine toimub 2-3 tundi. Kui terad on liiga pehmed , siis vähendab see tublisti kama kvaliteeti.
Ahi köetakse kuumaks, söed ja tuhk tõstetakse välja. Ahju põrand pühitakse puhtaks luuaga. Keenud terad kallatakse sõelale nõrguma. Nõrgunud terad pannakse kohe kuuma ahju. Esialgu, kus niiskus on eriti suur, tuleks ahjuust aegajalt avada ja kama segada. Kuivatatakse niikaua kuni vili on täiest kuiv ja krõbe. Kama ei tohi liialt pruunistada, siis saab ta kõrvalmaitse.
Pärast kuivatamist sõelutakse ja tuulutatakse terad uuesti läbi ja viiakse veskisse.Kohe pärast jahvatamist on kama kõige maitsvam.Kama hoiti varasematel aegadel riidest kottides või kastides (kirstudes). See pole alati kõige parem viis, sest kama kaotab oma aroomiomadused. Parem viis on hoida kama suuremates kogustessuletud kaane all piimanõudes, kaanega plekkpurkides, suurtes klaaspurkides kus õhk ligi ei pääse ega haihtu kama meeldiv lõhn.
Toiduga tarvitatakse kamajahu hapukoore või rõõsapiima, hapupiima või rõõsakoore hulka segatuna vedela kördina või kamakäkkidena. Võetakse jahu rohkem, et saaks paras paks puder. Sellest veeretatakse kuivas kamajahus kahe lusika abil käkid ja süüakse kohe, juues peale rõõska piima. Mõned armastavad kama hulka lisada peenekshõõrutud kohupiima.
Kama süüakse kohe peale segamist. Kaua piimas ligunenud kamajahu ei ole hea.Mõned armastavad kamale lisada soola, teised suhkrut.
Kama on väga toitev ja kergestiseeditav, mistõttu teda tuleks suvel süüa rohkesti. Kama toidu valmistamine võtab vähe aega. Juurde süüakse võileiba, soolakala. Kama võib süüa ka magustoiduna, teise kindlama toidu peale. Retsept pärineb „Perekonna ja naistekalendrist 1938.a. „
Kui minnakse külla
„On inimesi , keda külaskäik ikka ja alati segab, sest kunagi pole neil korter korras“. Majasõber 1938.a. lk. 74
Kui inimesed teevad külaskäiku, võib see kujuneda väga pidulikuks, meelepäraseks, kurvaks või katastroofiliseks. Paljuski sõltub kõlaskäik sellest, kuidas peremees ja perenaine külalisi vastu võtavad.
Hirmus on tunnne, et sa kedagi tülitad. On maju, kus külaline on alati tülitajaks. Seal toimub alati midagi – pesu pesemine, triigitakse pesu, pestakse aknaid.