Julius Kuperjanov (1)

KOOLINIMI
Julius Kuperjanov
referaat
Koostas: KOOSTAJA
KLASS
Valga AASTA

Sisukord

Sissejuhatus

Ükski rahvas ei ole saanud seni vabaks ja ise-seisvaks teisiti kui relvade abil. Ükski rahvas ei ole suutnud oma iseseisvust kaitsta teisiti kui relvastatud jõu varal. Ka eesti rahvas sai vabaks ja iseseisvaks relvade abil ja peab, kui ta tahab jääda vabaks, lootma kõigepealt omaenda jõule. Seda mõistis selgesti Julius Kuperjanov (pildil) ja pühendas, kui saabus kohane aeg, kogu oma noore jõu selle idee teostamisele ning langes selle idee eest.1

Lühike Julius Kuperjanovi elukäik

Julius Kuperjanov sündis 11. oktoobril 1894.2 aastal Pihkva kubermangus Duhnova vallas Novorzevi kreisis. Tema esivanemad olid Venemaale põgenenud mõisniku omavoli eest. Kuna Venemaal vaevas Kuperjanoveid suur koduigatsus, samuti oli oht venestuda, siis 1904 . aastal tuli perekond Eestisse tagasi. Elama asuti Vana-Kuuste valda Tartumaale, kus isa ostis Lalli talu.
Haridusteed alustas Kuperjanov Sipe ministeeriumi-koolis, milles antav haridus vastas ligilähedaselt meie kihelkonnakoolile. Julius oli väga teadmishimuline poiss. Eriti paelusid teda ajalugu ja maateadus, samuti meeldis talle väga lugeda. Lõpetanud viieteistaastaselt Sipe ministeeriumikooli, olid tema tunnistusel 9 nelja ja 1 viis.3 Hoolimata vanemate vastuseisust astus ta 16-aastaselt Tartu kooliõpetajate seminari, mille ta lõpetas 1914. aastal
Sel ajal, kui Kuperjanov õppis seminaris , valitses kogu riigis tugev venestamispoliitika. Hoolimata õppeasutuse rangest korrast lugesid Kuperjanov ja ta koolikaaslased salaja eestikeelseid ajalehti.
Peale seminari lõpetamist asus ta tööle õpetajana Kambja kihelkonnakoolis.4 Õpilased pidasid temast väga lugu. Paraku ei saanud ta õpetajaametis olla kuigi kaua, sest 1915. aasta veebruaris kutsuti ta sõjaväeteenistusse Novgorodi.5
Võttis osa I maailmasõjast, teenides 5. Kiievi grenaderirügemendis nooremohvitserina, luurekomando ja kompaniiülemana. 1917. a. Juulis sai ta haavata . Pärast paranemist astus Kuperjanov Tartu Eesti tagavarapataljoni, kus teenis kuni pataljoni laialisaatmiseni saksa okupatsioonidevõimude poolt. 1918 a. Novembrist alates juhtis Kuperjanov Tartumaa Kaitseliitu selle ülemana ning võttis kaitseliitlastest formeeritud salgaga osa lahingutest Punaarmee vastu. 1919. aasta algul oli Kuperjanovil juba 300 meest, kellest 19 olid ohvitserid. 14. jaanuaril 1919a. Võttis osa oma partisanidega Tartu vabastamisest ning jätkas nendega pealetungi Valga suunas. 31. jaanuaril 1919. a. Lahingus Paju mõisa juures sai ta surmavalt haavata. J. Kuperjanov suri Tartu haiglas 2. veebruaril. Postuumselt autasustati teda kolme Eesti Vabadusristiga. Kuperjanovi mälestuseks nimetati partisanides pataljon ülemjuhataja käsukirjaga 3. veebruarist 1919.a. Kuperjanovi partisanide pataljoniks. Tema auks paigaldati 1990-ndate aastate algul tollase Tartu Mellini kliiniku seinale jalaväe pataljon J. Kuperjanovi nime. J. Kuperjanovi nimi on antud ka tänavatele Tartus ja Valgas . 31

Pataljoni loomine
Olukord Vabadussõjas oli 1918. aasta lõpus väga kriitiline. Situatsiooni tõsidust näitas see, et Punavägede käes oli 2/3 Eesti territooriumist. Et päästa, mis päästa annab, oldi valmis meeleheitlikeks sammudeks.
Üheks selliseks oli Julius Kuperjanovi partisanide pataljoni loomine. Idee sellise pataljoni loomiseks oli Kuperjanovil juba ammu . Loa tolle üksuse moodustamiseks sai Kuperjanov tolleaegselt diviisi ülemalt Limbergilt.6
Pataljoni kokkukutsumiseks tuli valida selline koht, mis poleks veel võõrvägede kontrolli all. Kuna rindejoon kulges vahetult Puurmanist idas ja see koht oli Tartule küllaltki lähedal, valiti väeüksuse loomiskohaks Puurmani mõis.
Olles saatnud Puurmani ümbruskonda laiali mobiliseerimiskäsud, hakkas Kuperjanov siin moodustama partisanide väesalka. Kui levis kuuldus, et Kuperjanov Puurmanis võitlussalka formeerib, hakkasid siia kogunema kaitseliitlased kõikjalt Tartumaalt. Palju täienes pataljoni koosseis vabatahtlike arvel, kelle hulgas oli palju koolipoisse. Kuna lossi kogunes üle mitmesaja mehe, siis jagati kokkutulnud nelja roodu ning väeosast moodustus üksikpataljon. Pataljoni juhiks sai J. Kuperjanov. I roodu ülemaks sai lipnik R. Riives, II leitnant E. Saar, III alamkapten R. Kuslap ja IV leitnant J. Unt. Varuroodu ülemaks ja ka Puurmani komandandiks määras Kuperjanov leitnant J. Soodla. Asutati ka ratsakomando, mida juhtis alamkapten K. Tiimann.7
Suurim probleem pataljoni moodustamisel oli relvade puudus. Ei jätkunud püssegi, kõnelemata muust . Kergeid kuulipildujaid oli ainult 2. Varustuse ja moona kandsid kokku mehed ise ja ümberkaudsed inimesed. Otsiti välja relvad, mis olid peidetud revolutsioonipäevil. Need olid aga tihti roostes või üldse kõlbmatud.8
Samuti oli väga kirju ka salga riietus. Tihti võis jääda mulje, et tegu pole mitte sõjameeste, vaid laagrisse asunud mustlastega. Paljud olid tulnud erariietuses. Juhtus sedagi, et sõtta tuldi pulmariietuses: jalas viigipüksid, kaelas krae ja kaelaside. Nii mõnigi tuli isamaad kaitsma pasteldes, lootes, et ehk Eesti kroonu annab saapad jalga.
Et seda kirevat meeskonda vähegi ühtlustada, mõtles Kuperjanov välja partisanide eraldusmärgi. See kujutas endast valgeäärelist musta vappi surnupealuu ja säärekontidega. Seda märki kanti vasakul varrukal. Mütsi ette kinnitati pealuumärk, õlakud olid mustad. Surnupealuu ja säärekontidega märk oli ühtluse ja lahutamatuse sümboliks neile, kes selle kord varrukale olid asetanud. See välismärk kohustas kõiki võitlusele ja ohverdama isamaa kaitseks kõik isiklikud hüved ja elu.9
Kuperjanovlaste mütsimärk10
Kuna Kuperjanov tundis erilist huvi just partisanisõja vastu, siis ristis ta loodud väeosa PARTISANIDE PATALJONIKS ja alustas vastavalt salga nimele armutut sissisõda vaenlasega.11 Suureks abiks Kuperjanovile tema tegevuses oli naine Alice. Näiteks tegi Alice ettepaneku võtta luuresalkade tarvis kasutusele valged mantlid.12 Neis mantlites oli luurajatel hõlpsam vaenlasele märkamatult võimalikult lähedale hiilida, sest toimus tegevus ju peamiselt talvel. Olgu öeldud , et need mantlid õmbles Alice ise. Just tänu sellele riietusele õnnestusid kuperjanovlastel mitmed vaenlase vastu suunatud rünnakud. Näiteks võib tuua juhtumi kui Jaan Unt teostas 2. jaanuari ööl hästiõnnestunud retke Tabivere jaama. Ainult 8 mehega hiilis ta kahes salgas majade juurde, kus asusid venelased . Jõudnud akende taha, nägid partisanid venelasi suure innuga kaarte mängivat. Hetk hiljem lendasid käsigranaadid läbi akende tuppa . Terveksjäänud venelased tormasid õudses hirmus välja, segaduse suurendamiseks suunasid eemalduvad partisanid neile veel püssitule. Venelased vastasid vaid korratu laskmisega ega julgenud jälitada vaime, kelleks nad partisane olid pidanud. Viimased ei saanud vähimatki viga.13
Kuna kuperjanovlased ilmusid ja ründasid niisama äkki kui ka kadusid said nad venelaste seas endile hüüdnime "Kuperjanovi kuradid".14

Võitlus Tartu eest

Pataljoni loomisega soovis Kuperjanov kaasa aidata vaenlase kodumaalt väljatõrjumisele. Puurmanile lähim vaenlase poolt hõivatud strateegiliselt tähtis punkt oli Tartu. Seetõttu oligi esimeseks suuremaks operatsiooniks peale pataljoni moodustamist võitlus Tartu eest.
Oma positsioonide kindlustamiseks enne Tartu vallutamist alustas Kuperjanov partisanisõda Tartu ümbruses. Tundes Tartus asetsevate punavägede nõrku külgi, tekkis Kuperjanovil hulljulge plaan vallutada Tartu ainuüksi oma jõududega.
Samal ajal sai ta teada soomusrongide edasitungist Jõgeva peale.15 Nüüd otsustas ta need ära oodata, et siis ühendatud jõududega Tartu eest võitlema minna.
13. jaanuaril 1919 sai Kuperjanov Palamusel kokku soomusrongide üldjuhi kapten Partsiga.16 Sellest päevast algas partisanide ja soomusrongide koostöö, mis kestis kuni Vabadussõja lõpuni.
Vallutanud Kaarepere ja Voldi raudteejaamad, jõuti järjest lähemale Tartule.
Viimane linnaesine võitlus peeti Tähtvere mõisas. Punased koos läti küttidega osutasid küllalt visa vastupanu, ent eesti mehed olid arvulises ülekaalus, samuti innustasid mehi teated punavägede terrorist. Lühikese ajaga oli kogu Tartu Eesti vägede käes. Ometi ei lubanud saavutatud võit loorberitel puhata . Reola poolt toodi teade, et vaenlane valmistub uueks sissetungiks Tartu.17
Olukord muutus väga pinevaks. Ei olnud teada, kas mõnisada soomusronglast ja partisani suudavad vastu astuda vaenlasele, kes saab pidevalt juurde abivägesid.
Järgnevalt loodi sidemed ülemjuhatajaga, kellel paluti kiirelt saata abivägesid. Järgnes väga pingeline öö Tartus, sest kardeti uut enamlaste sissetungi. Ometigi laabus kõik õnnelikult: vaenlasepoolset rünnakut ei järgnenud ning järgmisel päeval saabus Tallinnast kohale kaitsepataljon leitnant O. Sternbeck.18

Paju lahing19

Sedamööda kuidas Eesti väed lähenesid Valgale, muutusid ka võitlused raskemaks. Vaenlane oli lõunapoolt, Lätist, rohkesti uusi vägesid juurdetoonud; meie mehed olid aga alatasa kestnud võitlusist, kannatades ühtlasi toidu- ja unepuudust, kurnatud ja väsinud. Kuid sellest hoolimata tungiti edasi, keegi ei tahtnud maha jääda, ei partisanid ega nende juht.
Viimaks jõudsid partisanid ägedate võitluste järel Valga võtme, Paju mõisa alla. Hoolimata sellest, et soomus-rongid ei saanud siin veel partisane toetada, kuna Väike-Emajõe sild on purustatud, tungis 3. kompanii leitnant J. Soodla juhatusel pärast rasket võitlust otse taganevate venelaste kannul 30. jaanuaril Paju mõisa sisse.
Kuid õhtul hakkas vaenlane Paju mõisale kahe soomus-rongi ja rohkete patareide ning soomusauto toetusel peale tungima . Leitnant J. Soodla pani oma rooduga viimse võimaluseni vastu. Viimaks oli ta liiga suure surve ja peamiselt laskemoona nappusel sunnitud lahkuma. Partisanid pääsesid siin ilma eriti suurte kaotusteta küll vaid pimeduse tõttu.
Eestlaste äpardust täiendas asjaolu, et appisaadetud II rood leitnant E. Saare juhatusel, sattudes pimeduses vaenlase tule alla, hakkas eksikombel tulistama III roodu. Viimane oli aga maanteelt mõisa viiva puiestee kraavist tulevahetuses vaenlasega. Kuna II roodu tuli oli õige tõhus, pidid nad põgenema üle maantee vastaspoolsetesse kraavidesse, vaenlase tule alla, mis ei olnud kaugeltki nii tabav .
Samal päeval olid jõudnud partisanidele järele soome “Põhjapojad” kolonel Hans Kalmi juhatusel.
Nii soomusrongid kui ka partisanid anti tema käsutusse. Kolonel Kalm tahtis anda väsinud partisanidele järgmisel päeval puhkust ja saata ainult soomlasi Valka vallutama. Kuid Kuperjanov leidis, et see oleks partisanidele moraalselt äärmiselt raske, kui nemad nüüd pärast raskeid lahinguid ei saa maitsta oma võiduvilja – võtta osa Valga vallutamisest. Kalm andis järele ja järgmisel päeval, 31. jaanuaril pidi toimuma Valga vallutamine . Kuid teatavasti oli veanlane vahepeal Paju mõisa tagasi võtnud, ning arvestades nende tugevate, järjest kasvavate jõududega, oli tõenäoline, et ei piirduta saavutatud eduga, vaid tungitakse edasi ja üritatakse Eesti arvuliselt nõrgemaid vägesid kaugemalt ümber piirata.
See asjaolu oligi nähtavasti, miks Kuperjanov otsustas mitte oodata, kuni meie soomusrongid edasi pääsevad, vaid vallutada Paju mõis igal tingimusel, kuigi vaenlane oli arvuliselt palju tugevam.
Kui pealetung algas asus III rood Valga poole viivast maanteest vasakul, II veel vasemal, Pedeli jõe orus. Kuigi II rood tungis vapralt peale sattus ta mõisast tuleva ägeda risttule alla. Punaste soomusrong külvas partisanide aheliku šrapnellitulega üle. Tuli oli äärmiselt tihe ja tekitas suuri kaotusi. Lühikese ajaga langesid kõik ohvitserid, nende hulga ka rooduülem leitnant E. Saar. Rünnak ebaõnnestus ja rood valgus tagasi lähtekohale. Samal ajal jätkas III rood mööda lagedat lumist põldu vaenlase tapva tule all kallaletungi mõisale. J. Kuperjanov liikus kogu aeg püsti ahelikkude taga, juhatades ja julgustades oma mehi. Siis tabas teda vaenlase kuul, mis läbistas rinna. Kuperjanov langes maha. Paar meest kandsid ta lahinguväljalt ära ja viisid Sangaste sidumispunkti.
Kuperjanovi langedes haaras partisane viha ja hoolimata sellest, et neid oli vähe, tungisid nad metsikult edasi, III rood kõige ees. Leitnant Soodla tegi mitu katset mehi edasi viia, kuid tagajärjeks olid ainult surnud oma poolel. Lõpuks saabusid appi ka soomlased, kes samuti said suuri kaotusi ja olid alul sunnitud taganema.
III roodu olukord hakkas muutuma juba lootusetuks, sest jõud vähenes järjest ja nii ka laskemoon. I rood oli Kamatsi talust, mille ta veidi varem vallutas, ka õlekuhjadeni tõmbunud ja jäi nüüd leitnant Soodla käsutusse kuna nende endi ülem leitnant Piip oli raskesti haavata saanud.
Kui vaenlane mõisast välja rünnakule tormas seisis tema vastas ainult 60 partisani, kes ei mõelnudki taganeda vaid võtsid vaenlase ägeda tulega vastu.
Siiski lähenesid lätlaste read järjekindlalt õle-kuhjadele, kust partisanid aga nägid soomlaste uusi ahelikke punastele Valga maantee poolt kallale tungimas ja kaotustest hoolimata lähenemas. Koos löödi vaenlane lõplikult Paju Mõisast välja. Selles lahingus kaotasid partisanid üle 100 ja soomlased umbes 80 meest. Kaotused olid küll suhteliselt suured, kuid veel suurem oli võit, eriti moraalselt seisukohalt. Lahing näitas, et oldi üle arvuliselt palju suuremast vaenlasest, ning see andis vajalikku julgust edaspidisteks rohketeks ja rasketeks võitlusteks, sõjaväe ja kogu rahva eneseusaldus tõusis tunduvalt.
Esimestena sõitsid Valka siss partisanide neli ratseluurajat. Leitnant Kuperjanovi soov oli täitunud: tema partisanid läksid esimestena Valka.20

Julius Kuperjanovi surm

Väga halbade transporditingimuste tõttu ei pääsenud Kuperjanov enne Tartusse kui alles 1. veebruari ööl. Teel Tartu ei rääkinud ta enam midagi. Ainult, kui ta avas kord silmad ja ta naine ütles, et Valga on vallutatud, naeratas ta veidi ja ütles: „Seda pühitseme”.21 Paraku oli siis juba lootusetult hilja. Vaevelnud pikki tunde piinavates valudes suri leitnant Julius Kuperjanov 2. veebruaril 1919.22 vaevalt kuu aega peale pataljoni moodustamist. Tema maine põrm kanti 6. veebruaril suurte auavalduste saatel Tartu Maarja kalmistule, kuhu talle hiljem püstitati hauamälestusmärk.23
Vabariigi valitsus hindas tema teeneid kodumaa kangelaslikul kaitsmisel I liigi 2. järgu ja II liigi 2. ja 3. järgu Vabadusristiga.24

Julius Kuperjanov inimese ja ohvitserina 26
Tuleb tunnistada, et Julius Kuperjanovi (JK) portreteerimine on erakordselt keerukas ülesanne. Ühelt poolt jäi JK elu väga üürikeseks- oli ta ju 24- aastane- ning tema elutöö Eesti riigi loomisel ja kaitsmisel kestis vaid 15 kuud. Teisalt on JK-st kujunenud legend, mille tagant on elavat inimest raske näha. Pea võimatu on tagantjärele kindlaks teha, kus lõpeb tõde ja algab legendiga paratamatult kaasnev „müra“ - mitte teadlik vale, vaid väikestest liialdustest, ebatäpsustest, unustamistest, vääritimõistmisest ja kaheldavatest rõhuasetustest sündinud ning aastatega aina kogunenud liigliha.
Legendaarseks sai JK juba oma eluajal. Kaasa aitas sellele nii tema tegevus Eesti tagavarapataljoni ülema abina kui Tartumaa kaitseliidu ülemana ning kaitseliitlastest moodustatud partisanipataljoni ülemana. Tema õnnetu hukkumine Paju lahingus andis legendi arenemisele veelgi hoogu. JK matused seiskasid Tartus igapäevaelu, tõid kokku ennenägematult suure matuserongi ja kutsusid ajakirjanduses esile ülistavate järelhüüete laine. JK oli üks kahest Eesti ohvitserist ( teine oli kapten Anton Irv), kelle nimi omistati tema juhitud väeosale ning kelle sõjalisi teeneid vääristati postuumselt kolme vabadusristiga (kokku pälvisid kolm risti vaid üheksa meest). Teise maailmasõja eel kajastati JK elulugu kolmes raamatus ja kümnetes artiklites. Nõukogude okupatsiooni kümnendeil võtsid JK nime endale mitmed põrandaalused ringid ning tema haud kujunes rahvusliku noorsoo meeleavalduspaigaks. Tänaseni on Julius Kuperjanov Johan Laidoneri ja Johan Pitka kõrval avalikkuse jaoks üks kolmest tuntumast Eesti sõjamehest Vabadussõjas.
Kindlasti ole peale JK teisigi, kes väärinuks oma legendi, kuid see ei tähenda, nagu oleks tema tegevus põhjusetult esile tõstetud või „vahtu klopitud“. JK teenis oma legendi auga välja. Ennekõike meelekindluse, tahtejõu ja organiseerimisvõimega detsembris 1918, mil enamikule eesti rahvast näis , et korraks välgatanud lootus iseseisvale riiklikule elule on olnud vaid virvatuluke ning miski ei suuda päästa Eestimaad taaslangemisest (enamliku) Venemaa rüppe. Mõistmaks paremini JK teeneid, tuleb meenutada olukorda, mis valitses Eesti Vabadussõja algusnädalatel.

Vabadussõja algus 27

28. novembril 1918 alustas Punaarmee sissetungi Eestisse, hõivates järgnenud kuuga üle poole Eesti mandriosast. Uue aasta algul lähenesid vaenuväed Tallinnale, Paidele, Viljandile ja Pärnule. Arvuliselt polnud vastane teab mis tugev, suurem häda peitus asjaolus, et neil polnud kedagi vastu saata.
Üheksa kuu jooksul Eesti peremehestunud sakslastel oli ilmasõjast mõõt täis saanud , nad vallandasid kodumaal revolutsiooni, kukutasid keisri, kuulutasid välja vabariigi, kirjutasid alla vaherahulepingule ega mõelnudki Venemaa endiste Balti kubermangude saatusele . Võidukad Enente`i riigid, kelle abile ja toetusele oli Eestis loodetud , juubeldasid saavutanud võidu puhul ega teadnud veel isegi, millist poliitikat endise liitlase Venemaa ja tema iseseisvust ihaldavate ääremaade vastu ajama hakata. Tallinnasse saadeti küll kergeristlejate eskaader Briti lippu näitama, ent punavägede edasitungi maismaal see peatada ei saanud. Lähinaabritest väikeriigid olid hõivatud samalaadsete probleemidega ega olnud parimagi tahtmise juures suutelised Eestit otsustaval määral abistama. Ehki Soomes käis vabatahtlike värbamine, ei olnud kaugeltki kindel, et iseseisev Eesti püsib kuni nende saabumiseni.
Nii tuli Eestil loota ennekõike iseendale, kuid needki lootused kippusid luhtuma. 16. novembril välja kuulutatud vabatahtlike värbamine rahvaväkke kukkus läbi, tuues loodetud 25 000 mehe asemel Vabadussõja alguspäevaks 2200. Neistki 600 piirdus vaid nime kirjapanekuga. Reaalselt oli teenistuses kõigest 1600 meest, neist pooled mobiliseeritud ohvitserid ja sõjaväeametnikud . 1. detsembril käivitunud sundmobilisatsiooni ei tõotanud esialgu midagi paremat- mehed kas ei ilmunud mobilisatsioonipunktidesse, läksid pärast registreerumist kodudesse laiali või deserteerisid otse rindelt. Mitte asjata ei kirjutanud 1. diviisi ülema kindralmajor Aleksander Tõnisson 30. novembril: „ Seimanni grupis on umbes 300 meest, nendest 100 meest korralikkusi. Teised- kaabakate kari, kes iga silmapilk laiali jooksta võib. Suur hulk komisjonides vastu võetud mehi on laiali jooksnud- osalt teel Narva, osalt sääl. Need mehed laotavad igasugusi hirmujuttusi ja süüdistusi laiali...“
Tegemist ei olnud ainult kindral Tõnissoni pessimismiga, analoogse pildi Vabadussõja algusest annavad ka mitmed mälestusraamatute autorid. Kõikjal kinnitatakse, et algusperioodil oli suurimaks probleemiks meeste vähesus rindel ning nende vähestegi juures nappis võitlustahtest. Pahatihti piisas paarist kaugest püssilasust või mõne vastase ratsamehe nägemisest, kui korjati varandusnatuke kokku ja mindi „ edasi tahapoole“. Iseloomulikud on pildid, kuidas ohvitserid pidid mehi revolvriga ähvardades sundima käske täitma. „Kaabakate karigi“ ei puudunud- näiteks Tartus asusid 2. jalaväepolgu sõdurid rindele mineku asemel ladusid rüüstama, aidates seega kaasa linna mahajätmisele.
Olukord tagalas polnud põrmugi parem. Detsembrist 1918 leidub kirjeldusi Tallinna igapäevaelu kohta, mis sarnanes viimsepäeva ootusele. Küsimus jõudis koguni Ajutise Valitsuse koosoleku päevakorda, kus pea- ja sõjaminister Konstatin Päts teatas :“Linna kodanline klass priiskab, kohvimajad ja teatrid on lahti ja maamees nuriseb põhjendatult, et ainult tema linnasi kaitseb.“ Prassimine kõrtsides muutus sedavõrd massiliseks, et 23.detsembril ülemjuhatajaks nimetatud Johan Laidoneri üks esimesi samme oli kuiva seaduse kehtestamine ja lõbustusasutuste sulgemine. Ka laienes põgenemine- kui kodumaalt oli võimalik lahkuda vaid jõukamatel inimestel, siis märksa rohkem oli neid ametimehi ja lihtkodanikke, kes otsisid läheneva punaväe eest pelgu Tallinnas. Kirjanduses on mainitud Järva ja Petseri maavalitsuse esimehi, kes pagesid omavoliliselt teenistuskohalt, levitades kuuldusi Paide ja Petseri langemise kohta Punaarmee kätte. Taolise juhtumite vältimiseks andis ülemjuhataja korralduse, mis lubas vallaametnikel taanduda maksimaalselt kuni kümme versta kaugusele rindest ning maakonnaametnikel mitte kaugemale kui diviiside staapide juurde; kohalikel kaitseliitlastel aga kästi ühineda rahvaväe üksustega.
Kuid ka Ajutisel Valitsuses, Maanõukogus ja rahvamäe juhtkonnas valitsesid pessimistlikud meeleolud. Kuivõrd rindelt tuli iga päev Hiiobi sõnumeid, siis tugevnes paratamatult veendumus, et ainsaks pääseteeks on välisabi saabumine. Iseloomulik oli selles suhtes Maanõukogu 17. detsembril erakorraline koosolek, millel vaeti Eesti kaitsevõimalusi. Aruannetega esinenud Päts ja Laidoner hindasid olukorda väga raskeks ja pidasid ulatusliku välisabi kiiret hankimist hädavajalikuks. Laidoner leidis koguni, et Soomest vabatahtlike näol saadavast abist võib paremal juhul jätkuda taganemise peatamiseks, kuid mitte rohkemaks: „Vaenlast välja ajada ei saa ilma riiklise abita, ilma moodsa sõjaväe osata ei ole see läbiviidav.“ Selliste meeleolude tulemusena valmis Briti valitsuse esitatud memorandum, milles paluti kehtestada Eesti üle Briti protektoraat, saata siia Briti maaväekoondisi ja Briti kindral kõigi kohalike sõjajõudude juhtimiseks .
Peamiseks teguriks, mis vähendas Vabadussõja algul Eesti kaitsesuutlikkust, oli rahva meeleolu. Üldlevinud oli oma jõudude ala- ning vastase ülehindamine. Enese alahindamine tulenes nähtavasti nii varasematest ajaloolistest kogemustest kui äsjast ilmasõjast, mis üksnes kinnistas varem juba rahva ja selle juhtide seal levinud vaadet, mille kohaselt „ Eesti päkapikulaine“ ei suuda „maailmakontserdis“ kaasa rääkida. Ilmasõja aastail ehk õigegi seisukoht ei sobinud enam olukorras, mil mõlemad potentsiaalsed ohuallikad- Saksamaa ja Venemaa- olid väga tugevalt nõrgenenud ning Eesti iseseisvaks riigiks kuulutatud. Vastase ülehindamist põhjustas sajandite jooksul inimeste argiteadvusse juurdunud pilt Vene impeeriumi mõõtmatust vägevusest. Esialgu ei suudetud mõista, et sõdadest ja revolutsioonidest nõrgestatud Venemaa pole ligilähedaltki sarnane tsaarivõimu hiigelaegade hiigelimpeeriumidega. Seniste arusaamades muutmine nõudis aega ja positiivseid praktilisi kogemusi. Küllaltki suurt rolli etendas kaitsetahte nappimises ja sõjatüdimus. Hiljuti ilmasõja kaevikutes naasnud mehed ei tundnud soovi rindele tagasi pöörduda. Patsifistlikud meeleolud, need olid ilmasõja jooksul levinud laialdaselt kogu Euroopas, ning enamlikud kalduvusedki, enamlaste loosungite ja lubaduste demagoogilist olemust ei osatud veel läbi näha.
„Ime Eestis“ 28
Ometigi ei järgnenud sügavale pessimismile ja resignatsioonile omariikluse kollaps, vaid „teise hingamise“ – uute jõureservide- leidmine. Kuulus „ime Vislal“, mis hoidis ära kommunistliku maailmarevolutsiooni vallandumise 1920. aastal, sai esimest korda teoks Eestis juba aastavahetusel 1918/1919. Punaarmee peatamine, rahvaväe üleminek vastupealetungile ja Eesti pinna puhastamine võõrvallutajatest muutis sõjalis-poliitilist olukorda mitte üksnes Eestis, vaid kogu Ida-Euroopas .
Kuigi vabatahtlike värbamine oli esialgu läbi kukkunud ning asendunud sundmobilisatsiooniga, ei tähendanud selle algus vabatahtlike väeosade lõppu. Detsembri jooksul said rahvuslikult meelestatud inimesed aru, et kodumaa päästmist pole oodata kuskilt väljastpoolt, vaid iseseisva riigi kaitseks tuleb ise välja astuda, ohverdades selle nimel kasvõi oma elu. Detsembri teisel poolel asendus varem riigi poolt teostatud vabatahtlike värbamine vabatahtlike omaalgatusega ning mobiliseeritutest moodustatud polkude kõrvale tekkis üha enam vabatahtlikest koosnevaid üksusi. 18. detsembril hakkas leitnant Konstatin Kanep Paides formeerima Järvamaa löögipataljoni; 19. detsembril käivitasid Eduard Reissar ja alamkapten Friedrich Pinka Viljandis skaudiväeosa organiseerimise; 20. detsembril alustas lipnik Leopold Tõnson Tallinnas Kalevlaste Maleva loomist; 22. detsembril pani leitnant Otto Sternbeck samas aluse Tallinna buržuide löögipataljonile; 25. detsembril algatas alampolkovnik Hans Kurvits Viljandis Surmapataljoni loomise; 1. jaanuaril 1919 asus alamleitnant Karl Einbund Viljandis kokku seadma Tartu koolipoistest koosnevat Tartu vabatahtlike pataljoni. Vabadussõja kestel astus mobilisatsiooni komisjonides mööda minnes, st. Vabatahtlikult, rahvaväkke rohkem kui 16 000 inimest.
Ka Kuperjanovi partisanide pataljon sai alguse samal ajal- 23. detsembril Puurmani mõisas. Julius Kuperjanovi olukord oli siiski mitmeti erinev. Eespool nimetatud ohvitserid alustasid formeerimistöid tagalas ning koostöös kõrgemalseisvate ülematega, lisaks omasid nad pisutki aega varustuse ja relvastuse hankimiseks, väeosa struktuuri kujundamiseks, õppuste korraldamiseks jne. JK seevastu pidi tegutsema esijärgus. Tema partisane lahutas vaenlastest ainult eikellegimaa, üksi, omaenese initsiatiivil ja riisikol, kusjuures väeosa varustamine, organiseerimine ja väljaõpe teostus paralleelselt lahingrakendusega, partisanide retked vastase tagalasse algasid veel enne uue aasta saabumist, Kõige sellega- meelekindlusega ajal, mil puudus usk Eesti tulevikku, tahtejõuga, st sisendada lootust kahtlejatesse, organiseerimisvõimega, millega luua tühjale kohale võitlusvõimeline väeosa ning seda mitte normaalsetes rahuaegsetes tingimustes, vaid sõjaolukorras ja lahingutegevuse käigus- ongi JK oma kuulsuse ära teeninud .
Karismaatiline juht või vaikne unistaja? 29
JK edukus põhines kolmel olulisel komponendil: isikuomadustel, rahvustundel ja sõjameheoskustel. Inimesena on teda mitmetes allikates iseloomustatud üsna ühetaoliselt: suure seesmise jõu ja lõppematu energiaga teoinimene, kes sageli otsis ja suisa vajas võimalikult suuri väljakutseid, teravaid elamusi, pingutusi ja hädaohte; kiire taibuga otsustusvõimeline isiksus, kes ei peljanud otsusega kaasnevaid riske, järgis vääramatu järjekindlusega kord juba omaks võetud sihte, ei kohkunud tagasi raskuste ees ega allunud pessimistlikele meeleoludele; tema kaasakiskuv temperament avaldas mõju kõigile ümbritsevatele, sundima trotsides ohte ja taotlema seatud eesmärkide täitmist, maksku mis maksab. Need kõik omadused, mida üks rahvuskangelane hädapärast vajab, ning poel vaja selle tõesuses kahelda- teisiti vaevalt olnuks Vabadussõja algul võimalik midagi ära teha.
Ent oli ka teistsugune JK, kes võis tundide kaupa vaikida, oma mõtteid mõlgutada ja unistada, kes oli väliselt tagasihoidlik, napisõnaline, kinnine ja isegi külm kaaslaste suhtes, kes nautis ilu nii looduses kui ka muusikas ja kirjanduses. Juba koolis paistis JK armastusega raamatute vastu- Sipe ministeeriumikoolis luges ta peamiselt vene, Tartu Õpetajate Seminari ja hiljemgi eesti ja soome kirjandust. Ilukirjandusest ei loobunud ta isegi ilmasõjaajal rindel. Ent kirjandushuvi ei piirdunu üksnes lugemisega, ka tema sõnaseadmistoksus tavapärasest suurem. Ministeeriumikoolis pälvisid peamiselt JK kirjandid korduvalt kiitust ning õpetajate seminari aastail teenis ta endale koguni lisaraha, abistades koolivendi, kes kirjalikus väljendusoskuses nii kindlalt ei tundnud. Tartus õppides olevat JK teinud ka kaastööd ajalehtedele ning katsetanud koguni luulega. Nagu sellisest tagasihoidlikust noorukist võikski oodata, kuulus ta koolis käitumuselt korralikumate poiste hulka, hoidus peamiselt kõikidest karutükkidest ning oli edukas ka õppimises, omandas õpitava kiiresti ja nähtava pingutuseta.
Igavesti vastuseta jäävaid küsimusi on rohkesti. Kas need noorukiea jooned kadusid koos meheikka jõudmisega n-ö loomulikul teel või langesid ilmasõja ohvriks? Kas võinuks need hiljem uuesti esile tõusta, tõrjudes kõrvale sõjakangelase ja rahvajuhi ajutise rolli?
Julius Kuperjanov oli „tuline rahvuslane nii südamelt kui meelsuselt“ ning pole põhjust kahelda hinnangu paikapidavuses. Küsida võiks aga seda, kust taoline meelsus alguse sai?
Tavapäraselt on kõneldud perekonnas valitsenud eestimeelsest, ehkki selles tõestuseks pole nimetamisväärseid argumente. On küll väiteid, et JK vanemad pöördusid Pihkva mailt Eestisse tagasi just sellepärast, et kartsid laste venestumist. Võimalik see ju on, kuid kodumaale tagasipöördumise põhjused võivad olla ka hoopis argisemad- varemalt üsna jõukas talu Ljohhovos kippus pärast jaotamist vendade vahel suure pere ülalpidamiseks väetiks jääma . Kuna ka Lalli talu kohta on öeldud, et see kindlustas perekonnale vaid hädapärase äraelamise, siis võiks suhteliselt vaestes oludes kasvanud JK-lt oodata mitte niivõrd rahvuslikke, kui pigem vasakpoolseid kalduvusi.
Kindlasti avaldas JK meelsusele väga suurt mõju 1905. aasta revolutsioon ja ehk veelgi enam sellele järgnenud reaktsioon koos karistussalkade, mahalasumiste, vangitappide ja ihunuhtlustega. Enamasti mõjutas noorte maailmavaadet kahel üsnagi erineval viisil. Need, kes nägid revolutsioonis vaid selle sotsiaalset poolt, täiendasid enamasti sotsialistide ridu. Need aga, kes vaatlesid revolutsiooni mahasurumist kui baltisaksa mõisnike ja vene sõjaväelaste rahvuslikku vägivalda eestlaste kallal, lülitusid Eesti rahvuslikku liikumisse. Teadliku poole valimist tollal 11- aastaselt JK-lt muidugi oodata ei saa. Mõningail andmetel olnud ta 1905. aastal lõpus Vana-Kuuste mõisa õlerõukude süütajate juht, see oli omalaadne protest karistussalkade tegevuse vastu, kuid mingeid täpseid andmeid selle kohta ei leidu ning arvestades noore JK iseloomu, ei näi see väide just ülearu usaldusväärne. See polegi tähtis- mõjutusi JK meelsus 1905. aasta sündmustest kindlasti.
Veelgi enam JK meelsust Tartu Õpetajate Seminar. Vahetult enne JK suundumist Tartusse sai õppeasutus endale uueks direktoriks Aleksei Troitski, kes hakkas revolutsiooni päevil lõdvenenud mutreid koolis uuesti pingutama. Direktor ei vaevunudki varjama oma üleolekut „kohalike pärismaalaste“, nende keele ja kultuuri suhtes. Taas hakati nõudma, et õpilased rääkiksid ainult vene keelt, seda ka vabal ajal ja omavahel olles. Rangelt jälitati eesti raamatute ja ajakirjanduse lugemist, tauniti osalemist eesti seltside ettevõtmistes ja eesti teatrite külastamist. Kuid vanad venestusvõtted ei toimunud uutes oludes ning direktori käitumine tekitas loodetule hoopis vastupidise reaktsiooni.
Osalt hakkasid seminaristide hulgas jõuliselt levima „ sotsialismus“ ja „ateismus“. Näiteks nakatus sellesse „tõppe“ Tartu seminaris JK-st veidi vanem koolivend Hans Kruus ning muidugi ei jäänud ta kaugeltki ainsaks sotsialistliku ilmavaate kandjaks . Samas edendas Troitski suurvene šovinism vastukaaluks ka eesti rahvuslust. Enam-vähem ühel ajal JK-ga lõpetas seminari veel terve rida tulevasi ohvitsere- kindralid August Traksmaa ja Aleksander Jaakson , kolonelid Aleksander Häelme, Jaan Org, Oskar Plaks jt. - ning nende meesterahvuslikus hoiakus ei saa olla mingeid kahtlusi.. Ka JK kuulus seminaristide rahvuslikku tiiba, korraldas muuhulgas eesti ajalehtede ühislugemisi ja –arutamisi, osaledes eestlastest õpilaste põrandaalustel vaidlusõhtutel ning olles juhtivalt tegev „ omavahelise ajakirja“ Meie Ka Elame! Väljaandmisel ja levitamisel.
Kui ilmasõja eel ei tarvitsenud sotsialistlik ja rahvuslik hoiak üksteist tingimata välistada, siis 1917. aastaks tekkis ületamatu lõhe Eesti rahvuslaste ja sotsialistide äärmusliku tiiva- enamlaste- vahel. Igasugune koostöö muutus võimatuks, asendudes terava konfrontatsiooniga. Sellesse käärivasse ja vastuoludest pakatavasse olustikku sukeldudes ka 1917. aasta sügisel Eesti tagavarapataljonis teenima asunud JK. Tema saabumisel pataljoni käis selles otsene, varjamatu ja äge võitlus rahvuslaste ja enamlaste vahel. JK asus algusest peale rahvuslaste poolele, püüdes tõkestada enamlaste kihutustööd, lüües kaasa rahvusliku väljaastumiste organiseerimises ja trotsides enamlaste korraldusi. Tema kui pataljoniülema abi roll selles, et enamlastel ei läinud korda tagavarapataljoni tervikuna oma poolele võita, oli arvatavasti päris suur. Eriti seetõttu, et pataljoniülem polkovnik Jaak Rosenbaum, olles küll samuti veendunud isamaalane, oli sügavalt pettunud enamlusest haaratud korratutes ja vastuhakkavates Eesti sõdurites ning ladus seetõttu oma noore ja energilise abi õlule tavapärasemast suurema koorma. Veebruaris 1918, mõni päev enne enamlaste langemist, pidas JK koos teiste Tartu rahvuslastega nõu selle üle, kuidas võimu enamlastelt üle võtta. Ebasoodsa jõudude vahekorra tõttu jäeti küll kavandatud relvastatud väljaastumine ära, ent kui punased Saksa peale ees 21. veebruaril põgenema pöördusid, lõi JK võimu ülevõtmisel aktiivselt kaasa. Järgmistel päevadel juhtis ta koos alamleitnant Einbundiga avaliku korra kindlustamist Tartus.
Sõjameheks sündinud või sunnitud? 30
Mis puutub väidetesse, nagu oleks JK juba lapsena unistanud sõjamehekarjäärist, siis puuduvad selle tõestuseks vähegi usutavad faktid. On küll räägitud sõjamängudest ja lumesõdadest, milles noor Julius kaasa lõi, aga kust leida poisse, kes poleks taolistest ettevõtmistes osalenud. Viidatud on ka tõsiasjadele, et JK luges koolis huviga raamatuid Suvorovist ja Napoleoni sõjakäigust Venemaale, kuid kui palju leidus tollases ministeeriumikoolis muid raamatuid, mis suutnuks poisse köita. On väidetud, et juba lapsena avaldas JK isale soovi minna suureks saades õppima Peterburi sõjakooli, ent teatavasti langes tema hilisem valik hoopis õpetajate seminari kasuks. Põhjendus, nagu poleks perekonna majanduslik seis lubanud poega sõjakooli saata, ei ole tõsiseltvõetav, sest sõjakool taganuks tasuta ülalpidamise suuremalgi määral kui õpetaja seminar. Ilmasõja puhkedes äsja õpetajakutse omandanud JK igatahes sõjavaimustust ei avaldanud ning vabatahtlikuna sõjarindele ei kippunud. Tõsi küll, 1915. aastal lipnikekursustele saadetuna avaldas ta kodustele läkitatud kirjades selle üle rõõmu, kuid vaevalt oli nüüdki tegemist vaimustusega lapsepõlveunistuse täitumise üle. Samadest kirjadest selgub rõõmustamise tegelik põhjus- igasugune aktiivne tegevus on parem, kui tagavarapolgus kopitamine.
Alles pärast ohvitserikraadi omandamist selgus, et Vene armee oli saanud JK isiksus veel ühe tubli võitleja ja juhi. Esmajoones paistis JK rindel silma isikliku vapruse ja külmaverelisusega riskantsete luureretkede juhtumisel. Koju saadetud kirjade põhjal võib järeldada, et ohtlikud luureretked olid JK jaoks teretulnud vahelduseks halligavas kaevikusõjas. Suurema osa sõjast tegigi ta läbi luurekomando ülemana, hiljem rooduülemana. JK võimeid ja oskusi sõjalisel alal tõestab ennekõike tema aumärkide kogu. Kahe aastaga jõudis ta omandada nn. Rindeohvitseri kohustusliku lahinguordenite komplekti. Ohvitseride seal hinnatuim vapruse märk- Georgi orden- jäi küll saamata, aga küllap tulenes see üksnes sobiva juhuse puudumisest.
JK suhteid alluvatega iseloomustab kõige paremini tõsiasi, et pärast Veebruarirevolutsiooni taotlesid sõdurid oma ülemale IV järgu Georgi risti, mida annetati tavaliselt üksnes alamväelastele ning mis oli igale ohvitserile suureks tunnustuseks. Oluline on seegi, et Tartu päevil, mil JK oli teravas vastuolus enamlastega, ei söeandunud viimased sõdurkonnas populaarse rindeohvitseri vastu midagi radikaalset ette võtta. Pagunite kandmise eest anti JK küll tribunali alla, kuid see piirdus avaliku vabandamise nõudmisega.
Kodumaal tegi JK ootamatuilt kiirelt sõjaväelist karjääri. Olles määratud tagavarapataljoni ülema abiks, tuli seni komando ja roodu juhtimisega piirdunud JK-l hakkama saada terve väekoondisega- nime poolest küll pataljon, aga arvuliselt oli tegemist brigaadiga. Saksa okupatsiooni ajal organiseeris JK põrandaalust Kaitseliitu kogu Tartu maakonna ulatuses ning novembris saigi temast maakonna Kaitseliidu ülem. Rahuajal vastanuks Kaitseliidu malevapealiku koht vähemalt majori kui mitte kolonelleitnandi auastmele. Partisanipataljoni moodustamine tähendas seega JK jaoks koguni väikest tagasiminekut karjääriredelil, ehkki ka nüüd jäi tema ametikoht järgu võrra kõrgemaks kui Vene armees .
Sellega seoses kerkib muidugi küsimus, kas ja kuivõrd tuli JK oma ootamatult laienenud kohustustega toime. Näib, et vaatamata sõjalise ettevalmistuse lünklikkusele ja olukordade keerukusele, sai JK edukalt hakkama nii tagavarapataljoni ülema abina kui ka Kaitseliidu malevapealikuna. Pataljoni ülemaks oleku aja kohta on raskem ühest vastust anda, sest nii mõnedki JK kaasohvitserid on kritiseerinud tema juhtumisstiili, mis olevat nõudnud üleliia ohvreid. Näiteks kirjutas kolonelleitnant Jaan Unt Julius Kuperjanovi kohta:“ Tema oli julge mees, kuid temale jäi külge maailmasõja taktika , mille kohaselt tormati otse peale, küsimata ohvritest. Sama taktikat tarvitas ta ka Vabadussõjas. Vene sõjaväes ei arvestatud inimkaotusi, sest et inimmaterjali oli külluses. Meie aga pidime seda arvestama.“ Eriti on selles kontekstis viidatud hiiglaslikele kaotustele (Vabadussõja oludes) Paju lahingus. Samas tuleb aga arvestada, et sarnane Vene koolituse olid saanud kõik Eesti ohvitserid ning enamik neist suutis Vabadussõja jooksul uute olukordade ja nõuetega kohaneda. Ehk oleks vanadest harjumustest vabanenud JK?
Me ei saa kunagi teada, kas JK oleks jäänud pärast Vabadussõda truuks tahes või tahtmata omandatud ohvitseri elukutsele või pöördunuks tagasi varem teadlikult valitud rajale- rahvavalgustajast koolmeistri ameti juurde.
Lõppsõna25
Kui 2. Jalaväe polk 21. detsembril 1918. aastal Tartust lahkus ja linna enamlaste kätte jättis, ulatus ta meeskond nimeliselt 126 ohvitserile ja 2182 sõdurile. Tartu vabastamise viisid aga 14. jaanuaril 1919. aastal läbi Kuperjanovi partisanid ja soomusrongid kokku umbes 600 täägiga. Võitlusvõimeliste veosade loomises ja nende osavas juhtimises seisabki noore leitnant Kupejanovi suurim teene.
2. polgust, enam kui 2000-ndest mehest, jõudsid ainult ümmarguselt 30% nende uude koondumiskohta. Nii halb oli lugu noil raskeil päevil Lõuna-Eestis asuvate vägede meeleoluga. Julius Kuperjanov seevastu lõi õige lühikese ajaga väikese, kuid kõlbeliselt väga tugeva võitlusühiku, mille vägitegudest räägitakse veel tulevikuski.
Eestile oli suureks õnneks, et tal leidus sel ajalooliselt äärmiselt tähtsal hetkel rohkesti andekaid ja julgeid sõjaväelisi juhte. Selliste hulka kuulus ka Julius Kuperjanov. Temast kõneldes on sageli viidetud sõna-ahtrusele ja tagasihoidlikkusele. Kuid ta ei teinud asjatuid sõnud, jutles ja vestles meeleldi oma kaaslastega. Temas oli ühendatud suur teoinimene unistajaga ja nendes tuleb sageli ilmsiks teatud tagasihoidlikkus, mis võib vahel tunduda isegi külmusena.
Mis Julius Kuperjanovile vahest kõige enam edu tagas, oli, peale tema isiklike sõjamehe omaduste, mida hinnati juba Maailmasõjas venelaste poolt 7 aumärgiga, tema meeste suur ja vankumatuusaldus tema kui sõjalise juhi võimete vastu. Tema käske, ka kõige raskemaid, täideti alati ilma vähemagi kõhklemiseta. Ja ta ise hoolitses oma meeste eest, mitte nii, nagu töötab palgaline, vaid nagu toimib hea peremees. Puurmanis väeosa korraldades püüdis ta ise kõige eest hoolitseda, kõike näha ja kuulda. Kui vahel juhtus, et ta väsitava ja närvepingutava töö järele kogemata veidi kauemaks magama jäi, kui oli tahtnud, siis oli ta seepärast mures ja endale pahanegi.
Julius Kuperjanovil oli ka omadus osata leida endale väärilisi kaastöötajaid. J. Unt, J. Soodla, R. Riives, E. Saar, R. Kuslap, N. Piip ja mitmed teised, need kõik olid mehed omal kohal, niisama energilised ja kõikumatud nagu nende juht.
1918. aasta novembris alatud vabadusvõitlust jätkati
J. Kuperjanovi vaimus . Selle tulemuseks oli meie võit Vabadussõjas, mis tõi eesti rahvale vabaduse ja riikliku iseseisvuse.

Lisad

Partisanide eraldusmärk
Julius Kuperjanov
Viited

August Hanko “Leitnant Julius Kuperjanov” lk.48

EE 5 lk. 217

A.H “Leitnant….” lk.9

A.H “Leitnant….” lk. 15

A.H “Leitnant….” lk. 17

Eduard Grosschmidt “Pealuu märgi all” lk. 5

E.G. “Pealuu…” lk.6

A.H “Leitnant….” lk. 33

E.G. “Pealuu…” lk. 7

E.G. “Pealuu…” lk. 7

E.G. “Pealuu…” lk. 7

A.H. “Leitnant…” lk. 35

A.H. “Leitnant…” lk. 35-36

A.H. “Leitnant…” lk. 35

A.H. “Leitnant…” lk. 38

A.H. “Leitnant…” lk. 35

A.H. “Leitnant…” lk. 41

E.G. “Pealuu…” lk. 18

A.H. “Leitnant…” lk. 42-46

A.H. “Leitnant…” lk. 40

A.H. “Leitnant…” lk. 44

EE 5 lk. 217

A.H. “Leitnant…” lk. 46

EE 5 lk. 217

A.H. “Leitnant…” lk. 46-48

Esta Mets, Meelis Kivi „Valga ja militaaria“ lk.32

E. M., M. K. „Valga...“ lk. 32

E. M., M. K. „Valga...“ lk. 33-34

E. M., M. K. „Valga...“ lk. 34-35

E. M., M. K. „Valga...“ lk. 35-36

M. K. „Paju...“ lk. 3-6

Kasutatud allikate ja kirjanduse loend

August Hanko «Leitnant Julius Kuperjanov»

Eduard Grosschmidt «Pealuu märgi all»

Eesti Entsüklopeedia 5

Esta Mets, Meelis Kivi «Valga ja militaaria»

Mait Kuusik «Paju lahing 80»

http://www.hot.ee/vabadussoda/kuper.ht m

http://www.hot.ee/nooredkotkad/vabadussoda.ht m

http://www.vabrik.ee/ajamasin/kronoloogia/kuperjan.ht m