Julius Kuperjanov- referaat (0)

Referaat
Julius Kuperjanov
Sissejuhatus
Julius Kuperjanov on üks Eesti Vabadussõja tuntumaid kangelasi, kellest sai legend juba eluajal.
Tema elu oli küll väga lühike, kõigest 24 aastat ning töö Eesti riigi loomisel ja kaitsmisel oli vaid 15 kuud. Selle ajaga sai ta aga legendaarseks. Ta aitas Eesti Vabariiki, kui ta töötas Eesti tagavarapataljoni ülema abina, Tartu kaitseliidu ülemana ning partisanipataljoni ülemana.
Ta oli üks kahest Eesti ohvitserist, kelle nimi omistati tema poolt juhitud väeosale ja kelle teeneid vääristati postuumselt kolme vabadusristiga. Tänaseni on Julius Kuperjanov, Johan Laidoneri ja Johan Pitka kõrval üks kolmest tuntumast Eesti sõjamehest Vabadussõjas.

Julius Kuperjanovi elulugu

Julius Kuperjanov sündis 11. oktoobril 1894 aastal Pihkva kubermangus Novorževi linna lähedal asunud väikeses Ljohhova külas. Venemaalt tuli pere Eestisse tagasi 1904. aastal, sest neil oli oht venestuda ja ka suur koduigatsus. Elama asuti Vana-Kuuste valda Tartumaale Lalli tallu .
Oma kooliteed alustas Kuperjanov ja ta vend Sipe ministeeriumi-koolis. Julius oli väga hoolas ja õpihimuline poiss. 1909. aastal lõpetas ta Sipe kooli ja astus Tartu kooliõpetajate seminari , mille ta lõpetas 1914. aastal.
Sel ajal, kui Kuperjanov õppis seminaris , valitses kogu riigis tugev venestamispoliitika. Keelatud oli eesti keelne õpe, eestikeelsed raamatud ja ajalehed. Vaatamata sellele lugesid Kuperjanov ja ta koolikaaslased salaja eestikeelseid ajalehti.
Peale seminari lõpetamist asus ta tööle õpetajana Kambja kihelkonnakoolis. Ta ei saanud õpetajana olla kuigi kaua, 1915. aasta veebruaris kutsuti ta sõjaväeteenistusse Novgorodi. Sama aasta kevadel saadeti ta Petrograde lipnikkude kooli, mille järel suunati ta 5. Kiievi grenaderipolku.
1917.a. Juulis sai Kuperjanov haavata . Pärast seda asus ta teenima Tartu Eesti tagavarapataljoni. 1918.a. novembris hakkas ta juhtima Tartumaa Kaitseliitu ja võttis osa lahingutest Punaarmee vastu.
1919.a. algul oli Kuperjanovil juba 300 meest, kellest 19 olid ohvitserid .
14.jaanuaril 1919.a. võttis ta osa oma partisanisalgaga Tartu vabastamisest ja jätkas pealetungi Valga suunas.
31.jaauaril 1919.a. sai ta Paju lahingus surmavalt haavata ja suri Tartu haiglas 2.veebruaril 1919.aastal
Peale surma on teda autasustatud kolme Eesti Vabadusristiga. 3.veebruaril 1919.a. nimetati tema mälestuseks partisanide pataljon ümber Kuperjanovi partisanide pataljoniks. Ta nimi on antud tänavatele Tartus ja Valgas . Ka praeguses Eesti Vabariigis on tema nimeline väeosa.
Kuperjanovi partisanide pataljon
1918. aasta 23. detsembril lubatakse Juliusel moodustada erakorraline partisanide salk Salga loomise idee tekkis tal seetõttu,et Punaarmee käes oli osa Eesti territooriumist.
Väeüksuse loomiskohaks valiti Puurmani mõis, mis polnud veel võõrvägede kontrolli all. Kui kuuldi et Kuperjanov moodustab võitlussalka, hakkasid sinna kogunema kaitseliitlased kõikjalt Tartumaalt. Pataljoni koosseis täienes suuresti vabatahtlike arvelt, kelle hulgas oli palju koolipoisse.
Suurimaks probleemiks oli pataljoni moodustamisel puudus relvade järele. Kõigile ei jätkunud isegi püsse, kergeid kuulipildujaid oli 2. Inimesed kandsid varustuse ise kokku ja otsiti välja isegi need relvad, mis olid peidetud revolutsioonipäevil. Ka riietus oli väga kirev , igaüks tuli sellega, mis tal parasjagu seljas või jalas oli.
Selleks, et ühtlustada meeskonda, mõtles Kuperjanov välja eraldusmärgi. See oli välgeääreline must surnupealuu ja säärekontidega vapp . Seda märki pidi kandma vasakul varrukal. Surnupealuu ja säärekontidega märk oli ühtluse ja lahutamatuse sümboliks neile, kes selle kord varrukale olid asetanud. See välismärk kohustas kõiki võitlusele ja ohverdama isamaa kaitseks end. Tema loodud väeosa ristiti Partisanide pataljoniks.
Kuna kuperjanovlased ilmusid ja ründasid niisama äkki kui ka kadusid said nad venelaste seas endile hüüdnime "Kuperjanovi kuradid". Lahingud vaenlastega toimusid talvel, ja et lahingus nähtamatuteks jääda õmblesid nad endile valged mantlid , mis ei paistnud lume taustal välja.
(Kuperjanovi väeosa sümboolika)
Tartu lahing
Tähtis punkt, mis oli vaenlase poolt hõivatud, oli Tartu. Seepärast otsustaski Kuperjanov Tartu vabastada punastest. Kuid enne Tartu vallutamist tahtis ta oma positsiooni kindlustada ja alustas partisanisõda Tartu ümbruses.
Samal ajal sai ta teada, et soomusrongid on pealetunginud Jõgevale. Ta otsustas need ära oodata ja ühendada jõud Tartu vabastamiseks.
13.jaanuaril 1919 sai Kuperjanov Palamusel kokku soomusrongide üldjuhi kapten Partsiga. Otsustati, et hakkavad koos võitlema, ja see koostöö kestis kuni Vabadussõja lõpuni. Koos vallutati Kaarepere ja Voldi raudteejaamad ja läheneti Tartule. Viimane võitlus enne Tartut toimus Tähtvere mõisas. Punased koos läti küttidega osutasid vastupanu, aga eestlased olid arvuliselt ülekaalus. Ja varsti oligi kogu Tartu Eesti vägade käes.
Tuli teade, et vaenlane tungib Reola poolt Tartu peale. Olukord muutus kriitiliseks, kuna ei teatud, kas suudetakse vaenlasele vastu panna, sest punased said pidevalt juurde aibvägesid.
Kiiresti loodi sidemed ülemjuhatajaga ja paluti kiirelt saata abivägesid juurde. Kardeti, et enamlased tungivad sisse. Kõik laabus aga õnnelikult, vaenlane ei tunginud peale ja järgmine päev saabus Tallinnast Kaitsepataljon.

Paju lahing

Mida lähemale jõudsid Eesti väed Valgale, seda raskemaks muutusid võitlused. Vaenlane oli juurde toonud uusi vägesid Lätist, kuid Eesti mehed olid näljased ja väsinud. Kuid sellest hoolimata ei tahtnud eestlased loobuda ja tungiti edasi.
Siis jõuti Paju mõisa alla. Soomus- rongid ei saanud siin partisane toetada, kuid sellest hoolimata tungis 3.kompanii leitnant J.Soodla juhatusel otse taganevate venelaste kannul 30.jaanuaril Paju mõisa sisse.
Õhtul hakkas vaenlane peale tungima . J.Soogla pani viimse võimaluseni vastu, kuid oli sunnitud lõpuks lahkuma .
Samal päeval jõudsid kohale Soome ’’Põhjapojad’’, kolonel Hans Kalmi juhatusel. Soomusrongid ja ka partisandid läksid tema käsutusse. Kalm tahtis partisanidele puhkust anda, et nad pisut koguksid end, aga Kuperjanov oli sellele vastu. Seega pidi 31.jaanuaril toimuma Valga vallutamine.
Kui pealetung algas asus kolmas rood Valga poole viivast maanteest vasakul, teine veel vasemal, Pedeli jõe orus. Kuigi II rood tungis vapralt peale sattus ta mõisast tuleva risttule alla, mis tekitas suuri kaotusi. Lühikese ajaga langesid kõik ohvitserid, nende hulgas ka rooduülem leitnant E. Saar. Rünnak ebaõnnestus ja rood valgus tagasi lähtekohale. Samal ajal jätkas III rood vaenlase tule all kallaletungi mõisale. J. Kuperjanov liikus kogu aeg püsti ahelikkude taga, juhatades ja julgustades oma mehi. Siis tabas teda vaenlase kuul, mis läbistas rinna. Kuperjanov langes maha. Paar meest kandsid ta lahinguväljalt ära ja viisid Sangaste sidumispunkti.
Kuperjanovi langedes haaras partisane viha ja hoolimata sellest, et neid oli vähe, tungisid nad metsikus vihas edasi, III rood kõige ees. Leitnant Soodla tegi mitu katset mehi edasi viia, kuid tagajärjeks olid ainult surnud oma poolel. Lõpuks saabusid appi ka soomlased , kes samuti said suuri kaotusi ja olid sunnitud taganema.
III roodu olukord hakkas muutuma juba lootusetuks, sest jõud vähenes ja ka laskemoon. I rood oli Kamatsi talust õlekuhjadeni tõmbunud ja jäi nüüd leitnant Soodla käsutusse kuna nende endi ülem leitnant Piip oli raskesti haavata saanud.
Kui vaenlane mõisast välja rünnakule tormas oli tema vastas ainult 60 partisani, kes ei mõelnudki taganeda vaid võtsid vaenlase ägeda tule alla.
Siiski lähenesid vaenlaste read järjekindlalt õle-kuhjadele, siis aga nägid partisanid soomlasi punastele Valga maantee poolt kallale tungimas ja kaotustest hoolimata lähenemas. Koos löödi vaenlane lõplikult Paju Mõisast välja. Selles lahingus kaotasid partisanid üle 100 ja soomlased umbes 80 meest. Kaotused olid küll suhteliselt suured, kuid veel suurem oli võit, eriti moraalne. Lahing näitas, et oldi üle arvuliselt palju suuremast vaenlasest ning see andis vajalikku julgust edaspidisteks rasketeks võitlusteks. Sõjaväe ja kogu rahva eneseusaldus tõusis tunduvalt.
(Kuperjanovi partisanipataljoni pealuu ja säärekontidega lahingulipp)
(Paju lahing. M. Maksolly maal)
Lähemalt Julius Kuperjanovi surmast
31.jaanuaril 1919 sai ta haavata, aga kuna olid halvad trantspordivõimalused, siis ta jõudis Tartu haiglasse alles 1.veebruari öösel. Kahjuks see oli juba lootusetult hilja . Vaevelnud tugevates valudes suri Julius Kuperjanov 2.veebruaril 1919.a. Ta maeti Tartu Maarja kalmistule 6.veebruaril auavalduste saatel. Hiljem püstitati talle hauamälestusmärk.
Teda austati pärast surma I liigi 2.järgu ja II liigi 2. ja 3.järgu Vabadusristiga.
(II liigi 3.järku Vabadusrist) (II liigi 2.järku Vabadusrist) ( I liigi 2.järku Vabadusrist)
( Kuperjanovi hauamonument Raadi kalmistul )
Lõppsõna
Eestile oli suureks õnneks, et sel ajal leidus selline andekas ja julge sõjaväeline juht nagu Julius Kuperjanov. Ta oli sõnaaher ja tagasihoidlik , kuid samalajal vestles ta väga sõbralikult oma kaaslastega. Oma tagasihoidlikuse tõttu tundus ta külma inimesena .
Julius Kuperjanovile tagas kõige enam edu tema isiklikud sõjamaehe omadused ja tema meeste suur usaldus, tema, kui sõjalise juhi võimete vastu. Ja kõige raskemaid käske täideti alati ilma kõhklemata. Ta püüdis igati hoolitseda oma meeste eest nagu õige peremees .
1918.aasta novembris alanud Vabadussõda jätkati Julius Kuperjanovi vaimus, ehkki ilma temata. Selle tulemuseks oli meie võit Vabadussõjas, mis tõi meie rahvale vabaduse ja iseseisvumise.

Kasutatud kirjandus:

• http://sise.saue.edu.ee/mart/11AB%20referaat/2004-1_sisu.pdf
  
• http://www.kool.ee/?5760
  
• http://www.kuperjanov.ee/J.K.%20elulugu.html
  
• http://www.hot.ee/vabadussoda/kuper.ht m
  
• http://www.kuperjanov.ee/Fotoalbum.html