MOLEKULAAR- JA RAKUBIOLOOGIA, EKSAM (0)

Kordamisküsimused rakubioloogias: Molekulaarbioloogia on teadus bioloogiliste makromolekulide struktuurist ja 
funktsioonist, nende biosünteesi mehanismidest ja regulatsioonist. 1. Fakte rakkude uurimise ajaloost. Rakkude uurimise meetodid. - 20. saj. Teises pooles – makromolekulide ruumilise struktuuri ja funktsiooni vaheliste seoste 
selgitamine 1953 1) 1590 - esimese primitiivse liitmikroskoobi leiutamine  hollandlastest vendade  Janssenite poolt. 1625 võttis termini “mikroskoop” kasutusele Faber (micros – väike; 
skopea – vaatama) 2) 1665 – esmakordne raku kirjeldus. R. Hooke, uuris surnud korgirakke ja andis nende  esmakirjelduse. Ta märkas kambrikesi ja võttis kasutusele mõiste “rakk” (cellula). 3) 17. saj.II pool – A. van Leeuwenhoek, täiustas mikroskoope, uuris mitmeid erinevaid rakke – ainurakseid, baktereid, erütrotsüüte, spermatosoide, aga ka plastiide. Oli 
iseõppija, kellel oli piisavalt raha ja uudishimu. Embrüoloogilistelt vaadetelt 
animalkulist – arvas, et organism on valmiskujul spermatosoidi peas olemas. 4) 1862 – K.E.von Baer avastas imetaja munaraku ja järeldas, et organismi areng saab  alguse munarakust. - Meetodid ja tehnikad:  1) Kloonimine
2) PCR
3) Geelelektroforees
4) DNA micro arrays e. kiibid
5) Alleelispetsiifiline PCR Rakuõpetuse etapid:  1) I etapp   fikseerimata rakkude uurimine valgusmikroskoobis. Robert Hooke, Anthony van 
Leeuwenhoek, K.E.von Baer, Grew (taimede mikroehitus), Malpighi (loomade 
mikroehitust, võttis kasutusele koe mõiste), Purkinje (loomarakkudes tuumi), Brown 
(taimerakkude tuumi), Purkinje (protoplasma) Klassikalise rakuteooria teke 1930ndatel.
1838 -– M. Schleiden (taimed on rakulise ehitusega), 1839 - Th. Schwann (loomad on 
rakulise ehitusega), 1858 – R. Virchow (sõnastas rakuteooria reegli: iga rakk saab 
alguse üksnes olemasolevast rakust selle jagunemise teel) 2) II etapp rakustruktuuri täpsem uurimine fikseeritud rakuga. 1866 –  Haeckel väitis, et 
raku tuum (1831) vastutab pärilike omaduste säilitamise ja edastamise eest, 1866 – 
1888 – kirjeldati mitoosi, meioosi (van Beneden ja Weismann), kromosoome (1842, 


K. von Nägel) ja nende osa raku jagunemisel, 1880 – 1883 – plastiidide avastamine ja 
kirjeldamine, 1898 – Golgi kompleksi avastamine ja kirjeldamine 3) III etapp raku ehituse ja talitluse elektronmikroskoopiline uurimine. Alates 1930-ndatest 
võeti kasutusele elektronmikroskoop. 1950 – 60 algab tänapäevane rakubioloogia, 
kus raku uurimine on muutunud kompleksteadusharuks (koostöös teiste teadusharude 
esindajatega – molekulaarbioloogid, mikrobioloogid, biokeemikud. 2. Rakuteooria põhiseisukohad  (6).  Rakk on elussüsteemi elementaarüksus. 
 Kõik organismid koosnevad rakkudest ja nende elutegevuse produktidest.  Erinevate organismide rakud on sarnased ehituse, keemilise koostise ja ainevahetuse  poolest  Rakk saab alguse üksnes rakust  
 Rakkude ehitus ja talitlus on vastastikku kooskõlas.  Hulkrakses organismis moodustavad sarnase ehituse ja talitlusega rakud koos  rakuvaheainega koe. 3. Elusolenditele iseloomulikud üldtunnused. Organismi mõiste. Kõiki elusolendeid ehk organisme iseloomustavad teatavad ühised omadused/ tunnused (7):  Keerukas ehitus
 Suure isendilise eripärasusega (unikaalsed)  Keskkonna aine- ja energiavahetus
 Suudavad säilitada oma sisekeskkonda  Reageerivad keskkonna ärritajatele
 Paljunemisvõime  Evolutsioonivõime Organism e. isend- elusolend, kes kasvab, areneb, kellel on terviklik keha, ainevahetus, 
sigimisvõime. 4. Anorgaanilised ained, ioonid rakus. C, N, O, H ja ioonide ülesandeid rakus. Vee  funktsioonid rakus. CHNOPS 5. Raku peamiste orgaaniliste ainete (aminohapete, valkude, süsivesikute, lipiidide)  lühiiseloomustus (ehitus, ülesanne). Kovalentne side, peptiidside, vesinikside.


6. Nukleiinhapete mõiste. Nukleotiidid, nende koostisosad, liitumine nukleotiidiks.  RNA ja DNA nukleotiidid. Nukleiinhape- nukleotiididest koosnevad suured biomolekulid, sisaldavad raku 
tegevusjuhiseid, sh kuuluvad DNA (desoksüribonukleiinhape-hüdroksüülrühm puudub, ainult 
H) tuumas, mitokondrites, kloroplastides ja RNA (ribonukleiinhape 2’ OH rühm allub kergesti
hüdrolüüsile), tuumas, tuumakeses, üksikute molekulidena tsütoplasmas. On tänu fosfaatrühmale neg. Laenguga.


Nukleotiidid koosnevad: 1) Suhkrujääk (5 süsinikuline pentoos) RNA- riboos, DNA desoksüriboos
2) Tsükliline lämmastikalus. DNA- adeniin (A), guaniin (G), tümiin (T), tsütosiin (C)  RNA adeniin (A), guaniin (G), uratsiil (U), tsütosiin (C) 3) Fosfaatrühm DNA-RNA sama, annab NH-le laengu Liitumine nukleotiidiks:


7.   DNA ehitus, ülesanded, leidumiskohad rakus. Mitokondriaalne DNA. Leidumiskohad: tuumas, mitokondrites, kloroplastides DNA ahelat iseloomustab:  Komplementaarsus  Orienteeritus e. polaarsus


 Antiparalleelsus DNA biheeliks ehk kaksikahel (DNA molekul) moodustub kahest komplementaarsest 
DNA ahelast, millest üks kulgeb ühes suunas 5’ → 3’ ja teine teises suunas  3’ → 5’, 
seega on ahelad DNA molekulis antiparalleelsed  DNA molekuli ühe ahela lõpus, suhkrujäägi 3’ otsas on vaba 3’ -OH  rühm,  vastasahela lõpus samas positsioonis suhkrujäägil vaba 5’-OH rühm. 8. RNA ehitus, tüübid, ülesanded, leidumine rakus. Leidumine rakus: tuumas, tuumakeses, üksikute molekulidena tsütoplasmas Tüübid ja ül.: 
tRNA- transpordi RNA molekulid mis toovad mRNA-lt saadud info põhjal ribosoomi õiged 
aminohapped
rRNA- ribosoomi RNA
mRNA- informatsiooni RNA- kopeerivad, toovad gen. Info rakutuumast valkude sünteesi 
kohta
miRNA – väikesed üheahelalised RNA molekulid, mis on pöördkomplementaarsed mingilt 
geenilt tekkinud mRNA järjestusega, Mõjutavad geeniekspressiooni translatsiooni tasemel - 
seondudes mRNA molekulile, põhjustavad mRNA translatsiooni represseerimist, miRNA võib
olla seondunud mitme erineva mRNA-ga, sest seondumisel ei pea RNAd olema täielikult 
homoloogsed NB! miRNA on endogeense päritoluga, s.t., et organism sünteesib seda ise


9. DNA replikatsioon, selle käik, ensüümid, kõik muu. Dna helikaas lõikab ahela kaheks-> single nucleotide ensüümid liituvad ahelaga, 
hoiavad seda lahus -> polümeraas III ehitab uue ahela 5’-3’-> RNA primase paneb 
paika primeid lagging strandil 3’-5’-> polümeraas III ehitab sinna vahele uue ahela 
(Ogazaki fragmendid)-> polümeraas I asendab primerid DNA ahelaga-> DNA ligaas 
liidab fragmendid kokku DNA struktuurid:  Primaarstruktuur- DNA lineaarseks ahelaks liitunud nukleotiidid
 Sekundaarstruktuur e. DNA biheeliks- kaksikahelaline struktuur, kus DNA ahelaid ühendavad aluspaaride vahelised H – sidemed. 10. Eukarüootse raku mõiste, põhitunnused võrreldes prokarüootse rakuga,  põhikomponendid. Eukarüootne rakk- päristuumne rakk on üks kahest peamisest elusorganismidel esinevast 
rakutüübist (teine on prokarüootne rakk). Eukarüootsetel rakkudel on eristunud rakutuum ja 
membraansed rakuorganellid (näiteks mitokondrid ja kloroplastid). Eukarüootsed on taime-, 
looma-, seene- ja paljude protistide rakud. 11. Rakumembraani koostisained, ehitus, ülesanded eukarüoodil.  ehk tsütoplasma membraan ehk plasmamembraan ehk välismembraan (membrana cellularis, 
pellicula, peanalis) on bioloogiline membraan, mis eraldab rakku teda ümbritsevast 
keskkonnast ning reguleerib molekulide liikumist rakku ja sellest välja. Taimeraku 
välismembraani nimetatakse sageli plasmalemmiks või plasmalemmaks. Rakumembraan 


koosneb lipiidsest kaksikkihist (peamiselt fosfo- ja glükolipiidid ning steroolid) ja valkudest 
ning selle peamine ülesanne on raku sisekeskkonna kaitsmine väliste mõjude eest. Sarnased 
membraanid (sisemembraanid) ümbritsevad ka raku sees olevaid organelle. 12. Membraani valikuline läbilaskvus. Rakumembraani läbimise erinavad  võimalused ainetele, ainete liikumissuund. Mõisted — difusioon, osmoos, 
osmootne rõhk, turgor, hüpotooniline, isotooniline, hüpertooniline lahus, 
plasmolüüs. Ekso-, endotsütoos, fago- ja pinotsütoos.  Difusioon- aine või energia ülekandumist kõrge kontsentratsiooniga piirkonnast madala 
kontsentratsiooniga piirkonda Osmoos-  on lahusti (näiteks vee) difusioon läbi poolläbilaskva membraani, kusjuures lahusti 
liigub madalama kontsentratsiooniga lahusest (vee puhul kõrgem veepotentsiaal) lahusesse, 
kus on kõrgem lahustunud aine kontsentratsioon (vee puhul madalam veepotentsiaal). osmootne rõhk-  rõhk, mida tuleb rakendada lahusele, et takistada lahusti (tavaliselt vee) 
liikumist läbi poolläbilaskva membraani[1] ehk vältida osmoosi toimumist turgor- taimeraku siserõhk. See siserõhk võimaldab rakkudel olla pingul (turdunud). hüpertooniline-  lahus, mille osmootne rõhk on kõrgem võrreldava lahuse (nt vereplasma) 
osmootsest rõhust. Hüpertoonilisele lahusele vastandub hüpotooniline lahus. Isotooniline-  võrdse osmootse rõhuga lahused ja seetõttu ei toimu nende kahe lahuse vahel 
lahusti (vee) liikumist. Isoosmootne lahus on näiteks füsioloogiline lahus, kui seda võrrelda 
vereplasma osmootse rõhuga. Plasmolüüs- taimeraku protoplasma kokkutõmbumine ja rakukestast eraldumine vee rakust 
väljumise tõttu. Plasmolüüsi tagajärjel taim närbub. Eksotsütoos- on transportvesiikulite abil sisekeskkonnast makromolekulaarsete 
komponentide omastamine ning nende ühinemine raku välismembraaniga. Näited: T-rakud 
eritavad tsütokiine, mis aktiveerivad omakorda teisi tappurrakke ning takistavad rakus viiruste
paljunemist raku apoptoosiga ehk raku programmeeritud surmaga. T-rakud liiguvad 
nakatunud rakule väga lähedale ning signaali toimel vabaneb T-rakkudest perforiinproteiin, 
mis kaltsiumioonide toimel kinnitub sihtraku plasmamembraanile. Selle tulemusena läheb 
rakk apoptoosi. Neuron ehk närvirakk on kohastunud närviimpulsside edasikandmiseks.[7] Teiste rakkudega 
on ta ühenduses signaalainete kaudu. Neuroni aksoni terminaalis olevatest sünaptilistest 
vesiikulitest sekreteeritakse neurotransmittereid, mis kannavad närviimpulsi edasi 
postsünaptilisele rakule. endotsütoos- väliskeskkonnast transportvesiikulite abil makromolekulaarsete komponentide 
omastamine. Makromolekulid seonduvad membraani või retseptoriga ja see põhjustab 
plasmamembraanist koosneva vesiikuli moodustumise ehk endosoomi, mis tagab 


transporditavate ainete jõudmise rakku. Makromolekulaarsed ained ei läbi passiivselt 
hüdrofoobset plasmamembraani ning peavad seetõttu kasutama endotsütoosi. Fagotsütoos- esineb rakkudes, mis on spetsialiseerunud suuremate partiklite ja 
mikroorganismide fagotsüteerimisele ehk kahjutuks tegemisele. Imetajates on nendeks ühisest
eellasest arenenud makrofaagid ehk suur-õgirakud ning neutrofiilid ehk vere valgelibled, mis 
suuri võõrkehi „alla neelates“ moodustavad fagosoomi. Fagosoomiga interakteerudes 
moodustab lüsosoom fagolüsosoomi. Paljudele ainuraksetele loomadele on fagotsütoos ainus 
toitumisviis.  Pinotsütoos- lahustunud makromolekulide sissevõtmine väikeste vesiikulite abil. 13. Retseptorvalgud ja tunnusvalgud (antigeenid) membraanis, nende funktsioonid.


14. Liidused plasmamembraanis. Nende paiknemine, ehituslikud komponendid ja  ülesanded. Näiteid liidustest?


Näide: vere-ajurakkude barjäär


15. Organelli mõiste, tsütosooli mõiste. Ühekordse membraaniga organellid rakus  (sisemembraanistik) — rER, sER, Golgi aparaat, transport põiekesed 
(endosoomid), lüsosoomid, peroksüsoomid, vakuoolid, nende ehitus, funktsioonid,
vastastikune seotus. Ribosoomid. Valkude kujunemine rakus, nende suunamine 
õigesse kohta rakus, signaalüksused ja nende tähtsus, vastavad näited.  Organell- eri talitlusega rakuosa, mis on ümbritsetud sisemembraaniga. Organellid on näiteks
mitokondrid, kloroplastid, plastiidid. Organelle leidub kõigi eukarüootide rakkudes. 
Prokarüootidel organellid enamasti puuduvad. Organellid on arvatavasti endosümbiootilise 
päritoluga. Tsütosool- rakuvedelik ehk tsütoplasmaatiline maatriks ehk maatriks on raku vedelad 
koostisosad. Nad moodustavad läbipaistva vedeliku. Tsütosool koosneb umbes 70% ulatuses 
veest. Peale selle on seal vees lahustunud ioonid, väikesed molekulid ja suuremad vees 
lahustuvad molekulid, näiteks valgud. Et tsütosoolis on makromolekulid tihedalt koos, on 
seda täpsem pidada geeliks, mitte lahuseks.


Karedapinnaline tsütoplasmavõrgustik- on seotud ribosoomidega, mistõttu on ta 
elektronmikroskoobis nähtav “karedana”. Ribosoomid seonduvad ERi tsütoplasmapoolsel 
küljel olevatele retseptoritele. Seondumine leiab aset, kui ribosoom hakkab sünteesima 
sekretoorset valku. osaleb membraanide ja sekreteeritavate valkude sünteesis. rERis toimub 
valkude sorteerimine transpordiks lüsosoomi, väliskeskkonda või teistesse raku 
piirkondadesse. Rakkudes palju. Siledapinnaline tsütoplasmavõrgustik- rasvhapete, lipiidide ja steroidide sünteesi eest ning 
on samuti oluline hüdrofoobsete toksiliste ühendite lagundamisel. maksarakkudes Golgi kompleks- enamikus eukarüootsetes rakkudes leiduv, tsütoplasmavõrgustikuga seotud 
rakuorganell. Golgi kompleksis toimub valkude ja lipiidide töötlemine, spetsiaalsetesse 
vesiikulitesse pakkimine ning seejärel lõplikesse sihtkohtadesse saatmine. Endosoomid- Golgi kompleksist eralduvad membraansed põiekesed, mis sisaldavad pakitud 
materjali mitteaktiivses olekus. plasmamembraanist koosneva vesiikuli moodustumise ehk 
endosoomi, mis tagab transporditavate ainete jõudmise rakku. Lüsosoomid- üks rakuplasmas asetsevatest rakuorganellidest, ühekordse rakumembraaniga 
ümbritsetud põieke, mille sees paiknevad ensüümid lahustavad rakusiseseid valke, 
makromolekule ja rakustruktuure. loomarakkudes Peroksüsoomid-  ühekordse membraaniga ümbritsetud organellid, mis esinevad kõikides 
loomsetes rakkudes (v.a. erütrotsüüdid) ja paljudes taimerakkudes. Pikka aega peeti neid 
lüsosoomideks. Kuid peroksüsoomid sisaldavad ensüüme, mis erinevad lüsosomalsest 
ensüümkomplektist, nimelt leidub seal    mitmeid oksüdatiivseid ensüüme: D-aminohapete 
oksüdaas, uraatoksüdaas, lutsiferaas (viimane esineb jaanimardika vastsetel e. 'jaaniussidel' 
ning põhjustab helendumist). Erinevates kudedes võib peroksüsoomide ensüümkomplekt 
erineda, kuid kindlasti  sisaldavad peroksüsoomid katalaasi, mis lagundab tekkivat 
vesinikperoksiidi. Vakuoolid- kujutab endast membraaniga ümbritsetud põiekest, mis perioodiliselt ilmub 
tsütoplasmasse ja täitub vedelikuga. Tekkimise ajal haaratakse väliskeskkonnast toitaineid, 
mis vakuooli rändamise ajal raku sees imenduvad läbi membraani. Teises suunas, vakuooli 
sisse toimetatakse organismi elutegevuse jääkaineid. Lõpuks tühjeneb vakuool 
väliskeskkonda. Ribosoomid- on nii eel- kui ka päristuumse raku tsütoplasmas esinev kaheosaline 
molekulaarne masin, mis koosneb ribosomaalse RNA (rRNA) ja valgu molekulidest. Selle 
ülesanne on katalüüsida peptiidahelate moodustumist, lähtudes raku DNA pealt 
transkribeeritud informatsiooni-RNA (mRNA, inglise messenger RNA) järjestusest.[1] Seda 
protsessi nimetatakse translatsiooniks. Samalt valku kodeerivalt DNA järjestuselt võidakse 
mRNAd sünteesida korduvalt. Eukarüootides toimub seejärel mRNA töötlemine, mille käigus
eemaldatakse intronid. Saadud lõpp-produktidele kinnituvad ribosoomid. Nad kasutavad RNA
järjestust matriitsina, millele vastavalt seatakse õige koodon vastavusse õige aminohappega. 
Aminohappeid toovad kohale transport-RNA (tRNA) molekulid, mis sisenevad ribosoomi ja 


mille antikoodonid paarduvad mRNA järjestusele komplementaarsuse alusel. Ribosoomid on 
ribosüümid[2], sest peptiidsideme moodustamine toimub just rRNA abil, millel on peptidüüli 
transferaasi katalüütiline aktiivsus. Pärast peptiidahela moodustumist pakitakse see 
funktsionaalseks struktuuriks. Ribosoom koosneb kahest alaühikust, millest väiksem seondub 
mRNAga ja suurem tRNA ja ribosoomi saabuvate aminohapetega. Pärast translatsiooni 
lõppemist jaguneb ribosoom taas kaheks. 16. Retseptorvahendatud endotsütoos, membraansete organellide koostöö  selles.  Retseptor-vahendatud endotsütoos – retseptoriga seostub ligand (LDL, 
insuliin) ... Endotsütoos jaguneb pinotsütoosiks ja fagotsütoosiks 17. Mitokondrid, nende ehitus ja ülesanded. Rakuhingamine, ATP süntees.  Tsitraaditsükkel. Endosümbioosi teooria. Mitokondrid- raku energiat tootvad organellid. mis on ümbritsetud kahe membraaniga. 
Mitokondrites viiakse lõpule glükoosi lagundamine ja sünteesitakse makroergilisi ühendeid 
(ATP) ATP-d toodetakse kõige rohkem mitokondrites. Taimedes ja vetikates toimub intensiivne ATP 
moodustumine kloroplastides. 


18. Tsütoskelett, erinevad tüübid, nende koostis, ehitus, ülesanded.  Tsütoskelett- rakuskelett on raku tsütoplasmas paiknev valkudest koosnev niitjate ja torujate 
struktuuride võrgustik, mille peamised ülesanded on rakule kuju andmine ja selle säilitamine 
ning organellide ja kudede stabiliseerimine. Lisaks moodustab tsütoskelett rakujätkeid, osaleb
raku migratsioonis, signaaliülekandes ning ainete transpordis. Tüübid, koosneb: 1) mikrofilamentidest ehk aktiinifilamentidest (läbimõõt 6–7 nm), ül: Aktiinifilamentide  pikenemine polümeriseerumisel võimaldab deformeerida rakumembraani, moodusada 
jätkeid ja raku liiteid. 2) intermediaarsetest filamentidest (läbimõõt 8–10 nm), ül: olulised raku kuju  säilitamisel ning mängivad tähtsat rolli rakkude omavaheliste ning rakkude ja 
rakuvälise maatriksi vaheliste liiduste moodustumisel. 3) mikrotuubulitest (läbimõõt 15–20 nm). Ül: rakusisene transport (läbi düneiinide ja  kinesiinidega seostumise), raku liikumine ning rakkude ja kromosoomide jagunemine 
mitoosis ja meioosis. Tsentrosoom on mikrotuubulite orientatsiooni koordineeriv 
organell. 19. Tsentrosoom – ehitus, tsentrioolide areng, ülesanded rakus. Tsentrosoom- rakuorganell, mis etendab olulist osa mikrotuubulitest koosneva tsütoskeleti 
organiseerimisel ning rakutsükli reguleerimisel. Ainult loomarakul. Rakutsükli interfaasis on 
tsentrosoomid kinnitunud tuuma membraanile. Mitoosis tuuma membraan laguneb ning 
tsentrosoomist alguse saanud mikrotuubulid interakteeruvad kromosoomidega, moodustades 
kääviniidid, mis kromosoomid üksteisest eemaldavad. Tsentrosoom paljuneb ainult korra 


rakutsüklis, kusjuures iga tütarrakk saab ühe vanemaraku tsentriooli. Tsentrosoom 
replitseerub rakutsükli S-faasis. 20. Tuuma koostisosad — tuumamembraan, karüoplasma, kromatiin, tuumake,  nende ülesanded rakus, tuumapoori kompleks Tuumamembraan-  tuumaümbris (NE) koosneb kahest membraanist — välis- ja 
sisemembraanist; sise- ja välismembraani vahelist osa nim. perinukleaarne ruum; 
perinukleaarne ruum on otses ühenduses ER valendikuga; tuumaümbrist läbivad tuumapoorid


Karüoplasma-  on rakutuumasisene plasma; sisaldab DNA-d, valke, RNA-d ja erinevaid 
madalmolekulaarseid ühendeid. Kromosoomid on tuuma olulisimad osad. Enamikus rakkudes
neid ei näe, sest kromosoomid on väga peenteks niitideks lahti keerdunud. Alles 
rakujagunemise alguseks pakitakse nad sedavõrd kokku, et nad muutuvad ülejäänud 
karüoplasmast eristatavaks. Kromatiin-  DNA ja sellega seondunud valkude (histoonide) kompleks, millest moodustuvad 
eukarüootide ehk päristuumsete kromosoomid Tuumake- nim  tuumas asetsevat häguste piiridega eristatavat moodustist, millel puudub 
membraan. Tuumake moodustub tuumakese organisaatorpiirkonna (NOR) ümber, see on koht 
kromosoomis, mis sisaldab rRNA e ribosomaalse RNA geene. NOR-id paiknevad 
kromosoomi lühikeste õlgade otstes. Tuumakese peamine ülesanne on ribosoomi subühikute 
moodustamine rRNA-st ja valkudest.  tuumapoori kompleks 21. Kromosoomid - kromatiinaine, koostis, ehitus, ülesanded, muutused sõltuvalt  rakutsüklist. Inimese  kromosoomistik. Mõisted — homoloogilised  kromosoomid, kromatiidid, diploidsus, haploidsus, polüploidsus, autosoomid, 


sugukromosoomid. Mehe ja naise kromosoomistiku erinevused. X-kromatiin ehk 
Barri kehake. ühe kromosoomi moodustab üks pikk ja katkematu DNA kaksikahel, mis on spetsiifiliselt 
seostunud valkudega – aluselised globulaarsed valgud -  histoonid ja mittehistoonsed valgud , 
mis on erinevates rakutüüpides erinevad. ...mitoosi metafaasis kondenseerunud kromatiin (valkudega seostunud kromatiin) DNA on seotud valkudega:  - struktuursed valgud (histoonid)  - regulatoorsed valgud:  transkriptsioonifaktorid replikatsioonivalgud Inimesel on sugurakkudes 23 kromosoomi. Haploidne e. ühekordne kromosoomide arv (sugurakkudes) vs diploidne e. kahekordne 
(keharakkudes). Polüploidsus- Üle kahe kromosoomikomplekti organismi rakkudes (diploidne 
kromosoomistik e. 2n, üks komplekt homoloogsetest kromosoomidest pärineb emalt, teine 
isalt): triploid (3n), tetraploid (4n), pentaploid (5n), heksaploid (6n), heptaploid (7n), 
oktaploid (8n) jne. autosoomid- (inglise autosome) on kromosoom (mittesugukromosoom), mis esineb 
võrdarvuliselt (nt paariliselt) liigi kõikidel isenditel, olenemata nende soost[1]. Inimesel on 22
autosoomi, mida tähistatakse numbritega 1–22. Kui panna autosoomid tinglikult pikkuse 
järjekorda, siis on kromosoom (autosoom) number 1 kõige pikem ja kromosoom number 22 


kõige lühem. Autosoomne dominantne geen avaldub alati ja autosoomne retsessiivne geen 
avaldub dominantse geeni puudumisel. Homoloogilised kromosoomid- on kujult ja suuruselt sarnased ning sisaldavad enamasti 
samu geneetilisi lookusi samas järjestuses Kromatiid- üks kahest identsest kromosoomi osast, koosneb ühest DNA ahelast Sugukromosoomid- kromosoomid, milles asuvad organismi INIMESE sugu 
määravad geenid; naiste sugukromosoomid tähistatakse XX, meestel XY; vaid 
üksainus geen inimese Y-kromosoomis VILJASTUMINE käivitab 6-7 nädalases 
embrüos meheks arenemise. Barri kehake- Sugukromatiinkehakesed kujutavad endast kondenseerunud 
(inaktiveeritud) X-kromosoome – imetajate somaatilistes rakkudes on 
aktiivseisundis ainult üks X-kromosoom.


Eukromatiin – mõiste, mis seostub aktiivsete DNA aladega Heterokromatiin – mõiste, mis seostub inaktiivse DNAga 22. Raku elutsükli osad, neis toimuvad protsessid, raku talitlus elutsükli jooksul,   kontrollpunktid. Rakkude diferentseerumine ja spetsialiseerumine, näiteid.


Diferentseerumine- (ka eristumine, rakuline diferentseerumine, asümmeetriline jagunemine; 
ladina keeles differentiatio) on peamiselt päristuumsete organismide arengus (ontogeneesis) 
aset leidev, valdavalt normaalne protsess, mille käigus diferentseerumata rakutüübid või koed 
muutuvad, erinevate tegurite toimel, ümber teistsuguse morfoloogia ja/või funktsiooniga 
rakkudeks või kudedeks.[1] Näiteks meristeemi rakkude või tüvirakkude diferentseerumise 
tulemusel kujunevad mitmesugused spetsialiseerunud koed. Muutumise all peetakse silmas nii
arenemist kui ka küpsemist. Eristumisprotsess võib muuta nii raku kuju, suurust, 
membraanipotentsiaali, morfogeenide kontsentratsioonigradienti, vastuvõtlikkust signaalidele 
jm. Arvatakse, et muutumise ajal muutub fenotüüp, kuid ei muutu muutu raku genotüüp.
Diferentseerumine sõltub ka raku potentsusest, nii moodustuvad totipotentsetest tüvirakkudest
kõik rakud, pluripotentsetest mitmesugused ja unipotentsetest tüvirakkudest peamiselt üks 
kindel tüüp diferentseerunud rakke.[2] Diferentseerumise käigus toimub geenide valikuline 
ekspressioon. Eristatakse kõrget ja madalat diferentseerumist, nii näiteks võib kasvaja 
(peetakse ebanormaalseks diferentseerumiseks) olla nii madalalt kui ka kõrgelt 
diferentseerunud. 23. Mitoosi mõiste, etapid, etappides toimuvate protsesside iseloomustus.  24. Meioosi mõiste, etapid, olulisemad sündmused igas etapis. Jagunemisviiside  võrdlus. Tsütokinees. 25. Apoptoos – mis on, millal ja kuidas toimub. -programmeeritud rakusurm, reguleerivad nii geenid, retseptorid, transkriptsioonifaktorid kui 
ka rajad.[1] Apoptoosi käivitudes DNA fragmenteerub, väheneb raku maht ja kaovad 
mitokondriaalsed funktsioonid.[2] Toimub väiksemate rakumembraaniga kaetud osiste 
komplekteerimine, mis kohe fagotsütoosi käigus lagundatakse. Nii saab organism töödelda ja 
taaskasutada nii aegunud, vigaseid, muteerunud, liigsed või ebanormaalseid rakke, selleks et 
areneda, kasvada, paljuneda jms. Apoptoosi protsess võimaldab organismil kontrollida keha 
rakkude koguarvu. Apoptoos on omane enamikule hulkraksetele organismidele. Apoptoosil on


oluline roll näiteks embrüo arengus, kus selle protsessi abil eemaldatakse varasemate 
evolutsiooniastmete tunnused, mis lootel arengu käigus tekivad.[4] Samuti kujunevad tänu 
liigsete rakkude apoptootilisele surmale loote arengus sõrmede ja varvaste vahed. Apoptoosi 
mittetoimumise korral võib organism areneda väärarengute, stigmade (näiteks sündaktüülia) 
või atavismidega (näiteks kolmas rinnanibu). 26. Rakkudevaheline keskkond — kudede erinevused rakkude ja vaheaine  proportsioonis, vaheaine põhiollus, selle peamised komponendid. Ekstratsellulaarne maatriks (inglise extracellular matrix) ehk rakuvaheaine on 
loomarakkudevaheline (väline) võrgustik, mis koosneb erinevatest rakkude valmistatud ning 
nende sekreteeritud (väljutatud) polüsahhariididest ja valkudest[1]. Ekstratsellulaarse maatriksi (nüüdsest rakuvaheaine) peamine ülesanne on toimida kudede 
ehitusliku osana (pakub struktuurset tuge) ning mõjutada nende arengut ja talitlust.[1]. 
Rakuvaheainet leidub eriti palju just sidekoes. Rakuvaheainesse kuuluvad interstitsiaalne maatriks ja basaalmembraan.[2] Interstitsiaalne 
maatriks asub mitmete loomarakkude vahel ehk nende intertsellulaarses ruumis. 
Polüsahhariididest koosnevad geelid ja fibrillvalgud täidavad tühjad ruumid ja töötavad kui 
kokkusurumisel tekkiva stressi vastased puhvrid rakuvaheainele.[3] Basaalmembraanid on 
plaatjad rakuvaheaine ladestused, millel paiknevad erinevad epiteelrakud. 27. Prokarüootne rakk, mõiste, üldine iseloomustus, nimeta organismirühmad, kellel tänapäeval esineb prokarüootne rakk. Prokarüootse raku osa rakkude 
evolutsioonis.  28. Prokarüootse raku pärilik materjal, selle paiknemine. Prokarüootse raku  rakukatted, nende tähtsus. Tsütoplasma ja organoidid. Replikatsiooni, 
transkriptsiooni, translatsiooni ja geeniregulatsiooni omapära. 29. Fotosüntees, kemosüntees,  aeroobsus, anaeroobsus, autotroofid, heterotroofid -   nimetatud mõistete seostamine organismidega. 30. Taimerakk. Rakukest, selle ülesanded, koostis, tekkimine. Plastiidid, nende  tüübid, ülesanded, kloroplastid, teiste organellide omapära võrreldes 
loomarakuga. 31. Organismide viie riigi süsteem. Olulisemad võrdluspunktid prokarüootide ja  eukarüootide vahel. 32. Taime-, looma- ja seeneraku võrdlus. Protistide iseloomustus ja näiteid.
33. Referaatides käsitletud teemad.
34. Loenguslaidide joonised ja fotod.