Keskaeg - erinevad perioodid (0)

Varakeskaeg

V sajandiks oli Lääne- Rooma impeerium lagunenud ning selle aladele tekkis mitu omavahel rivaalitsevat germaanlaste riiki. Ajapikku võtsid germaanlased vastu ristiusu(496). VIII sajandiks oli Lääne-Euroopas hakanud domineerima Frangi riik, mille valitsejad tõrjusid Pürenee poolsaarelt lähtuva moslemite ekspansiooni (732 Karl Martelli võit Poitiersi lahingus) ning Itaalia allutamise järel panid aluse paavstiriigile (756.a). Aastal 800 kroonis paavst Leo III Frangi kuninga Karl Suure keisriks. Seega peti Karli riiki Vana- Rooma keisririigi järglaseks. Ka kultuurivallas soodustas Karl antiikpärandi uurimist ja jäljendamist. Karli järglaste ajal riik lagunes ning Lääne- Euroopat tabas IX –X sajandil poliitilise killustatuse periood.
Muistse Rooma impeeriumi lagunemise tulemusena hääbus Lääne- Euroopas sajanditeks ka kaubandus ning linnaelu . Kujunes naturaalmajandus . (nimetatakse sellist majandust, mille puhul kaubalis-rahalised suhted on kas vähe arenenud või puuduvad hoopis. Kõik, mis elamiseks vajalik toodetakse ühe majapidamis-üksuse (perekond, kogukond , mõis) piires. Raha praktiliselt puudub ning seetõttu vahetatakse kaupu kaupade vastu. Ainsaiks sisseostetavateks kaupadeks võisid olla metallid ja sool, mõisates ka maitseained jm luksuskaubad. Naturaalmajanduse kujunemise põhjusteks olid: *sagedased sõjad (sõda araablastega, mis tegi lõpu Vahemere kaubandusele jt) ning mitmesugused segadused: kodusõjad, feodaalide nn "erasõjad" jm, mis takistasid kaubandust, samuti teeröövlite rohkus; *väärismetallide puudus, kuna Euroopas leidub väärismetallidest ainult hõbedat ning sedagi mitte kõikjal, kuld praktiliselt puudub. Naturaalmajanduse tagajärjed: *kuna puudusid majanduslik läbikäimine, olid sidemed eri paikkondade vahel nõrgad; *inimesed olid äärmiselt paiksed , isegi naaberkülla minek oli võrreldav teekonnaga maailma otsa;*riigid lagunesid väikesteks osadeks, mille etteotsa tõusid kohalikud maaomanikud - feodaalid ( feodaalne killustatus) Järkjärgult vormus keskajale tervikuna iseloomulik valtsemiskorraldus feodalism ning ühiskonna seisuslik kolmikjaotus (vaimulikud, sõjamehed, töötegijad).
Varakeskajal hakkas kristlikus Lääne- Euroopas domineerima katoliiklus. Kiriku üks kõrgaegu oli paavst Gregorius Suure valitsemisperiood (590-604), mil tegeldi aktiivselt misjoniga ning kindlustus paavsti autoriteet. Gregorius pani aluse ka kloostrielu ühtlustamisele, asudes pooldama püha Benedictuse kloostrireeglit. Viimane pööras tähelepanu nii munkade vaimsele kui ka füüsilisele tööle. Omanäoline kloostrikultuur eksisteeris Briti saartel, kus püüti põimida kristlikku kultuuri ja kohalikku pärimust.
IX sajandil muutus Euroopale nuhtluseks skandinaavlaste agressioon . Viikingite tegevus hõlmas alasid Põhja- Atlantilt araabia maadeni, mitmel pool kujunesid nende püsiasulad. Pärast riikide teket ja ristiusu vastuvõtmist Skandinaavias (XI saj) hakkasid viikingite retked järkjärgult vaibuma.
Skandinaavia elanike eelkristlik kultuur on tuntud värvikate jumaluste ja rikkaliku mütoloogia poolest. Samuti käibis muistses põhjalas kiri- ruunitähestik.
Vaatamata Rooma impeeriumi lääneosa lagunemisele kestis Ida-Rooma ehk Bütsants veel tuhat aastat. (Bütsantsil olid soodsamad geograafilised tingimused; Konstantinoopol sai end kindlustada; suur armee ; hea maksusüsteem) Riigi hiigelaeg oli keiser Justinianuse (VI saj) kui ka keiser Basileios II valitsusajal. Neil perioodidel kujutas Bütsants Vahemere piirkonna suurvõimu, õitses kultuur ja kaubandus. Bütsantsi valitses piiramatu võimuga keiser, kellele allusid ametnikkond ja armee. Ka Bütsantsi patriarh oli kindlalt allutatud keisrile ning kreekakatoliku kirik oli muudetud riigiaparaadi osaks. Seetõttu ja teoloogilistest vaidlustest tulenevalt kaugenes idakirik üha enam lääne katoliiklusest.
Keisririigile said saatuslikuks moslemitest türklaste vallutused Väike-Aasias, need kulmineerusid 1453 Konstantinoopoli vallutamise ja Bütsantsi hävitamisega.
Bütsantsi mõjusfääri kuulusid nii Balkani slaavlased kui ka IX sajandil tekkinud Vana- Vene riik. Viimane oli kujunenud viikingite kaubandustegevuse tulemusena, mistõttu skandinaavlased moodustasid noore riigi ülemkihi. X sajandi lõpul võeti Bütsantsist vastu ristiusk . Vana- Vene riigi õitseng saabus aga Jaroslav Targa valitsusajal (XI saj), mil laienes riik, ühtlustati seadusandlust ja arendati suhtlemist Euroopaga. Pärast Jaroslav Targa surma (1054) lagunes Vana-Vene omavahel võistlevateks vürstiriikideks. Esiplaanile tõusid Vladimir-Suzdal ja Novgorod . Viimase eripäraks oli vabariiklik riigikorraldus.

Kõrgkeskaeg

Kõrgkeskajal arenesid põllumajandus ja kaubandus. Seetõttu kasvas elanikkond nii maal kui linnas. Euroopa kõige linnastunumateks piirkondadeks said tähtsate kaubateede sõlmpunktid Põhja-Itaalias, Lõuna-Prantsusmaal ja Flandrias.
Inglismaal ja Prantsusmaal kujunes kõrgkeskajal tsentraliseeritud monarhia, mis piiras oluliselt feodaalset killustatust. Mõlemas riigis tekivad vähemalt formaalselt valitseja võimu kontrollivad seisuste esinduskogud. Saksamaa valitseja Otto I lasi end 962 aastal keisriks kroonida ning kehtestas riigi nimetuseks Püha Rooma keisririik , millest sai X-XII sajandil tugevaim ja stabiilseim riik Lääne-Euroopas.
XI-XIII sajand oli paavstivõimu kõrgaeg. Toonased paavstid rõhutasid oma autoriteeti nii vaimulikes kii ka ilmelikes küsimustes. Selline võimutaotlus viis kirikupead paratamatult konflikti ilmaliku võimu esindajatega, eeskätt Saksa- Rooma keisritega.
Paavstivõimu tugevnemisega kaasnes ristisõja idee, mis avaldus muu hulgas soovis vabastad moslemite käest Kristuse püha haud Jeruusalemmas. 1099 vallutasidki Lääne-Euroopa rüütliväed Jeruusalemma. Pühal Maal ehk Palestiinas tekkisid ristisõdijate riigid, mis püsisid kuni XIII sajandi lõpuni, mil moslemid ristisõdijaid lõplikult välja tõrjusid.
Kõrgkeskaja ühiskonnakorralduses andsid toona rangel hierarhial ning rüütlieetikal põhinevad feodaalisuhted. Üha kinnisemaks muutunud rüütliseisusest kujunes ajapikku pärilik aadelkond. Ilmalike rüütlite kõrval tekkisid ristisõdade perioodil vaimulikud rüütliordud, mis püüdsid endas ühendada rüütli ning munga ideaali .
Sõjanduses oli endiselt esikohal rüütlivägi, mis osutus sageli lahingus siiski kohmakaks oma liigselt sirgjoonelise taktika ja ülemäära raske relvastuse tõttu. Lahingutest ei erinenud palju ka turniirid, kus rüütlid oma võitlusvõimet demonstreerisid ja aadlidaamideel silma heitsid. Arenesid jalaväe võitlusviis ning piiramistehnika.
Kujutlus ideaalsest rüütlist leidis kajastuse rüütlikirjanduses, mille peamised teemad olid rüütlivoorused: vaprus , jäägitu ustavus senjöörile, vagadus ja suuremeelsus . Ülistati ka rüütli armastust oma südamedaami vastu.
Kõrgkeskaegne ühiskond oli agraarühiskond: valdava osa rikkusest tootsid talupojad, kes olid feodaalisandatest õiguslikult ja majanduslikult sõltuvad. Agraarne ühiskonnakorraldus hakkas muutuma alates XII sajandist, mil hoogustus linnade teke ja arenes kaubandus. Maaisandad olid üha enam huvitatud, et talupojad tasuksid oma koormised rahas. See vabastas isanda tarvidusest talupoegade toodangut turustada, need pidid oma toodangu ise linnaturul maha müüma. Jõukamad talupojad ostsid end isanda käest vabaks.
Kõrgkeskajal suurenesid Euroopas juba olemasolevad linnad ja tekkis uusi. (tekkepõhjused: kaubanduse ja käsitöö areng, vajadus turvalise koha järgi, soodne asukoht) Linnaelu areng tegi lõpu naturaalmajandusele ja sillutas teed kapitalistlikule majandusviisile. Toonased linnad olid omavalitsuslikud käsitöö- ja kaubanduskeskused. Euroopa kaubandusvõrgustikus etendasid olulisemat rolli Põhja-Itaalia ja Flandria kaubalinnad ning Põhja-Euroopa Hansa liit. Üha suurenev metallraharinglus tingis tarviduse rahavahetajate järele ja aitas kaasa panganduse kujunemisele. Majanduslik edukus suurendas linlaste eneseteadvust ja paljud jõukad linnad tõstsid mässu maaisanda võimu alt vabanemiseks.
Maapiirkondadega võrreldes oli linn oluliselt multikultuursem ja liberaalsem ning sealne elanikkond liikuvam. Seega arenes linnades kiiresti kultuur ja haridus , kuid levisid ka sotsiaalsed pahed. Linlaste ellusuhtumine oli kasumlikkusele orienteeritud, st rikkust hinnati päritolust kõrgemaks.
Linnaelu oli kirev kõikvõimalike pidustuste poolest. Kiriklikku algpära tähtpäevi võidi tähistada üsna ilmalikul moel. Omaette žanr kujunes linlaste eluolu kajastavast kirjandusest.
Keskaja inimese mõttemaailma peamiseks mõjutajaks oli kristlus . Katoliku kirik oli seega feodaalse hierarhia kõrval keskaja ühiskonna teiseks suureks tugisambaks.
Kõrgkeskajal tekkis uusi kristlikke ordusid, neist levinumad olid tsistertslased, frantsisklased ja dominiiklased. Esimene oli enam kloostrikeskne, rändava eluviisiga frantsisklased ja dominiiklased pühendusid aga misjonile ning katoliiklikkuse kaitsmisele. Kirik nägi oma õpetusele ohtu uutes kristlikes usuvooludes. Sellised liikumised mõisteti ketserlusena hukka ja nendega võitlemiseks loodi XIII sajandil inkvisitsioonikohus.
Kõrgkeskajal kuulus haridus jätkuvalt peamiselt kiriku mõjusfääri. Kuid rajati ka ilmalikumaid linnakoole. XI-XIII sajandil arenesid mitmest linnakoolist ülikoolid. Varased Euroopa ülikoolid olid õpetajate ja õppijate ametiühendused. Õppetöö põhines seitsmel vabal kunstil ja neljal klassikalisel teaduskonnal, teadus- ja suhtluskeeleks oli ladina keel. Keskaegset teadlaste arusaamad põhinesid enamasti antiikautoritel, kelle seisukohti püüti ühildada kristlike usutõdedega. Hinnatumateks uurimisvaldkondadeks olid seega usuteadus ja filosoofia ( skolastika ).
AASTAARVUD
476- Lääne-Rooma langemine
493-
496- Frangi riigis võeti vastu ristiusk
732- võit Poitiersi lahingus- Karl Martelli juhtimisel löödi tagasi araablaste sissetung Euroopas
754(6)- moodustati Paavsti- ehk Kirikuriik (Pippin Lühikese abil)
768- Frangi riigi eesotsas kuningas Karl Suur
800- Karl Suur krooniti Rooma keisriks
814- Karl Suure valitsemisaja lõpp
843- Verduni lepinguga jagati Frangi riik Ludwig Vaga poegade vahel. alus Prantsusmaa, Itaalia ja Saksamaa kujunemisele.
962- Otto I kuulutas välja Saksa-Rooma keisririigi
Rahvasterändamine- 4-5. sajandil; ajend : Musta mere äärest alustasid hunnid edasitungi Lääne-Euroopa suunas. Põhjused: 1) kliima jahenemine, rahvastiku kasv (otsiti uusi viljakamaid põllumaid) 2) impeeriumi sisevastuolude tõttu jäid piirikaitsesse lüngad (seda olukorda kasutasid barbarid-sisseränne)
Karl Suur- (768-814) kuulsaim Karolingide soost valitseja. Geniaalne väejuht, kaunite kunstide kaitsja ja edendaja. Tema vallutuste tulemusel tekkis suur impeerium, mida hoidsid koos vaid relvad. Majanduslikult oli Frangi riik sel ajal alaarenenud ääremaa.
Läänikord- ehk feodaalkord - vasallile antud maatükk koos seal elavate talupoegadega. Kujunemise põhjused: uut laadi sõjaväeorganisatsiooni loomine- elukutselised sõjamehed said teenistuse eest maad ( varustus kallis, rüütlite väljaõpe); vajadus luua stabiilne võimusüsteem; linnadest koliti maale. Kategooriad: benefiits- tähtajaline, pärandamisõigusteta; lääh e. feood- vabalt pärandatav; allood - täielikus omanduses maa, ei hõlmanud vasallikohustused; domeen - kuninga maavaldus
Vasalliteet- lepinguline suhe vasalli ja senjööri vahel. Senjöör peab pakkuma vasallile eestkostet, kaitset kohtus, ülalpidamist (lään); vasall pea andma senjöörile sõjalist abi, rahalist abi, nõu.
Rüütlikultuur- elukutseline sõjamees, kelle ülesanne oli sõdida ja piiri kaitsta. Rüütel pidi olema päris heast ja kuulsast suguvõsast, paistma silma iluga , piisavalt tugev, mehine ja vapper , aus ka vaenlase vastu, relvi kandes polnud õigust taganeda . Tegeleti enese treenimisega, paažide kasvatamisega, pidutseti, peeti turniire, elasid kindlustes ja linnustes.
Naturaalmajandus- nimetatakse sellist majandust, mille puhul kaubalis-rahalised suhted on kas vähe arenenud või puuduvad hoopis. Kõik, mis elamiseks vajalik toodetakse ühe majapidamis-üksuse (perekond, kogukond, mõis) piires. Raha praktiliselt puudub ning seetõttu vahetatakse kaupu kaupade vastu. põhjusteks olid: *sagedased sõjad (sõda araablastega, mis tegi lõpu Vahemere kaubandusele jt) ning mitmesugused segadused: kodusõjad, feodaalide nn "erasõjad" jm, mis takistasid kaubandust, samuti teeröövlite rohkus; Naturaalmajanduse tagajärjed: *kuna puudusid majanduslik läbikäimine, olid sidemed eri paikkondade vahel nõrgad; *inimesed olid äärmiselt paiksed, isegi naaberkülla minek oli võrreldav teekonnaga maailma otsa;*riigid lagunesid väikesteks osadeks, mille etteotsa tõusid kohalikud maaomanikud - feodaalid (feodaalne killustatus)
Keskaegne linnaühiskond- linnasüda- all-linn- eeslinn- linnalähedased külad. Linna teket soodustas kaubanduse ja käsitöö areng, vajadus turvalise koha järgi, soodne asukoht. Linn oli poolagraarne , sest elanikud harisid oma põllulappi, aiamaid, pidasid kodulinde, sigu ja kitsi. Elati samuti muldpõrandatega puumajades. Perekonnad olid väiksemad, ruumi oli vähe. Elatusalad käsitöö ja kaubandus.
Raad- oli linnavalitsemise eesotsas
Tsunft - käsitööliste liit. Ülesandeks kontrollida käsitöönduslikku tootmist, kvaliteeti ja müki. Juhtisid tsunftimeistrid. Meistriks oli väga raske saada.
Gild - Käsitöötsunftid moodustasid Väikegildi, kaupmehed Suurgildi .
Hansaliit- Põhja-Saksa kaupmeeste organisatsioon . Ühendas ligikaudu 170 linna.