Friedebert TUGLAS „POPI JA HUHUU“ (0)

Friedebert TUGLAS „POPI JA HUHUU “ 
 
1 
Sel   hommikul   tõusis   Isand   väga  vara.  Ümmarguste  ähmaste   ruutude   kaudu  voolas  natuke 
rohekashalli valgust. Tuba oli veel pime, ja Isand süütas küünla vasksel jalal. Ta ajas punase pihiku  selga  
ja  sinised   püksid   jalga,  kõik  see  aeg  kangesti  köhides.  Siis  kängitses  ta  jalad  ja  tõmbas  musta,  maani 
ulatuva kuue selga. Kui ta kingapandlaid sidus, tuli tal kõva läkastus.  Ta ohkas, võttis  paela  ümmarguste 
mustade   helmestega  ja  hakkas  neid  näppude  vahel  veeretama,  ise   tasakesi   huuli  liigutades.  Popi  oma 
asemel valvas ta toimetusi ruskete,  niiskete   silmadega . Ta tundis nende  helmeste  lõhna. Neis oli midagi 
imalkanget ja nad ei meeldinud talle. Isanda nägu oli siis ikka igav ja kurb, kui ta helmeid veeretas. Isand 
jäi vait ja  vaatas  liikumata küünla leeki. Ta lumivalge pea oli ette kummardunud ja värisevad sõrmed veel 
koos. Küünla taht põles pikaks, hakkas suitsema, kuid Isand ei  pannud  seda tähele. Ta oli viimasel ajal 
üldse  imelik.  Ta  tuli  hilja  öösi  koju,  istus  küünla  juures,  murdis  leiba,  kuid   unustas   söömata,  pidas 
palukest käes ja rääkis iseenesega.  
  
Öösiti   kuulis  Popi  Isandat  läbi une  raskelt  ohkavat.  Siis tõusis ta ja lähenes  Isandale. Ta liputas 
hända, lakkus Isanda käsi ja  katsus  teda kõigiti lohutada. Kuid Isand ei  tundnud  seda, Ta  näis  hirmsaid 
unesid  nägevat,  nagu  Popigi,  kui  talle  viirastusid  tundmatud  tänavad,  täis  võõraid  vihaseid   koeri . Isand 
ohkas veel  kord, tõusis, pani  pähe karvamütsi  suure nööbiga keset  pealage, puhus küünla, kükitas Popi 
ette ja patsutas teda selga.  « No — no — no! » häälitses ta armastavalt ja  silitas   koera  sametpehmet pead. 
Popi  sirutas  ta  käe  all,  liputas  hända,  haigutas  ja   ulatas   rulluva  keele  kaugele  välja. Kui  hea  oli  ometi 
Isand, kui seal tema ees istus, must  kuub  põrandal voltis! Ta nägi  vaevalt  ta pehmet naeratust hommiku 
videvikus . 
  
Siis  tõusis  Isand  ja  läks  nurka,  kus   seisis   Huhuu  suur  puur.  Miks  peaks  ta  ometi  tema  juurde 
minema! mõtles Popi kadedalt ja jooksis Isanda kõrval, kõik aeg hända liputades. Kuid Isand ei andnud 
Huhuule midagi, nagu Popi oli kartnud. Ta ainult ähvardas teda sõrmega ja ütles noomivalt: «No — no, 
sina  seal!»  Huhuu  oli  alles  praegu  ärganud.  Ta  oli  unine  ja  tal  näis  olevat  külm.  Ta  hõõrus  õlga  vastu 
puuri  ja pidas käega kuklast kinni. Isanda ähvardusele ta ainult urises kurguhäälega. Siis pöördus Isand. 
Popi  jooksis  ta ees turukorvi juurde, mis  seinal   rippus, kuid  Isand ei pannud seda tähelegi. Norgus  päi  
astus ta ukse juurde. Väljas oli valgemaks läinud. Lahtise ukse kaudu  paistis   müür  ja peen torn ning selle 
taga roheline taevas.  Otse Popi  nina ees  sulges  Isand ukse. Ta kuulis, kuis  Isand aeglaselt üle õue läks, 
värava lukust lahti keeras ja jälle lukustas. Siis jäi kõik vait. Popi seisis mõne hetke kinnise ukse taga, pea 
viltu , üks  kõrv  pahupidi, ja kuulatas. Kuid ta ei kuulnud enam midagi. Siis pöördus ta tagasi.  
 Ta ei too täna liha, mõtles ta pettunult. Juba mitu päeva pole ta  toonud . Kuid miks ta ei too? Tal 
oleks see nii kerge.  Ta tegi paar ringi ilma mingi otstarbeta toas. Ta küüned käisid kripa-krõpa ruudulisel 
põrandal. Ta pikk  händ  ja  terav  nina jooksid peaaegu maad mööda. Oli veel nii pime, et ta komistas ja 
oma kõveraid põlvi vastu asju lõi. Tundus vana naha ja  mööbli  lõhna. Aga peale selle tundus veel kõikjal 
Isanda sõbralik mälestus. Oli alles liiga pime, jahe ja igav, et valvata. Popi pöördus tagasi oma madratsi1e 
ja tõmbus kerra. Oli nii hea lamada, iseennast  soojendada , tukkuda ja  unistada . Nüüd läheb Isand mööda 
tänavaid,  mõtles ta. Palju tänavaid,  palju maju ja isandaid.  Kuid ükski pole nii hea kui  see maja ja see 
isand.  Ta avas teise silma ja vaatas üles. Väljas oli veelgi valgemaks läinud. Kaks rida ähmaseid ruutusid 
õhkus roosalt. Põrandal näisid varjud. See on parem isand kui ükski teine, mõtles Popi ja sulges silma. 
Tema tarkusel pole  piire . Ta läheb välja tühja korviga ja tuleb tagasi,  korv  täis liha. Kes võib seda teha 
peale  Isanda!  Popi  avas  jälle  silma.  Oli  veelgi  valgemalks  läinud.  Toas  oli  nii  valge,  et  täistopitud 
krokodillinahk oli  laes  selgelt näha. Seal ta  mustas , jalad laiali ja lõuad lahti. Kuid Popi teadis, et see oli 
surnud. Ja rahulikuna sulges ta jälle silma.  
Või kas polnud ta näinud teisi isandaid! mõtles ta. Oma isand võttis ta vahel kaasa. Seal oli neid 
äraarvamata palju tänavail ja  turgudel . Aga nad kõik olid nii tigedad, et Isand ta nende pärast pidi ahelas 
hoidma. Kuis oli ta nii hea Isanda saanud? mõtles ta. Ta oli ise hea, sellepärast oli tal nii hea Isand. Ta oli 
selle  pälvinud.  Tigedail  tänavakoertel  on  ka  tigedad  tänavaisandad.  Kuis  oli  ta  siia  juhtunud?  Ta  ei 
teadnud  oma minevikust midagi. Talle näis, nagu oleks ta alati olnud. Ainult ta olemine lõppes äkki nagu 
mingi musta müüri ees. Oma kasvamist polnud ta tähele pannud. Vaevalt mäletas ta, et kord ta käpad olid 
olnud  pehmemad  ja  selgroog  painduvam.  See  oli  siis,  kui  maailm  oli  veel  nii  naljakas,  kui  ta  asju  ei 
suutnud elusaist olendeist  eraldada ja  mööblilegi  hända liputas.   Kauge   aeg, äraarvamata kauge aeg! Oli 
nii hea mõtelda ja unistada. See oli peaaegu niisama hea kui elada või  veel  paremgi.  Sest  unistusis oli 
Isand talle alati hea ja Huhuule kuri, ning söögist ei tulnud iial puudu. Ta ärkas äkki sellest, et  kirp  teda 
keset selga  puri . Ta lõi hambad vihaselt selja karvadesse. Siis sirutas ta ja haigutas. Ta oli kaua maganud. 
Tuba  oli  täis  heledat  kulla-karva  valgust.  Ülemine  aken,  milles  oli  kuus  ruutu  tinases  raamis,  oli  lahti. 
Väljast kuuldus varblaste sirinat. Popi käis paar ringi toas, nuusutas põrandat ja õhku, lähenes siis uksele 
ja tuli otsusele, et Isand polnud veel tagasi tulnud. Ta oli  kauaks  ära jäänud.  Popi kõndis edasi, kogu aeg 
terav nina põrandal. Näis, nagu poleks jalad pead kandnud, vaid pea  jalgu  vedanud. Ta riivas astjakirstu, 
lõuka ja raamaturiiuli lõhnade piirkonda, 
Vanad lõhnad, kuid  igal hommikul ometi  uued ja õpetlikud.  Oli  imelik, et  väliselt samasugused 
asjad  olid  loomult  siiski  nii  mitmesugused.  Läbi  kirstu  lõhnasid  vanad  tinataldrikud  ja  kannud.  Lõuka 
juures lõhnas torupilli  magu , pihid, nahklõõts ja kaks suurt õllekruusi, kumbki omal viisil. Raamatuis oli 
naha,  koi  ja  juudi  lõhn.  Kuid  kõige  paremad  lõhnad  tulid  ometi  köögist.  Ja  Popi  jooksis  oma  nina  taga 
ajades sinna. Ainult ta pikk händ vilksatas poikvile jäänud ukse vahel nagu siug. See oli kõrge ja  kitsas  
hoone,  mille  keskel  oli   neljakandiline   lõugas,  mille  alt  lai  ja  ülal  ikka  kitsamaks  ja  kitsamaks  minev 
korsten otsejoones üles tõusis. Lõukas mustasid raudkolmjalad,  pannid  ja nõgised orad.  Popi tõstis  koonu  
ja liigutas märgi sõõrmeid. Lõhnas nõgi . Läbi korstna lõõri kuuldus  siingi varblaste sirinat.  
Ka siin oli palju kasutuid lõhnu, mis ei tähendanud  rooga  ega üldse midagi. Ka siin oli Isand tina 
ja vaske sulatanud ning körte keetnud, mida ta ise ei  söönud  ega teistelegi pakkunud. Ka siin oli rohelisi 
retorte, lähkreid, toope, tinapudeleid, kruuse, pika varrega pisukesi panne ja palju muud raudkraami.Kuid 
siin-seal imbus õrn juustu, rasva ja liha lõhn  poti   kaane  vahelt. Köögi laud hoovas lõhnu, mis panid Popi 
sõõrmed  ägedalt  liikuma  ja  südame  kloppima.  Siis  tundis  ta  äkki  jälle  maa,  rohu  ja  vee  lõhna:   nurgas  
suures vitskorvis olid  segamini  kõrvitsad, melonid, lillkapsad, artishokid, porgandid ja tomatid. Popi süda 
läks vesiseks ja ta lahkus köögist. Ta jäi keset tuba seisma, nagu oleks katsunud midagi meenutada, mis 
oli  ununud.  Äkki  liigutas  end  Huhuu,  ja  nüüd  tuli  Popil  meelde,  mis  ta  oli  unustanud:  Isand  polnud 
kodus. Huhuu  liigutas  end  jälle,  ning  Popil  tuli  kohe  teine  mõte:  Vahest  on  Isand  tagatoas,   magab   või 
istub  laua  juures  ja  on  vait?  Ning  ta  läks  sinna.Selles  toas  olid  hoopis   teistsugused   aknad  kui  eelmises. 
Need  olid  laiad  piidad,  mida  täitsid  loendamatu-värvilised,  mitmesuurused  ja  mitmekujulised  pisukesed 
ruudud   tinastes  raamides.  Kui  päike  heledalt  paistis,  siis  langes  valgus   põrandale ,   seintele   ja  mööblile 
sinilillade,  oliivroheliste  ja  koshenillpunaste  lappidena.  Ja  neis  lappides  võis  näha  inimeste  päid, 
voonakesi, lillesid ning tähti. 
Õhtupoolikuil tuli Popi siia end soojendama. Iga värvilapp andis isesugust sooja. Popi tõstis koonu 
ja vaatas pilusilmil klaase. Talle näis,  nagu oleks iga värv iseviisi  lõhnanudki.  Toa ühes nurgas punase 
baldahhiini all, millest rippusid tolmused tupsudega nöörid, oli Isanda voodi. Muu osa tuba oli  peaaegu 
ääreni  täis  mööblit.  Siin  oli  kõike  hunnikusse  kuhjatud,  nii  et  sammu  ei  saanud  astuda:  mosaiikustega 
kappe,  nahktoole  ja  vanu  kellasid,  mis  näitasid  tunde,  päevi  ja  kuid,  maa-  ja  taevakaartidega.  Siin  oli 
spinette, kitarre ja noodipulte, raudkaantega muistseid raamatuid,  kiivreid  ja mõõku, klaasist ja metallist 
peegleid, vaipu, patju ja kuld- ning purpurkuubi. Ja  laest  rippus  kullatud  laevamudel: mehed istusid kahes 
reas  laevalael  ja  mastikorvis  seisis  mees  punases  fessis  ning  näitas  kaugele.  Meeste  keskel  keset  tekki 
istus kuningas troonil, kroon peas, õun ja valitsuskepp käes. Seda mudelit vaatles Popi tihti, nina  üleval  ja 
kõht peaaegu vastu maad. See oli igatahes midagi tõelist, midagi olevat, millel oli olemusekohane lõhn.  
Aga  selles  toas  oli  ka  palju  pettust  ja  valet.  Võiks  öelda,  siin  oli  otse  viirastusi  ning 
unenägusid.  Siin oli isandaid, kes ometi polnud  isandad . Oli võõraid koeri, hobuseid ja linde, kes ainult 
näisid olevat. Ja siin oli roogi, mis ei äratanud kellegi isu. Nende olemus oli niisama tühine ja  petlik  kui 
unenägudes.  Nad  olid  nimelt   seintel ,  lõuendil,  kestendavais  kuldraames.  Siin  olid  pildid,  mis  esitasid 
seinu, täis roogitud loomi, sisikondi, kopse, keeli, päid ja nahku. Siin olid lauad tallede, hanede, luikede, 
kalkunite,  haugide,  forellide,  lutsude,  angerjate  ja  merivähkide  virna  all.  Ja  siin  olid  korvid  nagu 
küllussarved, täis tomateid, peterselli, küüslauku, spargleid, artishokke, kõrvitsaid ja  lillkapsast . Kuid siin 
olid ka veel pildid viinakobarate, kabjuliste faunide ning põgenevate nümfidega. Ja seinavaip esitas jahti: 
noormehed mandoliinide ja neitsid tuilindudega, õhus  paabulinnud  ning papagoid. Ja siin oli pilt kirikute, 
tuulikute, saemeeste ja raagus metsaga jäise soo  rannal , mida peitis õhuke lumi. Ning seal  pimedas  nurgas 
mustunud  kobrus  lõuend,  mis  esitas  väävellendu   nahkhiirte ,  põislendajate,  muikude,  tiibangerjate  ja 
ninajalgsetega. Kõik viirastused olid oma paigul, kõik unenäolised isandad naeratasid seintel, aga tõeline 
Isand  polnud  siin.  Popi  lähenes   voodile .  Ta  nuusutas  Isanda  argikuube  ja  ta  öömütsi  ning  liputas  neile 
hända. Nad meenutasid talle nõnda Isandat, et ta silmi sulgedes teda lõhna järgi nägi.  Kuid see oli ometi 
paljas kujutlus ja pettus. Ja Popi tuli jälle kurvalt eestuppa. 
  
Päike  paistis  läbi  pudelipõhja-taoliste  ruutude.  Huhuu  puuri  ümber  värises   kuldne   tolm.  Oli 
vaikne. Varblased ei siristanud enam. Ja — korraga tundus Popil  õudne . Ta hakkas kärsitult tuba mööda 
edasi-tagasi   jooksma ,  ühtesoodu  nuuksudes,  nagu  üksijäetud  laps.  Miks  ei  tule  Isand?  küsis  ta.  Miks  ei 
tule  Isand?  Kuhu  on  ta  jäänud?  Ta  pole  iial  nii  kaua  ära  olnud.  Kus  ta  on?  Kus  ta  on?  Siis  istus  ta 
madratsile,  tõmbas  hänna  enese  ümber,  kuulatas,  nuuksus   vahetevahel   tasakesi  ja  väristas  nahka  piha 
ümber, nagu oleks tal külm olnud. 
 
2 
Isand aga ei tulnud. Aeg kulus, juba oli  keskpäev  möödas, kuid ta ei tulnud. Päike pöördus teisele 
poole, ainult lüngi riivasid ta kiired veel ähmaseid aknaid, kuid Isand ei tulnud ikkagi veel. Huhuu kõndis 
ägedalt puuris edasi-tagasi. Nähtavasti piinas teda  nälg . Ta lõgistas puuri pulkade kallal, ulatas siis käe 
küünarpeani  välja, korjas salatilehti  ja pistis aplalt   suhu .  Kui imelik  ta oli,  kui  seal  kükitas:  nägu vastu 
puuri pulki ja kaks kõhna kätt välja sirutatud, nagu vana naine, kes  kangast  seab. Popi vaatas pilusilmil 
oma  seltsilise  poole,  pea  maha  painutatud.  Ta  silmad  käisid  Huhuu  käte järel.  Kes  on  Huhuu?  küsis  ta 
eneselt mitmendat korda. Ta tundis ennast — ta oli Ise. Ta teadis ja tundis ka Isandat. Ta teadis ka teisi 
võõraid koeri ja võõraid isandaid. Aga kes oli Huhuu ? Seal ta istus, salatileheke käes. Ta sõrmed olid 
kõhnad, õrnad ja süsimustad, nagu oleksid  tal   peened  nahkkindad käes olnud. Kõrbhallid   karvad   katsid 
kogu ta keha. Ta juuksed  kuklas  olid püsti, sest ta hoidis tihti sealt käega kinni, nagu oleks tal peavalu. 
Isegi  ta  nägu  oli   karvane ,  ja  sellepärast  ei  saanud  iial  aru,  mida  ta  mõtles,  kas  ta   rõõmus   või  kurb  oli. 
Liikumata võis ta  tundide  kaupa kurbade silmadega vaadata. Ta oli  kahtlemata  halb. Mitte muidu poleks 
Isand  teda  puuris  pidanud.  Iial  ei  võetud  teda  kaasa,  ja  ta  ei  teadnud  tänavaist,  turgudest  ning  teisist 
isandaist  vist  mitte midagi.  
Ta polnud seda väärt, otsustas Popi. See oli talle paras, et ta puuris oli. Roogagi  anti talle palju 
halvemat  kui  Popile:   salatit ,  õunu  ja  muud  mittesöödavat.  Kuid  ometi  oli  Huhuu  nii  Isanda  sarnane:  ta 
kõndis kahel jalal ja tal olid sõrmed. Kes ta oli? Kas mõni teine isand? Üks kuri ja  tige  isand, keda peab 
kinni  pidama ? Nälg vaevas Popit. Ta tõusis, läks oma saviastja juurde ja võttis sealt  kondi . Sellel polnud 
liha, kuid närida võis seda ajaviiteks ometi. Ta näris mõne  silmapilgu põrandal kõhuli lamades ja esimeste 
käppadega  konti   hoides . Kuid sellest tuli ainult vesi suhu. Siis jättis ta kondi sinnapaika, tõstis koonu ja 
vaatles aknaid. Ta südant pigistas valu ja mingi  hirmus  aimus. Korraga läks päike pilve alla. Tuba muutus 
esmalt   kollaseks  ja  siis  tuhakarvaliseks.  Kuuldus,  kuis  tuul  paar  korda  korstna  lõõris  tõmbas,  ja  siis 
rabises  kaks-kolm  suurt  piiska  aknaruudule.  Popi  nuuksus  kõvemini  ja  kergitas   vaheldumisi   esimesi 
käppi,  neid  konksu  tõmmates,  nagu  oleks  ta  jääl  istunud.  Mõni  silmapilk   jätkus   seda  igavat  ja  jahedat 
vaikust . Kuuldus ainult Popi peen ning õrn vingumine. Huhuu istus ja kuulatas.  
Siis äkki  turtsatas ta,  hüppas  kaks korda neljal  küünarnukil,  peatus ,  kuulatas, prahvatas kõledalt 
naerma  ja  hüppas  jälle,  nii  et   luud   kolksusid.   Hirmunult  tõmbas  Popi  laiad  taksikõrvad  ligi  pead.  Kui 
õudne,  kui  õudne  oli!  Kus  oli  Isand? Siis  hakkas  Huhuu  püstijalu  puuris  edasi-tagasi  jooksma,  kätega 
kord ühest, kord teisest pulgast kinni haarates ja neid võngutades. Hõredad  kollased  pilvetordid ruttasid 
päikesest mööda, toa  valgustus  muutus igal hetkel. Popi nägi ses tuhkses videvikus ainult, kuis Huhuud 
nagu  musta  varju  edasi-tagasi  heideti.  Siis  raksatas  äkki  puuri  uksepeel.  Huhuu  peatus  silmapilgu  —  ja 
kuuldus, kuis tuul vastu  aknaid lõõtsus. Siis tõukas Huhuu ust,  — see läks tasa pärani lahti. Huhuu oli 
ehmunud,  ta  polnud  seda  oodanud  ega  teadnud,  mis  teha.  Siis  lähenes  ta  avausele,  istus  lävele,  väga 
ettevaatlikult ja tagasihoidlikult, käega piidast kinni pidades. Popi vaatas oma madratsilt hirmunult tema 
poole, poolistuli, tagasääred konksus, küür  seljas  ja karvad püsti. Huhuu istus ainult hetke seal imestades. 
Siis ajas ta rinna ette, vajutas lõua vastu rinda, tõmbas hänna kõveraks ja astus puusast kinni hoides kaks 
väikest sammu Popi poole. Ja siis korraga turtsatas ta ja näugus ning hüppas! Popi vajus ulguva kerana 
astjakirstu  alla.  Sinna  jäi  ta  lömitama,  sest  kirstualune  oli  madal.  Ta  süda  lõi  nõnda,  et  küüned 
põrandakivil  rabisesid, kuigi  ta ise oli liikumatu. Esmalt  oli mõni silmapilk vaikust. Siis kuulis  ta, kuis 
Huhuu  pehmeil   kätel   põrandal  kõndis,  siis  peatus  ja  vait  jäi.  Popi  roomas  tasakesi  kirstu  ääreni,  nii  et 
silmad ulatusid nägema. 
Väljas  oli  õhtu  jõudnud,  toas  oli  videvik. Keset  hämarat  tuba  kükitas  Huhuu  ja   sõi   salatilehte, 
mõlema käega sellest kinni hoides. See lõppes otsa. Siis vaatas ta ümber ja nägi suurt purpurset vaipa , mis 
oli visatud  üle tagatuppa viiva ukse. Ta lähenes  vaibale, katsus  sõrmedega  narmaid  ja rapsas siis  käega. 
Vaip  langes alla ja peitis enesega Huhuu. Ta vassis selles mõne silmapilgu hirmunult, pääses siis vabaks 
ja taganes, kogu aeg umbusklikult vaiba poole piiludes.Ta hakkas jälle toitu  otsima . Ta leidis laualt mõne 
lilloa  ja  sõi  need.  Siis  juhtus  ta  köögi  lävele,  ja  kohe  oli  ta   aedvilja -korvi  kallal.  Popi  kuulis,  kuis  ta 
porgandeid puri. Siis aga näis talle teine nõu tulevat. Ta sikutas korvi vangupidi  tuppa  ja lükkas ümber. 
Kõrvitsad, melonid ja tomatid veeresid põrandal laiali. Ta istus nende keskel ja sõi vaheldumisi  õuna  ning 
lillkapsast. Popi oli tast ainult mõni samm eemal,  lõug  vastu külma põrandat vajutatud ja teine esimene 
käpp  teisel pool  lõuga.  Ta mõtted olid hirmu pärast  segi.  Ta vaatas Huhuu poole violetsete silmadega, 
karvad  kuklas  püsti.Varsti  jättis  Huhuu  söömise  ja  hakkas  suurt  kõrvitsat  põrandat  mööda  veeretama. 
Hämaras  toas  kuuldus  ainult  kõrvitsa   nagin   ning  Huhuu  paljaste  jalgade  müdin. 
Siis  veeres   kõrvits   laua  alla  pimedasse  ja  Huhuu  kaotas  ta.  Ta  peatus.  Tuba  oli  hämar,  ja  ta  näis  seda 
kartvat.  Tagatoa aknast  hõõgus õhtukuma läbi punase klaasi.  See tuba oli   õhtuti   valgem  ja sealt  voolas 
lahtise  ukse  kaudu  eestuppagi  kahvatu  valgusjoon.  Huhuu  jäi  umbusklikult  lävele  seisma.  Siis  astus  ta 
mõne sammu, ja Popi nägi, kuis ta peen karvatu händ uksepiida taha  kadus . Siis kuuldus riiete kahinat 
ning  Huhuu  üksikut  naerukatset,  ja  siis  ei  kuuldunud  enam  midagi. Popi  ootas  kaua  hirmust  põksuva 
südamega, kuid kõik jäi vait. Siis roomas ta tasakesi kirstu alt välja ja lähenes kartlikult tagatoa lävele. 
Läbi kirju akna imbus kitsas joon tumepunast ja tumevioletset ehapuna.  
Purpurist  baldahhiini  all  Isanda  voodil  istus  Huhuu,  Isanda  öökuub  seljas  ja  öömüts  peas,  kuue 
kaelus  üle kõrvade tõmmatud, ning  magas . Popi vaatas teda mõne silmapilgu liikumata, koon voodi poole 
tõstetud. Siis taganes ta tasakesi jälle kirstu alla ja roomas värisedes kaugemasse nurka. Tema väikesed 
ajud olid segi minemas. Mingi uni, mingi jamps toimus ta ümber, tema aga lömitas kirstu all, koledusest 
värisedes.  Mis  oli  juhtunud?  Ta  ei  teadnud  seda  isegi.  Kuid  midagi  õudset,  midagi  arusaamatut  oli 
liikvel. Kunas ja kuidas oli see juhtunud? Popi katsus meelde tuletada: Isand oli kodunt ära läinud, ta oli 
istunud  ja  Isandat  oodanud.  Siis  läks  päike  ära,  tuul  tõusis,  tuba  oli  kollane,  Huhuu  hüppas  puuris  —. 
Kuid mis oli siis sündinud? Mis oli sündinud kollases hämaruses? Kes oli rullinud purpurset vaipa, kes 
veeretanud  kõrvitsat  põrandal?  Kus  oli  Huhuu?  Oli  see  Huhuu,  kes  istus  baldahhiini  all,  kollane  kuub 
seljas  ja  punane   müts   peas?Toas  oli  kottpime,  väljas  niisama.  Tuul  lõõtsus  vastu  aknaid  ja  seinu.  Siis 
hakkas vihma rabisema, esiti harva ja siis tihedalt, mitu tundi.  
Kus oli Isand nüüd? mõtles Popi. Kuhu on ta läinud? Kuhu on ta jäänud? Kas ta tuleb? Ja kogu öö 
läbi valvas Popi külma seina ääres, vabisedes külma ja hirmu pärast. Ta kuulas vihma kurba rabinat ning 
ootas  Isandat.  Isand  aga  ei  tulnud,  ei  tulnud  iialgi  enam.  Alles  hommiku  koidikul  suikus  Popi 
silmapilguks. Ja ta nägi und: Oli õhtu, ja tema oli ühes Isandaga teel koju. Taevas oli tuhkhalles madalais 
pilvis. Tänavad olid hämarad ja läksid silmanähtavalt hämaramaks. Popi ei teadnud, kust nad tulid. Nad 
olid  juba  väga  kaua  teel.  Tänavale  järgnes   turg   ja  turule  tänav,  kuid  kodu  ei  tulnud  ikkagi  veel.  Popi 
vantsis väsinult,  ühelt  kõveralt jalalt teisele vaarudes, neid lõputuid mudaseid tänavaid. Oli nii imelik, et 
kõik nii hall ja tühi oli.Isand läks ta ees, pea kummaras ja küür seljas. Ta astus väsinud  sammul , Popit 
nööri otsas talutades, taha vaatamata ja peatumata. Kui  väikeseks  ja kõhnaks oli Isand jäänud! Ta must 
kuub lohises maad mööda ja ta pead polnud nahkmütsi all nähagi. Popi väsis ikka enam ja enam. Ta jäi 
Isandast  ikka  kaugemale.  Ta  nöör  tõmbus   sirgeks   ja  Isanda  käsi  paindus  kaugele  taha.  Isand  ise  aga 
sammus  peatumata ja taha vaatamata.  Popi vaatles õhtuhämaruses Isanda kätt. See oli väike ja karvane. 
Ta sõrmed olid süsimustad ning pikkade küüntega. Ja korraga tundus Popil nii õudne.   Kust nad tulid? 
Kuhu nad läksid? Ja kes talutas teda nööri otsas? Oli see Isand?   Nimetu  hirm haaras äkki Popi südame 
keset halli hingetut tänavat. Ta vabises üleni ega jõudnud enam minna. Kuid eesmineja sikutas teda kaasa, 
taha  vaatamata  ja  peatumata. Nii  läksid  nad  veel  mõne  sülla.  Popi  nõrkes  ikka  enam  ja  enam,  nii  et  ta 
peaaegu  järel  lohises.  Ta  kaelus  surus  kurku  ja  nahk  otsmikul  läks  volti,  nii  et  tal  raske  oli  silmi  lahti 
hoida.  Siis  äkki   mõistis   ta  koledas  hirmus:  ei,  see  polnud  Isand!  Ja  ta  lõi  käpad  vastu  ning  ta  küüned 
kriiksatasid kivil . Nöör pidi ta pea otsast kaksama. 
Siis käänas eesmineja esimest korda pead ja vaatas taha, ning Popi nägi tema nägu —. Hädaldava 
kisaga  kargas  Popi  astjakirstu  alt  keset  tuba,  üleni  vabisedes.  Ja  samal  hetkel  nägi  ta  Isandat  seisvat 
tagatoa lävel, käega uksepiidast kinni hoides, argikuub seljas ja öömüts peas. Mõne  lühikese  hetke vaatas 
Popi  teda  uimaselt,  minutise  rõõmu   riivatud .  Siis  aga  tõusid  karvad  ta  kuklas  äkki  ja  ta   silmis   kujunes 
ääretu hirm. See oli seesama, keda ta oli näinud unes ! 
 
3   
Sellest  päevast  algas  nende  ühine  elu.  See  oli  tõde,  viirastuslikum  kui  uni,  ja  uni,  hirmsam  kui 
tõde. Popi ei teadnud, kus lõppesid elu piirid ja kus algas unenägu. Ta ei usaldanud enam kedagi ja elas 
päevast päeva, vabisedes kahe äärmuse valgel. Hommikul ärgates, kui päike tuppa paistis ja ta eneses uut 
elujõudu  tundis,  oli  tal  veel  lootust  ärgata  sellest  jampsist.  Endine  Isand  tuleb  koju,  mõtles  ta,  võidab 
Huhuu, paneb uuesti puuri, ja õnnelik elu algab jälle. Kuid see oli paljas  unistus . Varsti kuulis ta Huhuu 
räuskamist teisest toast, ja peatselt ilmus see isegi lävele. Tal oli peaaegu iga päev ise  ülikond . Ta avas 
kapid ja pööras  kirstud  pahupidi ning ajas enesele selga, mis meeldis. Tundide kaupa ehtis ta end peegli 
ees nagu laps  mängides . Ta asetas kolm peeglit nurka, servad koos, ja vaatles edvistades end kord eest, 
kord tagant. Ta kallas enesele juukseõli selga ja hõõrus oma põski nagu naine, kes mingib. Siis käänas ta 
selja  peeglile  ja püüdis oma kukalt näha, silmad pahupidi. Ta oli õnnelik ja rõõmus nagu laps. Neil hetkil 
oli ta leplik , ja Popi võis kartmatult põrandal söögijäänuseid nuuskida. Huhuu ei lasknud siis end millestki  
segada.  Ta  maitse   rõivaste    valikus   oli  kõige  imelikum.  Ta  ajas  vahel  kolm  ülikonda  pealiti,  või  ta  pani 
kasuka alla ja särgi peale, või siis ilmus ta jälle täiesti alasti, ainult  kübar  peas ja pitskrae kaelas. Ta tuli 
vahel rüütli mustas sametkuues, kroogitud käiste, tressitud  kaeluse  ja suurte läikivate nööpidega, põueoda 
vööl.  Või  ta  oli  vahel  kui  kometinäitleja,  tumepunases  kuues,  millele  suur  kõht  ette  õmmeldud,  ning 
helepunases  kolmeharulises  kübaras,  mille  harudes  kuljused  kõlisesid.  Või  ta  tuli,  ehitud  kui  kuningas 
laevamudelil: purpurmantlis, piibrinahkse  voodri  ja lohiseva hännaga, keed kaelas. Siis jälle ilmus ta äkki 
kui tõusnud surnu, kolletanud linarüüs, must rist rinna kohal ja  peakott  laubale tõmmatud. Kuid ometi oli 
ta rõivaste kandmises korratu. Ta käristas  rõivad  lõhki, rebis nad tunni pärast seljast ja unustas põrandale. 
Ta  leidis  muid  asju,  mis  teda  huvitasid.   Kõigepealt   ta  sõi.  Ta  avas  köögikapid  ja  võttis  esile 
söögikirstudest, mis kätte sai. Ta krõbistas karaskeid ja biskviite. Mis üle jäi, pillas ta põrandale. Ja neist 
toitis  end   õnnetu   Popi  pimedail  öil  tasakesi,  seinaääril  liikudes.  Peamiselt  sõi  Huhuu  aga  aedvilja.  Siis 
toppis  ta  põse  täis  lehttubakat  ja  muid  vürtse.  Need  meeldisid  talle.  Ta  suu  hakkas  vett  jooksma,  ja  ta 
sülitas kui  meremees . Ta päev kulus mängudes. Ta kogus purpurist vaibale heledaid pallikesi, kunstasju, 
lauariistu ja helmeid. Neid võis ta tundide kaupa  pihus  veeretada nagu laps nipkikive. Ta istus vahel ka 
laua taha tööle. 
 Aga tal polnud endise Isanda püsivust. Ta lõi katki prilliklaasid, murdis jala pealt gloobuse ning 
rebis raamatud lõhki. Ta istus põrandal ja rullis pärgamendi lahti, aga selle asemel et silmadega uurida, 
katsus ta seda hambaga. Ja ta  viskas  rulli kõlbmatuna eemale. Siis kangutas ta lahti suure seinakella. Ta 
murdis  ära tunninäitajad ja rebis  masinavärgi  välja. Käsi  silme ees hoides uuris ta pisukesi rattaid  ning 
kistavarsi.  Ta  lõhkus  ja  hävitas.  Ta  rikkus  pildid,  aknad  ja  peeglid.  Ta  kiskus  seintelt  alla  ja  laegastest 
välja,  mis  aga  suutis,  kuid  ei  pannud  enam  midagi  tagasi.  Ta  meenutas  kõigiti  Isandat,  ja  ometi  oli  ta 
midagi hoopis muud. Ta oleks võinud olla hea ja tark, kuid ei tahtnud seda. Sest ta oli juba kord tige ning 
halb. Kõige  hirmsam  oli  ta  aga  õhtupoolikuil,  kui  mängust  väsis.  Siis  hakkas  ta  Popit  piinama,  ja  tema 
tigedusel  polnud  piiri.  Ta  kihutas  teda  tuba  mööda  taga,  pildus  köögiriistadega  ning  torkis  mööbli  alt 
raudoradega välja. Ta lõi talle kepiga pähe, kallas vedelikke kaela ja pistis ta  kõrvad  täis aukusid. Popi 
ainult vingus ta käes hirmust ning valust. Ta katsus vahel küll vastu panna. Ta klähvis kirstu all vihaselt 
haukuda  ja  lõi  hambad  larinal  orasse,  millega  Huhuu  teda  torkis.  Kuid  kõik  oli  asjata. 
Tema  ainus  päästepaik  oli  astjakirstu  alune.  Kuid  see  oli  liiga  madal,  nii  et  ta  jalad  seal  all  veelgi 
kõveramaks kasvasid. Et ta tihti liiga ruttu pidi sinna põgenema, siis  kulusid  karvad ta kuklast ja seljast, 
ning tema nahk oli kopras. Ta sai viletsalt süüa ja kannatas päevade kaupa hirmsat janu. Ta magamine oli 
rahutu  ning täis hirmu, sest et uni tõelust täiendas.  Ja tema aju pimenes. Ta mälu jäi väga nõrgaks, ja ta ei 
suutnud enam vahet teha mineviku ja  oleviku , tõe ning viirastuse vahel. Ta kaotas sideme endisega.  
Tal oli veel hämar mälestus mineviku õnnelikust elust,  Heast  Isandast ja kaugest Kuldsest Ajast. 
Aga  see  oli  viirastuslik,  oli  niisama  nagu  uni  ning  pildid.Millal  oli  ta  näinud  Head  Isandat?  Sellest  oli 
ääretu  aeg,  kui  ta  läks.  Oli  see  täna,  eile,  kuude  või  aastate  eest?  Ta  unustas  ikka  enam  ja  enam  Hea 
Isanda  hääle  ja  näo.  See  muutus  uduseks  ning  kadus  kui  kauguses.  Üksnes  unes  nägi  ta  teda  veel 
selgemalt. Ta nägi tema lumivalgeid juukseid ja pehmet naeratust. Ta ärkas, ja talle näis, nagu oleks Hea 
Isand teda hüüdnud. Aga kui ta täiesti virgus, siis nägi ta ainult tõelust: Kurja Isandat ja rüüstatud tuba. Ta 
ootas vahel veel kedagi tulevat. Ta ei teadnud, kas Isandat või keda. Ta kuulis mõnikord koguni hääli üle 
müüri  ja  puukottade  klobinat  tänaval.  Kuid  keegi  ei  tulnud.  Ja  ta  leppis  uue  Isandaga.  Ta  oli   harjunud  
kedagi kartma  ja austama. Ta oli vana, haige ning ogar. Temale sai sellestki Isandast. Ta teadis küll, et see 
oli õigupoolest Huhuu. Kui ta seda enam  muust  poleks tundnud, siis vähemalt lõhnast. Kuid ta kaotas usu 
lõhnadesse, nagu oli kaotanud selle muusse. Ta haistmismeel läks sandiks, ja ta eksis lõhnades. Kõik oli 
petlik maailmas, isegi lõhnad! Ta vahetas ära mõlemad Isandad. Õieti sulasid nende olemused ühte. Need 
olid ainult sama isiku kaks poolt. Ja nagu ta oli imetlenud kord endise Isanda tarkust, headust ja ilu, nii 
imestles  ta  nüüd  uue  Isanda   kurjust ,  tujukust  ning  inetust.  Peaaegu  kõik  tegi  uus  Isand  vastuoksa, 
võrreldes endisega, kuid ometi  peitus  selleski salatud tarkus ning saavutamatu  osavus . Kui endine Isand 
oli ukse kaudu läinud, tegi nüüdne seda akna kaudu. Ta hüppas lauale, lükkas akna lahti ja kadus. Popi jäi 
imestledes  keset  tuba  ootama.  Ta  võis  vahel  tundide  kaupa  õues  olla.  Mis  ta  seal  tegi,  seda  ei  teadnud 
Popi. Igatahes näis talle see niisama saladuslik ja tähtis olevat kui endise Isanda äraolek kodunt. 
Huhuu  tassis  vahel   riideid ,  raamatuid  ja  patju  õue.  Asemele  tõi  ta  õuest  halge,  tühje  ankruid  ja 
telliskive.  Ta  täitis  kirstud  õlgedega  ning  ammutas  aknast  kapaga  vett  sisse.  Tal  näis  olevat  teissugune 
arusaamine asjade väärtusest. Ja ta muutis tubade lõhnad põhjalikult. Ta jäi vahel kauaks ära, ja toas oli 
hääletu. Siis hakkas Popil ta järele igav. Ta oli rahutu, ta jooksis ühest toast teise ja nuuksus nagu endise 
Isanda järele. Ta oleks tahtnud, et ta oleks tulnud ja teda kas või löönud, kui ta aga ainult ei oleks pidanud 
üksi olema. Mis aga kõige imelikum: ka uus Isand näis Popi eest hoolitsevat. Ta tegi seda küll oma kalgil 
ja tujukal kombel , kuid Popi oskas seda hinnata. Nimelt tõi ta kord liha. 
Ta oli kaua ära, ja kui ta tagasi tuli, oli tal võõras turukorv kaasas. Selles oli aedvilja ja leiva all 
päntsakas  verist  liha. Huhuu  kummutas  korvi  põrandale,  ehmus  verest  ja  läks  eemale.  Popi  aga  haaras 
liha, puges kirstu alla ja näsis seda mitu päeva.  Sellest päevast peale tõusis Huhuu väärtus Popi silmis, ja 
ta mõistis, et  see oli tõesti  Isand.   Peagi pärast  seda  ronis  Isand veel  kord üle müüri.  Aga ta tuli  varsti 
tagasi, ja tänavakoerte käre haukumine saatis teda. Ta kuub oli narmastes, nahk lõhki ja ta käpad jätsid 
veriseid  jälgi,  kuhu  nad  puutusid. Ta  ronis  kõige  üksildasemasse  nurka.  Seal  ravitses  ta  kaeblikult 
urisedes  oma   haavu   ja  oli  kaua  haige.  Siis  tundis  Popi,  kui  lähedal  ta  temale  õieti  oli.  Ta  lähenes  talle 
öösiti ja hommikuti nagu endiselegi Isandale, et oma haletsust ja  kaastunnet  avaldada.  Isanda sinihallid 
karvatud  silmalaud  olid kinni, kuid ta hingas nii tasa, et ta uni näis põgus ja erk. Ta näol oli sügav tõsidus 
ja ta lohkus põsed olid imekurvad.  Ja Popil hakkas temast hale. Ta muretses nagu vana teener oma jälle 
lapseks saanud härra eest. Kui vanad ja vaevalised olid nad mõlemad! Kui üksikud ja mahajäetud!  Nende 
elu muutus veelgi kurvemaks. Päevad olid  lühikesed  ja päikesekehvad. Hommikust õhtuni sadas külma 
vihma. Popi  värises  madratsil.  Huhuu  oli  enese  vaipadesse  mässinud,  oli  kohmetu  ja   kange   mängima, 
istus lõdisedes ning tuimalt enese ette vahtides. 
  
Ühel päeval leidis ta köögist väikese ankru ja veeretas tuppa. Ta pani kõrva veereva ankru vastu ja 
kuulatas, — sees sulises. Ta nuusutas tapiauku, — oli imeraske, magus ja uimastav lõhn. Siis kangutas ta 
tapi  eest. Sellest päevast peale hakkas ta jooma. Tal polnud enam muud muret ega muud rõõmu, kui aga 
pea täis saada. Ta ärkas hommikuti, pea pohmelusest raske, karvad kõhnal näol püsti ja silmad punased. 
Siis  tõstis  ta  ankru  suu  juurde  ja  võttis  tihedate  sõõmudega,  kuni  tuju  heaks  muutus.Varsti  hakkas  ta 
tantsima ja tralli  lööma . Ta kargles ja kepsutas, kuni väsis. Siis istus ta jälle põrandale, tõstis ankru ja jõi, 
nii  et  punane   viin   kahes  joas  põski  mööda  jooksis.Ja  joobnuna  jäi  ta  magama,   ankur   süles,  käed  ankru 
ümber ning nägu naerul. Nii meeldis ta Popile. Säärasena meenutas ta kedagi teist, kes oli samuti õhtuti 
tule juures istunud, kannu tõstnud, muhelnud ja enesega rääkinud. Nüüd ei kartnud Popi enam Huhuud. 
Nad   magasid   ühes  ja  soojendasid  teineteist.   Purjus   Huhuu  otsis  Popi  pead  ja  Popi  lakkus  ta  käsi.  Nad 
joobusid  mõlemad,  Huhuu  joomisest  ja  Popi  peamiselt   viina   lõhnast,  mis  täitis  kogu  maja.  Ja  nad  ei 
mäletanud enam midagi. Kui üks ankur oli tühi, oltsis Huhuu teise. Nüüd oli tal selleks eriline anne. Ta 
aimas lõhna järgi  seda,  mis tuju tõstis.  Ta avas  pudeleid ja tõmbas tapid  eest  — ning jõi.  Ühel  päeval 
hakkas  lund  sadama,  laia  kui  villa.  Kahvatu   kuma   langes   lakke ,  ja  värvid  muutusid.  Läbi   katkise   akna 
hõõgus  lume   jahedus   ja  vaikne  tuulehingus   kandis   räitsakaid  rüüstatud  mööblile.  Kaks  vana  joodikut 
tõstsid pead, — kõik oli nii valge! 
Kuid kõigepealt: viin oli otsas. Vaevalt oli Huhuu pärast uinakut saanud  alata , kui juba lõpp tuli. 
Ja ta tuigerdas köoki uut otsima. Ta otsis kaua, kuid ei leidnud enam midagi. Ta pildus vana koli ümber ja 
pööras  kõik  pahupidi.  Viimaks  leidis  ta  mürgiselt  lõhnavate  kruuside  ja  kannude  hulgast,  kuhu  endine 
Isand  oli  oma  keediseid  valanud,  ühe  nõu.See  oli   nelinurkne   karrast  kast,  igast  servast  kinni  joodetud. 
Kuid Huhuu arvates pidi siin viin olema. Ta  arvas  isegi selle lõhna tundvat. Ja ta tuli kastiga tuppa tagasi. 
Sel päeval oli Huhuul seljas punane vateeritud vammus. Popi istus ta ees, koon üleval ja pikk händ vastu 
põrandat.  Huhuu püüdis kasti avada. Ta urgitses  küünega ja katsus hambaga. Siis tõstis ta kasti üles ja 
viskas  vastu  põrandat.  Kuuldus  hirmus  plahvatus  ja   leek   tõusis   laeni .  Huhuu   lendas   vastu  üht  ja  Popi 
vastu teist seina. Ning maja vajus mürinal pooleks. 
1914