Kuperjanovi jalaväepataljon (1)

Kuperjanovi jalaväepataljon
Kuperjanovi jalaväepataljoni põhimäärus võeti vastu Kaitseministri poolt 18. detsembril 2008. aastal. Kuperjanovi jalaväepataljon (inglise keeles Kuperjanov Infantry Battalion) on kaitseväe väeüksus Lõuna Kaitseringkonna kooseisus ning asub Võrus. Pataljon juhindub oma tegevuses Eesti Vabariigi seadustest, rahvusvahelistest lepingutest, teistest õigusaktidest ning käesolevast põhimäärusest. Pataljoni koosseisu kinnitab kaitseväe juhataja, lähtudes kaitseministri poolt pataljonile kehtestatud sõjaväelise auastmega ametikohtade ning muude riigiteenistujate üldarvust. Pataljoni koosseisu kuulub staap , 6 õppekompaniid ning staabi-ja tagalakeskus.
Partisanide pataljon asutati ametlikult 23. detsembril 1918, mil leitnant Julius Kuperjanov sai loa partisanide salga asutamiseks. Salga loomise mõte tekkis Kuperjanovil seoses üldise peataoleku ja korralageduse tõttu Vabadussõjas, mis valitses 1918. a. detsembri viimastel päevadel kogu lõunarindel. Endise maailmasõjaaegse luurekomando ülemana tundis Kuperjanov erilist huvi partisanisõja vastu, mistõttu andis ta oma väeosale nimetuseks Partisanide pataljon.
Vabadussõja keerises, oli pataljoni asutaja Julius Kuperjanoviga ühinenud väike, paarikümnemeheline salk . Kuid peagi hakkas ta Puurmanni mõisa suuremat väge koondama, kuhu saadi lühikese ajaga kokku ligi 600 meest. Nad alustasid armutut sõda punaste vastu, rünnates vaenlasi ootamatult, jättes oma paarikümnemeheliste gruppidega enamlastele mulje, et neid on palju. Neil rünnakutel polnud niivõrd materiaalne, kui moraalne efekt, kuna vastasel ei olnud täit selgust ründava väeosa asukoha ja suuruse kohta. Arendades energilist partisanisõda, otsustas Kuperjanov minna oma pataljoniga Tartu peale. Nad liitusid soomusrongidega ning koos vabastati Tartu ja mindi edasi vabastamis plaanidega Valga peale. Jõudes 30. jaanuaril 1919 a.-l Paju mõisa alla kohtas pataljon seal tõsist vastupanu ning oli sunnitud peatuma. Ltn Kuperjanov ei tahtnud sellega leppida ja viis järgmisel hommikul pataljoni pealetungile. Selles lahingus saadud haavadesse suri Julius Kuperjanov 2. veebruaril 1919. a. Tartus ja on maetud Raadi kalmistule. Juba eluajal legendaarseks saanud J.Kuperjanov suri 24 aasta vanuselt päev pärast Valga vabastamist ja täpselt aasta enne Tartu rahulepingu allakirjutamist.
1. veebruaril 1934, Valga vabastamise 15. aastapäeval avati kohaliku Jaani kiriku seinal Paju lahingu jäädvustamiseks mälestustahvel. Samuti kujunes Eesti okupeerimise järel 1940. aastal just Julius Kuperjanovist rahvusliku vastupanu sümbol. Tema nime kandsid koolinoorte vastupanuorganisatsioonid, juba alates 1940. aasta jõuludest sai Kuperjanovi hauast Tartus Raadi kalmistul koht, kus süüdatud küünlad demonstreerisid jätkuvat vastupanu võõrale võimule. Lisaks avas 30. jaanuaril 1994, Paju lahingu 75. aastapäeva eel Eesti Vabariigi president Lennart Meri mälestussamba, mis jäi 1940. aastal Nõukogude okupatsiooni tõttu avamata.
Pärast J. Kuperjanovi surma nimetas vägede ülemjuhataja kindral Laidoner pataljoni Kuperjanovi partisanide pataljoniks. Hiljem formeeriti pataljon ümber samanimeliseks polguks. Nad suutsid Vabadussõjas edukalt tagasi lüüa Läti territooriumilt Rauna jõelt sakslased ja kavatsesid marssida Riiasse, kuhu neid siiski sisse ei lastud . Pärast Vabadussõja lõppu paigutati Kuperjanovi pataljon Tartusse. Pataljoni tegevuse lõpuks võib pidada 21. juunit 1940. a., mil koliti kasarmutest välja Õhtugümnaasiumi ruumidesse Tartus Riia tänaval. Umbes poolteist kuud hiljem transporditi pataljon Tartust Otepää rajooni ning sealt Venemaale.
Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon taasasutati 9. märtsil 1992. a. asukohaga Võrus, Meegomäel. Pataljoni ülemaks määrati kindralleitnant Johannes Kert (sel ajal kapteni auastmes), kes oli samas kohas toimunud allohvitseride kursuse ülemaks. Alates 2009.a. 1. jaanuarist kannab pataljon nime "Kuperjanovi jalaväepataljon". Alates 16.11.2007 juhib kaitseväe juhataja otsusel pataljoni major Toomas Möls. Enne väljaõppekeskuse ülema ametikohale määramist täitis Möls üksik-jalaväepataljoni staabiülema kohuseid.
1992. a. 23. detsembril anti väeosale pidulikult üle lipp , mille kangast ehib surnupealuu selle all ristatud säärekontidega, mis on väeosa ajalooline sümboolika. Selle kehtestas Julius Kuperjanov partisanide tunnuseks tema enese poolt Vene surmapataljonide eeskujul. Esimesed käiseembleemid õmbles välja leitnant Kuperjanovi naine Alice Kuperjanov. Varrukamärk saab ühtluse ning lahutamatuse sümboliks neile, kes kord selle varrukale asetanud, välimärk kohustab kõiki võitlusele ning ohverdama isamaa kasuks kõik isiklikud hüved ja elu. See varrukamärk on hetkel ainulaadne selle poolest, et seda kantakse vasaku varruka peal, ülejäänud Eesti kaitseväe üksuste märke kantakse parema varruka peal.
Kuperjanovi jalaväepataljoni ülesanded rahuajal:

• Õpetada välja ja komplekteerida sõjaaja üksused vastavalt formeerimisülesandele.
  
• Vastavalt väljaõppeplaanile õppeaasta jooksul valmistada ajateenijatest sõjaaja allüksused: jalaväekompanii, miinipildujapatarei, jalaväepataljoni luurerühmad. Ajateenijate arv ja allüksuste koosseis kinnitatakse iga-aastase väljaõppeplaaniga.
  
• Vastavalt väljaõppe plaanile viia läbi õppekogunemised pataljoni baasil moodustatavate üksuste ja neid komplekteeritavate reservväelastega.
  
• Hoida ja hooldada pataljoni rahu- ja sõjaaja, samuti formeeritavate üksuste tehnikat, relvastust, laskemoona, riide - ja muud varustust.
  
• Korraldada sõjaväelinnaku haldamine ja valve .
  

Lisaks ülesannetele rahuajal moodustati Kuperjanovi jalaväepataljoni reservi läinud sõduritest Eesti jalaväerühm Estpla -16. Rühm oli ettevalmistatud läbi viima jalgsi - ja motoriseeritud patrulle, läbiotsimisi, konvoide saatmist ja objektide valvet. Estpla-16 teenis USA I ratsaväediviisi pataljoni 2-14 koosseisus. Eesti osales Operatsioonil Iraagi Vabadus alates 2003.aastast.
„Viimaste aastatega on Kuperjanovi pataljoni areng olnud muljetavaldav“,sõnas president Toomas Indrek Ilves 2007.aasta sügisel, külastades Kuperjanovi pataljoni renoveeritud kasarmuid ja Võru lahingukooli.