F. Tuglas „Popi ja Huhuu“ (0)

F. Tuglas „Popi ja Huhuu “

1.
Novelli peategelasteks on koer Popi ning puuris elav ahv Huhuu. Ühel päeval lahkus loomade peremees kodust ning jäi väga kauaks ära. Popi ei sallinud oma kaaslast ning ei suutnud oodata, millal Isand koju jõuab. Ühel päeval aga sai Huhuu puurist välja ning hakkas peremehe asjadega laamendama. Ta proovis selga ta riideid , veeretas köögivilju mööda tuba ning kiusas Popit. Isepäine Huhuu käis kodust ära ning ühel päeval tõi ta süüa. Selle peale hakkas Popi teda austama kui uut peremeest . Aja pikku loomad sõbrunesid ning hakkasid üksteisest hoolima . Ühel päeval leidis Huhuu alkoholi ning jõi end purju , koer joobus viina lõhnast. Kui jook otsa sai, hakkasid kaaslased seda juurde otsima ning leidsid kasti, mida nad ei suutnud avada. Kui Huhuu kasti vastu põrandat katki viskas , käis hirmus plahvatus .
Novelli süžeeskeem: sissejuhatus – Popi, Huhuu ja Isanda kirjeldus, hommikused sündmused; sõlmitus – peremees lahkub kodust; teema arendus – Huhuu pääseb puurist välja, kahe looma päevased tegemised ning omavahelised suhted; haripunkt – Popi vahetas ära Isandate loomused, piir tõelise ning une vahel muutus ähmaseks ; pööre – Huhuu toob Popile süüa, loomad hakkavad sõbrunema; lõpplahendus – kasti plahvatus, loomade surm.
2.
Tegemist on suletud novelliga. Teoses on kaks tegelast, Popi ja Huhuu, ning teos lõppeb ootamatu lõpplahendusega - loomad hukkusid plahvatuses. - "Huhuu püüdis kasti avada. Ta urgitses küünega ja katsus hambaga. Siis tõstis ta kasti üles ja viskas vastu põrandat. Kuuldus hirmus plahvatus ja leek tõusis laeni . Huhuu lendas vastu üht ja Popi vastu teist seina. Ning maja vajus mürinal pooleks."
3.
Tuglas on oma novelli kujutanud Popi vaatenurgast, kuna suurem osa räägib, kuidas talle, Popile, ei meeldu kuidas Huhuu käitub või miks just Isand on koguaeg Huhuu juurses - "Huhuu jäi umbusklikult lävele seisma. Siis astus ta mõne sammu, ja Popi nägi, kuis ta peen karvatu händ uksepiida taha kadus . Siis kuuldus riiete kahinat ning Huhuu üksikut naerukatset, ja siis ei kuuldunud enam midagi. Popi ootas kaua hirmust põksuva südamega, kuid kõik jäi vait. Siis roomas ta tasakesi kirstu alt välja ja lähenes kartlikult tagatoa lävele."
4.
Isiklikult tundub mulle, et kodu on justkui terve riik, Popi esindab saamatut rahvast, Isand hea valitsemisviisisiga juhti ning Huhuu aga uut ning egoistlikku. Näiteks sõdade korral on liikunud erinevad rahvad mitmete valitsejate kätte, kelle korra ja nõudmistega peab leppima. Ka Popi leppis, sest teine Isand oli läinud ning ei plaaninud enam kunagi tagasi tulla. Oli vaja edasi liikuda ning leida uusi lahendusi. Popi leidis, et selleks on uuele peremehele allumine ning kuuletumine .
5.
Teose ja pealkirja vahel on väga suur seos. Teos, mille pealkirjaks on "Popi ja Huhuu", räägib kahest üleannetust loomakesest, kelleks on Popi ja Huhuu. „Popi ja Huhuu“ esindab sümbolismi, sest novellis pööratakse suurt tähelepanu kujutlusvõimele ning unenägudele. Sümbolismi näideteks on Popi tegeliku ja unenäomaailma põimumine, koera unenägu ning tema suur kujutlusvõime. Näiteks suutis Popi oma Isanda leida erinevatest lõhnadest: „Ta nuusutas Isanda argikuube ja ta öömütsi ning liputas neile hända. Nad meenutasid talle nõnda Isandat, et ta silmi sulgedes teda lõhna järgi nägi.“
6.
Novellis tekib konflikt eetilisel tasandil. Novellis „Popi ja Huhuu“ on koera ja ahvi suhe tulvil õudust ning katastroofitunnet. Huhuu teeb talle liiga ning Popi peidab end tihti kirstu alla, et mitte haiget saada. Kui ahv puurist välja sai, oli koer õuduse tipus : „Popi vaatas oma madratsilt tema poole, poolistuli, tagasääred konksus, küür seljas ja karvad püsti.“ Novellis leiab lisaks õudusele ka lõbujanu ja pahelist priiskavat naudingut. Ahv Huhuu leidis üks päev ankru, mille sees oli alkohol . Sellest päevast peale hakkas ta jooma ning ärkas hommikuti tugeva peavaluga. Kuigi Popi isiklikult alkoholi ei tarvitanud, joobus ta viina lõhnast. Taoline lõbutsemine viis aga katastroofini. Nimelt sai üks hetk alkohol otsa ning viina otsimise käigus lõhkus Huhuu ühe kasti, mis plahvatas ning viis kohutava tagajärjeni – loomade surmani.
7.
Popi koeralikkus avaldub tema alluvuses ning usalduses peremehe vastu. Ta oli truu oma Isandale ning ootas teda õhinal koju, kuid too ei tulnudki. Ta pidi harjuma uue peremehega , kelleks oli Huhuu. Viimane oli aga kiuslik ning isepäine, nagu ahvid ikka, ning Popi peitis end kaitseks kirstu alla. Ta lasi end kiusata , sest koer ei hakka oma peremehele vastu. Ahv Huhuu oli iseseisev: tuli ja läks, millal tahtis. Huhuule, nagu ka teistele ahvidele, meeldis teha pahandust ning katsetada uusi asju. Ta oli väga uudishimulik: „Ta lähenes vaibale, katsus sõrmedega narmaid ja rapsas siis käega. Vaip langes alla ja peitis enesega Huhuu. Ta vassis selles mõne silmapilgu hirmunult, pääses siis vabaks ja taganes, kogu aeg umbusklikult vaiba poole piiludes.“ Huhuu uudishimulikkus väljendub ka tema huvis alkoholi vastu, mille ta avastas puhtalt katsetades.
Isanda rolli asub Huhuu, sest ta meenutab Popi eelmist peremeest. Ta kõndis samamoodi kahel jalal ning sõi kätega. Samuti kandis ta Isanda riideid ning tegeles argiste peremehe asjadega: „ Tundide kaupa ehtis ta end peegli ees nagu laps mängides . Ta asetas kolm peeglit nurka, servad koos, ja vaatles edvistades end kord eest, kord tagant. Ta kallas enesele juukseõli selga ja hõõrus oma põski nagu naine.“ Ka Huhuu joomine meenutas talle oma vana peremeest: „Nii meeldis ta Popile. Säärasena meenutas ta kedagi teist, kes oli samuti õhtuti tule juures istunud, kannu tõstnud, muhelnud ja enesega rääkinud.“ Taoline käitumine oli iseloomulik inimestele, Popi tõelise peremehe sarnastele. Huhuu sai Isandaks ka põhjusel, et Popi oli harjunud alluma, tal oli vaja kellelegi kuuletuda: „Ja ta leppis uue Isandaga. Ta oli harjunud kedagi kartma ja austama. Ta oli vana, haige ning ogar. Temale sai sellestki Isandast.“ Kuna ahv oli isepäine ning Popi kuulekas, asuski Huhuu Isanda rolli täitma. Alguses oli Huhuu peremehena väga kiuslik ning pahatahtlik. Ta lõhkus asju, laamendas ning kiusas oma kaaslast. Novelli arenedes aga loomade suhe muutus. Ahv tõi koju süüa ning ka koer sai oma kõhutäie. Samuti lõpetas ta Popile haiget tegemise. Nad hakkasid üksteisest hoolima ning see avaldub teoses pärast seda, kui Huhuu oli saanud võõraste koerte käest pureda: „Siis tundis Popi, kui lähedal ta temale õieti oli. Ta lähenes talle öösiti ja hommikuti nagu endiselegi Isandale, et oma haletsust ja kaastunnet avaldada.“
Ühiskonnas toimuv olekski rahva liikumine ühe valitseja alluvusest teise juurde. Kuna aga Huhuu oli iseseisev ning egoistlik , poleks head tulevikku loota (sama juhtus ka novellis, kui loomad plahvatuse tõttu surid). Võib öelda, et ka ühiskonnas toimuks plahvatus, nimelt kukuks riik kokku ning saabuks kaos .
8.
Novellist leiab väga erinevaid ja mitmekesiseid värve, lõhnu ning helisid , mis seostuvad teoses peremehe ning tema tegemistega. Näiteks: „Ka siin oli palju kasutuid lõhnu, mis ei tähendanud rooga ega üldse midagi. Ka siin oli Isanda tina ja vaske sulatanud ning körte keetnud, mida ta ise ei söönud ega teistelegi pakkunud.“ Kõik lõhnad tuuakse teoses väga osavalt lugejateni, aroomid jõuavad justkui ka nende haistmismeelde. Kindlasti on selliseks kohaks näiteks: „Läbi kirstu lõhnasid vanad tinataldrikud ja kannud. Lõuka juures lõhnas torupilli magu , pihid, nahklõõts ja kaks suurt õllekruusi, kumbki omal viisil. Raamatuis oli naha, koi ja juudi lõhn.“
Novellis kirjeldatavad värvid sõltuvad sellest, millele laskub valgus. Näiteks: „Kui päike heledalt paistis , siis langes valgus põrandale , seintele ja mööblile sinilillade, oliivroheliste ja koshenillpunaste lappidena.“ Kohti, kuhu valgus ei paista, kirjeldatakse tumedate värvide ning rõsuva õhkkonnana, näiteks: „Ning seal pimedas nurgas mustunud kobrus lõuend , mis esitas väävellendu nahkhiirte , põislendajate, muikude, tiibangerjate ja ninajalgsetega.“ Värvide kirjeldus muutub ka aastaaegadega : „Ühel päeval hakkas lund sadama, laia kui villa. Kahvatu kuma langes lakke , ja värvid muutusid. Läbi katkise akna hõõgus lume jahedus ja vaikne tuulehingus kandis räitsakaid rüüstatud mööblile.“ Päikeselise ilmaga tuleb silma ette kindlasti kollane ning helesinine värv, pimeda toaga punane ning tumepruun ja talvega kindlasti valge värv.
Helid loovad novellis teatud õhkkonna. Kui on pime või hämar, tunduvad helid kuidagi hirmutavad, õudust tekitavad: „Hämaras toas kuuldus ainult kõrvitsa nagin ning Huhuu paljaste jalgade müdin.“ ning „Toas oli kottpime, väljas niisama. Tuul lõõtsus vastu aknaid ja seinu. Siis hakkas vihma rabisema, esiti harva ja siis tihedalt, mitu tundi.“ Kui aga on ilus ilm ning päikeseline, tunduvad helid hoopis rõõmsameelsed ning soojad : „Ta oli kaua maganud. Tuba oli täis heledat kullakarva valgust. Ülemine aken, milles oli kuus ruutu tinases raamis, oli lahti. Väljast kuuldus varblaste sirinat.“