Haldusõiguse eksami vastused (1)

Haldusõiguse vastused
1. SISSEJUHATUS AINESSE . Avalik haldus, selle mõiste. Avaliku halduse erinevad määratlused. Võimude lahususe mõiste. Avaliku halduse funktsioonid. Avaliku halduse seotus õigusega. 
2. HALDUSÕIGUS. Haldusõiguse mõiste. Haldusõiguse allikad. Haldusõiguse süsteem: üldosa ja eriosa , nende koostisosad ja iseloomustus. Haldusõiguse põhiseaduslikud printsiibid . Hea halduse nõuded Euroopa Liidus. Haldusõigusnorm (hüpotees, dispositsioon , sanktsioon ). 
3. SUBJEKTIIVNE AVALIK ÕIGUS JA HALDUSÕIGUSSUHE. Subjektiivse avaliku halduse mõiste. Haldusõigussuhted. Ühekordsed ja kestvad haldusõigussuhted. Haldusõigussuhte tekkimise, muutumise ja lõppemise alused. 
4. HALDUSORGANISATSIOON . Avaliku halduse kandja mõiste. Riik avaliku halduse kandjana . Eraõiguslikud isikud kui avaliku halduse kandjad . Vahetu ja kaudse riigihalduse mõiste. Haldusorgan : mõiste ja tunnused. Haldusorgani pädevus. Ametniku erapooletuse põhimõte ja selle tähtsus. 
5. HALDUSTOIMINGUD JA NENDE VORMID. Haldustoimingu mõiste ja nende liigitus: õigustoimingud ja reaaltoimingud. 
6. HALDUSMENETLUS . Haldusmenetluse mõiste ja sisu. Haldusorgani väline ja sisene pädevus. Haldusmenetluse põhimõtted. Menetlusosalised haldusmenetluses. Asjaajamisnõuded haldusmenetluses. Menetlustähtajad. Menetluse algus, selle käik ja menetluse lõpp. Avatud menetlus. 
7. HALDUSAKT : mõiste, tunnused ja funktsioonid. Haldusakti liigid. Osahaldusakt ja eelhaldusakt. Haldusakti kõrvaltingimus. Haldusakti õiguspärasus. Haldusakti kehtivus. Tühine haldusakt. Kaalutlusõiguse sisu. Vaidemenetlus. Vaidemenetluse ese, vaidealluvus, tähtajad, õiguste rikkumise põhjendamine, vaide läbivaatamine, vaideotsus. Haldusleping , tema mõiste ja rakendusala, sõlmimine. Toiming haldusmenetluses, mõiste ja õiguspärasus. 
8. HALDUSE KONTROLL. Halduse kontrolli mõiste, liigid. Halduse sisene kontroll: teenistuslik järelevalve, riiklik järelevalve ja sisekontroll . Halduse välimine kontroll: poliitiline kontroll, arvestuskontroll, õiguskantsleri järelevalve ja kontroll, kohtukontroll. 
9. HALDUSSUND . Haldussund kui haldustäide. Asendustäitmise mõiste. Sunniraha ja vahetu sund. 
10. RIIGIVASTUTUS . Riigivastutuse mõiste, olemus ja põhiseaduslikud alused. Riigivastutuse materiaalõiguslikud alused. Õiguste kaitse ja taastamine. Kahju hüvitamine, kahju hüvitamise kord. Regress . Alusetu rikastumine .
1. Avalik haldus – mitmetähenduslik! Avalik haldus on seotus avaliku võimu teostamisega. Avalik haldus moodustab organisatsiooniliselt, funktsionaalselt ja õiguslikult ühtse terviku, mille alusel võib teda selgelt eristada teistest valdkondadest.
Avaliku halduse erinevad määratlused – avaliku halduse määratlemine oragnisatsioonilises ja materiaalses mõttes on seotud võimude lahususe põhiseadusliku printsiibiga. 1) avalik haldus organisatsioonilises mõttes; 2) avalik haldus materiaalses mõttes; 3) avalik haldus formaalses mõttes.
Võimude lahusus – võimude lahususe printsiibi traditsiooniline jaotus on vimude komikjaotus: seadusandlik, täidesaatev e. haldus- ja kohtuvõim.
Avaliku halduse funktsioonid – Haldust võib liigitada funktsionaalselt. Tehakse vahet põhi- ja abistavate funktsioonide vahel. Põhifunktsioonid on orgaaniliselt seotud halduse olemusega, haldusliku mõjutamise sisuga, liigitub: üld ja eri. Abistavate funktsioonidele ei ole halduslik mõjutamine otseselt iseloomulik, nende sisuks on üld- ja erifunktsioonide terostamiseks vajalike tingimuste loomine. Üldfunktsioonid on: 1) prognoosimine ja planeerimine; 2) täitmine; 3) kontroll.
Avaliku halduse seotus seadusega – Haldus on seadusele allutatud tegevus, ta peab toimuma seaduste alusel ja nende täitmiseks. Selles väljendubki halduse legaalsus. Teatud juhtudel saab aga rääkida ka nn. diskretsionaarsest ehk suvahaldusest, põhiliselt puudutab see faktilist ehk materiaalset haldustegevust. Seadusevabast haldusest saab siiski räkida üksnes tinglikult ja seda selles tähenduses, et vastavad toimingud ei ole konkreetse seaduse poolt determineeritud. Puhast õigusvaba haldust meie õiguskord ette ei näe!
2. Haldusõigus – on tervikuks seondunud õigusnormide kogum, on õigusharu, mis kuulub avaliku õiguse hulkka, vastandub eraõigusele.
Haldusõiguse allikad – haldusõiguse allikate puhul räägitakse ka tavaõigusest, kohtulahenditest, nn autonoomsest õigusest jne. Tähtsaimad määratlused: 1) õigusallikad õigustloovate allikate tähenduses (inimeste ettekujutused ja hoiakud, algavad vastava maa religioonist ja kliimast kuni tootmissuheteni välja). 2) Õigusallikad õigushinnangute allikate tähenduses (õiglus, võrdsus, õiguskindlus, arukus jne). 3) õigusallikad õiguse tunnetamise allikate tähenduses (seadused, määrused jne).
Haldusõiguse süsteem – haldusõigus on õigusnormide kogum, mi spetsiifilisel viisil determineerib haldustegevust, haldusmenetlust ja haldusorganistatsiooni. Jaguneb üld- ja eriosaks: 1) haldusõiguse üldosa kuulivad normid on üldise iseloomuga ja reguleerivad õigussuhteid, millel on läbiv iseloom kõigi haldustegevuse suundade jaoks. Üldossa kuuluvad normistikud, mis määratlevad nt: haldusõiguse põhiprintsiipe; halduskandjate ja haldusoragnite õigusliku seisundit; avaliku teenistuse ja avalike teenistujate õigusliku seisundit; haldusmenetluse korda; haldusvatutust; halduskontrolli jne. 2) haldusõiguse eriosa normid reguleerivad teatud üksikute haldustegevuse valdkondi, traditsiooniliselt kuuluvad siis nt: ehitusõigus, maanteeõigus, lennundusõigus, haridusõigus, kultuuriõigus, majandusõigus, liiklusõigus, politseiõigus, tervishoiu õigus jne.
Haldusõiguse põhiseaduslikud printsiibid – haldusõiguse printsiibid tulenevad põhiseaduse §st 10, kus tuuakse ära mõiste „sotsiaalne ja demokraatlik õigusriik.“ Haldusõiguse printsiibid on need juhtivad põhimõtted, millest lähtuvalt kujuneb ja funktsioneerib avaliku halduse oragnistatsioon.
Haldusõigusnorm – nagu iga õigusnorm on üldkohustuslik käitumisreegel, mis reguleerib abstraktse hulga juhtumeid. ST et õigusnorm kehtib umbmäärasele hulgale isikutele ja juhtudele .
H-D-S struktuur – Hüpotees - sisaldab faktiliste asjaolude määrangu, mille ilmnemisel tuleb normiadressaatidel õigusnormi alusel tetaval viisil käituda, nim ka juriidilisteks faktidks. Dispositsioon – asjaolud , mille puhul tuleb norm rakendamisele, tulenevalt käitumisreeglist. Viimase eksimisel järgneb õiguslik tagajärg (sanktsioon). Dispositsioon on haldusõigusnormi struktruuri keskne lüli, mis määrab ära käitumisreegli, mida norm ette kirjutab, keelab, lubab või soovitab. Sanktsioon – näeb ette normiga kehtestatud käitumiseeskirja rikkumise eest teatud sunniabinõu, enamlevinud haldusõigusnormide sanktsiooniks on distsiplinaar- või haldusvastutuse vahendid.
3. Subjektiivne avalik õigus – on, lähtudes isikust, subjektile õigusnormidega antud õigusvõime nõuda oma huvide teostamisel riigilt kindlat käitumist.
Haldusõigussuhted – haldusõigussuhte mõiste avamine eeldab selle sisu, tekkimise, lõppemise ja muutmise aluste, samuti subjektide käsitlemist. Haldusõigussuhe on tihedalt seotud subjektiivse avaliku õigusega. See on õigussuhte üks liik. Reeglina korrespondeeruvad haldusõigussuhtes õigused ja kohutused. Haldusõigusuhte sisu saab määratleda tema eseme kaudu (ese - kõik millele suhe on suunatud või mida mõjutab)
Ühekordsed ja kestvad haldusõigussuhted - Ühekordsed tekivad konkreetsetest ja ühekordsetest asjaoludest ning nendega ka piirduvad, vaatamata sellele, et siin võivad ühel või teisel määral järgneda teatud tagajärgjed, nt antakse edasi ametlik etade või siis kontrollitakse kaupluses kaubanduseeskirjadest kinnipidamist. Kontrollimise lõppemisega lõppeb vastav haldusõigusuhe. Kestvatel haldusõigussuhetel on õiguslikult suurem tähtsus, nendest võib nim: 1)isikutega seotud haldusõigussuhted(nt avaliku teenistuse, kaitseväe, õppeasutustes tekkinud suhted). 2) varaga seotud suhted(nt maksevõlgnevusest, õigus töötu abirahale jne). 3) kasutamissuhted (nt elamu-ja kommunaalmajanduses, vee ja energia varustamisel, ühistrantspordi kasutamisel).
Haldusõigussuhete tekkimise, lõppemise ja muutmise alused – haldusõigussuhted tekivad, muutuvad ja lõppevad teatud asjaolul, mis on determineeritud haldusõigusnormidega. Juriidiliste faktidena käsitletakse sündmusi ja tegusi, sündmused on niisugused asjaolud, mis ei sõltu inimese tahtest(nt sünd, teatud ikka jõudmine, loodusõnnetus). Tegudeks loetakse inimese tegevust, ka teost hoidumist, kui seauds loeb selle juriidiliseks faktiks.
4. Avaliku halduse kandja – erinevate organistasioonide ja subjektide kogusummat, kes esinevad nn haldusekandjatena, kelle funktsiooniks on haldusülesannete täitmine.
Riik avaliku halduse kandjana – õigussuhete raames omandab riik avalik-õigusliku juriidilise isiku vormi, tal on kõik juriidilisele iskule omased tunnused – vara, võib sõlmida lepinguid, omada õigusi ja kohustusi, võib esineda kohtus. Ta on ainuke juriidiline isik, kellel on kompetentsi jaotamise kompetents .
Eraõiguslikud isikud avaliku halduse kandjana – teatud avalik-õiguslikud funktsioonid võib riik seaduse või halduslepingua üle anda ka eraõiguslikele isikutele. Eraõiguslikud avaliku halduse kandjad võivad olla nii füüsilised kui ka juriidilised isikud.
Vahetu ja kaudne riigihaldus – vastavalt sellele, kas riik täidab teatud haldusülesandeid ise või delegeerib need iseseisvatele õigussubjektidele, saab rääkida, kas vahetust või kaudsest riigihaldusest.
Haldusorgan – H. Kelsen käsitleb organina kõrgema astme normi poolt määratud madalama astme normi loojat. Organ peab vastama teatud tingimustele: peab olema varustatud avaliku võimu volitusega ja omama nende teostamiseks vastavaid vahendeid; peab olema organisatsiooniliselt iseseisev; tal peab olema teatud koht õigussüsteemis; tema pädevus peab olema õiguslikult määratletud. Organit võib määratleda institutsionaalse ja funktsionaalse tunnuse alusel: 1) institutsionaalselt kuulub organ küll halduse kandja koosseisu, kuid organisatsiooniliselt on ta isesisev asutus. 2) funktsionaalselt kuulub organile kindel pädevus.
Haldusorgani pädevus – pädevus väjendab eelkõige haldusekandjate ja haldusorganite õiguste ning kohustuste mahtu. Organite paljususe puhul on pädevuse reguleerimine, selle piiritlemine hädavajalik. Pädevuse liigid on: reaalpädevus; territoriaalpädevus; funktsionaalne pädevus; instantsiline ehk astmeline pädevus.
5. Haldustoimingute liigitu – oma sisult võib haldustomingud liigitada kahte suurde kategooriasse: õigustoimingud ja reaaltoimingud. Üks osa toob kaasa muutusi õiguslikku olustikku, teine osa tominguist sellist toimet ei oma. Reaaltoimingute hulka kuuluvad administratsiooni toimingud, faktiline ehk materiaalne tegevus(nt liiklusummikute kõrvaldamine)reaaltoimigud ei ole suunatud õigussuhete loomisele.. Teine liik on nn teatamistoimigud ( teated , hoiatused, kutsed ).
6. Haldusmenetlus – Haldusmenetlus laiemas mõttes on ühelt poole avaliku võimu tegevus, teiselt poolelt otsuste tegemine. Seega avaliku halduse tegevus otsuste tegemisel. Haldusmenetlus – haldusorgan tegevus haldusakti või määruse andmise toimingu tegemisel või halduslepinguga sõlmimisel.
Põhimõtted – 1)seadusliku aluse põhimõte; 2)proportsionaalsuse põhimõte; 3)kaalutlusõigus; 4)vormivabadus ja eesmärgipärasus;5)uurimispõhimõte;6) avalikkus ja anmekaitse;7) objektiivsus
Pädevus – erisattakse ruumilist ja esemelist
Haldusmenetluse menetlusosalised – 1)Haldusakti andmist või toimingu sooritamist taotlev või halduslepingu sõlmimiseks ettepaneku teinud isik (taotleja); 2)Isik, kellele haldusakt või toiming on suunatud või kellele haldusorgan on teinud etteapneku halduslepingu sõlmimiseks (adressaat); 3)Isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt, haldusleping või toiming võib puudutada (kolmas isik);4)Haldusorgan, ke speab seaduse või määruse kohaselt esitama menetleval haldusoragnile arvamuse või kooskõlastuse õigusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks.
Menetlustähtaeg – kindlaksmääraud ajavahemik, millega on seotud õiguslikud tagajärjed. Eristatakse: seaduslik tähtaeg ja haldusoragni poolt määratud tähtaeg.
Haldusmenetlus algab - taotluse esitaja taotluse alusel ja haldusorgani initsiatiivil.
Menetluse etapid – 1)menetluse kaasamine; 2)asjaolude uurmine; 3)õiguste selgitamine, dokumentide tuvastamine , arvamuste ärakuulamine; 4)otsuse langetamine ja vormistamine; 5)teatavaks tegemine
7. Haldusakt – olemuseks on toiming. Haldusaktid on administratsiooni toimigute õiguslikuks vormiks.. haldusakti teoorias määratletakse halduskati formaalsel ehk funktisonaalses ja materiaalses alusel. Formaalne määratlus – formaalse liigituse aluseks funktsioon, mida üks või teine halduakti liik täidab. Kuid haldusorganid täidavad ka kõrval funktsioone nn kahte abistavad funktsiooni – legistatiiv ja jurisdiktsioonilist funktsiooni. Materiaalne määratlus – materiaalse liigituse aluseks on funktsioon mida täidetakse, sisu määrab ära ka vastava õigusakti sisu, see on eelkõige tätitevakt.
Haldusakti tunnused – tal on regulatiivne iseloom; tal on pretseptiivne iseloom; ta reguleerib üksikjuhtumeid; teda annab välja vastav avaliku võimu teostav organ.
Haldusakti liigid – formaalselt on sisu ehk õiguslikud omadused, selle kohaselt liigitub kaheks: aktid , mis sisaldavad õigusnorme, teiseks, mis ei sisalda. Nimetatud seadustiku loogka järgi jagunevad haldusaktid õigustloovateks ehk üldaktideks ja mitteõigustloovateks ehk üksikaktideks. Formaalselt määratlub veel: 1) liigitus õigusliku iseloomu alusel; 2) liigitus vormi alusel; 3) liigitus nimetuse alusel; 4) liigitus avaliku halduse kandjate alusel. Üldakt – dekreet , seadlus , määrus, kohaliku omavalituse määrus, käskkiri. Üksikakt – korraldus, otsus.
Vaidemenetlus - on haldusakti laehndamine haldusorgani asutuse sees. Vaie on kohtuväline võimalus.
Kaalutlusõigus – haldusorgan peab HMS §4 kohaselt teostama õiguspäraselt kaalutlusõigust. Kohaldada või mitte kohaldada abinõusi. Tuleb vaadata et oleks sadusega kooskõlas, tuleb vaadata faktilisi asjaolusi. Vigadeks : on kasutamata jätmine, piiride ületamine ja väär tarvitamine.
Haldusleping – võib olla nii üld-kui üksikakt. Tekitavad õigusi ja kohustusi kolmandatele isikutele.
8. Halduse kontroll – selle all mõistetakse avaliku administratsiooni üle teostavat järelvalvet, mille eesmärgiks on haldustoimingute kvaliteedi kindlakstegemine ja vajadusel nende parandamine ning mis kujutab endast erinevate vormide, institutsioonide ja meetodite kogumit. Sellest on eelkõige huvitatud kodanikud. Esiteks tuleb neid kaitsta administratsiooni omavoli ja ebaõigluse eest nng teiseks, maksumaksjatena on nad huvitatud, et ühiskondlikke vahendeid ei raisata, vaid kasutatakse ökonoomselt, et oleks välistatud igasugused kuritarvitused. Kui kontroll teenib ka täitevvõimu enda huve ja seda järgmistest kaalutlustest lähtudes: 1) haldusaparaadi tegevus vajab õiguslikku kindlustamist; 2) kodanikud ja valik arvamus suhtuvad administratsiooni tegevusse siis positiivselt, kui administratsiooni otsuseid on võimlaik vaidlustada ja neid efektiivselt kontrollida. Tehakse vahet internsel(sisemisel) ja eksternsel (välise) kontrolli vahel.
Sisene kontroll- on selline kontroll, mida teostavad halduse enda ametiasutused ja ametnikud. Jaguneb kolmeks: Teenistuslik-, riiklik- ja sisekontroll. Teenistuslik järelvalve sisuks on kontroll, mida teostavad kõrgemalseisvad ametiasutused ja ametnikud neile alluvate ametiasutuste ja ametnike tegevuse õiguspärasuse ning otstarbekuse suhtes. Riiklik järelvalve, mis seisneb asutuste, ametnike jt. instutsioonide kontrollimises ametiasutuste poolt, mis ei ole kontrollitavatega subordinatsioonivahekorras. Sisekontroll kujutab endast iseseisva õigussubjekti, haldusekandja sees ja tema enda ametnike või organite korraldatud kontrolli.
Väline kontroll - kontrolli tostavad väljaspool haldusorganisatsiooni asuvad ametiasutused, ametnikud ja teised subjektid . Jaguneb: polii5tiline-, arvestus-, õiguskantsleri- ja kohtukontroll. Poliitilist kontrolli avaliku administratsiooni tegevuse üle teostavad nn poliitilised institutsioonid nagu parlament , erakonnad, ühendused, sh ametiühingud, ajakirjandus, aga samuti kodanikud. Arvestuskontroll seisneb halduse majandusliku tegevuse nii õiguspärasuse kui ka otstarbekuse kontrollimises vastava, haldusorganistasioonist väljaspool asuva organi poolt. Õiguskantsleri kontroll tostab järelvalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning KOV õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle. Kohtukontroll on erisusi: kohtulikku kontrolli teostavad kompetentsed, sõltumatud ja professionaalsed kohtunikud, kes on saanud juriidilise ettevalmistuse; kohus ei kontrolli kunagi enda initsiatiivil.
9. Haldussund – kui haldustäide, Haldussund kuulub kohaldamisele kui pädeval ametnikul tekib piisav kahtlus selles, et isik on toime pannud rikkumise.Riilik sund on üks riikliku tegevuse meetodeid , selle eesmärgiks on riigi poolt vajalikuks peetava käitumise tagasmine.Riiiklik sund saab olla inult õiguslik sund! St peab olema seaduses sätestatud. Sunni sisu on isiku õigusliku staatuse muutmine, talle täiendavate kohustuste panemine .Riiklikud sunni liigid: 1)Karistusõiguslik sund; 2)Menetlusõguslik; 3)Distsiplinaarsund; 4)Haldussund.
Haldussunni tunnused – 1) Ei ole repressioon. eesmärgiks ei ole karistamine ja hukkamõistmine. Nt sunniraha; 2) Kohaldab täitevvõim haldusülesannete täitmisel, haldus funktsiooni teoistamisel. 3) Spetsiifilised sunnivahendid. Saavad olla sätestatud ainult seaduses. 4)Kohaldatakse ainult haldusmenetluse käigus.
Sunniraha  - on hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille peab adressaat tasuma , kui ta haldusorgani ettekirjutusega pandud mitterahalist kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei täida.
Asendustäitmine - ettekirjutusega adressaadile pandud kohustuse täitmine haldusorgani või täitekorraldusega määratud kolmanda isiku poolt adressaadi kulul.
Vahetu sund – siis kui avaliku võimu kandev siik kasutab muu isiku suhtes jõudu – füüsiline, relvade kasutamine.
10. Riigivastutus - tähendab kõige laiemalt vastutust avaliku võimu teostamisel tekkinud ebaõigluse eest ehk ebaõigluse kõrvaldamise kohustust.