Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia (0)

I. ÜLDOSA
1. Anatoomia ja füsioloogia aine, seosed teiste distsipliininidega. Ealise füsioloogia aine.
Anatoomia – käsitleb terve inimese organismi ehitust
Füsioloogia - käsitleb terve inimese organismi talitust
Patoloogia - üldine õpetus haigustest
Patoloogiline anatoomia – uurib haiguslikult muutunud organismi ehitust
Patoloogiline füsioloogia - uurib haiguslikult muutunud organismi talitust
Ealine füsioloogia - alaharu, mis käsitleb vanuselisi iseärasusi sünnist surmani
Lapse termoregulatsioon rohkem kõigusoojane, Lapse südamelöögi tugevus nõrgem
Millega füsioloogia seotud on?
Anatoomia - käsitleb organismi ehitust
Biokeemia –käsitleb keemiliste protsesside iseloomu ja omapära elusas organismis, nt ainevahetus
Biofüüsika – käsitleb füüsikaliste protsesside kulgu elusas organismis, nt erituse teke ja levik, toimub erituvates kudedes, lihas-ja närvikude,
2. Organismi mõiste ja põhiomadused. Homoöstaas.
Organism – ühtne terviklik süsteem, mis suudab oma talitlust ise reguleerida. Tuleb oma talitluse juhtimisega iseseisvalt toime, ei vaja kõrvalist abi. Nt Hingamise juhtimiseks ei ole vaja aparaati . Kui normaalne regulatsioon on häiritud, võib kasutada kunstlikku abi. Nt südamestimulaator
Kestvaks eksisteerimiseks vajalikud tingimised:

• Hapniku olemasolu
  
• teatud temperatuuri olemasolu (pikemaajaliselt 35 kuni -25 vahel, kannatab viibimist ka madalama ja kõrgema temp juures, aga lühiajaliselt , nt kuivas saunas üle 100 kraadi, lõunapoolusel -60 kuni -70 kraadi), oluline on ka kohanemine
  
• toit – ilma toiduta olemise pikkus erineb inimeseti, mõned nädalad võib hakkama saada, mõni paar päeva, tekivad häired. Joogita suudab olla mõned päevad, tekivad tõsised häired.
  
• Valgus – polaaröö ajal loomulikku valgust ei ole, kunstlik valgus, võivad tekkida hallutsinatsioonid
  

Organismi põhiomadused/funktsioonid (elu iseloomustavad tunnused) :

• Erutuvus – võime vastata ärritusele erutuse tekkega, erutuvad koed on lihaskude ja närvikude
  
• Ainevahetus – a) assimilatsioon – ainete süntees b) dissimilatsioon – ainete lagunemine
  
• Paljunemine
  
• Sisekeskkonna püsivuse (homöostaasi) säilitamine – sisekeskkonna moodustavad veri , lümf ja rakkudevaheline vedelik
  

Sisekeskkonna retseptorid reageerivad teatud kindlatele muutustele:

• Temperatuur – normaalne +37 kraadi, termoretseptorid
  
• pH ehk happe- leelise suhe – arvud 1-14. Neutraalne on 7, organismis on 7,34 - 7,38. acidum – hape , alcalis , atsidoos, alkaloos . kopsud - hüperventilatsioon ehk kiiresti hingamine . Veri. neerud – aitavad suurendada või vähendada happeliste ainete väljaviimist uriiniga
  

• osmootne rõhk – tekib nendes kudedes, kus on vedelik ja selles lahustunud ained (veri, lümf, rakkudevaheline vedelik, rakkudesisene vedelik). Vedelik ehk vesi, kus on lahustunud orgaanilised ja anorgaanilised ained. Osmoose rõhu valem Posm = c * i * R * T (c – aine molaarne konsentrants, i – dissotsiatsiooni konstant, R – 0,082, T – absoluutne temp kelvini skaala järgi, 273+kohalik temp). Osmootne rõhk 7,3 atm (atmosfääri). Ühe osa sellest moodustavad vereplasma valgud – onpootne rõhk, 1/200 osmootsest, 25-30 mmHg. Püsivust aitavad hoida neerud ja vee tarbimine
  

Osmootne rõhk tõuseb – tavalisest suurem vedelikukaotus, nt higistamine , tekib janu, püüab vett tagasi saada, uriini kogus väheneb. Nt oksendamine , kõhulahtisus , vere kaotus – väiksem uriinikaotus. Vett juurde suu kaudu juures, väga paanika puhul otse verre 0.93%line naatriumkloriidilahus, selle osmootne rõhk sama mis vereplasmal ( plasma teeb vere vedelaks). Osmootset rõhku tõstab soolase toidu söömine (tekib janu, väheneb uriini eritumine ). Magusad ained, morsid. Antidiureetiline hormoon – väljutatakse hüptalamuse kaudu? ADH

• Isotooniline lahus – selle osmootne rõhk on võrdne organismi sisese osmoose rõhuga, nt 0,93%line naatriumkloriidlahus
  
• Hüpotooniline lahus – selle osmootne rõhk on madalam organismi sisest osmoosest rõhust, nt vesi, seda süstida ei tohi, vesi hakkab minema punaliblede sisse, hakkab pihta osmoos – lahusti ühesuunaline muutumine madalama rõhuga keskkonnas kõrgema suunas, punalibles kõrgem osm.rõhk.
  
• Hüpertooniline lahus – selle osmootne rõhk on kõrgen kui vereplasmas. Hakkab vedelik punalibledest minema välja vereplasmasse.
  

3. Organismi talitluse regulatsiooni põhiprintsiibid.
Toimib regulaarsete süsteemide kaudu. Närvisüsteem ja humoraalne süsteem (sisesekretoolne süsteem). See töötab, reguleerib veres ringlevate ainete abil. Suurema osa nendest ainetest moodustavad hormioonid, mis on sisesekretoorsete näärmete produktid . Veel mõjutavad mõningad mineraalainete ioonid , eriti kaltsiumioonid, tsingiioonid, kaaliumioonid. Närvisüsteemi kaudu mõjutatakse organismi talitust eelkõige reflekside vahendusel. Refleks – organismi vastus reaktsioonärritusele
Tagasiside printsiip – võimaldab optimaalsel tasemel regulatsiooni läbi viia, nii et tulemus vastaks millelegi. Enamasti negatiivne tagasiside. Käivitus -> vastus -> stiimul
Nt pärast sööki tõuseb vere glükoosi tase, hakkab insuliini produtseerima, selle mõjul vere suhkrutase hakkab langema , saavutab mõne tunniga normaalselt oma esialgse normi väärtuse. Stimuleerib insuliini väljutama, langeb tagasi normaalsesse vahemikku. Normaalne glükoosi tase on 3,33 – 6,1 mmol/l, Pärast sööki u 8 mmol/l.
Positiivne tagasiside – tugevdab edasist reaktsiooni, reaktsioon ise võimendab
Nt sünnitustegevus. Sünnitustegevus algab kui loode vajub allapoole ja emakakael venitus tekib, selle tõttu vabaneb hüpofüüsi tagasagarast hormoon ( oksütotsiin ), see tugevdab emakakonstraktsiooni,
Nt kõhunäärme ensüümid , mis lõhustavad mingeid asju, muutuvad aktiivseks kui nad on peensoolde läinud, seal aktiveeritakse, aktiveerijaks teine ensüüm
4. Keha tasapindade mõisted ja sellest tuletatavad terminid SKEEM ERALDI LEHEL
2