plasma – 5% veri, lümf VEDELIKU JAOTUST MÕJUTAVAD TEGURID: - Vererõhk - vereringe alguses arterite süsteemis suurem, lõpus venooses süsteemis langeb - Onkootne rõhk - tingitud valkude veesidumisvõimest(aminohapped läbivad), valgu liikumine on piiratud Na /, K - Difusioon - lahustunud aine molekulide jaotumine ühtlaselt, - Osmoos - vesi liigub alati kõrge konsentratsiooni suunas - Filtratsioon – hüdrostaatiline rõhk surub vedeliku läbi poolläbilaskva membraani, kapilaaridest liigub rohkem vett rakuvahe ruumi, - Ioonpumbamehhanism- nt. Na-K pump VEDELIKU SAAMINE JA ERITAMINE -saamine vajadus 1,5-3 l/ööpäevas. Söök, jook, ainevahetuses tekkiv vesi 300-400ml. -eritamine –neerud 55%, kopsud 20%, nahk oleneb olukorrast, seedetrakt 5%, muud eritised. Seedetraktis ringleb pidevalt 7-8l. vett REGULEERIVAD MEHHANISMID - Neerud-oleneb vererõhust, reguleerib veremahtu, Na hoiab, K väljub
mitmete ensüümide aktiveerimises, vitamiin D metabolismis, hormoonide toime- mehhanismides, vere osmootse rõhu tagamises. Ioonsest kaltsiumist 50% on seotud vereplasma albumiiniga. Vaba iooniseeritud kaltsium hoitakse vereplasmas suhteliselt konstantsena. (70 kg kaaluva inimese organismis on umbes 1 - 1,2 kg kaltsiumi). Naatrium ja kaalium Naatrium lokaliseerub valdavalt ekstratsellulaarselt (vereplasma, rakkudevaheline vedelik, lümf), kus teda on 8-20 korda rohkem kui rakus. Kaaliumi on rakus 30-50 korda rohkem kui rakuvälises vedelikus. (70 kg kaaluva inimese organismis on umbes 100-110 g Na ja 130-170 g K). Raku talituse käigus rakku sattuv liigne Na viiakse rakust välja, liigne kaalium viiakse samaaegselt rakku. Sellist vastastikust transporti teostab ensüüm Na-pump. Naatriumi ja kaaliumi koostöö tagab: · Na-pumba poolt loodud naatriumi ja kaaliumi erinev jaotumine raku ja tema
kontraheeruvad rütmiliselt. Lihasväsimus Väsimus eelneb kurnatusele, vältides selle teket. Kestva või raske kehalise tää ajal hakkab lihase töövõime langema. Väsimuse põhjused võivad olla erinevad: lihases kuhjunud ainevahetuse produktid (piimhape), vähenenud energiarikaste ainete (glükogeeni) hulk ja halveneb hapnikuga varustamine. KEHAVEDELIKUD 6. Kehavedelikud: jaotus, keemiline koostis ja ainete tsirkulatsioon. Ekstratsellulaarne ja intratsellulaarne vedelik. Ööpäevane vedeliku tasakaal. Akvaporiinid. Kehavedelikud kujutavad endast väga erinevatest komponentidest koosnevaid vesilahuseid. Kehavedeliku on päritolult näärmete sekreedid, mis sõltuvalt keemilisest koostisest täidavad mitmesuguseid ülesandeid. Organismi veri on kahes suures vedelikuruumis. Suurem osa on rakusisene, väiksem rakuväline. Kehavedelikud jagunevad: ekstratsellulaarne(27%) koevedelik, intratsellulaarne,
Põhjus Ca/Mg suhte muutused vereplasmas. Iatrogenne haigus- loomaarsti või seemendaja vahendusel levivad nakkused. Näiteks on saastunud kirurgilised instrumendid, nõelad, söödad, joogivesi. Osmootse rõhu tekitajad rakusisese ja rakuvälise ruumi vahel- Osmootne rõhk on ekstra- ja intratsellulaarses ruumis ühesugune, olenemata sellest, et kehavedelikes on ioonide sisaldus erinev. Peamised osmolaarsuse reguleerijad, veesisalduse ja vedeliku mahu säilitajad on neerud. Vee ja/või elektrolüütide hulga muutused korrigeeritakse neerudestoimuva filtratsiooni, tagasiimendumise või aktiivse sekretsiooni abil. Peamised osmootse rõhu tekitajad: *Vereplasmas - Na+ koos teda saatvate anioonidega (Cl- , HCO3 - ). *Rakusiseses ruumis - K+ . K+ transporti rakuvälisest ruumist rakku stimuleerivad mitmed hormoonid insuliin, mineralokortikoidid, katehhoolamiinid.
· Päritolult on nad näärmete sekreedid, filtraadid või ka mitme samaaegselt toimuva protsessi resultandid · Nende koosseisus harilikult mitmed komponendid ehk teisiti öeldes ei leidu organismis kusagil vett ilma lahustunud komponentideta. · Täidavad mitmekesiseid ülesandeid sõltuvalt kehavedeliku komponentidest. Vesi organismis · Täiskasvanul 60 % kehamassist, so 70 kg inimesel 42 l · Sellest 2/3 (~28 l) moodustab intratsellulaarne vedelik ja 1/3 (~14 l ) ekstratsellulaarne vedelik, mis täidavad vastavalt intratsellulaarse ja ekstratsellulaarse vedelikuruumi. · NB! Kehavedelikud kujutavad endast paljukomponendilisi vesilahuseid. Intratsellulaarne vedelik · Intratsellulaarne vedelikuruum ei ole kompaktne, vaid moodustub kõikides organismi rakkudes olevate vedelikuruumide summana · Tsütosooli keemiline koostis on teatud ainete suhtes küllalt stabiilne, mis võimaldab
Läviärritus eluskoe minimaalne vastusreaktsioon ärritaja toimele Üleläviärritus läviärritusest tugevam ärritus ERUTUVUS Närvi-, lihas- ja näärmekoe omadus vastata ärritusele erutuse tekkega. ERUTUS Keerukas energiatarbimisega seotud vastusreaktsioon ärritaja toimele. See on protsess, mille käigus muutub nii ärritunud koe füüsikalis-keemiline seisund kui ka ainevahetus. Erutuse üldine tunnus: rakumembraani depolarisatsioon (puhkeolekule iseloomuliku rakumembraani sisepinna negatiivse laengu vähenemine) Erutuse spetsiifilised tunnused: Närvikoel närviimpulsside teke ja levik Lihaskoel lihaskiudude kontraktsioon Näärmekoel sekreedi eritumine Kõikidele erutuvatele kudedele on omane erutusjuhtivus võime erutust edasi anda. PIDURDUS Erutuvate kudede funktsionaalse aktiivsuse alanemine või lakkamine ärritajate toimel.
Claude Bernard – sisekeskkonnd püsivuse mõiste. Organismi sisekekskonna iseloomustamine vereplasmanäitajate järgi, mille osm rõhk on 7,3 atm, pH on 7,37-7,43 ja temperatuur 37C. Walter Cannon – temalt pärineb tänane homöostaasi mõiste. Homöostaasi komponendid: O2 ja CO2 kontsentratsioon Toitainete ja jääkproduktide kontsentratsioon Sisekeskkonna pH Soolade and teiste elektrolüütide kontsentratsioon Ekstratsellulaarse vedeliku maht, temperatuur ja rõhk Homöostaatilise kontrolli mehhanismid. Organismi regulatoorsete mehhanismide jaotused: Ajaline dimensioon: kiired ja aeglased Ruumiline dimensioon: kohalikud (lokaalsed) ja üldise(ma)d Vahendiline dimensioon: humoraalsed ja neuraalsed mehhanismid Tagasiside süsteemid: 1 Positiivne tagasiside o Avaldub selles, et reguleeritava suuruse tõus või
Nende vahendusel toimub kujunevad sisekeskkonna püsivuse – homoöstaasi – säilitamisele ja elu alalhoidmisele suunatud käitumisreaktsioonid. Homöostaasi mõiste võttis kasutusele Claude Bernarde XIX sajandi keskpaigas. Homöostaas - Bioloogiliste ja küberneetiliste süsteemide võimesäilitada neis toimuvate protsesside tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid / Organismi ekstratsellulaarse vedeliku teatud füüsikaliste ja keemiliste omaduste püsivus. Homöostaasi komponendid : O2 ja CO2 kontsentratsioon, toitainete ja jääkproduktide kontsentratsioon, sisekeskkonna pH, soolade ja teiste elektrolüütide kontsentratsioon, ekstratsellulaarse vedeliku maht, temperatuur ja rõhk. 2. Organismi talitluse regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis.
Kõik kommentaarid