Friedebert Tuglas, Popi ja Huhuu Friedebert Tuglas Ta oli viimasel ajal üldse imelik. Ta tuli hilja öösi koju, istus küünla juures, POPI ja HUHUU murdis leiba, kuid unustas söömata, pidas palukest käes ja rääkis iseenesega. Tallinn, Perioodika, 1986 öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Siis tõusis ta ja lähenes Isandale
Friedebert Tuglas, Popi ja Huhuu Friedebert Tuglas Ta oli viimasel ajal üldse imelik. Ta tuli hilja öösi koju, istus küünla juures, POPI ja HUHUU murdis leiba, kuid unustas söömata, pidas palukest käes ja rääkis iseenesega. Tallinn, Perioodika, 1986 öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Siis tõusis ta ja lähenes Isandale
ette ja patsutas teda selga. « No — no — no! » häälitses ta armastavalt ja silitas koera sametpehmet pead. Popi sirutas ta käe all, liputas hända, haigutas ja ulatas rulluva keele kaugele välja. Kui hea oli ometi Isand, kui seal tema ees istus, must kuub põrandal voltis! Ta nägi vaevalt ta pehmet naeratust hommiku videvikus. Siis tõusis Isand ja läks nurka, kus seisis Huhuu suur puur. Miks peaks ta ometi tema juurde minema! mõtles Popi kadedalt ja jooksis Isanda kõrval, kõik aeg hända liputades. Kuid Isand ei andnud Huhuule midagi, nagu Popi oli kartnud. Ta ainult ähvardas teda sõrmega ja ütles noomivalt: «No — no, sina seal!» Huhuu oli alles praegu ärganud. Ta oli unine ja tal näis olevat külm. Ta hõõrus õlga vastu puuri ja pidas käega kuklast kinni. Isanda ähvardusele ta ainult urises kurguhäälega. Siis pöördus Isand.
Friedebert Tuglas ,,Popi ja Huhuu" Tegelased: Isand inimene, kes hoolitses Popi ja Huhuu eest. Popi (taksi)koer, kes oli Isandale truu ja hoolis temast. Huhuu ahv, keda hoidis Isand puuris. Tegevuskoht: Maja, kus elasid Isand, Popi ja Huhuu. Kokkuvõte: Ühel hommikul tõusis Isand väga vara. Ta pani riided selga ja ohkas. Isanda nägu oli igav ja kurb. Isand jäi vait ja vaatas liikumatult küünla leeki. Isand ohkas veel kord ja pani pähe karvamütsi, puhus küünla ja kükitas Popi ette ja patsutas teda. Siis läks Isand ukse poole, Popi jooksis korvi juurde, mõeldes, et Isand läheb turule, kuid Isand kõnidis otse uksest välja ja jättis Popi ukse taha ootama. Popi jäi Isandat ootama, kuid teda ei tulnud ja ei tulnud
nööbiga keset pealage, puhus küünla, kükitas Popi ette ja patsutas teda selga. « No -- no -- no! » häälitses ta armastavalt ja silitas koera sametpehmet pead. Popi sirutas ta käe all, liputas hända, haigutas ja ulatas rulluva keele kaugele välja. Kui hea oli ometi Isand, kui seal tema ees istus, must kuub põrandal voltis! Ta nägi vaevalt ta pehmet naeratust hommiku videvikus. Siis tõusis Isand ja läks nurka, kus seisis Huhuu suur puur. Miks peaks ta ometi tema juurde minema! mõtles Popi kadedalt ja jooksis Isanda kõrval, kõik aeg hända liputades. Kuid Isand ei andnud Huhuule midagi, nagu Popi oli kartnud. Ta ainult ähvardas teda sõrmega ja ütles noomivalt: «No -- no, sina seal!» Huhuu oli alles praegu ärganud. Ta oli unine ja tal näis olevat külm. Ta hõõrus õlga vastu puuri ja pidas käega kuklast kinni. Isanda ähvardusele ta ainult urises kurguhäälega. Siis pöördus Isand
Popi ja Huhuu Isand Popi Huhuu Sel hommikul tõusis Isand väga vara, pani end riidesse ja veeretas paela küljes olevaid musti helmeid näppude vahel. Helmeste lõhn Popile ei meeldinud ning siis ta ka ärkas. Isand näis imelikuna ja oli olnud seda juba mõnda aega. Isand köhis pidevalt ja Popi kuulis läbi une teda raskelt ohkamas. Talle tunuds, et Isand näeb hirmsaid unenägusi nagu ta isegi. Isand silitas veel korra koera pead, pani karvamütsi pähe ja läks nurka, kus oli Huhuu suur puu
F. Tuglas „Popi ja Huhuu“ 1. Novelli peategelasteks on koer Popi ning puuris elav ahv Huhuu. Ühel päeval lahkus loomade peremees kodust ning jäi väga kauaks ära. Popi ei sallinud oma kaaslast ning ei suutnud oodata, millal Isand koju jõuab. Ühel päeval aga sai Huhuu puurist välja ning hakkas peremehe asjadega laamendama. Ta proovis selga ta riideid, veeretas köögivilju mööda tuba ning kiusas Popit. Isepäine Huhuu käis kodust ära ning ühel päeval tõi ta süüa. Selle peale hakkas Popi teda austama kui uut peremeest. Aja pikku loomad sõbrunesid ning hakkasid üksteisest hoolima. Ühel päeval leidis Huhuu alkoholi ning jõi end purju, koer joobus viina lõhnast. Kui jook otsa sai, hakkasid kaaslased seda juurde otsima ning leidsid kasti, mida nad ei suutnud avada. Kui Huhuu kasti vastu põrandat katki viskas, käis hirmus plahvatus.
Tuglase novellid ,,Popi ja Huhuu" -Loomade isand tõusis vara. Isand pani põlema küünla, ning riidesse pannes ta läkastas. Popi silmad olid niisked, ka isanda nägu oli kurb. Isand tuli viimasel ajal hilja koju, unustas süüa ja rääkis iseendaga. Öösiti ta ohkas raskelt, ning Popi läks teda lohutama, kuid isand ei tundnud tema lakkumist. Popi pidas isandat endale armsaks, ka isand kõnetas teda armastavalt. Popi oli kade, et isand läks ka Huhuu puuri juurde, kuid Huhuuga ei olnud isand nii armastav, kui Popiga. Popi muretses, miks isand neile liha ei too. Popi läks tagasi magama Mõtles sellele, mida isand teeb. Ta pidas isandast väga lugu. Popi ärkas aegajalt, kuid jäi uuesti magama. Popi ärkas alles õhtul, ning tundis vanasid, kuid õpetlikke lõhnu. Ta tundis palju kasutuid lõhnu, kuid isand ei olnud ikkagi kodus. Isanda seintel oli pilte, mis kujutasid võõraid isandaid, kuid tõelist isandat ei olnud kodus
Kõik kommentaarid