Mõiste "düsleksia" viitab raskustele info omandamisel ja töötlemisel, mis väljendub probleemides lugemisel, häälimisel ja kirjutamisel. Düsleksia olulisemate tunnuste kohta on erinevaid teoreetilisi käsitlusi; kõige sagedasem on selgitus, et düsleksiaga õpilasel on probleeme fonoloogilise arengu, visuaalse infotöötluse, töömälu ja infotöötlemise kiirusega. (erivajaduste teejuht) Düsleksia äratundmisel võib olla abi UK Dyslexia (2009) esitatud tunnustest, mis düsleksiaga lapsel võivad esineda. Käitumine • unistab või kipub oma maailma sulguma ‒ unustab kergesti eriti hiljuti juhtunu, ent võib hästi mäletada ammu juhtunud asju • tal on raske järgida korraga rohkem kui ühte töökorraldust
mispärast Kuna liitsõna esiosa tavaliselt ei muutu, kipub laiendosa kuju argikeeles püsistuma: *kuspoolt, *tagapoole, *väljaspoole. Komplekssete adverbide hulgas on: PAARISMÄÄRSÕNAD KORDUSMÄÄRSÕNAD ühendavad sama skaala antonüüme: minimaalse fonoloogilise muutusega korduv sama või lähedase tähendusega sõna/tüvi edasi-tagasi, varem-hiljem, enam-vähem (sageli deskriptiivne): tipa-tapa, risti-rästi, tipp-topp, sinka-sonka Ka tüvekordusega lt-liitelised määrsõnad: Ka ilma sidekriipsuta: ääriveeri, uisapäisa tund-tunnilt, leht-lehelt
Lausekontekst võib nõuda teatud muutevormi valikut, seevastu võib tuletis esineda lauses igas positsioonis. e) JÄRJESTUS Muutemorfeemide ja tuletusmorfeemide järjestus sõnavormis on määratud: sõnavormis on tuletusmorfeemid juurmorfeemile lähemal kui muutemorfeemid (vormitunnused järgnevad liidetele) 17. TÜVEKUJU e sõnatüve fonoloogiline kuju on sõna fonoloogiline väljendusvorm. Viitab sõna struktuuritüübile. Noomeni ja verbi lihttüved on sarnase fonoloogilise koostisega. Tüüp. lihttüvi on ühe-v kahesilbiline vokaaltüvi (maa, jää, too-ma), aga ajal. kulumise tõttu on e.k ka palju konsonantlõpulisi ühesilbilisi lihttüvesid (jalg, seis-ma) 18. SELGE TULETIS. Alussõna on lekseem, liitel on eristuv tähendusfunktsioon. Alussõna ja liite eristamist toetab tähendusseos ja samade morf olemasolu teisteski sõnades. Nt. jäätis, purjekas, sõnum ÄHMANE või VÕIMALIK TULETIS Tähendusseos alussõnaga ei ole selge v
Hoidjakeelele omastest joontest Uurijad on väitnud, et lapse kõnes peegeldub temaga suhtleva vanema keel. Lastega suheldakse lihtsamini kui täiskasvanutega. Eesti keeles peaaegu puuduvad hoidjakeelealased uuringud ning leidub vaid üksikuid viiteid hoidjakeele sõnavara ja lõuna-eesti hoidjakeele fonoloogilise struktuuri kohta. Uurimisvaldkonnas esinev teatav terminoloogiline ebakindlus on põhjus, miks tuleb pikemalt juttu asjakohastel terminitel ja nende kujunemisel. Artiklis on peetud oluliseks vaadelda hoidjakeelele omaseid jooni ning eesti hoidjakeele muutumist lapse kasvades. Kirjutises on vaadeldud ühe ema ja lapse vahelist suhtlus vanuses 4 aastat ja seejärel 7 aastat. Võrdluseks on toodud andmeid ema ja täiskasvanu vestlusest
4. Mille poolest erineb töömälu uuem kontseptsioon lühimälust hoidlamudelis? Töömälu kognitiivne süsteem, mille ülesanne on info ajutine säilitamine ja kasutamine keerukate kognitiivsete ülesannete täitmiseks (tekstist arusaamine, õppimine, arutlemine). · Töömälu kui lühiajaliselt aktiveeritud LTM osa. · Peamine ülesanne on mäluressursside koordineerimine. 5. Millised eksperimentaalsed ja neuropsühholoogilised andmed tõendavad fonoloogilise hoidla kui suhteliselt iseseisva funktsionaalse mooduli olemasolu? On patsiente, kellel häire artikulatoorse ringi osas, kuid mitteverbaalset kuulmisinfot kasutab hästi. On vastupidiseid juhtumeid, kus lühiajaline verbaalne kuulmismälu on väga kehv, kuid normaalne kõne. Seega artik protsess tagatud, kuid fonoloogiline hoidla kahjustatud. Mäluprotsessid 6. Töötlustasemete käsitlus ja selle roll meeldejätmise protsessi seletamisel Töötlustasandite käsitlus:
Õpiküsimus Vastus Allikad 1. Millist informatsiooni töötleb See on mõeldud fonoloogilise ÕO9 töömälu fonoloogiline komponent informatsiooni lühiajaliseks (phonological loop)? säilitamiseks. Seal toimub informatsiooni säilitamine, aga ka mälujälje pidev värskendamine korduva artikuleerimise abil. 2. Millist informatsiooni töötleb Selles komponendis hoitakse visuaalset ÕO9
Täitis Saussure'i lüngad: häälikud ei ole märgid; nad eristavad tähendusi ja on keele osad, aga ei tähenda midagi. 20 saj alguses olid akustilised ja füsioloogilised häälikud. T väidab, et keeles ei ole häälikuid, vaid kindel arv foneeme. Tänu neile tunneme hääliku ära. Selle kõige nimi on diagnostiline kontekst. Meil on häälikute puhul lõpmatu variatiivsus, foneemide puhul peetakse aga alati silmas tähendust. Foneemia täidab semiootilist funktsiooni. Tema loodud fonoloogilise analüüsi meetodid on strukturalismi tähtsaim metoodika. Toob Saussure'i teesile toetudes välja 3 opositsioonide liiki: - ekvipolentne e. vastandite opositsioon - privatiivne e. eitav opositsioon - graduaalne opositsioon e. muutuv erinevus Tunnust defineerib T kui metakeele elementi; kui midagi, mille abil kirjeldatakse keelt. Foneem on keele väiksem ühik. Temaga seostatakse ka keele elementide funktsioone: - signifikatiivne funktsioon (tähenduse eristamine) - kulminatiivne funktsioon
ühendamise tõttu tekkivate häälikuvariatsioonideta ühel või mõlemal pool morfipiiri. Sellist morfoloogilist protsessi, milles iga morf esineb teatud sõnavormis oma põhitähenduses ja fonoloogilisel normaalkujul, nimetatakse aglutinatsiooniks. Morfianalüüs on keerukam, kui kaks (või rohkem) tähendusüksust ehk semeemi esinevad üksteisesse sulandunult nii, et nende vorme ei saa foneemide või grafeemide reas loomulikult üksteisest eraldada - fusioon. Nähtav morf ehk fonoloogilise ja ortograafilise substantsina realiseeruv morfi. Semantiliselt komplekssete, kuid vormiliselt jagamatute morfide kohta kasutatakse sageli terminit portmanteau-morf ehk kohvermorf. Kohvermorfides esinevaid iseseisva semantilise funktsiooniga variante on kirjeldatud ka morfoloogiliste protsessidena. Nähtavad morfid ei ole seega sisutasandi üksustega alati üksüheses suhtes. Kohvermorfid on lõppudena eriti tavalised sellistes keeltes, millel on palju muutenähtusi fusioonikeeled.
Need lasped on sama intelligentsed kui nende eakaaslased ja selletõttu on vanemad ja õpetajad üllatunud kui tekivad raskused. Analüüsid näitavad, et düleksikutest lastel on keelelise arengus suuri erinevusi võrreldes teiste lastega. Paljud neist on vajanud kõneravi juba enne kooli, kuigi mõne kõnepuue võib olla vaevumärgatav. Fonoloogilistest raskustest esineb düsleksikutel sageli probleeme verbaalse lähimälu piiratusega ja fonoloogilise teadlikkusega. Raskusi on tabelite lugemisel, üldtuntud järjendite, nagu näiteks kalendriaasta kuude nimetuste omandamine, mitmesilbliste sõnade kordamisel ja lugemise ja õigekirja spetsiifilised häired. Neil lastel on eriti raskusi sõnade kõlaga; nad teevd vigu kui püüavad seostada foneemi sss grafeemiga s. Eelkoolieas on neil olnud raskusi riimi ja alliteratsiooniga. Näib, nagu neil lastel oleks sõnamängude faas vahele jäänud. Hilisemas
keelte baltismidega. Mägiste toetub ning pooldab uus-grammatikute seisukohta: regulaarsed häälikuseadused on primaarsed ning peaksid kehtima ka sõnavormide lõpuosiste kohta (Eva Saar 2015). 2.1 Eesti Ingeri alased uurimused 1920. aastatel Julius Mägiste magistriväitekiri on jäänud tänaseni oluliseks võrdlusallikaks kõigile läänemeresoome murdeid käsitlevatele teadustöödele. Näiteks võib tuua naabermurrete ja -keelte ülevaated „Ingerisoome Kurgola murde fonoloogilise süsteemi kujunemine” (Leppik 1975), „Isuri keele ajalooline foneetika ja morfoloogia” (Laanest 1986), „Kirderannikumurre” (Must 1987) jt. Eesti Ingeri keelekujusid käsitlenud magistriväitekirja väärtust iseloomustatakse ka sõnaga „igavene” (Viitso 2000). Uurimuses eneses oli käsitletud kaheks alamurdeks jagunev keelepruuk: kreeka-katoliku usku ingrikud ehk isurid ja soomlased-luterlased. Mõlemad keelekujud hõlmavad endasse
1. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - on grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - vormimoodustuse tulemuseks on korrektne sõnavorm ehk leksikaalset ja grammatilist tähendust kandev fonoloogiline järjend. Morfoloogiline analüüs - . . . vastupidises suunas toimuv protsess: mingi fonoloogilise järjendi leksikaalse ja grammatilise tähenduse tuvastamine ehk kindlaks tegemine. Seega tegeleb morfoloogiline analüüs sõnavormidest arusaamisega. Morfoloogiline analüüs on keerukam kui süntees, sest analüüsil mängib kaasa ka kontekst, nt homonüümsete sõnavormide tuled ja tuled tuvastamisel kord verbivormina - «Sina tuled linna» -, kord substantiivivormina (nimisõnavormina) - «Linna tuled paistavad kaugele». Morfeem on keelesüsteemi väikseim tähenduslik osa
1. Millist informatsiooni töötleb Fonoloogiline komponent on mõeldud ÕO9 töömälu fonoloogiline komponent fonoloogilise informatsiooni lühiajaliseks (phonological loop)? säilitamiseks. Funktsiooniks on verbaalse informatsiooni säilitamine, töötlemine ja taastamine Aitab objekte meeles pidada visualiseerimiseks. Eristatakse kahte alakomponenti: fonoloogiline hoidla
üksikute häälikute kooslusena. Selgub et keeleoskuste omandamine on lastele oluliselt raskem lugemisoskusteta lastele kui tavaarenguga lastele. Häda on selles, et sellele ei pöörata piisavalt tähelepanu lasteaias. Tundub, et samal tasemel ei tule toime, aga küllap hakkab tulema. Aga see ei pruugi niimoodi minna. Taju, tähelepanu ja töömälu erisuste roll dekodeerimisraskuste tekkes. Dekodeerimisraskused I Tajus - Fonoloogilise töötluse defitsiit Oskus eristada sõnas väiksemaid osi Tajuda nende osade algust ja lõppu Täht-heli vastavus Tähelepanus - Vähene valivus - Vähene püsivus Tehniline tõlge. Dekodeerimise raskused. Visuaalsetest märkidest helid tekitama. Edasi juttu tunnetusprotsessidest, mis probleemid tajus on nendel lastel. Miks nad on hädas selle tõlke sooritamisega.
Õige Vale 78. Õige või väär? Kuulmispuudega lastel on puuduliku kuulmistähelepanu ja -taju tõttu kahjustatud rohkem kõne mõistmine ja vähem kõneloome. Õige Vale 79. Kõne kvaliteeti hinnates võib raske kuulmispuudega isiku kõneles esineda: kogelus kõnehingamise probleeme häälduspuudeid häälehäireid 80. Millised tunnused võivad esineda düsartria korral? häälduspuuded halb diktsioon nasaalne hääldus rääkimine sissehingatava õhuga 81. Õige või väär? Fonoloogilise häälduspuude korral ilmneb hääldusvigu ja veatüüpe vähem kui foneetilise häälduspuude puhul. Õige Vale
indoneesia). On keeli, kus erinevad rõhuliigid toimivad lahus. Näiteks eesti rõhufonoloogiat iseloomustab rõhkude "tööjaotus": kõnevoolu saadab kerge pidev rütmirõhk (ühtlast tooni kasutava fraasi häälduspinge "lainetab", rõhkudega üle ühe või kahe silbi), sisulist esiletõstmist ehk seega lauserõhu ülesannet teenib meloodiline rõhk (üksikute sõnade pearõhusilpidel, mis mõtte seisukohalt tähtsamad); kestuskomponent aga on rakendatud fonoloogilise aktsendi ülesannetes (II ja III välde kujutavad endast olemuslikult erinevaid rõhumalle, nendega saab eristada tähendusi sõnades, mille häälikkoostis on kattuv vt lähemalt allpool). Keeled erinevad ka sel alusel, kas on neis rõhk a) fikseeritud, 2) liikuv või 3) sõltuv häälikupikkustest Näiteid: 1. Soome, ungari, läti, islandi, tsehhi, slovaki rõhk esisilbil (enamik germaani keeli tüve esisilbil); poola
mudeliga? Lisaks eelnevalt olemasolevatele osadele on juures episoodiline puhver mis säilitab integreeritud kujutisi mis moodustavad teiste lühiajalist emälu osade visuaalsete, ruumiliste ja verbaalsete koodide seostumisel pikaajalises mälus oleva informatsiooni. Millest koosneb fonoloogiline ring ning milleks see vajalik on? Ülesandks on hoida ajuiselt aktiivsena erinevatest meeltest saabunud infot, mis on ümber kodeeritud verbaalseks. Aitab keelt õppida. Milles seisneb fonoloogilise sarnasuse efekt? Meeldejäetud sarnase kõlaga infot on kerulisem meenutada. Sõnade kohene meenutamine on raskendatud kui sõnad olid sarnased või nende hääldused täpsemini Milles seisneb sõna pikkuse efekt? Töömälu maht sõltub sõnade hääldamise kiirusest. Lühikesed sõnad jäävad paremini meelde. Millist infot annab artikulatoorne allasurumine töömälu funktsioneerimise kohta? Töömälu fonoloogiline hoidla on häiritud kui oleme sunnitud ütlema valjult midagi
vaja et ta oskaks terviksõnad tajuda üksikute häälikute kooslusena. Selgub et keeleoskuste omandamine on oluliselt raskem lugemisoskusteta lastele kui tavaarenguga lastele. Häda on selles, et sellele ei pöörata piisavalt tähelepanu lasteaias. Tundub, et samal tasemel ei tule toime, aga küllap hakkab tulema. Aga see ei pruugi niimoodi minna. Dekodeerimisraskused I Tajus o Fonoloogilise töötluse defitsiit Oskus eristada sõnas väiksemaid osi Tajuda nende osade algust ja lõppu Täht-heli vastavus Tähelepanus o Vähene valivus o Vähene püsivus Eelmise sajandi II poolel leiti, et probleem ei ole nägemistajus, vaid pigem kuulmistajus. Täpsemalt kuuldud info töötlemises
Sarnased süsteemid segaksid üksteist - Kui pead tegelema verbaalse informatsiooniga siis visuaalne ei sega seda eriti, aga teine verbaalne info segaks. 2 teemat - Fonoloogiline ladu – sisemine kõrv - Artikulatoorne kontrolliprotsess – sisekõne, mida teeme asjadega ja mida hakkame meelde jätma Robert Logie - Visuaalne vahemälu – aitab sõnu pildi järgi meelde jätta - Sisemine kuvand Fonoloogiline ring - Fonoloogilise/semantilise sarnasuse efekt - Sõnapikkuse efekt – meenutatakse niipalju sõnu kui 2s jooksul korrata jõuab, nii palju meelde jääb - Artikulatoorne mahasurumine – protseduur mis takistab kordamist, visuaalsel sõnade esitamisel ’katkestab’ sõnapikkuse efekti - Seostamata helide efekt- töötlemine võib sekkuda fonoloogilisse töötlusesse - Seriaalse järjekorra säilitamine - … Fonoloogiline sarnasus (suur-väike)
ega eesti kirjakeeles. Siiski on tegemist üsna hilise järgsilpide vokaalistiku lihtsustumisega, sest vähemal või rohkemal määral ilmneb vokaalharmooniat kogu eesti murdealal (vt Wiik 1988) ja sellest on piiratult näiteid ka salatsiliivi keelest (Pajusalu 2009a). Lõunaeesti tuumalal ja vadja keeles on vokaalharmoonia jäänud elujõuliseks. Vokaalharmoonia kadu eesti ja liivi keeles saab seletada keelte üldisema fonoloogilise ja morfoloogilise tüübi muutumisega aglutineerivast fusionaalseks, on ju vokaalharmoonia fusionaalsetele keeltele ebatüüpiline. Fonoloogilise tüpoloogia seisukohalt tähendab vokaalharmoonia kadu eesti ja liivi keeles kitsendust, mis ei luba sekundaarsete vokaalide esinemist järgsilpides (Kiparsky, Pajusalu 2003). 8. Kuidas on eesti keelde tekkinud palatalisatsioon? Muutuse põhjustas konsonandile järgnev eesvokaal i ja poolvokaal j. Laiemalt
feeling, fännklaab ~ fan-club. Ühel sõnal võib olla ka mitmel eri kujul muganenud variante, nt beib ~ beibe ~ beibi, butiik ~ putiik, kaver ~ kover. Variantsus näitab, et sõna kas pole veel leidnud eesti keeles sobivat kuju või on see küll olemas, kuid ei ole piisavalt tuntud. Varieerumise põhjuseks võib olla: · laenamisviis: suulisel teel ülevõetud laenudel on rohkem variante; · kasutussagedus: sagedamini kasutusel olevad sõnad varieeruvad enam; · sõna fonoloogilise struktuuri keerulisus. Muganemise järgmine etapp on sõna sulandumine eesti keele muutesüsteemi ehk see, kuidas uut sõna käänama või pöörama hakatakse. Ka siin on võimalik varieerumine, st keelekasutajad muudavad sama sõna erinevalt (nt pikseli ja piksli, posteri ja postri). Keelekasutajad eelistavad üldiselt selliseid nähtusi, mis on nende jaoks tavalisemad, sagedasemad ja loomulikumad. Seega on loomulikumad ka muuttüübid, mis juba sisaldavad rohkem sõnu
ingliskeelsed kõnelejad tundvalt rohkem tähelepanu objektide arvule. 19. Noam Chomsky ja generatiivne grammatika transformatsioonigrammatika Tuleb eristada kompetentsi (competence) ja esitust/sooritust (performance). Grammatika (kompetents) genereerib lõplikust hulgast elementidest lõputu hulga lauseid pind- ja süvastruktuur Süvastruktuurist genereeritakse semantilises komponendis tähendus, transformatsioonikomponendis saab sellest pindstruktuur, mis läbides fonoloogilise komponendi saab häälikulise kuju. semantikakomponendi lisandumine Semantiline komponent on "Aspektide" olulisim täiendus, sellest sündis generatiivne semantika. Semantikakomponendi ülesandeks oli määrata, kas erinevatel pindstruktuuridel on sama või erinev tähendus. 21. Lingvistilise pragmaatika sünd. Kõneaktiteooria Austinil ja Searlil. Grice'i koostööprintsiip. Vestlusanalüüs (ehk konvresatsioonianalüüs)
peegelneuronid aktiveeruvad ning see paneb teist inimest järjendama mingisugust tegevust. 5. Mis on kogemuslik empaatia ja mis rolli mängivad selles peegelneuronid? Kogemuslik empaatia on mingi teise olendi seisundi tahtmatu ning vahel võib olla märkamatu kogemine Peegelneuronite poolt on see vahendatud. 1. Millist informatsiooni töötleb Fonoloogiline komponent on mõeldud ÕO9 töömälu fonoloogiline komponent fonoloogilise informatsiooni lühiajaliseks (phonological loop)? säilitamiseks. ). Funktsiooniks on verbaalse informatsiooni säilitamine, töötlemine ja taastamine Aitab objekte meeles pidada visualiseerimiseks Eristatkase kahte alakomponenti: fonoloogiline hoidla (toimub
Eesti keele tüvemitmuse vormid nt sõpru, kasse, pilvi ongi näited fusioonist. Fonoloogiliselt tingitud morfofonoloogiline varieerumine Fonoloogiliselt tingitud variatsioon morfeemi allomorfide häälikuvariatsioon, mille määravad fonoloogilised tegurid. Seda nähtust nimetatakse ka automaatseks varieerumiseks. Nt saksa keeles Hund (hääldame hunt) ja Hunde (hääldame hunde). Kuna käsitletava näite puhul on tegemist puhtalt fonoloogilise nähtusega, opositsiooni kadumisega, siis on võimalik võtta morfeemi representatsioonis kasutusele arhifoneemi mõiste. Arhifoneem /T/ esindaks opositsiooni t/d, arhifoneem /P/ opositsiooni p/b jne. Grammatiliselt tingitud morfofonoloogiline varieerumine Allomorfide ja nende morfofonoloogiliste variatsioonide teise liigi määravad ümbritsevate lõppude ja/või tüvede grammatilised omadused. Seda vaheldust nimetatakse grammatiliselt tingitud variatsiooniks
Foneetiline transkriptsiooon Foneetiline transkriptsioon on süsteem suulise kõne häälduslikult võimalikult täpseks ülesmärkimiseks. Keeleteaduses on loodud mitmeid foneetilise transkriptsiooni süsteeme. Üks levinumaid on Rahvusvahelise Foneetikaassotsiatsiooni ehk IPA transkriptsioon (inglise keeles International Phonetic Alphabet), mis on enam-vähem universaalne. Fennougristikas kasutatakse soome- ugri transkriptsiooni, mis sobib paremini soome-ugri keelte fonoloogilise struktuuriga. Foneetilise transkriptsiooni eesmärk on kajastada keele hääldust, mitte fonemaatilist struktuuri: sama foneemi erinevat hääldust kirjutatakse üldjuhul erinevalt, isegi kui sellega ei kaasne tähenduse muutus ja erinev hääldus ei tähenda keele fonoloogia seisukohalt kaht vastanduvat foneemi. Fonemaatilist struktuuri kajastab fonoloogiline transkriptsioon. (Wiki) IPA - http://www.langsci.ucl.ac.uk/ipa/fullchart.html Soome- ugri transkriptsioon- http://heli.eki
Täitis Saussure'i lüngad: häälikud ei ole märgid; nad eristavad tähendusi ja on keele osad, aga ei tähenda midagi. 20 saj alguses olid akustilised ja füsioloogilised häälikud. T väidab, et keeles ei ole häälikuid, vaid kindel arv foneeme. Tänu neile tunneme hääliku ära. Selle kõige nimi on diagnostiline kontekst. Meil on häälikute puhul lõpmatu variatiivsus, foneemide puhul peetakse aga alati silmas tähendust. Foneemia täidab semiootilist funktsiooni. Tema loodud fonoloogilise analüüsi meetodid on strukturalismi tähtsaim metoodika. Toob Saussure'i teesile toetudes välja 3 opositsioonide liiki: - ekvipolentne e. vastandite opositsioon - privatiivne e. eitav opositsioon - graduaalne opositsioon e. muutuv erinevus Tunnust defineerib T kui metakeele elementi; kui midagi, mille abil kirjeldatakse keelt. Foneem on keele väiksem ühik. Temaga seostatakse ka keele elementide funktsioone: - signifikatiivne funktsioon (tähenduse eristamine) - kulminatiivne funktsioon
loomulik keel- seda võib määratleda kui kokkuleppelist, piiramatut hääliksümbolisüsteemi, mille õppimiseks on sünnipärased eeldused vaid inimesel. makrosüntagma- sama, mis lausung maksimaalse erisuse põhimõte- selle järgi kasutatakse kõigepealt ära suurimad ja selgemaid foneetilised vastandused masintõlge- tekstide masinaga ühest keelest teise tõlkimine metakeel- uurimise kirjelduses kasutatav keel minimaalpaar- fonoloogilise opositsiooni kindlakstegemiseks vajalik sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus mitteverbaalne suhtlus- zestid ja miimika modaalsus- keelekasutaja suhtumine asjasse modaalverb e. rõhumäärsõna monogeneesiteooria- selle järgi on kõik maailma keeled sündinud ühestainsast algkeelest morf- kõne või kirja vähim võimalik üksus, millel on iseseisev tähendus või mis väljendab muude üksuste vahelisi suhteid
Siiski primitiivne, sest eesmärk on suurt keelt analüüsiv süsteem. o visuaalne sõna tuvastus, mida kasutatakse ükskeelsete mentaalse leksikoni uurimisel; kakskeelsete kuuldelisel tuvastusel; kõne sünteesis. 4) konnektsionistlikud mudelid (Rumelhart ja McCelland + nende PDP ehk parallel distributed processing töörühm 1986) – neid mudeleid tuuakse esile kui esimesi kirjaliku ja suulise (ortograafilise ja fonoloogilise) sõna tuvastuse mudeldamise ühitamine. Mudel on 3kihiline: sisendikiht, väljundikiht ja varjatud kiht: sisendist varjatud kihti, sealt väljundisse, aga mitte üksühese vastavusega, sest vastavusi on mitu. Konnektsionistlikes mudelites toimuvad aktivatsioon, tagasipropagatsioon (saab oma vigadest aru ja parandab neid). See mudel on õppiv mudel, teda treenitakse. Mudel õpib oma vigades ja juhendatult,
Foneetiline transkriptsioon: • süsteem suulise kõne häälduslikult võimalikult täpseks ülesmärkimiseks • Keeleteaduses on loodud mitmeid foneetilise transkriptsiooni süsteeme. Üks levinumaid on Rahvusvahelise Foneetikaassotsiatsiooni ehk IPA transkriptsioon (inglise keeles International Phonetic Alphabet), mis on enam-vähem universaalne • Fennougristikas kasutatakse soome-ugri transkriptsiooni, mis sobib paremini soome- ugri keelte fonoloogilise struktuuriga • Foneetilise transkriptsiooni eesmärk on kajastada keele hääldust, mitte fonemaatilist struktuuri Foneem - häälik keelesüsteemi üksusena; allofoonide kogum, mis täidab keeles sama funktsiooni; fonoloogia põhiüksus. Foneem on tähendust eristava funktsiooniga häälik või häälikuühend. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna. Foneemivariant e. allofoon on
Töömälus on aktiivsena hoidva info hulk. Lühimälus hoitakse infot, ilma et sellega tegeletakse. Töömälus toimub opereerimine. Kui öelda numbreid: 2, 4, 6, 8. Tuleb öelda numbrid tagurpidises järjekorras 8, 6,4,2.Töömälu maht on väiksem, korraga on mitu erinevat liiki mälu. Võimaldab rohkem, mõnes mõttes rohkem piiratud. Umbes 5 esimest eluaastat on ülekaalus Visual-ruumiline info töötlus Fonoloogilise hoidla maht suureneb, sest sõnade kordamise kiirus kasvab. Umbes 15-eluaastaks täiskasvanute tase Koolieelses eas kasvab meeldejäetavate ühikute arv Alates 7 elueast kasvab maht eelkõige ühikute tihendamise arvelt Keskjuhtiv süsteem areneb pidurdusprotsesside tõhustamisele. Tuleb teatud info maha suruda. Vanuse kasvades suureneb püsimälu oleva info hulk ning selgemalt ja täpsemalt püsimällu salvestatud teadmised aktiveeruvad kiiremini.
Nende kahe morfipiiri piir on aga hajus. Hajus - järkjärguline Aglutinatiivne sõnavorm – lõppe või muid elemente lükitakse üksteise järele ilma üksikmorfide tähenduste ebamäärastumise jms. Iga morf esineb selles sõnavormis oma põhitähenduses ja fonoloogilisel normaalkujul. Fusioon –tähendusüksuste esinemine üksteisesse sulandunult (morfeemide piirid on hajusad, vahel morfeeme raske eristada). Nähtav morf – fonoloogilise ja ortograafilise substantsina realiseeruv morf Kohvermorf e portmanteau-morf – semantiliselt kompleksne, kuid vormiliselt jagamatu morf Protsessimorf – kohvermorfides esinevad iseseisva semantilise funktsiooniga variandid Radikaal – keele põhitüved koosnevad kolmest konsonandist mille vahele paigutatakse vokaalid et tekiks sõnavorm Jäänukmorf – üldjuhul esinev vaid selles seoses ega saa iseseisvana esineda teistes seostes
laptop (läptopp, laptopp, slängiline läpakas), DJ (diidzei, diidzei, deejay), skannima (skaneerima, skanneerima, skännima). Variantsus näitab, et sõna kas pole veel leidnud eesti keeles sobivat kuju või on see küll olemas, kuid ei ole piisavalt. Varieerumise põhjus võib olla: • laenamisviis: suulisel teel ülevõetud laenudel on rohkem variante; • kasutussagedus: sagedamini kasutusel olevad sõnad varieeruvad enam; • sõna fonoloogilise struktuuri keerulisus. 17. Iseloomusta eesti keele sõnavara struktuuri (Hausenberg 2009. Kuhu lähed, eesti keel? - Keel ja Kirjandus 4). Küsimused 17 ja 18 kattuvad suures osas. + 18. Kirjelda sõnavara rikastamise vahendeid: laenamine, liitsõnad, tuletamine, tehistüved, uue tähenduse andmine, murretest laenamine, sõnavõistlused jne. Viimase kümnendi uuem sõnavara on veel ebastabiilne. Tsitaatsõnade ja laenude tung keelde jätkub. Tiina Leemets on
sõnade tähenduste eristamine (fonoloogiline ülesanne), nt trak|torist trakto|rist; föl|je(t)|to| nist föl|je(t)|to|nist; halati - ha|lati; malaka Ma|laka uue info eristamine Sõnapiiri näitamine seotud rõhuga keeltes junktuur: nt kas sul isa on kas sul lisa on. Rõhku saab iseloomustada järgmiste füüsikaliste ja prosoodiliste omadustega Intensiivsus - Rõhuga kaasneb suurem intensiivsus, mis tuleb sellest, et kopsudest tulev õhuvool on tugevam rõhuliste silpide ajal. Fonoloogilise e tähendust eristava rõhuga k-tes väljendub rõhk nii valjuse kui ka kõrguse abil. Rõhu tajukorrelaat on valjus rõhulised silbid on valjemad kui rõhutud. Põhitoon - 2. Suurema sagedusega põhivõnkumine e põhitoon, s.t rõhulised silbid ja sõnad on tooni poolest kõrgemad. Põhjus: häälekurrud avanevad ja sulguvad kiiremini sõna rõhulises positsioonis. Häälekurdude liikumiskiirus omakorda sõltub eeskätt õhujoa tugevusest nagu ka intensiivsuski. Kestuse suurenemine - 3
Selle protseduuri nimeks on diagnostiline kontekst: signifikatiivne (tähenduslik) opositsioon (kahe keeleelemendi vahel, mis erinevad ainult ühe hääliku võrra, nt libahunt ja ribahunt J) ei pruugi mõnes teises keeles üldse esineda (jaapanlased nt ei erista l ja r häälikuid). Seega on meil häälikute puhul lõpmatu variatiivsus, foneemide puhul peetakse aga alati silmas tähendust. Selles mõttes täidab fonoloogia ka semiootilist funktsiooni. Trubetskoi loodud fonoloogilise analüüsi meetodid on strukturalismi tähtsaim metoodika. Samuti toob Saussure teesile (keeles on ainult erinevused) toetudes välja kolm opositsioonide liiki: - ekvipolentne e. vastandite opositsioon (nt must ja valge, alati binaarne) - privatiivne e. eitav opositsioon (nt. must ja mittemust, alati binaarne, kõige universaalsem) - graduaalne opositsioon e. muutuv erinevus (nt. must, hall, ... , valge; lühike, pikem, pikk; tegemist on sama tunnusega, erineb intensiivsus)
Selle protseduuri nimeks on diagnostiline kontekst: signifikatiivne (tähenduslik) opositsioon (kahe keeleelemendi vahel, mis erinevad ainult ühe hääliku võrra, nt libahunt ja ribahunt J) ei pruugi mõnes teises keeles üldse esineda (jaapanlased nt ei erista l ja r häälikuid). Seega on meil häälikute puhul lõpmatu variatiivsus, foneemide puhul peetakse aga alati silmas tähendust. Selles mõttes täidab fonoloogia ka semiootilist funktsiooni. Trubetskoi loodud fonoloogilise analüüsi meetodid on strukturalismi tähtsaim metoodika. Samuti toob Saussure teesile (keeles on ainult erinevused) toetudes välja kolm opositsioonide liiki: - ekvipolentne e. vastandite opositsioon (nt must ja valge, alati binaarne) - privatiivne e. eitav opositsioon (nt. must ja mittemust, alati binaarne, kõige universaalsem) - graduaalne opositsioon e. muutuv erinevus (nt. must, hall, ... , valge; lühike, pikem, pikk; tegemist on sama tunnusega, erineb intensiivsus)
signifikatiivne (tähenduslik) opositsioon (kahe keeleelemendi vahel, mis erinevad ainult ühe hääliku võrra, nt libahunt ja ribahunt J) ei pruugi mõnes teises keeles üldse esineda (jaapanlased nt ei erista l ja r häälikuid). Seega on meil häälikute puhul lõpmatu variatiivsus, foneemide puhul peetakse aga 9 alati silmas tähendust. Selles mõttes täidab fonoloogia ka semiootilist funktsiooni. Trubetskoi loodud fonoloogilise analüüsi meetodid on strukturalismi tähtsaim metoodika. Samuti toob Saussure teesile (keeles on ainult erinevused) toetudes välja kolm opositsioonide liiki: - ekvipolentne e. vastandite opositsioon (nt must ja valge, alati binaarne) - privatiivne e. eitav opositsioon (nt. must ja mittemust, alati binaarne, kõige universaalsem) - graduaalne opositsioon e. muutuv erinevus (nt. must, hall, ... , valge; lühike, pikem,
Formatiiv. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - On grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - Vormimoodustuse tulemuseks on korrektne sõnavorm ehk leksikaalset ja grammatilist tähendust kandev fonoloogiline järjend. Morfoloogiline analüüs - vastupidises suunas toimuv protsess: mingi fonoloogilise järjendi leksikaalse ja grammatilise tähenduse tuvastamine ehk kindlaks tegemine. Seega tegeleb morfoloogiline analüüs sõnavormidest arusaamisega. Morfoloogiline analüüs on keerukam kui süntees, sest analüüsil mängib kaasa ka kontekst, nt homonüümsete sõnavormide tuled ja tuled tuvastamisel. Morfeem - keelesüsteemi väikseim tähenduslik osa. Morfeemi tähendus võib olla kahesugune – grammatiline või leksikaalne.
(väärtus) on mingi foneemi seisukohalt liiane, siis ei võeta seda foneemi kvaliteedi määratlemisel arvesse. 9. Fonoloogilised opositsioonid - keeleteadusliku uurimise tarbeks ei piisa keelekasutaja intuitiivsest häälikusüsteemi struktuuri teadmisest. Tarvis on täpset analüüsiprotseduuri: tuleb leida häälikuüksused, uurida nende omadusi ning esinemisvõimalusi ja otsustada, missuguse vastanduste võrgustiku nad süsteemi tasandil moodustavad. Lihtsaim viis fonoloogilise opositsiooni kindlakstegemiseks on otsida minimaalpaari e sellist sõnapaari, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus. 10. Morfeemide liigid ja funktsioonid- Morfeeme saab liigitada mitmel viisil: distributsiooni alusel vabadeks ja seotud morfeemideks, tähenduse alusel leksikaalseteks ja grammatilisteks. Morfoloogiliste ja süntaktiliste funktsioonide järgi
oskuse omandamist. Mõne aasta pärast vilunud lugejaks ja kirjutajaks saamiseks on mõningatel taju vilumustele lisaks olulised ka kooliealistel aastatel aset leidnud teatud keelelise arengu aspektid. Düsleksia · Arenguline düsleksia on oluline probleem, sest see on kõige sagedamini esinev arenguhäire, Lääne ühiskonnas esineb seda 5% elanikkonnast. · DÜSLEKSIA PÕHJUSED - fonoloogilise puudujäägi hüpoteesi kohaselt on düsoleksikutest lastest mingil põhjusel eriliselt raskusi sõnade kõlaga, kui nad põõavad seostada foneemi sss grafeemiga s, siis nad kipuvd tegema vigu. Keele arengu teooriad · Laps omandab emakeele fonoloogia, ta on õppinud kasutama gramatilisis morfeeme, moodustama deklaratiiv lauseid, esitama küsilauseid ning esitusi
Foneetikaühingu tähestik The International Phonetic Alphabet, mida märgitakse lühendiga IPA. SUT kohta ei leidnud ma loengumaterjalidest ja õpikust mitte midagi. Netiotsinguga jõudsin ühele leheküljele: http://sut.languageskill.co.uk . Uurige seda, võib-olla Tragel seda mõtleski, aga ma ei ole päris kindel. 31. Morfoloogia Morfoloogia e vormiõpetus uurib sõnade ehitust nende morfoloogilistest osistest - morfeemidest - lähtudes. Morfeemi fonoloogilise struktuuri ja selle vaheldumise tingimuste väljaselgitamine seob morfoloogiat fonoloogiaga. Teisalt ühendab morfeemide tiheduste ja funktsioonide uurimine morfoloogiat tihedalt ka süntaksi ja semantikaga. Morfoloogia jagatakse kahte ossa: sõnamuutmiseks ja sõnamoodustuseks. Morfoloogiline loomulikkus - keerulisemat sisu kodeeritakse keerulisemalt, lihtsamat sisu lihtsamalt. 32. Morfeemianalüüs
• Mälu (nii lühi kui püsi-) – eelnevalt loetud tähtede, sõnade ja lausete meelespidamine, et teksti mõista, ka elukogemuste meenutamine. • Tähelepanu – detailide märkamine, oluline igasuguse õppimise juures. Tähtede vahelejätmine nii lugemisel kui kirjutamisel samuti tähelepanu probleem. • Analüüsivõime – loetu mõistmine, järelduste tegemine, eesmärkide seadmine kirjutamisel Fonoloogilise ja grafeemilise lugemise erinevused, mõju lugemaõppimise ja lugemise eri etappides. 1. Fonoloogiline lugemine – tähed või tähtede grupid häälikuteks; raskused lugema õppimise alguses. 2. Grafeemiline lugemine – sõna jäetakse meelde; raskused hiljem. Loengus lühidalt tutvustatud neuroloogilised arenguhäired: peab oskama nimetada ja mitte segamini ajada, mõned iseloomulikumad tunnused võiksid meeles olla Tserebraalparalüüs
topikalisatsiooniks. asendustransformatsioon: Ta laulis jõulupeol. Ta laulis seal. Rektor laulis seal. lisamistransformatsioon: Miks rektor laulis? Rektor ei laulnud. kustutustransformatsioon: Rektor tahab laulda. • Baas koosneb kategooriatest ja leksikonist ja genereerib süvastruktuuri. • Süvastruktuurist genereeritakse semantilises komponendis tähendus, transformatsioonikomponendis saab sellest pindstruktuur, mis läbides fonoloogilise komponendi saab häälikulise kuju. • Semantiline komponent on “Aspektide” olulisim täiendus, sellest sündis generatiivne semantika. • Semantikakomponendi ülesandeks oli määrata, kas erinevatel pindstruktuuridel on sama või erinev tähendus. 20. Generatiivne semantika ja komponentanalüüs ning nende areng generatiivse leksikoni teoorias. TERMIN: Generatiivne semantika - põhiidee oli, et semantika peitub sügaval alumistes reeglites. Tekkis hierarhia:
Kui ühe silmaga lugeda või värvifiltrit kasutada on parem - Väikeaju teooria – väikeaju on liikumisega seotud, aga osaleb ka kõrgemates kognitiivsetes funktsioonides nagu ajastus, koordinatsioon ja tähelepanu mis lugemisel olulised. - Multikausaalne lähenemine – palju erinevaid defitsiite näitab et probleem pärineb peamiselt kõne ja keelega seotud ajualade tööst, kuid ka muud alad võivad häiritud olla ja asja halvemaks teha. - Fonoloogilise ja grafeemilise lugemise erinevused, mõju lugemaõppimise ja lugemise eri etappides üldiselt. - Fonoloogiline – tähed või tähtede grupid häälikuteks-helideks; raskused lugema õppimise alguses - Grafeerimiline lugemine – sõna jäetakse meelde; raskused hiljem - Loengus lühidalt tutvustatud neuroloogilised arenguhäired: peab oskama nimetada ja mitte segamini ajada, mõned iseloomulikumad tunnused võiksid meeles olla
st protsess on automaatne ja pingutust ei ole. Mälu areng - Lühimälu maht 2 aastastel 2 ühikut, 5 aastastel 4 ühikut, 7 aastastel 5 ühikut ja 9 aastastel 6 ühikut. Sõltub valdkonnast! Tuttav jääb paremini meelde. Lühimälus ei tehta infoga midagi, hoitakse. - Töömälu aktiivsena hoitava info hulk arengu jooksul kasvab. Töömälus infoga opereeritakse. o Umbes 5 esimest eluaastat on ülekaalus visuaal-ruumiline info töötlus o fonoloogilise hoidla maht kasvab, sest sõnade kordamise kiirus kasvab (umbes 15 aastane on täiskasvanu tasemel), koolieelses eas kasvab meelde jäetavate ühikute arv, alates 7 eluaastast kasvab maht eelkõige ühikute tihendamise arvelt. o Keskjuhtiv süsteem areneb tänu pidurdusprotsesside tõhustumisele, vanuse kasvades suureneb püsimälus oleva info hulk ning selgemalt ja täpsemalt püsimällu salvestatud teadmised aktiveeruvad kiiremini. - Püsimälu
annaabi.ee 
