Kihlus ja pulm (1)

Sisukord

SISSEJUHATUS 2
1. KIHLUS 3
1.1 Ajaloolised kombed 3
1.2 Kihlus tänapäeval 4
1.2.1 Kihlasõrmus 4
1.2.2 Kihluspidu 5
2. PULMAD 6
2.1 Eesti pulmade tradistioonid 6
2.2 Pulmad tänapäeval 7
2.2.1 Kingitused ja pulmad 7
2.2.2 Sõrmused 7
2.2.3 Pruutpaari riietus 8
2.2.4 Külaliste etikett laulatusel 8
2.2.5 Pulmalaud 9
2.2.6 Pruudipärja mäng 9
KOKKUVÕTE 10
KASUTATUD KIRJANDUS 11

SISSEJUHATUS

Läbi aegade on inimesed üksteise vastu armastust näidanud erinevalt. Varemalt oli kombeks pruudirööv ja kosjas käimine. Tänapäeval on enne kihlumist ja pulmi niinimetatud „kohtamise“ aeg, mil noored inimesed üksteist tundma õpivad ning otsustavad kas inimene kellega nad praegu on koos, on ka see inimene, kellega veeta kogu oma elu.
Minu referaat käsitleb kihlumise ja pulmade traditsioone, ning nende muutumist läbi aja.

1. KIHLUS

Mis on kihlus? Adventistide koguduse elu käsiraamat "Koguduse kord" (Kristliku elu normid - Kihlus ja abielu) defineerib kihluse lihtsalt ja selgelt: "Kihluse (kurameerimise) all mõeldakse plaanitsetud abieluks ettevalmistumise aega, mille jooksul mees ja naine, kes on juba vastastikku armunud, õpivad teineteist täielikumalt tundma."

1.1 Ajaloolised kombed

Pulmadele eelnesid otseselt kosjad . Kui noormees oli jõudnud abiellumisikka, peeti perekonnas nõu, keda ta peaks kosima. Määrati kindlaks ka pruudile esitatavad nõuded. Eriti oluliseks peeti tulevase abikaasa töökust.
Esimesed teadaolevad kirjalikud andmed naisetõmbamise kohta Eestis pärinevad 16. sajandist. Nii selgub piiskop Kyveli kirikukatsumise protokollidest aastaist 1519-1522, et mehed vägivaldselt enestele naisi röövisid. Piiskop ähvardas kõiki naisteröövijaid surmanuhtlusega. 1588. aastal kirjutas Sebastian Münster oma kuueköitelise töö „Cosmographey“ kolmandas osas „Iseäralikest kommetest, mis esinevad Liivimaal“ naisevõtmisest paganliku kombe järgi: „Kui talumehel on poeg naise jaoks suur küllalt, siis vaatab ta ise tüdruku, kes talle meeldib, läheb siis sinna oma sõpradega, kelle ta on selleks kutsunud, peidavad end maja juures, kus tüdruk elab, ja ootavad , kui ta välja tuleb; siis jooksevad peidus olijad tema juurde, võtavad ta vägivaldselt kinni, heidavad selleks varutud saani ja ruttavad temaga koju. Kui nüüd pruudi sõbrad seda kisa kuulevad, jooksevad nad kohe välja odade ja mõõkadega, kavatsusega neilt pruuti jälle tagasi võtta, ja kui nad neile järele ja ligi jõuavad, tuleb nende vahel hirmus taplus; kes siis kõvem on, saab pruudi endale; kui nad aga jõuetuse pärast ei saa ära võtta, siis viivad teised tema koju kaasa ja sulevad pruudi ja peigmehe koos kambrisse , jätavad nad kogu ööks ühte; ja kui nad selle öö jooksul oma asjas kokku lepivad ja kui nad teineteisele ka järgmisel päeval meeldivad, võivad nad siitpeale kokku jääda.“
Muinas-Eesti varafeodaalses ühiskonnas, nagu ka paljude teiste rahvaste juures, ei tuntud ilmselt veel kosimist selle hilisemas mõttes. Meelepärane tütarlaps osteti või tõmmati (rööviti) naiseks . ( http://pulmakorraldaja.ee/pulmadest/kosjad/ ; 31.12.2012)
Hilisemal ajal, 19.sajandil oli kosjas käimine teistsugune. Noormees pidi leidma endale sobivaima mõrsja. Kui mõrsja oli valitud, siis mindi kosjaviinadega tütarlapse juurde ning kui viin oli vastu võetud ja äragi proovitud, siis kutsuti kosilased neiu perekonna juurde õhtust sööma ja juttu rääkima. Kosjad vastu võetud, sai koduteele asuv peigmees tagasi tühja vöötatud pudeli . Mõne päeva pärast tulid pruudi poole kokku mõlema perekonna liikmed, tähistasid kihlust ja leppisid kokku abiellumises ning selle tingimustes. Tavaliselt järgnesid pulmad paari nädala pärast. Kosjade ja pulmade vahel pidi aga tütarlaps mõned päevad oma tulevases kodus töötama, et peigmees ja tema perekond ikka veenduks tema virkuses, töökuses ja osavuses. Samuti enne pulmi käidi kirikus „lugemas“, mille käigus pastor kontrollis pruutpaari lugemisoskust ja pühakirja tundmist. ( http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/pulmakombed.ht m ; 31.12.2012)

1.2 Kihlus tänapäeval

Kihlus on justkui broneering. Hoolimata sellest, et formaalset paberit pole sõlmitud on olemas plaan abieluks. Tegu on tähtsa sammuga. Kihlus on justkui eelkokkulepe, mis leevendab mõnevõrra abiellumisega kaasnevat krampi . ( http://www.naine24.ee/676832/kihlumine-ja-vabaabielu-ei-sobi-kokku/ ; 31.12.2012)
Kihlus on samas nagu ka teadeanne, kus pruutpaar annab avalikult teada oma abiellumise soovist. Samas saab kihlust ka enne abiellumist tühistada, ilma liigsete seaduste ja formaalsuseta. ( http://toomkirik.ee/toomkogudus/talitused/abielu-ja-laulatus/ ; 31.12.2012)

1.2.1 Kihlasõrmus

Kunagi, kui abielu oli veel kauplemine, tähendas kihlasõrmus seda, et pool raha pruudi eest on makstud ning samuti sümboliseeris ka peigmehe häid kavatsusi pruudi suhtes.
Tänapäeval peetakse klassikaliseks kihlasõrmuseks kuldsõrmust väikese teemandkiviga. Vana uskumuse kohaselt oli Amori nooleots samuti teemandist. Sõrmus antakse üle kinnises karbis, saaja avab karbi ning kinkija paneb sõrmuse sõrme. Valdavalt kantakse kihlasõrmust vasaku käe nimeta sõrmes, kuid see võib olla erinevate rahvaste juures erinev. Kihluse katkemise korral tagastatakse sõrmus kinkijale. Kui katkestajaks pooleks on sõrmusekinkija, siis sõrmust ei tagastata. Sõrmus tagastatakse ka abielulahutuse korral. ( http://pulmad.ee/pulmad/pulmablogid/traditsioonid/kosjad-kihlused ; 31.12.2012)

1.2.2 Kihluspidu

Kihluspidu korraldatakse perekonnaringis, et anda pruudi ja peigmehe sugulastele võimalus enne pulmi lähemalt tuttavaks saada. Kihluse puhul korraldatav lõuna-või õhtusöök või kohviõhtu toimub neiu vanemate pool.
Külalised kannavad pärastlõunariietust, pruut pastelltoonis kleiti või kostüümi ning peig aastaajaga sobivat ülikonda.
Peolauda ehib peigmehe või tema perekonna kingitud valgetest või roosadest lilledest kimp. Peolauas istub tulevane pruutpaar kõrvuti ja pruudi vanemad teineteise vastas. Aukohtadel, neiu vanemate paremal käel, istuvad noormehe vanemad ja vanavanemad. Kihluspeo puhul harilikult kingitusi ei tehta . (Suur perenaise käsiraamat: 2007)

2. PULMAD

2.1 Eesti pulmade tradistioonid

Eesti pulmad olid nii nimetatud laulupulmad: laul saatis kombetalituse kõike lõike neid seletades või kommenteerides. Vanadele pulmakommetele oli iseloomulik noorte abiellujate passiivsus. Nad ei osalenud milleski aktiivselt: olid küll ühe või teise kombelõigu keskmes, kuid lasksid kommetel nii öelda toimida. Pulmi peeti üldiselt talvel, viimane piir oli veebruar. Talvel ei olnud mitmepäevaseid pulmi segavaid põllutöid. Ka olid talud talvel kõige jõukamal järjel, siis jätkus vara pulmi pidada. Pulmad peeti noorel kuul ja kestsid tavakohaselt 3 - 4 päeva. Pulmade alguspäev on olnud väga erinev. Varasemad teated märgivad pulmade alguspäevaks neljapäeva ja pulmad lõppesid tavaliselt pühapäeval. Uuemad pulmapeod algasid esmaspäeval ja lõpp oli neljapäeval. ( http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/pulmad.ht m ; 10.01.2013)
Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Seegi oli ühise abistamise vorme. Tavaline talu poleks suutnudki mitmepäevaseid pulmi pidada. Pulmakoti viimine püsis kaua elavas traditsioonis ja jääb elama ja elab praegugi. ( http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/pulmad.ht m ; 10.01.2013)
Mõrsja nõudmine, otsimine ja väljatoomine oli pulmarituaali teine järk, samuti väga laulurohke. Kombel oli mitu kohalikku eriarendust. Pulmarongiga on seotud mitmesuguseid uskumusi: kui mõrsja tagasi vaatas , siis sündisid lapsed tema nägu; ristteest üle sõites pidi mõrsja poetama säärepaela või sõrmuse, et loomadele kahju ei sünniks; jõest ülesõitmisel viskas mõrsja vette säärepaela või sõrmuse, et lastel ei oleks veesurma karta. Ka peiukoju saamisel ruttas peiupoiss ette teatega, et nüüd tullakse. Ta sai kaasa õllekannu, kostitamaks saajalisi. Kannu tuli hoida, et piiskagi maha ei loksuks, muidu jääks noorpaar lasteta . Kui kõik olid joonud, visati ülajäänud õlu kõigi nelja tuule poole või mõrsjat vedanud hobusele pähe. ( http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/pulmad.ht m ; 10.01.2013)

2.2 Pulmad tänapäeval

Nüüdsel ajal on pulmade traditsionaalne osa vähenenud, igaüks korraldab pulmi nii, nagu oskab ja rahakott võimaldab. Materiaalne külg on tõusnud esikohale , pidustuste sisustamiseks ei kasutata mõjuvaid ja värvikaid tavasid teatud kindlate mängude, tantsude ja laulude näol. Järjest rohkem segunevad eri rahvaste traditsioonid. Neist tänapäevale kohast pulmakombestikku luues on oluline jälgida, et rituaalid võetakse tarvitusele koos oma tähendusega, muidu pole neil sisulist väärtust.

2.2.1 Kingitused ja pulmad

On iidne komme , et uue elu alustamise puhul tehakse kingitusi. Euroopas on paljudes riikides kombeks, et kutsutute hulgas käib ringi leht, millele kõik märgivad, mida nad kingivad . Nii on kindel, et noorpaar ei saa kingituseks samu esemeid. Sageli soovitakse, et külalised kingiksid raha. Kingitus saadetakse koos õnnitlus- või nimekaardiga pulmadele eelneval päeval või pulmapäeva hommikul pruutpaarile koju. (Suur perenaise käsiraamat: 2007)
Noorpaari õnnitlemise ajaks antakse lilled lilleneidude kätte. Lilleneidude puudumise korral võib lilled viia peoruumidesse.
Pruudikimbu tellib peigmees. See peab sobima pruudi kleidiga ja on loomulik, kuid enne kimbu tellimist kuulab peigmees ära ka pruudi soovid.

2.2.2 Sõrmused

Abielusõrmuste eest maksab peigmees. Sõrmused valitakse koos või arvestab peig pruudi soovi. Sõrmuste puhul soovitatakse traditsioonilisi sõrmuseid, sest need ei lähe moest . Sõrmuse sisse graveeritakse pulmapäeva daatum ning abikaasa nimi. (Suur perenaise käsiraamat: 2007)
Abielusõrmus pannakse enamjaolt parema käe neljandasse sõrme. See traditsioon on pärit Saksa kultuuriruumist, parem käsi on lepingutele alla kirjutamise käsi ning selles käes sõrmuse kandmine on truuduse märk. Kuna parem käsi ulatatakse tervituseks, on abielu staatust näitav sõrmus kohe näha.
Vasakus käes sõrmuse kandmise traditsioon on pärit Vana-Roomast ning tänapäeval on see laialt levinud suuremas osas lääneriikides. (Suur perenaise käsiraamat: 2007)

2.2.3 Pruutpaari riietus

Registreerimisel riietub pruut pidulikku kleiti või kostüümi, peigmees kannab ülikonda. Pruutkleidi tegumood oleneb peigmehe riietusest. Pruutkleidi värvideks on enamasti lumivalge või elevandiluukarva valge, kuid sobimatud pole ka teised heledad toonid. Kirikliku laulatuse puhul ei sobi sügav dekoltee ega paljastatud käsivarred. Pruudiloor on traditsiooniliselt süütuse sümbol ning see ehib esimest korda abielluja pead, teist korda abielludes valib pruut kübara või mõne muu peaehte. (Suur perenaise käsiraamat: 2007)
Ehetest soosituimad on pärlikee ja pärlkõrvarõngad ning kihlasõrmus, ristitud pruudil ka tagasihoidlik kaelarist.
Peigmees kannab talvel musta või tumedat ülikonda. Suvel sobib ka hele ülikond. Päevasärk on valge, lips või kikilips võib samuti valge olla. Kingad on klassikalised, pealt nööritavad. Tumeda ülikonna juurde käivad mustad kingad. Sokid peavad olema kingade või ülikonnapükste värvi. Ülikonna rinnataskus on särgiga sobiv valge rinnarätik. (Suur perenaise käsiraamat: 2007)
Kui eelistatakse rahvarõivaid, peavad need seljas olema mõlemal abiellujal.

2.2.4 Külaliste etikett laulatusel

Laulatusele minnakse pidulikus riietuses ning valget kannab ainult pruut. Pruudi tuttavad, sõbrad ja sugulased istuvad vahekäigust vasakule poole, peigmehe omad paremale poole. Kirikusse saabutakse õigel ajal ja võetakse istet. Pruutpaari õnnitletakse kas altari ees või kiriku ukse juures. Pruuti õnnitledes ei ole kombeks teda suudelda . (Suur perenaise käsiraamat: 2007)

2.2.5 Pulmalaud

Pruut istub peigmehest paremal. Pruudi kõrval istub peigmehe ema, kelle laua kaaslaseks on pruudi isa. Peigmehest vasakul istub pruudi ema ning tema kõrval peigmehe isa. Aukohad on ka pruutpaari vanavanematel. (Suur perenaise käsiraamat: 2007)
Pruutpaar saabub peoruumidesse alles siis, kui kõik külalised on kohal. Esimese tervituskõne peab noorpaarile pruudi isa või kõige auväärsem külaline. Peigmees ei pea kõnega vastama.
Pidusöögile järgneb tants, mille avab noorpaar valsiga. Kombekohaselt tantsivad mõlemad vast abiellunud pärast ka teiste külalistega.
Pulmatordi lõikab noorpaar üheskoos lahti ning pulmakülalistele torti pakkudes. Ka lühikesel püstijalavastuvõtul süüakse koos külalistega pulmatorti. (Suur perenaise käsiraamat: 2007)

2.2.6 Pruudipärja mäng

Eesti pulma haripunktiks on alati olnud ringmäng, mille ajal jalutab seotud silmadega pruut laulu saatel ringi keskel ning annab oma pärja lähemale vallalisele sõbratarile või naissoost sugulasele. Peigmees annab oma kübara samal moel vallalisele sugulasele või sõbrale. Ringmängus osalevad ainult vallalised ning pärja või kübara kinkimine peaks tähistama nende peatset abiellumist. Tänapäeval on see tava asendnud pruudikimbu viskamisega selja taha vallaliste sõbrataride keskele . Sel puhul asendatakse päris pruudikimp varukimbuga. (Suur perenaise käsiraamat: 2007)

KOKKUVÕTE

Alati eelneb pulmale kihlus. Kogu see traditsioon on ilus viis väljendada armastust ja kooselamise soovi kahe inimese vahel. Kuid kahjuks ei kehti alati ütlus: „kuni surm meid lahutab“. On see siiski ilus mõte ja unistus , mis võiks olla pulma päeval ja kihluse perioodil kindlasti iga inimese mõtteis ja südames.
Selle referaadiga sain rohkem teada kihlumise ja pulmadega seotud ajaloolistest tradistioonidest ning tänapäeva traditsioonidest, millele ka rohkem tähelepanu pöörasin. On huvitav teada, kuidas ajajooksul on erinevad ja kaua püsinud traditsioonid muutunud, ning see muutus on toimunud kiiresti, ning on siiani muutuses. Mida aeg edasi, seda kiiremaks läheb elutempo ning seda kiiremini muutub ka kihumise, pulmade ja abielu mõte ja tähtsus.
Leian, et sellist üllast ja väga ilusat traditsiooni ja kombestikku peaks hoidma elus. Kindlasti on minu jaoks pulmapäev üks tähtsamaid päevi inimese elus.

KASUTATUD KIRJANDUS

Raamat:
Suur perenaise käsiraamat. 2007. toim Kruus, T., Tomingas, K., Toome, K. jt Tallinn: TEA
Internet :
Heinmaa, T. Kosjad. http://pulmakorraldaja.ee/pulmadest/kosjad/ (31.12.2012)
Heinsaar , T. Pulmad. http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/pulmad.ht m (10.01.2013)
Jaani, V. Kosjad-kihlused. http://toomkirik.ee/toomkogudus/talitused/abielu-ja-laulatus/ (31.12.2012)
Lukjanov, G. Kihlumine ja vabaabielu ei sobi kokku! http://www.naine24.ee/676832/kihlumine-ja-vabaabielu-ei-sobi-kokku/ (31.12.2012)
Pentson, M. Vanaaegsed pulmakombed Eestis. http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/pulmakombed.ht m (31.12.2012)
Tallinna Piiskopilik Toomkirik. Abielu ja laulatus. http://toomkirik.ee/toomkogudus/talitused/abielu-ja-laulatus/ (31.12.2012)