Ma nagin üht TÜDRUKUT Liis Kams Selle raamatu on kirjutanud 13. Aastane tüdruk, kes sündis 1995. aastal. Ta oli neid luuletusi kirjutades alles teismeline eesti koolitüdruk. Liisa loomingu on kahel järjestikusel aastal päritud Kalju Lepiku luulevõistlusele laureaadi tiitliga. Ta pani oma mõtteid ja tundeid nendesse luuletustesse.Tema luuletused käsitlevad inimsuhteid, ühiskonda, unistusi, igatsust ja tulevikku, kuhu me suunduda võime, andes aimu uue kasvava põlvkonna väärtustest,maailma mõistmisest ja vaadetest elule. Näiteks: Aeg ei mahu piiratud seltskonda Aeg ei ole ajaline mõiste Aega ei sa hääletult öelda Luuletused on erinevates meele oludes.Mõni on huvitav, tõsine,kurb. Näiteks: Ta paotab oma läikivaid huuli Sädelusehelk, mis pimestab silmi Keegi ei näe enam selgesti Nad ei tea, mille nad kaotavad lummuse haardes Need luuletused on vabavärsilised.Mõnes luules on kordusi, näiteks ühel luuletus iga salm...
autoriesituses (koostanud Riina Viiding). Viidingu õepojad Indrek Tarand, Kaarel Tarand, Jaagup Kreem ja Juhan Kreem (klaveril Tõnis Rätsep ja Olav Ehala) on kuueteistkümnest tema luuletusest/laulust pannud kokku toreda kogumiku (laulavad muuseas nemad ise ja pole põhjust kohkuda, sest kõigil on väga meeldivad hääled). Kogumiku nimeks on ,,No tere, Juhan!" LUULENÄITED veereva elu ragin kõik ikka igavikku puutrepi tuttav nagin ma kohtan päkapikku männimetsas homme kell kolmveerand 12 ja meil on kena komme suudelda teineteist puude tüved on soojad soe on päkapikk kusagil on looja miski on igavik (,,Detsember") POJAGA RESTORANIS istun jälle restoranis toolil külm on sõbrad elu garderoob sel zeleel on liikumatud silmad mida kelner linnutiivul toob kanakotlet laseb välja rasva kuskil kaugel mõrtsuk laseb verd kallis poeg sa ruttu suureks kasva näed Pariisi Kairot Surnumerd
Kahvatu kuma langes lakke, ja värvid muutusid. Läbi katkise akna hõõgus lume jahedus ja vaikne tuulehingus kandis räitsakaid rüüstatud mööblile." Päikeselise ilmaga tuleb silma ette kindlasti kollane ning helesinine värv, pimeda toaga punane ning tumepruun ja talvega kindlasti valge värv. Helid loovad novellis teatud õhkkonna. Kui on pime või hämar, tunduvad helid kuidagi hirmutavad, õudust tekitavad: ,,Hämaras toas kuuldus ainult kõrvitsa nagin ning Huhuu paljaste jalgade müdin." ning ,,Toas oli kottpime, väljas niisama. Tuul lõõtsus vastu aknaid ja seinu. Siis hakkas vihma rabisema, esiti harva ja siis tihedalt, mitu tundi." Kui aga on ilus ilm ning päikeseline, tunduvad helid hoopis rõõmsameelsed ning soojad: ,,Ta oli kaua maganud. Tuba oli täis heledat kullakarva valgust. Ülemine aken, milles oli kuus ruutu tinases raamis, oli lahti. Väljast kuuldus varblaste sirinat." 4
Kahvatu kuma langes lakke, ja värvid muutusid. Läbi katkise akna hõõgus lume jahedus ja vaikne tuulehingus kandis räitsakaid rüüstatud mööblile.“ Päikeselise ilmaga tuleb silma ette kindlasti kollane ning helesinine värv, pimeda toaga punane ning tumepruun ja talvega kindlasti valge värv. Helid loovad novellis teatud õhkkonna. Kui on pime või hämar, tunduvad helid kuidagi hirmutavad, õudust tekitavad: „Hämaras toas kuuldus ainult kõrvitsa nagin ning Huhuu paljaste jalgade müdin.“ ning „Toas oli kottpime, väljas niisama. Tuul lõõtsus vastu aknaid ja seinu. Siis hakkas vihma rabisema, esiti harva ja siis tihedalt, mitu tundi.“ Kui aga on ilus ilm ning päikeseline, tunduvad helid hoopis rõõmsameelsed ning soojad: „Ta oli kaua maganud. Tuba oli täis heledat kullakarva valgust. Ülemine aken, milles oli kuus ruutu tinases raamis, oli lahti. Väljast kuuldus varblaste sirinat.“
Kõrvitsad, melonid ja tomatid veeresid põrandal laiali. Ta istus nende keskel ja sõi vaheldumisi õuna ning lillkapsast. Popi oli tast ainult mõni samm eemal, lõug vastu külma põrandat vajutatud ja teine esimene käpp teisel pool lõuga. Ta mõtted olid hirmu pärast segi. Ta vaatas Huhuu poole violetsete silmadega, karvad kuklas püsti. Varsti jättis Huhuu söömise ja hakkas suurt kõrvitsat põrandat mööda veeretama. Hämaras toas kuuldus ainult kõrvitsa nagin ning Huhuu paljaste jalgade müdin. Siis veeres kõrvits laua alla pimedasse ja Huhuu kaotas ta. Ta peatus. Tuba oli hämar, ja ta näis seda kartvat. Tagatoa aknast hõõgus õhtukuma läbi punase klaasi. See tuba oli õhtuti valgem ja sealt voolas lahtise ukse kaudu eestuppagi kahvatu valgusjoon. Huhuu jäi umbusklikult lävele seisma. Siis astus ta mõne sammu, ja Popi nägi, kuis ta peen karvatu händ uksepiida taha kadus. Siis kuuldus riiete kahinat ning Huhuu üksikut naerukatset,
Kõrvitsad, melonid ja tomatid veeresid põrandal laiali. Ta istus nende keskel ja sõi vaheldumisi õuna ning lillkapsast. Popi oli tast ainult mõni samm eemal, lõug vastu külma põrandat vajutatud ja teine esimene käpp teisel pool lõuga. Ta mõtted olid hirmu pärast segi. Ta vaatas Huhuu poole violetsete silmadega, karvad kuklas püsti.Varsti jättis Huhuu söömise ja hakkas suurt kõrvitsat põrandat mööda veeretama. Hämaras toas kuuldus ainult kõrvitsa nagin ning Huhuu paljaste jalgade müdin. Siis veeres kõrvits laua alla pimedasse ja Huhuu kaotas ta. Ta peatus. Tuba oli hämar, ja ta näis seda kartvat. Tagatoa aknast hõõgus õhtukuma läbi punase klaasi. See tuba oli õhtuti valgem ja sealt voolas lahtise ukse kaudu eestuppagi kahvatu valgusjoon. Huhuu jäi umbusklikult lävele seisma. Siis astus ta mõne sammu, ja Popi nägi, kuis ta peen karvatu händ uksepiida taha kadus. Siis kuuldus riiete kahinat
Ta vaatas Huhuu püüle violetsete silmadega, Kus oli Isand? kärvad kuklas püsti. Siis hakkas Huhuu püstijalu puuris edasi-tagasi jooksma, kätega kord ühest, Varsti jättis Huhuu söömise ja hakkas suurt kõrvitsat põrandat mööda kord teisest pulgast kinni haarates ja neid võngutades. veeretama. Hämaras toas kuuldus ainult kõrvitsa nagin ning Huhuu paljaste Hõredad kollased pilvetordid ruttasid päikesest mööda, toa valgustus muutus jalgade müdin. igal hetkel. Popi nägi ses tuhkses videvikus ainult, kuis Huhuud nagu musta varju Siis veeres kõrvits laua alla pimedasse ja Huhuu kaotas ta. Ta peatus. Tuba oli edasi-tagasi heideti. hämar, ja ta näis seda kartvat. Siis raksatas äkki puuri uksepeel
Ta vaatas Huhuu püüle violetsete silmadega, Kus oli Isand? kärvad kuklas püsti. Siis hakkas Huhuu püstijalu puuris edasi-tagasi jooksma, kätega kord ühest, Varsti jättis Huhuu söömise ja hakkas suurt kõrvitsat põrandat mööda kord teisest pulgast kinni haarates ja neid võngutades. veeretama. Hämaras toas kuuldus ainult kõrvitsa nagin ning Huhuu paljaste Hõredad kollased pilvetordid ruttasid päikesest mööda, toa valgustus muutus jalgade müdin. igal hetkel. Popi nägi ses tuhkses videvikus ainult, kuis Huhuud nagu musta varju Siis veeres kõrvits laua alla pimedasse ja Huhuu kaotas ta. Ta peatus. Tuba oli edasi-tagasi heideti. hämar, ja ta näis seda kartvat. Siis raksatas äkki puuri uksepeel
Kahvatu kuma langes lakke, ja värvid muutusid. Läbi katkise akna hõõgus lume jahedus ja vaikne tuulehingus kandis räitsakaid rüüstatud mööblile." Päikeselise ilmaga tuleb silma ette kindlasti kollane ning helesinine värv, pimeda toaga punane ning tumepruun ja talvega kindlasti valge värv. Helid loovad novellis teatud õhkkonna. Kui on pime või hämar, tunduvad helid kuidagi hirmutavad, õudust tekitavad: ,,Hämaras toas kuuldus ainult kõrvitsa nagin ning Huhuu paljaste jalgade müdin." ning ,,Toas oli kottpime, väljas niisama. Tuul lõõtsus vastu aknaid ja seinu. Siis hakkas vihma rabisema, esiti harva ja siis tihedalt, mitu tundi." Kui aga on ilus ilm ning päikeseline, tunduvad helid hoopis rõõmsameelsed ning soojad: ,,Ta oli kaua maganud. Tuba oli täis heledat kullakarva valgust. Ülemine aken, milles oli kuus ruutu tinases raamis, oli lahti. Väljast kuuldus varblaste sirinat." 52
Magasin öö otsa ja tõusin enne kui valgeks läks; sõin hommikust, panin poeriided selga, teised riided ja veel muid asju sidusin pampu, võtsin süsta ja sõudsin kaldale. Läksin maale umbes seal, kus ma arvasin Phelpsi maja olevat, peitsin pambu metsa, täitsin siis süsta veega, ladusin kive täis ja uputasin niisugusesse kohta, kust ma ta jälle võisin leida, kui vaja oli. See oli umbes veerand miili allpool väikest aurusae-veskit. Siis läksin maanteele. Kui saeveskist möödusin, nagin silti «Phelpsi saeveski»; kui kolm- nelisada küünart kaugemale taludeni jõudsin, siis hoidsin silmad pärani, ei näinud aga kusku kedagi, kuigi nüüd juba oli päris valge. Mul polnud aga sellest midagi, sest ma ei tahtnudki veel kedagi näha; tahtsin ainult ümbrust uurida. Vastavalt oma kavatsusele tahtsin siia linna poolt tulla, mitte altpoolt. Vaatasin põhjalikult ümber ja hakkasin siis otse linna suunas minema. Noh, esimene inimene, keda ma seal nägin, oli hertsog
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
