Kõrgkeskaeg (3)

Kõrgkeskaeg
Kõrgkeskajal (XI-XII sajand) oli Euroopa areng kiire. Arenes põllumajandus, hariti üles uusi maid, tekkisid linna, edenesid kaubandus ning käsitöö. Lääne-Euroopas kujunes lõplikult välja feodaalkord . Poliitiline killustatus asendus mitmel pool tugeva kuningavõimuga. Saksamaal tugevnes kuningavõim küll ajutiselt , kuid Prantsusmaal ja Inglismaal kujunes kõrg- ja hiliskeskaja jooksul järk-järgult hästi korraldatud tsentraliseeritud kuningriik . Kõige selle tagajärjel muutus varem Bütsantsi ja islamimaadega võrreldes vaene ning nõrk Lääne-Euroopa võimsaks ja agresiivseks. Skandinaavlased võtsid vastu ristiusu ja viikingite retked lakkasid. Läänemere lõuna- ning idakalda maad, ka Eesti alad, alistasid saksa ristirüütlid. Vahemere maades asusid kristlased pealetungile islamiusuliste vastu. Suur osa Hispaaniast vallutati veristes sõdades araablaste käest tagasi. Ristisõjad Kristuse püha haua vabastamiseks Palestiinas innustasid osalema valitsejaid, feodaale, vaimulikke ja lihtrahvast peaaegu kogu Euroopas.
Sündmused
962. a – Saksa kuningas Otto I (936-973) lasi end Roomas paavstil keisriks kroonida, taastades seega Lääne-Euroopas keisrivõimu ja pannes aluse Pühale Rooma riigile.
1000. a – Leif Eirikssoni juhtimisel jõuavad viikingid Põhja-Ameerikasse. Hilisemad skandinaavlaste Põhja-Ameerika koloniseerimise katsed nurjusid põliselanike vaenulikkuse tõttu.
1054 . a –Rooma paavst ja Konstantinoopoli patriarh panid teineteise kirikuvande alla, millega algas suur kirikulõhe roomakatoliku ja kreekakatoliku ehk õigeusu kiriku vahel.
1066. a – Normandia hertsog William Vallutaja hõivas Hastingsi lahingu järel Inglismaa ja pani aluse tugevale kuningavõimule.
1096 . a – paavst Urbanus II kuulutas välja ristisõja Kristuse püha haua vabastamiseks.
1198.-1216. a – valitses paavst Innocentius III, see oli paavsti autoriteedi kõrgaeg Lääne-Euroopas.
1201. a – ristisõdijad asutasid Daugava jõe suudmesse Riia linna; algas liivlaste, lätlaste ja peagi ka eestlaste alistamine.
1240. a – Batu- khaani juhitud mongolite väed vallutasid Kiievi, Vene vürstiriigid langesid mongolite Kuldhordi võimu alla.
1291. a – moslemid vallutasid Akkoni, ristisõdijate viimase tugipunkti Pühal Maal.
1337. a – algas Saja-aastane sõda Inglismaa ja Prantsusmaa vahel. 1453. aastaks oli sõjategevus vaibunud ning inglased Prantsusmaalt välja tõrjutud.
1347 .-1349. a – laastav katkuepideemia must surm Lääne-Euroopas.
1377. a – Lääne-Euroopas algas kirikulõhe e skisma kahe paavsti vahel, kellest üks resideerus Roomas ja teine Avignonis; 1417. a Konstanzi kirikukogul tagandati rivaalitsevad paavstid ja tehti lõpp pikaajalisele kirikulõhele.
1385. a – Euroopa viimane paganlik valitseja, Leedu suurvürst Jogaila võttis vastu katoliku usu ja aasta hiljem valiti ta Poola kuningaks. Tekkis Poola ja Leedu liitriik .
1453. a – türklased vallutasid Konstantinoopoli ja tegid lõpu Bütsantsi keisririigile.
1455.-1485. a – Rooside sõda kahe Inglise aadlisuguvõsa vahel, kes taotlesid trooni.
1480 . a – Moskva vürstiriik vabanes Kuldhordi ülemvõimust.
Linnade teke ja kaubanduse areng.
Rahvastiku kasvuga kaasnes linnade kui suurte käsitöö- ja kaubanduskeskuste tekkimine ja kiire areng. See oli kiirem Vahemere- äärsetes maades, kus linnaelu polnud varakeskajalgi päriselt hääbunud. Kuid linnad levisid kiiresti ka põhja pool. XIII sajandi lõpuks oli neid enam-vähem kõigis Euroopa maades. Euroopa kõige linnastunumateks piirkondadeks kujunesid Põhja-Itaalia ja Madalmaad. Sealne linnaelanikkond moodustas umbes kolmandiku elanike koguarvust. Linnade tekkimine kiirendas elurütmi ja mõjutas tugevalt nii riigivalitsemist kui ka majanduselu. Poliitiliselt taotlesid linnad sõltumatust feodaalidest ja tugevamad neist olid valmis selle nimel ka sõdima. Nii kujunes linnaelanikkonnastarvestatav jõud rüütliseisuse ja vaimulikkonna kõrval.
Majanduslikult tegi linnade areng lõpu naturaalmajandusele. Oluliseks muutus nii kohalik kaubandus linna ja maa vahel kui ka eri piirkondade kaugkaubandus.
Tähtsamad keskaegsed kaubateed ühendasid Euroopat islamiusuliste idamaadega, kulgedes Vahemere idaranikult merd mööda Itaaliasse ja Lõuna-Prantsusmaale ning sealt üle Alpide ja piki jõgesid Kesk- ning Lääne-Euroopasse.
Püha Rooma keisririik
Kuningavõim hakkas tugevnema kõige varem Ida-Frangi ehk Saksa kuningriigis. Saksa kuningas Otte I lõi 955. aastal puruks Euroopat rüüstanud ungarlaste väe. Sellega lõpetas ta ungarlaste rõõvretked ja allutas Saksa feodaalid kindlalt oma võimule. Aastal 962 sekkus ta paavsti ja Itaalia feodaalide omavahelistesse tülidesse ning lasi paavstil end Roomas keisriks kroonida, taastades Karl Suure järglaste ajal hääbunud keisrivõimu.
Otto I loodud riiki nimetatakse Pühaks Rooma riigiks ehk Saksa-Rooma keisririigiks. Keisririiki kuulusid ainult Saksamaa ja Põhja- ning Kesk-Itaalia. Valitseja kandis ühteaegu Saksa kuninga kui ka Püha Rooma keisri tiitlit . Kuigi riigi ühtsuse säilitamine tekitas keisrile aeg-ajalt raskusi, oli Püha Rooma riik X-XII sajandil siiski tugevaim ja stabiilseim riik Lääne-Euroopas.
Ristisõjad
Ristisõjad ehk ristiretked olid sari sõjakäike 11.–13. sajandil, mis olid enamasti paavsti poolt sanktsioneeritud. Ristisõdade algne deklareeritud eesmärk oli Püha Maa vabastamine muslimitest, mida katoliku kirik soovis, kuid osa ristisõdu olid suunatud eurooplaste vastu, näiteks Neljas ristisõda rüüstas Konstantinoopolit, albilaste sõjad olid suunatud Lõuna-Prantsusmaa katarite vastu ja ristiretki võeti ette ka Läänemere ümbruse ristiusustamata rahvaste vastu.
Esimene ristisõda toimus aastatel 1096–1099. Sõjas osalesid prantsuse ja saksa talupojad, feodaalid, moslemid ning seldžukid. Ristisõda kuulutati välja 1095. aastal Rooma paavsti Urbanus II poolt, eesmärk oli moslemite väljatõrjumine Pühalt Maalt ja Jeruusalemmast ning idapoolsete kristlaste vabastamine moslemite ikke alt. 1099. aastal Jeruusalemm vallutati ja rajati Jeruusalemma Kuningriik ning ka teisi ristisõdijate riike. See oli ka ainus ristisõda, kus Jeruusalemm vallutati.
Teine ristisõda toimus aastatel 1147–1149. Seal osalesid seldžukid, prantsuse ja saksa väed.
Sõda kuulutati välja 1145. aastal, pärast seda kui Edessa riik, üks suurimaid ristisõdijate riike, mis oli rajatud pärast Esimest ristisõda, langes moslemite kätte. Teine ristisõda oli täielik läbikukkumine ristisõdijatele ja suur võit moslemite jaoks.
Selle tulemusel tõusis ka moslemite julgus ristisõdijate ees, mis omakorda viis 1187. aasta Jeruusalemma vallutamiseni, mis omakorda põhjustas Kolmanda Ristisõja 12. sajandi lõpupoolel.
Kolmas ristisõda ( 1189 –1192), oli Euroopa liidrite üritus tagasi vallutada Püha Maad Saladini käest.
Kolmas ristisõda, nagu teinegi oli läbi kukkunud.
Neljas ristisõda oli ristisõda, mis peeti 1202–1204.
Algselt oli see mõeldud Aijubiidide riigi tuumiku Egiptuse vallutamiseks, kuid selle asemel vallutati õigeusuliste kristlaste linn Konstantinoopol, Bütsantsi pealinn.
Ristisõdijad osutusid võitjateks. Bütsantsi riigi olemasolu kuulutasid ristisõdijad lõppenuks. Nagu varem kokku lepitud, jaotati keisririik Venezia ning ristisõdijate juhtide vahel.
Viies ristisõda (1217-1221) oli kristlaste järjekordne katse tagasi vallutada Jeruusalemma ja Püha Maad moslemitelt.
Kristlased olid aru saanud, et Püha Maad otse tagasi vallutada ei saanud. Otsustati, et selleks, et Jeruusalemma tagasi vallutada, tuleb kõigepealt purustada riik, mille valdusesse need alad kuulusid- selleks oli Ajiubiidide dünastia Egiptuses.
Ristisõdijad said suurelt lüüa ning olid sunnitud alistuma. Ristisõdijad ja ajiubiidid sõlmisid kaheksa-aastase rahulepingu, enamik vangistatud ristisõdijatest müüdi orjadeks .
Kuues ristisõda on ristisõda, mis toimus aastatel 1228 –1229, seitse aastat pärast eelmist ristisõda. Ristisõda juhtis Saksa-Rooma keiser Friedrich II.
Seitsmes ristisõda toimus 1248 –1250. Eestvedaja paavst Innocentius IV ja Prantsuse kuningas Louis IX Püha. Sõja sihiks Egiptus. Ettevõtmine nurjus.
Kaheksas ristisõda oli sõda, mida alustas Prantsusmaa kuningas Louis IX aastal 1270. Teda vihastas Mamelukkide sultan Baibars, kes ründas ristisõdijate riike Süürias. 1267 kuulutas ta sõja välja.
Kõigepealt ründas Tunise linna, et saada tugevat baasi, kust rünnata Egiptust, et edasi minna Pühale Maale. 1270 juulis maabus Louis Aafrika mandril . Juba laevadel oli suur osa armeest haigeks jäänud merevee joomisest ja kuumusest. 25. augustil suri ka Louis IX mingisse kõhuhaigusesse. Päev enne seda oli kohale saabunud Louis' vend Charles, kes võttis ristisõja juhtimise enese peale. Et haigused levisid edasi armee sees, lahkuti Tunisest 30. oktoobril. Saavutati ehk vaid seda, et Tunise sultan lubas kristlastel Tunises vabalt kaubelda ja munkadel ja preestritel linna siseneda.
Talupojad ja mõisamajandus
Lääne-Euroopa talupojad sõltusid kõrgkeskajal oma isandatest- feodaalidest. Maa, mida talupojad harisid, kuulus tavaliselt isandale, enamik talupoegi olid sunnismaised ja kohustatud isanda heaks tööd tegema: nad harisid põlde või maksid andamit. Isandal oli talupoja üle ka kohtuõigus, sealhulgas õigus teda ihunuhtlusega karistada ja paljudel juhtudel ka surma mõista. Omaenda maad harivaid ja koormistest vabasid talupoegi oli õige vähe. Neid oli rohkem Euroopa hõredamalt asustatud ääremaadel, näiteks Skandinaavias.
Enamik talupoegi elas külades. Põldudest ümbritsetud talumajad koos väheste abihoonetega paiknesid lähestikku. Küla suurus varieerus mõnest perest peaaegu väikelinna mõõtmetes asulani ja mõned neist olid ka kindlustatud. Talupere koosnes peremehest ja perenaisest, nende lastest, vahel ka juba täisikka jõudnud poegade peredest, vahel peremehe juba raugaikka jõudnud vanematest .
Talupoegade koormised erinesid piirkonnati. Kuid suures osas jagunesid need kaheks: kohustus maksta renti ja teha nn teotööd isanda majapidamises ehk mõisas.