NAINE VANA-ROOMA ÜHISKONNAS (0)

Tartu Ülikool
Õigusteaduskond Tallinnas
NAINE VANA- ROOMA ÜHISKONNAS
Referaat
Koostaja Elina Tander
Tallinn 2012
SISSEJUHATUS
Roomat nimetatakse Igaveseks Linnaks. Sealne elu ja ühiskond erines teistest linnadest. Oma referaadis keskendun ma eelkõige naiste rollile Roomas, ent toon välja ka muid faktoreid. Referaadi põhiprobleemiks on roomlannade õigused- millised need olid ja kuidas neid piirati ning mida lubati. Üritan selgusele saada kui suur tähtsus oli Rooma naistel ning kas fakt,et nende õigused olid väga piiratud, vastab tõele.
Roomas oli seisuslik ühiskond. Perekonnapeale kuulus piiramatu võim kõigi pereliikmete üle. Need olid tema naine, vallalised tütred ja pojad koos oma lastega. Isegi täiskasvanud pojad allusid oma isale . Ka kohtuasjades olid nad ühe või teise meessoost isiku hoole ja eeskoste all. Naise peamiseks vooruseks peeti abielutruudust. Rooma naistel puudus juurdepääs avalikule elule, samuti puudusid ka poliitilised õigused- ei tohtinud käia valimas ja olla ise kandidaat, puudus ka võimalus osaleda rahvakoosolekutel. Nagu märkisid „Rooma antiigi“ autorid, ideaalset roomlaste abikaasat väljendavad sellised sõnad : vaikne ja armastav, häbelik, tagasihoidlik ja kodune.
PEREKOND
Rooma ühiskond jagunes kõige laiemas laastus poliitiliste õigustega kodanikeks (neil oli abieluõigus, õigus juriidilisele kaitsele, hääletamisõigus,õigus olla magistratuuri valitud), õigusteta orjadeks (algselt polnud neil mingit kaitset st sõltusid täielikult isanda suvast ning neil polnud ka kelleltki mingit kaitset loota ), ning isandate poolt vabakslastud orjadeks (neil polnud abieluõigust, hääletamisõigus oli piiratud ning nad ei võinud saada magistraatideks). Perekond on antiikaja suguvõsadele ülesehitatud ühiskondades alati tähtis olnud ning olulisus oli märgatav ka poliitilises elus. Sajandite jooksul sai põhiliseks majanduslikuks ja ühiskondlikuks üksuseks perekond, mis oli selgelt patriarhaalse ülesehitusega. Perekonda juhtis perekonna pea, kellel algselt oli peaaegu et piiramatu võim kõigi pere liikmete üle. Nii naine, lapsed kui nende lapsed allusid perepea otsustele. Seega polnud ka ükski täiskasvanud mees päriselt oma pere juht enne kui tema oma isa surnud oli. Sellise perekonna võim ulatus teoreetiliselt ka kõigi pereliikmete elu ja surma üle otsustamiseni, kuid praktikas seisnes see enamasti pigem kõigi pereliikmete vara haldamises ning see, mil määral perekonnpea pereliikmete ellu sekkus, oli tema enda valida. Samuti kaasnes perekonnajuhi õigustega kohustus vastutada perekonnaliikmete tegude eest. Perekonna ühtekuuluvust suurendas veel seegi, et üldiselt oli roomlastel tavaks, et kõik põlvkonnad elasid koos ühe katuse all.
NAISE ÕIGUSED
Naise õiguslik seisund Roomas oli mõneti vastandlik. Naine oli pärija, tal oli isaga võrdne õigus laste lugupidamisele, ta võis teha testamenti, kaasavara abil pääseda abielu sundusest, abielu lahutada ja oma meele järgi uuesti abielluda , kuid tema võimetele mingit tegelikku rakendust ei pakutud . Kõrgklassi tütarlastele hakkasid isad abikaasasid otsima enamasti nende 12–14 aasta vanusesse jõudmisel , vähemjõukate perede tütred võisid hiljem abielluda, isegi varastes kahekümnendates aastates, kuna madalamate klasside abielus ei mänginud majanduslikud ning poliitilised huvid nii suurt rolli. Mees oli abielludes peaaegu alati vanem kui naine. Seaduslikud lapsed kuulusid isa suguvõsasse, et rõhutada nime järjepidevust, naine jäi aga teatud määral algperekonna liikmeks. Abielludes jäi naine pigem isa kui oma abikaasa võimu alla ning sai seaduslikult iseseisvaks, kui isa suri. Kaasavara pärines naise perekonnast ning oli vahendiks , kuidas kindlustada naise toimetulekut abielu lõppedes. Pärast abiellumist sai naine, kui tal õnne oli, emaks –pärast kolme lapse sünnitamist teenis naine ära tõeliselt lugupeetud pereema rolli ning omandas suurema iseseisvuse ning otsustamisvabaduse. Samas oli laste sünnitamine tollal aga küllaltki riskantne tegevus ning paljud naised surid sünnitusel või sellele järgnevatesse tüsistustesse. Arsti abi ei kasutatud. Kui naine lapsi ei sünnitanud, pidi ta kas häbistatult naasma oma isakodusse või leppima sellega, et tema abikaasa saab mõne armukesega järeltulijad. Seega oli naine küll praktiliselt elu läbi mehe eestkoste all , kuid näiteks oli tal võimalus valida, kas abielludes saada mehe perekonna osaks või jääda oma pere liikmeks ning säilitada seega oma vara. Üldiselt oli rooma naisel aga võrreldes näiteks kreeka naistega tollel ajal oluliselt rohkem vabadusi. Erinevalt kreeka naistest, kes olid kodudesse praktiliselt vangistatud ning ei osalenud sotsiaalses elus, mõisteti rooma naise rolli kui oma mehe kaaslast ning abilist, kes on tema kõrval pidusöökidel ja koosviibimistel (kuigi neil polnud varase vabariigi ajal lubatud veini juua ning naised pidid koosviibimistel alati istuma sirgelt , mitte nõjatudes) ning aitab hallata lapsi, orje ja majapidamist . Paljudes kodudes oligi perenaise ülesandeks orjade käsutamine. Ka võisid naised vabalt kodust lahkuda: minna külla ning kutsuda külalisi, käia sisseoste tegemas. Samuti said naised selle aja kohta meestega küllaltki võrreldava hariduse: vähemalt algharidus oli poistel ja tüdrukutel peaaegu sama, edasist haridust said lubada küll ainult rikkamad perekonnad ning ka siis õppisid tütarlapsed retoorika ja õigusteaduse asemel kreeka ning ladina keelt ja tantsu-, laulu –ja lüüramängimiskunsti.
Naise varaline seisund
Varandusel oli Rooma ühiskonnas eriline roll ning rikkus ja heaolu tuli märgatavaks teha. Naised aga pidid balansseerima staatuse väljendamise ja traditsioonilise nähtamatuse vahel, sest avalikkuse ees silmapaistmist neilt ei oodatud. Naine pidi hoidma tasakaalu erisuguste kaunistuste erinevate sõnumite, seisundite ja ideaalide vahel, sest naiste staatuste struktuur ja välised märgid ei olnud ametlikud ja selgelt defineeritud. . Korraliku perekondliku staatusega naine oli tagasihoidlik, positiivsed kaunistused olid seotud riideesemete või soengudetailidega, üleliigne kaunistamine oli negatiivne ja avalik akt. Kaunistused olid varakuse väljendamisel eriti tähtsal kohal ning vääriskivid olid raha silmapaistvad asendajad. Rooma naine oli abielus oma varanduse täielik valitseja. Seadus määras, et mehel polnud õigust hooldada ega inveesterida naise varandust.
ABIELU
Naiste ja meeste saatust ühendas abielu. Abielu Vanas-Roomas oli enamasti kõike muud kui romantilise armastuse tulem, seda eriti kõrgemates ühiskonna klassides. Tavaliselt sõlmiti abielusid puhtpraktilisest järelkasvu produtseerimise vajadusest või siis poliitilise ning majandusliku võimu suurendamiseks . Armastust ei peetud abielu hädavajalikuks osaks, ning avalikke kiindumusavaldusi või meeletult armumist peeti nõrkuse märgiks ning naeruväärseks. Ennekõike oli naine mehele partner elus, mitte armastuses, kinkides talle järeltulija ning käitudes väärikalt ja näidates üles lojaalsust poliitilistes afäärides. Rooma abielu põhines suulisel kokkuleppel ning mõlema poole nõusolekul, seda ei kinnitatud kirjalikult ega ei olnud see ka religioosne toiming. Pulmadele eelnes tihtipeale ka kihlus, mille auks korraldataval peol osalesid sõbrad ja perekond.
Mida saavutas naine, kui abiellus ? Abielu ei võetud enam tõsiselt. Loomulikult paljud mehed hindasid abielu ja olid vastumeelt, kui naine sünnitas neile lapsi sõpradelt või orjadelt ; ka paljud naised austasid oma mehe tundeid ning kartsid rasestuda kellegi muult peale enda mehe. Kui naine abiellus ning mees tüütas ta ära, nagu juhtus tihti, soovis naine veeta aega teisega ning seega pidi võitlema mehe uhkuse ja armukadedusega. Samuti materiaalne seisund ei muutu suuremaks pärast abiellumist. Abielu tähendas erinevate kodutööde tegemist. Aga lapsed- kellele nad vaja on? Nad tekitasid ainult kahju naise tervisele ning naine ei saanud nautida lõbusid juba paar kuud enne lapse sündi, ja, kuigi pärast sündi anti laps kohe toitja kätte, tuli naisel sünnitusest üle saada. Ja juhtus tihti ka nii,et pärast 2-3 lapse sünnitamist naine kaotas alatiseks oma figuuri ning oli ka surmajuhtumeid. Paraku surid ka lapsed.
Roomas kehtis I sajandini eKr üldiselt abielu, milles naine oli täielikult allutatud mehe võimule ning millega tema varandus kuulus mehele . Seaduslikult ei olnud naisel personaalset eksistentsi ja abieluga anti ta lihtsalt isa kaitse alt abikaasa alla. Naiste emantsipatsioon algas aga juba varakult. 12 tahvli seadustega lubati neile isiklikku omandit ja mainiti erandina nn vägivallata abielu, kus kehtis varalahusus ning mis muutus hiljem üha sagedasemaks. Abielu esimene ja tähtsaim eesmärk oli seaduslike järglaste kindlustamine. Seadusliku abielu eeltingimused olid Roomas juba mainitud abieluealisus, mõlemapoolne abiellumissoov, magistraadi nõusolek ja partnerite abieluõigus. Tavaliselt kestsid antiikaja abielud 10-15 aastat . Naist, kes abiellus ühe korra terveks eluks, imetleti kui ühe mehe naist, kui aga naine ei käitunud oma lastega halvasti, ei mõistetud teda uuesti abiellumisel hukka. Abielu muutus kehtetuks ühe poole surma, abiellumisõigustest ilmajäämise või lahutuse korral.
LAHUTUS
Rooma ühiskond pidas abielulahutust kurvaks paratamatuseks. Lahutuse puhul määras naise positsiooni tema päritud vara, kaasavara kuulus alati naisele. Eriti raskesse seisu jäi lahutuse korral varanduseta naine, sest mingit elatusabi lahutuses ei tuntud, kuna naine mehe perekonda ei kuulunud. Kui laps oli seaduslik ja isa elus, oli õigus lapse isalt tagantjärele hüvitust nõuda, vastasel juhul pidi naine laste hooldamisel kasutama vaid oma varandust. Seaduslikult iseseisev või perekonna moraalset ja majanduslikku tuge saav naine võis abielu lahutada, sest abielu kui inimestevahelist lepingut sai tühistada. Abielu lahutamine sõltus sellest, kas naine oli abielludes läinud mehe perekonna mõjuvõimu alla või jäänud oma perekonda– vaba abielu, viimasel juhul ei olnud tegemist traditsioonilise abieluga ja selle võis tühistada suuliselt (või kirja või orjaga saadetud sõnumi teel). Kuid kuna vaba abielu sõlmiti enamasti jõukate ning lugupeetud perede vahel selliseid solvanguid enamasti ette ei tulnud ning abielu lõpetati vastastikusel kokkuleppel.
KOKKUVÕTE
Uurides roomlannade elu ning nende kohustusi ning õigusi, tulin järeldusele, et nende õigused ei olnudki niivõrd piiratud, kui oli algselt väidetud. Naise õiguslik seisund oli piisavalt mitmekülgne ning varanduslik iseseisvus võimaldas naistel olla edukas. Naised ei võtnud küll osa poliitilisest elust, aga see-eest olid nad valdavalt truud abikaasad , sünnitasid lapsi ning olid enda varanduse täielikud valitsejad . Naine võis seaduslikult abielluda ja olla iseseisev ning hoida kontrolli all enda vara, kui ta algselt pani paika enda tingimuse – 3 päeva aastas võis ta magada väljaspool mehe kodu- see ei võimaldanud mehel vaadata teda kui enda omandit.
KASUTATUD KIRJANDUS

Setälä, P. 2001. Antiikaja naine. Tallinn.

Antiigileksikon 1-2, Tallinn „Valgus“ 1983

Greivz, Robert „Mina, Claudius “ ajalooline romaan. Sankt -Peterburg 2006

http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/kreeka_rooma_erinevused_katre.ht m

http://www.istorya.ru/book/womenofrome/13.php

http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%94%D1%80%D0%B5%D0%B2%D0%BD%D0%B8%D0%B9_%D0%A0%D0%B8%D0%BC