Julius Kuperjanovi elulugu (0)

Võru Kesklinna Gümnaasium
Julius Kuperjanov
referaat
Koostaja:
Võru 2011

Sisukord

Sisukord 1
Sissejuhatus 2
Julius Kuperjanovi sünnipaik ja kooliaastad 3
Julius Kuperjanovi sündis Venemaal, Pihkva kupermangus, Novorževi linna lähedal asunud väikeses Ljohhova külas. Kuperjanovi vanaisa, olles sattunud teravasse vastuollu Räpina mõisnikuga, oli omal ajal Eestist sinna rännanud. Seal päris Kuperjanovi isa Daniel oma isalt väikese, kuid eestlaste visadusega loodud üsna korras talukoha, kus 1. oktoobril 1894. a. nägi vanemate teise pojana esmakordselt ilmavalgust poeg Julius. 3
Ohvitserina Esimeses maailmasõjas   5
Kuperjanovi partisanide pataljon    7
Võitlus Tartu eest 10
Paju lahing 12
Kuperjanovi viimane lahing   15
Lisa 17
Kokkuvõte 19
Kasutatud allikad 20

Sissejuhatus

Julius Kuperjanovi sünnipaik ja kooliaastad

Julius Kuperjanovi sündis Venemaal, Pihkva kupermangus, Novorževi linna lähedal asunud väikeses Ljohhova külas. Kuperjanovi vanaisa, olles sattunud teravasse vastuollu Räpina mõisnikuga, oli omal ajal Eestist sinna rännanud. Seal päris Kuperjanovi isa Daniel oma isalt väikese, kuid eestlaste visadusega loodud üsna korras talukoha, kus 1. oktoobril 1894. a. nägi vanemate teise pojana esmakordselt ilmavalgust poeg Julius.

1904. aastal müüb Daniel Kuperjanov oma talu ära, et kodumaale siirduda ja seal oma lastele emakeelset haridust anda. Ta ostab Tartumaal, Vana-Kuuste vallas ära Lalli talu, kuhu seejärel oma 7-liikmelise perega elama asub. Pojad Julius ja August pannakse õppima Sipe ministeeriumikooli, mille Julius 1909. a. edukalt lõpetab. 1910 . a. sooritab ta sisseastumiseksamid Tartu õpetajateseminari.
Olles seminaris üks andekamaid õpilasi, vabastatakse Julius Kuperjanov direktor A. Troitski ettepanekul juba järgmisel aastal õppemaksust. Samuti võimaldatakse Juliusele, kui edasipüüdlikule poisile , kuni õpingute lõpuni kroonu kulul tasuta pansion.
Tartu õpetajateseminaris oli eesti õppureil omavahelisel jutlemisel valjult keelatud eesti keele kasutamine. Selle järel valvasid karmilt suurvene ideedele andud õpetajad eesotsas direktor Troitskiga. Kooli raamatukogus ei olnud ainsati eestikeelset teost, samuti oli koolikasvandikel keelatud lugeda eestikeelseid ajalehti. Selline olukord tekitas õpilastes protestivaimu võõra surve vastu. Klassides tekkisid salajased ringid, mille üldjuhiks sai Kuperjanov.
Olles pansioni ümbritsenud kõrgete müüridega kogu välisilmast isoleeritud, võtsid noorukid suure õhinaga osa Kuperjanovi poolt õhtutundidel korraldatud konspiratiivkoosolekutest. Neil koosolekutel arutati elavalt kõiki eesti vaimuelu tähtsamaid küsimusi ja loeti ajalehti ning muud emakeelset kirjandust, mida julgemad poisid olid salaja käinud linnas hankimas.
Tollane Postimehe toimetaja A. Jürgenstein, kuuldes Kuperjanovilt seminaris valitsevast olukorrast, otsustas seminaristidele tasuta anda kolm eksemplari Postimeest, mis Kuperjanov iga päev toimetuses käies ära viis. Et eesti seltskonnainimestega veelgi tihedamat sidet pidada, muretseb Kuperjanov endale tuttava arsti kaasabil direktori käest loa pansionist lahkuda ja asub elama linnakorterisse. Tema korter muutub siitpeale kooskäimise keskuseks, kus tulevased rahvavalgustajad saavad tublisti ergutust rahvuslike ideede viljelemisel.
1914. aastal, peale seminari lõpetamist valitakse värske koolmeister oma kodukihelkonda Kambjasse õpetajaks. Täie kiindumusega tööle asudes leiab Kuperjanov mahti tegeleda ka kohalikes seltskondlikes organisatsioonides, tuues neisse hoogsa tuulepuhanguna kaasa oma hiilgava algatusvõime ning noorusliku vaimustuse.

Ohvitserina Esimeses maailmasõjas  

Kuperjanovi pedagoogiline töö katkeb 1915. aasta veebruaris, mil ta mobiliseeritakse vene kroonusse ja paisatakse maailmasõja keerisesse. Peale riviõppust Novgorodi tagavarapataljonis saadetakse Kuperjanov sama aasta kevadel Petrogradi lipnikkude kooli, mille lõpetamise järel määratakse 5. Kiievi grenaderipolku, mis asus Austria rindel Karpaatides.
Sõjamehe ränk elukutse on Kuperjanovile meelepärane. Temas avaldub kiire otsustusvõimega, julge ning suure organiseerimisvõimega eeskujulik ohvitser . Sangarlikkuseni küündiva surmapõlgusega viib ta oma alluvad lahingutes võidult võidule. Luurekäikudel ei leidu temale võrdset ja ta pälvib kiiresti ülemuste tähelepanu. Päevakäskudes jagatakse talle ohtralt kiitust, esitatakse autasude saamiseks ja määratakse polgu luurekomando ülemaks.
Ta hindab kõrgelt oma lahingukaaslasi, kellega jagab kõike: elab nende keskel, sööb koos nendega sõduritoitu, magab kõrvuti kaevikuporis ning viib vajadusel mehed välkkiirelt lahingusse või luureretkele. Kuperjanov on juht Jumala armust - sõdurid alistuvad ainsa viipe peale ta tahtele ning järgnevad talle tihedamagi kuulirahe alla.
Vapruse eest lahingutes austerlaste vastu autasustatakse Kuperjanovit seitsmel korral aumärkidega. Talle antakse Anna ordu II, III ja IV, Stanislavi ordu II ja III ja Vladimiri ordu IV järgu autäht, ning Georgi IV järgu rist .
19. juulil 1917. a. saab Kuperjanov ühe luurekäigu ajal mõlemast jalast raskelt haavata ja ta evakueeritakse Moskvasse. Samal ajal hakatkse Eestis asutama rahvuslikke polke ja Kuperjanov tekkib kange soov sinna pääseda. Haavade paranemine kestab aga pikki kuid ja alles detsembri alguses avaneb tal võimalus asuda teenistusse Tartu Eesti tagavarapataljoni. Pataljonis on võimu võtmas enamlaste meeleolud ja Kuperjanovil, kui pataljoniülema abil, tuleb maksma panna kogu oma energia, et need maha suruda. Ta saavutab pataljoni sõdurite hulgas suure populaarsuse ja teda kuulatakse meelsamini, kui kommunistlikke kihutuskõnelejaid, mistõttu kogu väeosas domineerib rahvuslik vaim ning enamlastest komissarid saadavad Petrogradi hädatelegramme palvega - aetagu see kontrevolutsiooniline eestlaste pataljon laiali.
Saksa okupatsiooni tulekuga lõpeb eesti väeosade moodustamine. Sakslased korjavad Tartu pataljonilt ära relvad ja saadvad pataljoni laiali. Kõik ohvitserid vangistatakse, nende hulgas ka Kuperjanov, ning saadetakse jalgsimarssil Riia poole. Valgas õnnestub Kuperjanovil, vaatamata sakslaste tugevale valvele, põgeneda ja pöörduda tagasi Tartusse.

Kuperjanovi partisanide pataljon  

1918. aasta 23. detsembril saab leitnant Julius Kuperjanov 2. diviisi ülemalt kolonel Limbergilt loa erakorralise partisanide salga moodustamiseks. Partisanide salga loomise mõte tekkis Kuperjanovil seoses üldise peataoleku ja korralageduse tõttu, mis valitses 1918. a. detsembri viimastel päevadel kogu lõunarindel.
Kahtlus oma riigi loomise edusse ning hirm jääda punaste kätte, sundis paljusid jõukaid kodanikke põgenema üha läheneva rinde eest Tallinna. Rahvas suhtus sõjaväe tegevusse ja Ajutise Valitsuse käskudesse passiivselt. Enamik kodanikke vangutas elutargalt pead, sisendades sõdureisse veendumust võitluse mõtetusest suure Venemaa vastu, mistõttu väejooksikute arv väeosades kasvas katastroofiliselt.
Väeosade lagunemise haripunkt saabus mõned päevad enne jõule, kui ühest lõunarindel olevast polgust jooksis viimse meheni minema paar roodu , viies kaasa ka relvad ja varustuse. Selles olukorras varises 21. detsembril kokku Tartu ette moodustatud kaitseliin . Lõuna-Eesti rinnet kaitsnud polgud, jättes kaitsmise Jumala hoolde, taganesid korratute gruppidena Põltsamaa, Jõgeva ja Viljandi suunas. Enamlastemeelsed väejooksikud hakkasid rüüstama Tartu sõjaväeladusid ning terroriseerima rahulikke linnaelanikke . Tartu oli iga hetk langemas punaste kätte.
Leitnant Kuperjanovil Tartu maakonna kaitseliidu ülemana on hetkel käsutada vaid käputäis linnas olevaid kaitseliitlasi - 9 ohvitseri ja 7 sõdurit. Tartu kaitsmine on mõeldamatu ja raske südamega otsustatakse 21. detsembri hommikul Tartust lahkuda ja järel liikuda 2. polgule.
Käreveres leiab Kuperjanov eest paarkümmend relvastatud koolipoissi, enamasti kõik Treffneri gümnaasiumi õpilased, kes end tema käsutusse annavad. Siitpeale hakkab salk jõudsasti kasvama ja Kuperjanov otsustab loobuda järgnemast Põltsamaa suunas taganevale 2. polgule ning hakata tegutsema iseseisvalt. Valides oma asukohaks Puurmani mõisa, hakkab ta energiliselt oma väeosa moodustama, mis peab saama eeskujuks teistele väeosadele.
Kuperjanov saadab üle kogu Tartumaa, ka enamlaste valduses olevatesse piirkondadesse, erikäskjalad, kes viivad valdadesse mobilisatsioonikäsud ja korraldused meeste saatmiseks Puurmanni mõisa. Ühtlasi koondab Kuperjanov enda ümber kõik kaitseliidu üksused. Peipsi äärest saabuvad alamleitnantite Trossi ja Raudsepa salgad. Otepää alevist tuleb sealne kaitseliidu ülem leitnant R. Tarik oma meestega. Puhjast saabub 20-meheline ratsarühm. Ka Rõngust, Elvast ja mujalt tuleb järjest mehi juurde ja peagi on Puurmanni mõisa kogunenud mitmesaja meheline üksus koos 18 ohvitseriga. Kokkutulnud jagatakse neljaks rooduks: 1. roodu ülem saab lipnik R. Riives , 2. roodu ülemks - leitnant E. Saar, 3. roodu ülemks - alamkapten R. Kuslap ja 4. roodu ülemaks leitnant J. Unt. Tagavararoodu ülemaks ja Puurmanni komandandiks määrab Kuperjanov leitnant J. Soodla. Moodustatakse ka ratsakomando alamkapten K. Tiimanni juhtimisel. Roodudest moodustatakse üksikpataljon.
Valusaks küsimuseks on relvade puudus. Meestele ei jätku püsse, rääkimata kuulipildujatest. Kogu väeosa peal on ainult kaks automaatpüssi - " Lewis " ja "Madsen". Varustus ja toidumoon kantakse kokku meeste endi ja ümbruskonna elanike poolt. Otsitakse välja peidetud vene ja jaapani püssid, milledest enamus on roostes ja osa neist täiesti kõlbmatud. Meeste rõivastus on veidralt kirju, jättes mulje, nagu oleks tegemist mustlaslaagriga.
Et väeosa riietuselt vähegi ühtlustada, võtab Kuperjanov kasutusele pataljoni eraldusmärgi, mis kujutab endast valgeäärelist musta vappi hõbedase surnupealuu ja ristatud säärekontidega. Seda märki kantakse vasakul varrukal. Mütsi ette kinnitatakse tollase viieharulise kokardi asemel pealuumärk. Jalaväe siniste õlakute asemel kantakse musti õlakuid. Üksuse varrukamärgist saab ühtluse ja lahutamatuse sümbol, mis kohustab võitlema ja andma isamaa eest oma elu.
Endise maailmasõjaaegse luurekomando ülemana tunneb Kuperjanov erilist huvi partisanisõja vastu ja ta annab oma väeosale nimetuseks Partisanide pataljon, alustades siitpeale punaste vastu armutut sissisõda. Korraldatakse luurekäike kaugele vaenlase rinde taha. Püütakse kinni punaste käskjalgu väärtuslike teadetega ja isegi punaseid komissare. Rikutakse punaväelaste telefoniliine ja lastakse õhku sildu .
Vaenlase tagalas tegutsevate partisanid ründavat vaenlast ootamatult, jättes oma paarikümnemeheliste gruppidega enamlastele mulje, et neid on palju. Peale rünnakut kihutavad ründajad hobustel järgmisse valda ja korraldavad seal uue rünnaku. Neil rünnakutel ei ole niivõrd materjaalne, kui moraalne efekt. Partisanide rünnakute tõttu pole vastasel täit selgust ründava väeosa asukoha ja suuruse kohta.
Julius Kuperjanovile aitab südilt kaasa tema abikaasa Alice Kuperjanov, kes alaliselt partisanide keskel viibides täidab mitmesuguseid ülesandeid meeste toitlustamise ja varustamise küsimustes. Temale kuulub ka luuresalkades valgete mantlite kasutusele võtmise idee, mis võimaldas lumisel maastikul vaenlasele hästi ligi hiilida.
Arendades energilist partisanisõda, otsustab Kuperjanov minna oma pataljoniga Tartu peale. Sedasama on otsustanud teha ka soomurongide ülem kapten Karl Parts ja üheskoos vallutatakse Tartu punavägede käest tagsi. Seejärel võitleb Kuperjanovi pataljon Puka Pikasillal ja Tõrva all.

Võitlus Tartu eest

Pataljoni loomisega soovis Kuperjanov kaasa aidata vaenlase kodumaalt väljatõrjumisele. Puurmanile lähim vaenlase poolt hõivatud strateegiliselt tähtis punkt oli Tartu. Seetõttu oligi esimeseks suuremaks operatsiooniks peale pataljoni moodustamist võitlus Tartu eest.
Oma positsioonide kindlustamiseks enne Tartu vallutamist alustas Kuperjanov partisanisõda Tartu ümbruses. Tundes Tartus asetsevate punavägede nõrku külgi, tekkis Kuperjanovil hulljulge plaan vallutada Tartu ainuüksi oma jõududega.
Samal ajal sai ta teada soomusrongide edasitungist Jõgeva peale. Nüüd otsustas ta need ära oodata, et siis ühendatud jõududega Tartu eest võitlema minna.
13. jaanuaril 1919 sai Kuperjanov Palamusel kokku soomusrongide üldjuhi kapten Partsiga. Sellest päevast algas partisanide ja soomusrongide koostöö, mis kestis kuni Vabadussõja lõpuni.
Vallutanud Kaarepere ja Voldi raudteejaamad, jõuti järjest lähemale Tartule .
Viimane linnaesine võitlus peeti Tähtvere mõisas. Punased koos läti küttidega osutasid küllalt visa vastupanu, ent Eesti mehed olid arvulises ülekaalus, samuti innustasid mehi teated punavägede terrorist. Lühikese ajaga oli kogu Tartu Eesti vägede käes. Ometi ei lubanud saavutatud võit loorberitel puhata . Reola poolt toodi teade, et vaenlane valmistub uueks sissetungiks Tartu.
Olukord muutus väga pinevaks. Ei olnud teada, kas mõnisada soomusronglast ja partisani suudavad vastu astuda vaenlasele, kes saab pidevalt juurde abivägesid.
Järgnevalt loodi sidemed ülemjuhatajaga, kellel paluti kiirelt saata abivägesid. Järgnes väga pingeline öö Tartus, sest kardeti uut enamlaste sissetungi. Ometigi laabus kõik õnnelikult: vaenlasepoolset rünnakut ei järgnenud ning järgmisel päeval saabus Tallinnast kohale kaitsepataljon leitnant O. Sternbeck.

Paju lahing

Sedamööda kuidas Eesti väed lähenesid Valgale, muutusid ka võitlused raskemaks. Vaenlane oli lõunapoolt, Lätist, rohkesti uusi vägesid juurdetoonud; meie mehed olid aga alatasa kestnud võitlusist, kannatades ühtlasi toidu- ja unepuudust, kurnatud ja väsinud. Kuid sellest hoolimata tungiti edasi, keegi ei tahtnud maha jääda, ei partisanid ega nende juht.
Viimaks jõudsid partisanid ägedate võitluste järel Valga võtme, Paju mõisa alla. Hoolimata sellest, et soomus-rongid ei saanud siin veel partisane toetada, kuna Väike-Emajõe sild on purustatud , tungis 3. kompanii leitnant J. Soodla juhatusel pärast rasket võitlust otse taganevate venelaste kannul 30. jaanuaril Paju mõisa sisse.
Kuid õhtul hakkas vaenlane Paju mõisale kahe soomus-rongi ja rohkete patareide ning soomusauto toetusel peale tungima. Leitnant J. Soodla pani oma rooduga viimse võimaluseni vastu. Viimaks oli ta liiga suure surve ja peamiselt laskemoona nappusel sunnitud lahkuma. Partisanid pääsesid siin ilma eriti suurte kaotusteta küll vaid pimeduse tõttu.
Eestlaste äpardust täiendas asjaolu, et appisaadetud II rood leitnant E. Saare juhatusel, sattudes pimeduses vaenlase tule alla, hakkas eksikombel tulistama III roodu. Viimane oli aga maanteelt mõisa viiva puiestee kraavist tulevahetuses vaenlasega. Kuna II roodu tuli oli õige tõhus, pidid nad põgenema üle maantee vastaspoolsetesse kraavidesse, vaenlase tule alla, mis ei olnud kaugeltki nii tabav .
Samal päeval olid jõudnud partisanidele järele Soome “Põhjapojad” kolonel Hans Kalmi juhatusel.
Nii soomusrongid kui ka partisanid anti tema käsutusse. Kolonel Kalm tahtis anda väsinud partisanidele järgmisel päeval puhkust ja saata ainult soomlasi Valka vallutama. Kuid Kuperjanov leidis, et see oleks partisanidele moraalselt äärmiselt raske, kui nemad nüüd pärast raskeid lahinguid ei saa maitsta oma võiduvilja – võtta osa Valga vallutamisest. Kalm andis järele ja järgmisel päeval, 31. jaanuaril pidi toimuma Valga vallutamine. Kuid teatavasti oli vaenlane vahepeal Paju mõisa tagasi võtnud, ning arvestades nende tugevate, järjest kasvavate jõududega, oli tõenäoline, et ei piirduta saavutatud eduga, vaid tungitakse edasi ja üritatakse Eesti arvuliselt nõrgemaid vägesid kaugemalt ümber piirata.
See asjaolu oligi nähtavasti, miks Kuperjanov otsustas mitte oodata, kuni meie soomusrongid edasi pääsevad, vaid vallutada Paju mõis igal tingimusel, kuigi vaenlane oli arvuliselt palju tugevam.
Kui pealetung algas asus III rood Valga poole viivast maanteest vasakul, II veel vasemal, Pedeli jõe orus. Kuigi II rood tungis vapralt peale sattus ta mõisast tuleva ägeda risttule alla. Punaste soomusrong külvas partisanide aheliku šrapnellitulega üle. Tuli oli äärmiselt tihe ja tekitas suuri kaotusi. Lühikese ajaga langesid kõik ohvitserid, nende hulga ka rooduülem leitnant E. Saar. Rünnak ebaõnnestus ja rood valgus tagasi lähtekohale. Samal ajal jätkas III rood mööda lagedat lumist põldu vaenlase tapva tule all kallaletungi mõisale. J. Kuperjanov liikus kogu aeg püsti ahelikkude taga, juhatades ja julgustades oma mehi. Siis tabas teda vaenlase kuul, mis läbistas rinna. Kuperjanov langes maha. Paar meest kandsid ta lahinguväljalt ära ja viisid Sangaste sidumispunkti.
Kuperjanovi langedes haaras partisane viha ja hoolimata sellest, et neid oli vähe, tungisid nad metsikult edasi, III rood kõige ees. Leitnant Soodla tegi mitu katset mehi edasi viia, kuid tagajärjeks olid ainult surnud oma poolel. Lõpuks saabusid appi ka soomlased , kes samuti said suuri kaotusi ja olid alul sunnitud taganema.
III roodu olukord hakkas muutuma juba lootusetuks, sest jõud vähenes järjest ja nii ka laskemoon. I rood oli Kamatsi talust, mille ta veidi varem vallutas, ka õlekuhjadeni tõmbunud ja jäi nüüd leitnant Soodla käsutusse kuna nende endi ülem leitnant Piip oli raskesti haavata saanud.
Kui vaenlane mõisast välja rünnakule tormas seisis tema vastas ainult 60 partisani, kes ei mõelnudki taganeda vaid võtsid vaenlase ägeda tulega vastu.
Siiski lähenesid lätlaste read järjekindlalt õle-kuhjadele, kust partisanid aga nägid soomlaste uusi ahelikke punastele Valga maantee poolt kallale tungimas ja kaotustest hoolimata lähenemas. Koos löödi vaenlane lõplikult Paju Mõisast välja. Selles lahingus kaotasid partisanid üle 100 ja soomlased umbes 80 meest. Kaotused olid küll suhteliselt suured, kuid veel suurem oli võit, eriti moraalselt seisukohalt. Lahing näitas, et oldi üle arvuliselt palju suuremast vaenlasest, ning see andis vajalikku julgust edaspidisteks rohketeks ja rasketeks võitlusteks, sõjaväe ja kogu rahva eneseusaldus tõusis tunduvalt.
Esimestena sõitsid Valka siss partisanide neli ratseluurajat. Leitnant Kuperjanovi soov

Kuperjanovi viimane lahing  

30. jaanuaril vallutab Partisanide pataljoni 3. rood leitnant J. Soodla juhtimisel raske võitlusega Valga eel oleva viimase kaitsepunki - Paju mõisa. Valga tagasivõtmine näib olevat otsustatud ja pimeduse saabudes katkestab Kuperjanov pealetungi, et lasta meestel veidi hinge tõmmata. Õhtu eel tuuakse rõõmustav uudis - rindele on saabunud soomlaste Põhja Poegade rügement eestlasest koloneli Kalmu juhtimisel, mis liigub Paju mõisa suunas. Soomusrongid ja partisanide pataljon antakse uue rindejuhi Soome kindral P. M. Wetzeri korraldusel kolonel Kalmu käsutusse. Õhtul toimub Sangaste jaamas nõupidamine kindral Wetzeri pooli määratud üldpealetungi kava arutamiseks, millest võtavad osa kolonel Kalm, leitnant Kuperjanov ja soomusrongide ülem kapten Irv.
Ootamatult avavad kaks punaste soomusrongi kõikidest oma relvades partisanide positsioonide ja Paju mõisa pihta ägeda tule. Valga suunalt tulistavad punaste patareid. Paju mõisat rünnatakse korraga kolmest küljest. Leitnant Soodla 3. rood paneb vastu viimse võimaluseni, kuid on sunnitud lõpuks tiheda pommisaju rohkete kaotuste tõttu taanduma ja mõisahooned maha jätma. Südaööl järgneb vaenlase üldrünnak, millele pannakse vastu kuni laskemoon otsa saab. Imekombel pääseb rood punaste haarangust, kus iga partisani kohta tuli vähemalt 20 punase kütipolgu lätlast.
31. jaanuari varavalgel alustavad partisanid rünnakut Paju mõisa vallutanud punaste vastu. Neid toetab soomlaste raskepatarei major Snellmani juhatusel, mis vahepeal on rindele jõudnud. Mõisa suunas liiguvad 3. roodu ja 1. roodu võitlejad leitnant J. Soodla ja N. Piibu juhtimisel. Vasemalt, mööda Pedeli jõe orgu liigub Mõisa suunas 2. rood leitnant Saare juhtimisel, kuid satuvad siis vaenlase risttule alla. Rood alustab tormijooksu, kaotab aga langenute ja haavatutena enamuse meestest, sääljuures ka kõik ohvitserid. Juhtideta jäänud sõdurid taanduvad tagasi metsa poole. Kõik surnud ja haavatud jäävad aga vasturünnakule asunud punaste kätte, kes haavatud leitnant Saare ja ka kõik teised haavatud metsikult surmavad, torgates neil tääkidega peast silmad ning purustades püssipäradega käe- ja sääreluud.
2. roodu taandumisega jääb rinne lahtiseks ja tekkinud tühikusse tungivad punalätlaste tihedad read, ähvardades vallutada partisanide patareid. Kuperjanov annab 3. roodule käsu - anda vaenlasele vastulöök. Hüljates maastiku kaitset, sammub ta püsti aheliku taga, andes karjudes käsklusi. Sõdurid hüüavad talle, et ta maha heidaks, kuid Kuperjanov ei tee neist välja. Äkki haarab ta õlast ja kutsub ühe meestest enda juurde.
    "Ole hea mees, vaata mis mul siin viga on", käsib ta. "Õlg on valus ."
Samas variseb ta oiates lumme, ta suust immitseb verist vahtu - partisanide juht oli saanud surmava haava kopsu ja neerudesse.
Sangaste sidumispunktis, kuhu sanitarrongi ootel on toodud juba üle saja haavatu, teeb Kuperjanov korraks silmad lahti ja tunneb ära tema juures viibiva abikaasa. Sanitarrongi saabumine viibib ja paljud raskelt haavatud ei ela selle tulekuni. Alles 1. veebruari öösel viiakse surmavalt haavatud Kuperjanov sanitarrongile. Tartu haiglas vaevleb partisanide juht pikki tunde piinarikkas agoonias ja 2. veebruaril 1919 ta sureb saadud haavadesse.
Eesti Vabadussõja ühe vapraima väejuhi Julius Kuperjanovi maine teekond oli lõppenud.

Lisa

Pataljoni mütsimärk
Julius Kuperjanovi matused

Kokkuvõte

Kasutatud allikad

http://et.wikipedia.org/wiki/Julius_Kuperjanov#Haridusk.C3.A4ik
http://www.kuperjanov.ee/
http://www.hot.ee/graver3/kupmm.ht m
http://www.hot.ee/vabadussoda/kuper.htm#sojas
20