Tekst-naine ja abielu-keskajal (0)

Naine ja abielu keskajal Keskajale omane kujutelm inimesest on läbiimbunud religioonist, usk oli valdav igas elu valdkonnas.  Mees on naise pea on öelnud Paulus ja hiljem õpetab seda kogu kristlaskond. Juba see lause ütleb paljutki selle kohta kuidas nähti naist, naist kujutati alamana mehest. Naine pole au sees selles sõjanduslikus ja mehises ühiskonnas, kus ellujäämine on pidevalt ohus. Kogu naiste kohta käiv teave ja selle moonutused pärinevad kõrgemate ühiskonnaklasside allikatest.  Tsölibaadis  elanud preestrite  hinnangul  oli naine  alam,  kui  mees, kuigi  Piiblis räägitakse   hingede   võrdsusest.   Keskaja   nais   ajaloos   vastandusid   naise   jumaldamine rüütlikultuuris ja nõiaprotsessid Kiriku naiskäsitlus lähtus suuresti sellest, et Eeva läbi tulid maailma kannatus ja surm. Kiriku loodud naistest oli Eeva, see, kes purustas inimese ja Jumala suhte, Maarja aga taastas selle. Naisele oli Maarja samastusobjekt, naine, kes sünnitas, armastas ja kannatas.  Maarja oli nn. neitsiriigi   privilegeeritud   eeskuju.   Neitsid   olid   kirikuga   silmapaistvalt   seotud:   tüdrukute kloostrisse minek ja Kristuse pruudiks saamine oli avalik suursündmus ning festival. Naistel oli   varakristlikes   kogudustes   keskne   positsioon   ja   usu   feminiinne   külg   väljendus   Maarja kultuses.   Maarjast   loodi   teadlikult   idealiseeritud   pilt,   täiusliku   naise   prototüüp,   ilma seksuaalsuseta. Maarja oli uus Eeva, kes murdis Eeva pattulangemise ja selle seksuaalsuse. Kogu Keskaja vältel püsis Maarja keskse kujuna. Neitsi ideaaliks kujundati alandlik, alistuv ja sõnakuulelik, said naise olemus ja sotsiaalne positsioon õigustuse teoloogiliste normide läbi.  Ka õpetus sellest,  et Maarja on patuta, leidis üldise heakskiidu.  Maarjas kehastusid inimkonna algne headus ja olek enne pattu langemist. Selline Maarja ülistamine ja eeskujuks seadmine oli tolleaegsetele naistele kõrgeks ideaaliks, mida täita. Kui mõelda igapäevasele elule ning reaalsuse piires, siis tundub see ideaal kättesaamatuna. Naisi   klassifitseeriti  järgmistesse   põhikategooriatesse:   kiimaline   naine,   patu   objekt   ning subjekt ja Vooruslik naine, vooruse sümbol ja päästmise vahend. Eksisteeris ka perekondlikel alustel jaotus emadeks, abikaasadeks ja tütardeks. Tihti räägitakse ju sellest, kas lapsed on rohkem oma isade või oma aja nägu. Keskaja mõtlejad vahendasid Aristotelese käsitlusi naisest. Naine oli ebatäiuslik mees, teda iseloomustasid nõrkus, ebatäiuslikkus,  kirglikus, haprus, irratsionaalsus ja emotsionaalsus.


Oma   nõrkuse   tõttu   pidi   naine   olema   alati   kellegi   järelevalve   all.   Võimu,   kriitikameelt, käsuiha, rangust ja korda klassifitseeriti  mehelike  või isalikena. Aristotellikus mõtteviisis peeti ka loomulikuks, et naise osa on passiivsus ja mehel aktiivsus. Oldi seisukohal, et võim ja teadmine kuuluvad meestele. Arvati siiski, et naistel on mõju usulises elus. Nad suutsid mehi kiriku rüppe tagasi tuua. Ka   keskaja   ühiskonnas   esines   leski,   prostituute,   nn.   nõidasid.   Nii   nagu   traditsioonilistes ühiskondades oli ka keskajal lesknaisi rohkem kui leskmehi, üheks põhjuseks oli ka see, et naised olid meestest abiellu astudes oluliselt nooremad. Lesestunud mehed abiellusid sageli uuesti kiiremini kui lesestunud naised. Naiste nimesid esines ka linnade hulkurinimistutes. Olude sunnil kaldusid hulkurid tihti õigelt teelt kõrvale. Naisi karistati prostitutsiooni eest sagedamini kui varguste või kerjamise eest. Hiliskeskajal tõi prostitutsioon sisse nii bordelli omanikule kui ka linnale, ning oli vaeste naiste jaoks peamine toimetuleku vahend. Linnades püüti prostitutsiooni  institutsioneerida,  bordellid  olid linna  kaitse all ning linna  raha eest ehitatud.   Seadused   ja   määrused   eristasid   naisi,   kes   töötasid   linna   bordellides   neist,   kes töötasid eramajades. Vaid 15% naistest töötas selles ametis vabatahtlikult. Enamasti alustati 15-17 aastaselt ning töötati   kuni   kolmekümnenda   eluaastani.   Kupeldajad   olid   enamasti   naised.   13   sajandil kuulutas kirik prostitutsiooni patuks. Lõbunaised olid roojased ja seisid väljaspool ühiskonda. Prostitutsiooni põhjenduseks toodi, et see oli noorte meeste kool ja korralike naiste kaitse. Avalikud prostituudid takistasid ka nn salajast prostitutsiooni ja armukeste pidamist. Alates 16ndast sajandist muutusid seisukohad ja hoiakud prostitutsiooni selgelt rangemaks. Keskajal oli vähe nõiaprotsesse, arvukad lood keskaegsest tagakiusamisest on hilisemast ajast pärit   võltsingud.   Paljud   keskaja   nõiaprotsessid   olid   tegelikult   ülemkihi   vahelised   arvete klaarimised Naistel on alati arvatud olevat suhteid maagia, loitsude ja vaimude salapärase maailmaga. Naiste   koostöö   kuradiga   oli   just   kiriku   õpetatud   meeste   leiutus   mitte   rahva   uskumus. Nõidumises süüdistatud naised olid õpetatud meeste meelest sõlminud kuradiga lepingu ning olid   kuradi   agendid   ja   teenisid   teda   altaril.   Süstemaatiline   õpetus   nõidusest   kui   saatana teenimisest kujunes välja siiski alles uusaja alguses 16-17 sajandil. Kui jätta kõrvale perekondade sotsiaalne ebavõrdsus oli naise saatuse paranemise peamiseks takistuseks keskaja ideoloogia, mis nägi naises petlikku võrgutajat, kuradi käsilast, igavest


Eevat,   kel   pole   midagi   ühist   Maarjaga,   mõistetamatut   olendit,   perekonna   olemasoluks   ja püsimiseks   hädavajalikku   pahet,   keskaja   peamise   ohu-   seksuaalsuse-   allikat   ja   valdajat. Sageli on arvatu, et ristisõjad, mille ajal naised jäeti üksi koju, tõid kaasa nende võimu ja õiguste kasvu. Neiuna   nõuti   naiselt   kuulekust   isale,   vennale   või   hooldajale,   vaikimist   oma   isiklikest soovidest   ning   leppimist   tema   jaoks   väljavalitud   mehega.   Ent   kirik,   kes   veenis   mitte abielluma lähedase  sugulasega, hakkas alates 11 sajandi lõpust üha tungivamalt nõudma, et noorpaarilt küsitaks nende nõusolekut ning, et neid ei naidetaks eas, kus nende jah sõnal puudub tähendus. Kirik pooldas, et uus perekond peab sündima osapoolte vabadust austades, kus   osapoolteks   on   ennekõike   abikaasad   mitte   suguvõsad.   See   nihe   põhjustas   vähemalt teoorias märkimisväärse revolutsiooni, andes naisele abielusakramendis võrdse koha. Teoloogiline alus abielule oli Kristuse õpetus kahe inimese ühinemisest üheks ihuks. Abielust sai sakrament 12 sajandil. Siis hakati eriliselt rõhutama abielu spirituaalset iseloomu ja kiriku osa abielu sõlmimisel. Ideaaliks peeti tegelikult abielu ilma füüsilise ühenduseta. Samal ajal tõsteti au sisse emadus. Armastusabielu ei olnud siiski leiutis vaid selle saavutasid noored, kel oli piisavalt julgust ja initsiatiivi,   ning   kes   suutsid   oma   soovid   läbi   suruda.   Pigem   oli   armastusabielu   erandiks, harvaks juhuseks, sest enamus liite sõlmiti teistel põhjustel. Keskaegne abielustrateegia ei välistanud kiindumust, seksuaalset initsiatsiooni ega armumänge, tingimusel et rühm säilitab kontrolli   naise   keha   ja   varanduse   näol   teise   perekonda   tehtud   investeeringu   üle.   Naiste seksuaalne   truudus   oli   perekonna   kese,   naise   keha   tuli   hoolikalt   valvata,   et   hoida   ära petmised,   mis   kahjustaksid   tervet   suguvõsa   kehandit.   Naine   pidi   kindlustama   abikaasade üksmeelsuse ning hoolitsema suhete eest abikaasa perekonnaga. Keskajal tähendas abieluliit eelkõige  rahu sõlmimist.  Perekondade  vahelise  rivaalitsemise  või  ka sõja järel  oli  abielu justkui rahu pitseriks. Naisele anti  rahu sobitamisega tema isiklikest soovidest ja saatusest oluliselt suurem roll. Järglaste saamine ja oma uue suguvõsa püsimine olid ülesanded, mis tihti osutusid olulisemaks kui kohustused oma ema ees. Naise positsioon muutus seoses abieluga, ta asus elama abikaasa juurde ning muutus ka tema positsioon   ühiskonnas.   Ta   kas   liikus   sotsiaalse   positsiooni   vertikaaljoonel   ülespoole   või allapoole. Suurem osa naisi deklasseerus abielludes. Riiakas ja kibestunud naine, kes pidevalt mehele tema madalamat päritolu ette heidab on keskaegses kirjanduses läbiv teema. Sellele


vaatamata pidi naine mehele kuuletuma. Naise positsiooni tugevamast poolest räägib seegi, et pojad võtsid kasutusele ema suguvõsale viitava nime, kui see oli isa nimest väärikam. Naise minek ühest suguvõsast teise oli alati seotud ka rikkuste ümberpaiknemisega, see ei olenenud ajast ega seadustest vaid oli igati enesestmõistetav, et liidu sõlmimise tulemusena peab  üks pool  mingisuguseid  hüvesid saama.  Alates 12 sajandist  kasvas naise kaasavara suuremaks   kui   mehe   poolsed   kingid   ja   väljaminekud.   Naisel   polnud   õigust   vara   vabalt kasutada, ei seda mida ta ise oli toonud ega ka seda, mis mees talle kinkinud oli. Samas võisid naised teha enda nimelisi annetusi kloostrile. Kuigi ilmaliku võimu raames oli naise juriidiline positsioon abielu mehe omast nõrgem polnud naine keskajal siiski päris õigusteta. Kui  12  sajandil  taasavastati  Rooma   õigus,  paranes  ka   naise  õiguslik   positsioon.  Keskaja seadused   andsid   naisele   mõningaid   võimalusi   kohtu   kaudu   mehelt   oma   kaasavara käsutamisõigust nõuda, juhul kui naine suutis tõestada, et tema mees pankroti, pillava eluviisi või ähvardavate võlgade tõttu pole võimeline naise kaasavara valitsema. Keskmiselt vältas keskaegne abielu 15-17 aastat ja lõppes ühe abikaasa varajase surmaga. Uuesti   abiellumine   oli   üldine.   Südakeskaja   saabudes   oli   tuumperekond   Euroopas   üldine perekonnatüüp,   varem   kuulus   perekonda   märksa   rohkem   inimesi   ning   kaugelt   sugulasi. Noored   abiellusid   enam   vähem   ühevanuselt,   erandiks   oli   aga   aristokraatia,   kus   tüdrukud pandi mehele väga noorelt. Kõrgkeskajal toimus pööre kogu Euroopas ning kõikjal hakati naitma vaevalt teismeliseks saanud tüdrukuid tunduvalt vanemate meestega. Mees oodaku abiellumisega parimasse ikka jõudmiseni, naine aga vastupidi pandagu mehele noorelt, et ta abielu oodates hukka ei läheks, sest naised muutuvad paheliseks kui ei saa seda, mida loodus nõuab. Naise valimisel peeti oluliseks head majandamisoskust, head mainet ja suurt sõprade hulka. Hea kompromiss  ehk naisideaal  oli keskmise  välimusega,  sest ilusat  oli  raske valvata  ja koledat raske taluda. Meeste üldiseks ideaaliks oli naiste kodus hoidmine ja seal tööle rakendamine. Hea abikaasa, arukas, leebe ja mõõdukas naine pidi oskama korraldada mehe töö tulemusena väljastpoolt majja kogunevate hüvede ringlust majapidamise sees. Naiste toodanguline panus on Euroopas alati kõrge olnud, ilma naise tööta ei oleks lihtsalt toime tuldud. Majanduselus nähti naist nii tootja kui kulutajana. Vaatamata naise alamast positsioonist ei olnud töö keskajal niivõrd tugevasti soolise kuuluvusega seotud kui see oli 16


sajandi   algul.   Talupoegade   klassis   oli   naise   töö   mehe   tööga   peaaegu   või   isegi   täiesti võrdväärne. Naiste tootev töö oli mitmekesine. Ainult mõned kesksed ametkonnad nagu nt notarid, kullaseppad, juristid ja portree maalijad ei võtnud naisi oma liikmeteks. Naised said väiksemat palka kui mehed. 14 sajandil hakkasid palgavahed kasvama. Igasugune liigne kulutamine naiste poolt võis kahjustada tervet ühiskondlikku kehandit ning vahetussuhete   kompleksi.   Perekond   tähendas   tervet   hulka   inimesi,   kelle   eest   naine   pidi hoolitsema, ennekõike tuli mees, kes kurnatuna väljas rassimisest lootis naise juurest leida kodusoojust, kaetud lauda, kuuma vanni ning ülestehtud voodi mõnusid. Naine oli koduse korra   ja   rahu   käskijanna.   Naiste   laterdamine   häirib   kodust   vaikust   ja   teeb   saladused avalikuks,   nende   riiakas   vaim   ning   pöörane   ja   enesekeskne   pillavus   eksitavad   ka   kõige kindlama meheliku mõistuse tuhande tühise mure rägastikku. Ei olnud kodu ilma abieluta ja ei olnud abielu ilma koduta. Meeste võim lõppes seal, kus algas magamistuba, seal, kus toimus sigitamine, sünnitus, kus hoolitseti haigete eest ja kus saadeti teele surijaid. Samuti valitses naine ka seksuaalse naudingu üle. Rasedused täitsid umbes poole abielunaiste elust enne 40ndat eluaastat. Kahe sünnituse vahe oli keskmiselt 21 kuud. Väga suured pered jäävad vaid teoreetilisteks, sest kui ema andis lapse ära imetada siis sai ta lapse tagasi alles kuni kaks aastat hiljem, juhul kui laps elas, ning samal   ajal   laastasid   haigused   vanemaid   lapsi.   Kirjanduses   peeti   emaarmastust enesestmõistetavaks.   Tänu   füüsilisele   suhtele   oli   see   täiesti   loomulik.   Oldi   arvamusel,   et emad kurvastavad oma laste pärast rohkem kui isad. Samal ajal aga saadeti palju imikuid kaugel asuvate ammede juurde ning loomupärane side ema ja lapse vahel ei saanudki tekkida. Rahvaloendusest kajastub, et tegelik laste hulk peres oli keskmiselt kaks last ning harva oli testamendis nimetatud rohkem kui kaks pärijat. Keskaja naine oli omanäoline, vastuoluline isiksus. Üldsuse arusaam lähtus põhimõttest, et mees on naise pea, kuid tegelikult laskusid naise õlul suuremad kohustused, kui ühiskond seda   tunnistas.   Naine   oli   perekonnas   olulisel   kohal,   sest   ilma   temata   ei   oleks   saanud eksisteerida perekonda, kui sellist. Erinevatest allikatest jookseb välja selgelt see, et ühelt poolt ülistatakse naise rolli soo jätkumisel kuid samas on seksuaalsus ja abielu füüsiline pool tabu.   Paulus   küll   ütles,   et   parem   abielluda   kui   himudes   põleda,   kuid   tegelikult   ei   olnud keskaegsete vaimulike silmis abielus ihadele järgi andmine sugugi väiksem patt, kui see oli väljaspool abielu. Ainuke asi, mis sellist füüsilist vahekorda  õigustas oli vajadus seaduslike järeltulijate järel.