Hiina (2)

Hiina

Riigikeel hiina
Pealinn Peking
President Hu Jintao
Peaminister Wen Jiabao
Pindala 9 596 960 km²  
Rahvaarv (2006)
Rahvastiku tihedus 1 314 480 000137 in/km²
Väljakuulutamine 1. oktoober 1949
Rahaühik Jüaan (CNY), Aomenis Macau pataca, Hongkongis Hongkongi dollar Ajavöönd maailmaaeg +8
Riigihümn Yìyǒngjūn Jìnxíngqú
2.372 trillion kWh KASUTAB

Maa ja riigid

Hiina (traditsioonilises hiina kirjas; lihtsustatud hiina kirjas; pinyin'is Zhongguo (Zhōnggúo)) on maa Kaug-Idas, mis alates 1949. aastast jaguneb Hiina Rahvavabariigi (vaata käesolevas artiklis allpool; valitseb Mandri-Hiinat, Hongkongi ja Aomeni) ning Hiina Vabariigi (valitseb Taiwani ja mõningaid Fujiani saari ) vahel.
Nimetust "Hiina" võidakse kasutada kas Päris-Hiina kohta või (mis on tavalisem ) siis mõeldakse selle all maa-ala, mis lisaks Päris-Hiinale hõlmab ka Mandžuuria, Sise- Mongoolia , Tiibeti ja Xinjiangi (vaata Hiina haldusjaotus ). Ajakirjanduses mõistetakse Hiina all tavaliselt Hiina Rahvavabariiki (millest on juttu käesolevas artiklis allpool) ja Taiwani all Hiina Vabariiki (millest on juttu artiklis Taiwan).
Ajaloolised Hiina pealinnad on olnud põhiliselt idas. Kõige tuntumad on Nanjing, Peking, Xi'an ja Luoyang. Ametlikud keeled on olnud hiina keel, mongoli keel ja mandžu keel.
Sõna "Hiina" pärineb tõenäoliselt Qini dünastia nimest. Enne Euroopasse jõudmist käis see sõna Siiditeel läbi mitmest keelest. (Vaata ka: Hiina ajalugu, Hiina maailma keeltes)

Territoorium

Hiina Rahvavabariigi konstitutsioon vihjab preambulas, et riik ei kontrolli kogu Hiinat; jutt on peamiselt Taiwani poliitilisest staatusest. Ka Hiina Vabariik (Taiwani ametlik nimetus) väidab, et ta on seaduslik Hiina valitsus, ja praegu tunnustavad teda 27 maailma riiki. Väljendiga "Mandri-Hiina" tähistatakse mõnikord Hiina Rahvavabariigi kontrolli all olevat Hiina osa, jättes tavaliselt välja erihalduspiirkonnad Hongkongi ja Aomeni).

Poliitika

Lähemalt artiklis Hiina poliitika
Hiina on Hiina Kommunistliku Partei võimu all ning kuulub seega sotsialistlike riikide hulka. Hiina Rahvavabariigi režiimi on nimetatud ka autoritaarseks. Mõned vasakpoolsed kommunistid nimetavad Hiina süsteemi riigikapitalismiks, sest alates 1970. aastate lõpust on kommunistliku partei juhtimisel kasutusele võetud üha enam kapitalismi elemente, kuid partei ülemvõimu lõdvendamisest ei ole juttugi.
Hiina poliitilises süsteemis on mõningaid liberaliseerimise märke, näiteks mitmeparteisüsteem ja mitme kandidaadiga valimised. Ometi on parteil tõhuis kontroll kaadrite üle.
Partei kohtleb karmilt neid, kes tema võimu ohustavad. Rahulolematuse vähendamiseks püütakse parandada majanduse olukorda, lubatakse esitada kaebusi ning koheldakse leebelt vähemohtlikke võimuvastaseid.
Sõnavabadus on piiratud. Kõik ohtlikud meeleavaldused surutakse halastamatult maha, ohtlikud organisatsioonid hävitatakse. Siiski lubatakse ajakirjandusel käsitleda sotsiaalseid probleeme ning paljastada kohalike ametnike korruptsiooni ja saamatust. Parteil ei ole eriti õnnestunud informatsiooni levikut tõkestada. Samuti on ta mõnikord pidanud rahva meelepaha tõttu oma poliitikat muutma. Meeleavaldused, mis puudutavad kohalikke probleeme, on sagedased ning neid sallitakse üha rohkem.
On raske öelda, kui populaarne Hiina Kommunistlik Partei rahva seas on, sest üleriigilisi valimisi ei ole ning vestlustes avaldatakse erinevaid arvamusi . Arvatakse, et paljud hindavad võimude poolt tagatud sotsiaalset stabiilsust, mis võimaldab majanduse segamatut arengut. Üha ohtlikumaks võimudele on muutumas äri ergutamise tõttu tekkinud kasvavad käärid rikaste ja vaeste elustandardi vahel ning kasvav rahulolematus ametnike korrumpeeritusega. Vaesed talupojad protestivad korruptsiooni, keskkonna saastamise ning maade äravõtmise vastu suurprojektide elluviimiseks. Sotsiaalset stabiilsust võib ohustada ka kasvav töötus.
Peale Kommunistliku Partei on Hiina Rahvavabariigis ka teisi parteisid, mis enamasti on Kommunistliku Partei käepikendused. Need parteid ei osale poliitikas valimiste kaudu, vaid Kommunistliku Partei koostööks nendega on mõeldud Hiina Rahva Poliitiline Konsultatiivkonverents. Teistel parteidel on siiski väga väike mõju.

Haldusjaotus

Lähemalt vaata artiklist Hiina haldusjaotus
Hiina Rahvavabariigil on halduslik kontroll 22 provintsi (省) üle. Hiina RV valitsus peab oma 23. provintsiks Taiwani (台湾), mida ta nimetab Hiina Taiwani provintsiks (sellest on lähemalt juttu artiklis Taiwani staatus). Peale selle pretendeerib Hiina RV valitsus Lõuna-Hiina mere saartele. Peale provintside on Hiina 1. järgu haldusüksusteks veel 5 autonoomset piirkonda (自治区), millesse on koondunud suuremad rahvusvähemused, 4 omavalitsusüksust (直辖市) suuremate linnade ümber ja 2 erihalduspiirkonda
------------------
348 firmat on Hiinas rahvusvaheliselt liikuvatest. www.made-in- china .com
Hiina majandus kasvas ekspordi ja investeeringute mõjul esimeses kvartalis 9,5 protsenti, mis on rohkem kui oodati .
Riigi sisemajanduse koguprodukti (SKP) maht ulatus 3,14 triljoni jüaanini ehk 4,55 triljoni kroonini.
Investeeringud materiaalsesse põhivarasse kasvasid 23 protsenti ulatudes 1,1 triljoni jüaanini.
Maakonniti
mastel aastatel on Mandžuuria majanduses olnud stagnatsioon . Seetõttu on keskvalitsus algatanud kampaania "Taaselusta Kirre". Põhiline vahend majanduse ergutamiseks on erastamine, mida kasutatakse Hiina majandusreformides mujalgi.

Üldnäitajad:

Heilongjiangi sisemajanduse kogutoodang oli 2003. aasta andmetel 443,3 miljardit jüaani. See moodustas 3,80% Hiina Rahvavabariiki sisemajanduse kogutoodangust. Mandri-Hiina 1. järgu haldusüksustest oli Heilongjiang 13. kohal.
Sisemajanduse kogutoodangust langes primaarse sektori arvele 11,6%, sekundaarse sektori arvele 57,1% ja tertsiaarse sektori arvele 31,3%.
Sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta oli 2003. aastal 11 623 jüaani (10. koht Mandri-Hiinas).
Sisemajanduse kogutoodangu kasv oli 10,3%.
Registreeritud töötus oli 4,2%.
Aastal 2001 oli sisemajanduse kogutoodang 356,1 miljardit jüaani. Sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta oli 7697 jüaani. Kasvuprotsent oli 9,3.
Aastal 2002 oli sisemajanduse kogutoodang 390 miljardit jüaani, mis moodustas 3,81% Hiina Rahvavabariigi sisemajanduse kogutoodangust (13. koht). Sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta oli 10 200 jüaani.

Sissetulekute tase:

Aastal 2000 oli linnaelaniku keskmine tulu 4913 jüaani.
Aastal 1995 elas provintsi 11 vaeses 3. järgu haldusüksuses 871 000 vaest. Vaeste arv nendes haldusüksustes langes 1999. lõpuks 328 tuhandele.
Samal ajavahemikul tõusid maal üldtulud 3,4 korda. Talupoegade keskmine puhastulu kasvas 761,5 miljonilt jüaanilt 1996. aastal 1310,7 jüaanile 2001. aastal.
Aastatel 1996–2000 eraldas riik 638 miljonit jüaani töökohtade loomiseks ja töötasudeks loodusõnnetuste tagajärgede likvideerimise eest. Provintsitasandil ja kohalikul tasandil eraldati samal otstarbel kummalgi 319 miljonit jüaani.

Välismajandus:

Välismajanduses on tähtis koht piiriülesel koostööl Venemaaga.
Aastal 2001 oli provintsi ekspordi-impordikäive 3,38 miljardit dollarit. Võrreldes 2000. aastaga kasvas see 13,3 protsenti.
Välisinvesteeringute maht oli 2001. aastal 860 miljonit dollarit.

Põllumajandus:

Heilongjiangi põllumajanduse spetsialiseerumise määrab külm kliima ning soe, vihmane ja valge suvi.
Tähtsamad põlluviljad on sojauba, mais, nisu, suhkrupeet , lina, päevalill ja sorgo. Pool Hiina suhkrupeedist saadakse Heilongjiangist. Provints on ka Hiina suurim sojaoa kasvataja. Kasvatatakse ka kartulit, riisi ja tubakat.
Aastal 2001 oli teravilja kogusaak 25,455 miljonit tonni. Võrreldes 2000. aastaga oli see 17,2% väiksem.
Võrreldes teiste Hiina osadega on Heilongjiangis väga head mullad. Provintsis on 44,37 miljonit hektarit hea mullaga maad, millest 40% on ette nähtud põlluharimiseks. Heilongjiangis on üks maailma kolmest suuremast mustmullavööndist. 67,6% põllumaast asub kas mustmullal, paduril või mustal kaltsiummullal. Küntavat maad on 11,8 miljonit hektarit. 47,93 miljonit ha maad on põllumajanduslikus reservis. Reservis oleva künnimaa pindala poolest on Heilongjiang 2. kohal.
Peale selle on Heilongjiangis 4,33 miljonit hektarit karjamaad (7. koht Hiinas). Heilongjiang on ka põllumaa pindala poolest Hiinas esimesel kohal (vähemalt kümnendik kogu põllumaast). Põllumaa pindala ühe elaniku kohta ning talunike poolt haritava põllumaa pindala ühe taluniku kohta ületavad kolmekordselt riigi keskmise.
Loomakasvatus keskendub hobusele ja veisele. Heilongjiang on Hiina suurim piimatootja ning seal on kõige rohkem piimalehmi.

Metsandus :

Heilongjiang on Hiina suurim metsandusbaas ja tähtis puidutootja. Põhiliselt toodetakse männi- (korea seedermänni) ja lehisepuitu.
Heilongjiangis on kogu Hiina suurim metsatööstus. Metsamajanduslik ala katab 31,26 miljonit hektarit (68,9% provintsi territooriumist). Metsaga on kaetud 41,9% provintsi territooriumist (19,19 miljonit hektarit). Puiduvarud moodustavad 1,5 miljardit kuupmeetrit . Kõigi nende näitajate poolest on Heilongjiang Hiinas esikohal.

Mäendus:

Heilongjiangi tähtis maavara on nafta (Daqingi naftaväli). Tähtsad maavarad on ka kivisüsi, kuld ja grafiit.
Kokku on Heilongjiangis teada 131 maavara, neist 74 varud on kaardistatud. Provints on Hiinas esimesel kohal nafta, grafiidi, sillimaniidi, asbesti, tsemendi tootmiseks sobiva basaldi, värvlössi, vulkaanilise tuha, klaasi tootmiseks sobiva marmori ja ortoklassi varude poolest. Heilongjiangi kivisöevarud on Kirde-Hiina (Mandžuuria) provintside seas kõige suuremad.
Kaevandatakse 39 maavara ning mäenduse kogutoodangu poolest on provints Hiinas teisel kohal.

Energeetika:

Heilongjiang on tähtis energiabaas. Ta on üks Hiina põhilisi varustajaid kivisöega (aastal 1999 kaevandati 62,30 miljonit tonni).
Heilongjiang on ka tähtis elektri- ja maagaasitootja. Enne 1949. aastat oli provintsis ainult üks hüdroelektrijaam Jingpo järvel. Hiljem on juurde rajatud nii hüdro- kui ka soojuselektrijaamu. Aastal 1999 oli elektrijaamu 200 ning nende väljundvõimsus oli kokku ligi 10 miljonit megavatti. Hüdroelektrienergiat toodeti 1,4 miljardit megavatt-tundi. Hayi gaasiprojekt (Harbiini gaasikeemiakompanii), mis on suurim omataoline Aasias, toodab 1,89 miljonit kuupmeetrit maagaasi ööpäevas.
Heilongjianis on head eeldused tuuleenergia kasutamiseks, eriti provintsi edelaosas. Tuuleenergia keskmine tihedus on 200 vatti ruutmeetri kohta.

Tööstus:

Heilongjiang moodustab koos ülejäänud Mandžuuriaga Hiina traditsioonilise tööstusbaasi.
Tähtsamad tööstusharud on söetööstus, naftatööstus, puidutööstus, masinaehitus ja toiduainetetööstus (sealhulgas suhkru ja taimeõli tootmine). On olemas ka metallurgia, keemiatööstus ja linatööstus ning toodetakse paberit.

Transport:

Songhua jõge laevatatakse.

Kaubandus:

Heilongjiangi kaudu käib väliskaubandus Venemaa]]ga.

Turism :

Turistidele pakuvad huvi jää ja lumi. Heilongjiangis saab 120–140 päeva aastas suusatada. Lumikate on kvaliteetne. Mäetippudel on palju lund. Mägedes on ulatub lumikatte paksus 1–3 meetrini. Provintsis on üle 100 suure suusabaasi.
Loodus pakub kauneid mägesid, metsi, aasu, jõgesid ja järvi. Käiakse vaatamas virmalisi. Kohalik kultuur on omapärane. On arheoloogia- ja muid kultuurimälestisi.
------------------
Sichuani provints tervikuna on valdavalt agraarne. Valitsus ajab siiski aktiivset majanduspoliitikat ning on rajanud Chengdusse ja Mianyangi erimajandustsoonid.

Majanduse maht ja elatustase

Sisemaaprovintside seas on Sichuan suhteliselt jõukas, kuigi ta ei suuda võistelda Guangdongi ja teiste rannikupiirkondadega.
Sichuani sisemajanduse kogutoodang oli 2002. aastal 488 miljardit jüaani, 2003. aastal 545 miljardit jüaani (9. koht Hiinas).
Sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta oli 2003. aastal 6270 jüaani (26. koht).
Aastal 2000 oli keskmine aastasissetulek linnas 5894 jüaani, maal 2768 jüaani.
Töötus oli 1999. aastal ametlikult 3,7%.

Põllumajandus

Sichuan on valdavalt riisikasvatuspiirkond, kuid seal toodetakse märkimisväärsel määral ka maisi, bataati, nisu, rapsi ja sojat. Levinud on ka puuvilja ja tsitrusviljade kasvatamine .
Loomsetest saadustest on sealiha ja siidikookonit.
Põllumajandustoodangu maht tõusis aastatel 1994– 1999 aastas keskmiselt 5,6%, jõudes 144,5 miljardi jüaanini.

Mäendus

Sichuanis kaevandatakse rauda (Panzhihua lähedal), titaani, vanaadiumi ja koobaltit.

Tööstus

Aastal 1999 oli Sichuani tööstustoodangu maht 390 miljardit jüaani. Peale rasketööstuse (raud, teras, energiatootmine) on olemas ka kergetööstus: puidutöötlemine, siiditööstus ja toiduainetetööstus.

Kolme Kuru tamm

Jangtse jõele naaberprovintsis Hubeis rajatakse Punase nõo, naaberprovintsi Yunnani ning allavoolu paiknevate alade üleujutustega võitlemiseks Kolme Kuru tamm (hüdroelektrijaam), millest saab maailma suurim tamm. Osa hiinlasi tervitab seda projekti kui sammu alternatiivsete energiaalikate suunas. Teised on seda kritiseerinud, sest see toob kaasa inimeste massilise ümberasustamse, jätab vee alla arheoloogilised objektid ning teeb ökoloogilist kahju.

Transport

Raudtee

Sichuan lülitati 1950ndatel Hiina raudteevõrku. Sellest ajast saadik on Chengdu Hiina lääneosa tähtsaim raudteesõlm. Sichuani riigi teiste osadega ühendavad raudteed lähevad põhja suunas Baoji kaudu Xi'ani, lääne suunas Chongqingi kaudu ja lõuna suunas Xichangi kaudu Kunmingi.
Aastal 1998 oli Sichuani raudteede kogupikkus 2693 km.

Autoteed

Lääne suunas viib Kangdingi kaudu väljaehitatud maantee Tiibetisse.
Maanteedevõrk on alles väljaehitamisel. Aastal 1998 oli 550 km manteed [Chongqing]]i, Chengdu, Mianyangi ja Xinjini vahel.

Lennundus

Chengdus on Shuangliu rahvusvaheline lennujaam.
------------
2002. aastal oli linna sisemajanduse kogutoodang 8450 miljonit jüaani.
Aastal 1995 valiti Acheng Hiina hügieenilinnaks.

Põllumajandus

2002. aastal oli teravilja kogutoodang 33 100 tonni.
Aastal 1997 andis Hiina Rahvavabariigi Riiginõukogu Achengile nimetuse "Hiina põhjapoolne kuulsa veinimarhi paik".
Achengi territooriumil on toimunud karjamaade kõrbestumist.

Maavarad

Achengis on rauda, vaske, tina ja [tsink]]i. Leidub ka molübdeeni.
Marmorivarusid on kindlaks tehtud üle 200 miljoni tonni, graniidivarusid 400 miljonit kuupmeetrit ja kvaliteetse kivimaterjali varusid 100 miljonit kuupmeetrit.

Tööstus

Achengis toodetakse telliseid, ning elektri- ja muid seadmeid. Töödeldakse puitu. On ka tekstiilitööstus. Kohalikust toorainest toodetakse õlut, ja linatooteid. 1950ndate lõpust on olemas ka väikesemastaabiline metallurgiatööstus. Enamik ettevõtteid on integreeritud Harbini tööstusse. Linnas on üle 300 tööstusettevõtte.
Riigiettevõtete erastamise tõttu on palju töölisi koondatud. 1996. aastal olid riikliku suhkru- ja linavabriku endised töölised kuude kaupa koos perekondadega rahata. Kesksügise Draakonipaadi festivali linn rahanappuse tõttu ei finantseerinud. Töölised tungisid töökodadesse ja suhkruladudesse, et saada toitu ja riideid. Sealjuures laulsid nad "[[Internatsionaal]i", mille hiinakeelsete sõnade järgi kõik asjad kuuluvad töölistele. Uueks aastaks oli neli kuud raha saamata. Meeleheitel vanemad töölised heitsid koidikul raudteerööbastele, lootes rongi alla jääda. Kui omaksed said asjast teada, heitsid nad samuti rööbastele. Varsti korraldas üle 3000 tekstiilivabriku töölist rööbastel istumisstreigi, mida vaatas pealt 1000 inimest. Raudteeliiklus Binsui raudteel oli päev läbi halvatud . Partei korraldas läbirääkimised istumisstreigi lõpetamiseks. Riigile kuuluv suhkruvabrik läks 1998. aastal pankrotti . See oli Hiina suurim pankrotijuhtum. Võlgu oli üle 700 miljoni jüaani.
Aastal 1996 rajati tehnoküla Läänelinn välisinvesteeringutele soodsa kõrgtehnoloogial ja innovatsioonil põhineva ekspordile orienteeritud vähekuluka tootmise arendamiseks .

Kaubandus

Achengi koguneb ümbruskonna põllumajandustoodang, mis aitab katta Harbini vajadusi.

Transport

Harbini rahvusvaheline lennujaam on 50 km kaugusel.
Linna läbib idast läände Binsui raudtee. Linna sees on 22 raudteeliini.
Linna läbib mitu suurt maanteed (Harbini–Wuchengi maantee, maantee 301). Harbiniga ühendab teda Harbini–Achengi kiirtee.

Turism

Linna läbib turismimarsruut Harbin – Yabuli – Jingpo järv – Xingkai järv.
Acheng on valitud väljapaistvaks Hiina turismilinnaks.
----------------------------------------------------------------------------------------------------------
Beginning in late 1978, the Chinese leadership has been reforming the economy from a Soviet -style centrally planned economy to a more market -oriented economy that is still within a rigid political framework under Party control. The reforms replaced collectivization of Chinese agriculture with privatization of farmlands, increased the responsibility of local authorities and industry managers, allowed a wide variety of small- scale enterprises to flourish, and promoted foreign investment. Price controls were also relaxed. These changes resulted in mainland China's shift from a planned economy to a mixed economy.
China became a member of the World Trade Organization in 2001.[55] China’s accession into the World Trade Organization (WTO) was a goal achieved after nearly fifteen years of exhausting negotiations carrying many legal , political and social implications for all parties . China was finally able to convince WTO members that without China, the WTO is only partially a worldwide trade organization. The road to the signature of the final agreement of accession was long, but these difficulties pale in comparison to the problems that have not yet been tackled in terms of achieving real implementation of its provisions throughout the territory of the People’s Republic of China (PRC). China’s accession surely presents the world trading system with opportunities, but also poses the challenge of integrating a market with strong structural, behavioural and cultural constraints.
The government emphasizes personal income and consumption by introducing new management systems to help increase productivity. The government also focuses on foreign trade as a major vehicle for economic growth, which led to 5 Special Economic Zones (SEZ: Shenzhen, Zhuhai, Shantou, Xiamen, Hainan Province) where investment laws are relaxed so as to attract foreign capital. Since the 1990s , SEZs and similar concepts have been expanded to major Chinese cities, including Shanghai and Beijing. The result has been a 6-fold increase of GDP since 1978. Chinese economic development is among the fastest in the world, and has been growing at an average annual GDP rate of 9.4% for the past 25 years.[57] At the end of 2005, the PRC became the fourth largest economy in the world by exchange rate, and the second largest in the world after the United States by purchasing power parity at US$8,158 trillion.[58] But with its large population this still gives an average GDP per person of only an estimated US$8,000 (2006), about 1/5th that of the United States.
Mainland China has a reputation as being a low- cost manufacturer, which caused notable disputes in global markets. This is largely because Chinese corporations can produce many products far more cheaply than other parts of Asia or Latin America, and because expensive products produced in developed countries like the United States are in large part uncompetitive compared to European or Asian goods . Another factor is the unfavorable exchange rate between the Chinese yuan and the United States dollar to which it was pegged.
On July 21, 2005 the People's Bank of China announced that it would move to a floating peg, allowing its currency to move against the United States dollar by 0.5% (effective 18 May 2007, which was earlier 0.3%) a day, while 3% a day against other currencies.[59] Many high-tech American companies have difficulty exporting to China because of U.S. federal government restrictions, which exacerbated the trade gap between the PRC and the US, widespread software piracy and illegal copying of intellectual property (a major US export), and perceived low quality of US goods. On the other hand, China runs a trade deficit with Taiwan and South Korea, importing more from those nations than exports. China runs a large but diminishing trade surplus with Japan [60] (slight deficit if Hong Kong is included).[61][62]
There has been a significant rise in the Chinese standard of living in recent years. Today, a rapidly declining 10 percent of the Chinese population is below the poverty line. 90.9% of the population is literate,[63] compared to 20% in 1950.[64] The life expectancy in China is the third highest in East Asia, after Japan and South Korea. There is a large wealth disparity between the coastal regions and the remainder of the country . To counter this potentially destabilizing problem, the government has initiated the China Western Development strategy (2000), the Revitalize Northeast China initiative (2003), and the Rise of Central China policy (2004), which are all aimed at helping the interior of China to catch up.
China is undergoing major reforms in its financial sector, which has been plagued by nonperforming loans made in the 1980s and early 1990s to inefficient state- owned enterprises. The government has spent five years and more than US$400 billion cleaning bad loans off the books of the big four state-owned banks , helping prepare them to become shareholder corporations.[65] By the end of 2006, China had restructured three of its four largest banks and listed them publicly. China's largest bank, the Industrial and Commercial Bank of China (ICBC) in October 2006 raised US$21.6 billion in the world's largest initial public offering (IPO) in history. ICBC is now the world's second largest bank in market value, after only Citibank.[66] These highly successful IPOs have helped ease the government's burden and spur further structural reforms in China's nascent bankingind