Eesti keeleteadlane Julius Mägiste (0)

Tallinna Mustamäe Gümnaasium   
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
  Eesti keeleteadlane Julius Mägiste    Referatiivne töö   
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
  Tallinn 2018 


Sisukord 
Sissejuhatus………………………………………………………………………………………. 3  1. Elulugu…………………………………………………………………………………… 4  1.1. Õpingud……………………………………………………………………………… 4 
1.2. Töökohad…………...………………………………………………………………..  4  2. Balti etümoloogiad……………………………………………………………………….. 5   2.1. Eesti Ingeri alased uurimused 1920. Aastatel……………………………………….. 5   
2.2. Läänemeresoome murrete uurimine………………………………………………… 5 
Kasutatud kirjandus……………………………………………………………………… 7 
   
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 


Sissejuhatus 
 
Esimesed eesti keele kirjastused ilmuvad esimest korda 13. sajandil. Tekste leidub muukeelsetest                         kroonikatest ja dokumentidest. Näiteks Henriku Liivimaa kroonika, mis on kirja pandud aastatel                         1224–1227. Selles leidub ladinakeelse teksti sees paar eestikeelset sõna- ‘ ​Laula! Laula! Pappi!’                         (Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross 2007).  
 
Järgmiste sajandite jooksul avaldati veel eesti keelseid tekste. Ei saa mainimata jätta esimest                           eesti keele käsiraamatut „Anführung zu der Esthnischen Sprach“ (sissejuhatus eesti keelde), mis                         ilmus Tallinnas 1637. aastal. Raamatu autoriks oli Kadrina pastor Heinrich Stahl ning see                           kirjeldas põhjaeesti keelt. Ligi kümme aastat möödudes ilmus juba järgmine Eesti kirjakeele                         käsiraamat ​: Johann Gutslaffi „Observationes grammaticae circa linguam Esthonicam“                 (grammatilised vaatlused eesti keelest) Tartus 1648. aastal. Sellele järgnesid 1660. aastal                       ilmunud Heinrich Gösekeni põhjaeesti keele käsiraamat „Manuductio ad Linguam Oesthonicam,                     Anführung zur Öhstnischen Sprache“ (sissejuhatus eesti keelde) ja 1693. aasta Johann Hornungi                         „Grammatica Esthonica“ (eesti grammatika) (Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross 2007).  
 
Süstemaatilised eesti keele uuringud algasid palju hiljem Peterburi Teaduste Akadeemia liikme                       Ferdinand Johann Wiedemanni eestvedamisel. Selline tegevus tõenäoliselt aitas luua ​Eesti                     rahvusliku keelekorraldust ​1872. aastal, ​mis omakorda andis hea aluse järgnevateks uuringuteks.                       Näiteks võib tuua järgmiste aastate jooksul folkloristika, rahvausundi ja liivlaste rahvaluule                       uurimist. Uurali keeleteadus professorid käsitlesid eesti keele kui soome-ugri keele suhteid teiste                         keelkondade keeltega, lisaks millele avaldati nii keele- kui ka etnograafiaalaseid uurimusi. Tänu                         varasemale tööle on nüüd võimalik Tartu Ülikoolis õpetada uue põlvkonna keeleteadlastele                       paljusi selle ala valdkondi — foneetikat, eesti keele sõnavara päritolu, fennougristikat ning vadja                           keelt ( ​Jüri Engelbrecht, Ain-Elmar Kaasik 2012​).   
Tänasel päeval saab välja tuua mitmeid edukaid keeleteadlasi. Sinna nimekirja kuulub ka 20.                           sajandil sündinud ​Julius Mägist​e. ​Teadlase teaduspublikatsioonide temaatika, kui arvukaid                   arvustusi mitte arvestada, võib kategoriseerda kuue märksõnaga: häälikulugu, vormilugu,                   sõnavaraõpetus, nimeuurimine, vana kirjakeel ja murdetekstid. Üldisemalt öeldes oli Mägiste                     põhiline tähelepanu elus pööratud keelteajaloole. ​Keeleteadlane on kirjutanud eesti vana                     kirjakeelele vundamendi, mida tasub nüüd vaid arendada  ​(Valve-Liivi Kingisepp 2000).    
 
 


1.Elulugu 
 
Julius Mägiste oli sündinud 19.12.1900 Maarja-Magdaleena kihelkonnas Kudina vallas Kassema                     külas Tartumaal. Keeleteadlane oli pärit talupidajate perekonnast ning elas oma esimesed                       eluaastad Kustase talus. Ta oli Gustav ja Emilie Rosalie ​(sünd Veski) ​Mägiste poeg. Peres oli                               lisaks veel kaks last, Aksel ning Vernen Mägiste. Aastal 1922 üleriiklikuks kampaaniaks                           kujunenud nimede eestistamise käigus muutis Julius koos perega perekonnanime Mägisteks                     (1922.aastani Mälson). Julius Mägiste suri 11. märtsil 1978 Lundis. 
 
1.1 Õpingud  
 
J. Mägiste õppis Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumi 1913.-1915. ja Aleksandri gümnaasiumis                       1915.-1918. aastatel ning lõpetas Hugo Treffneri gümnaasiumi 1919.aasta kevadel. Pärast osalust                       Vabadussõjas alustas Julius Mägiste õpinguid oktoobris 1919 Tartu Ülikooli                   filosoofiateaduskonna üliõpilasena, kus ta õppis soomeugri ja antiikkeeli. Mägiste oli 23. märtsil                         1920 Emakeele Seltsi Tartu ülikooli juurde asutatud vabatahtliku filoloogilise ühenduse ning                       seejärel 24.novembril 1920. aastal humanitaarse üliõpilasseltsi "Veljesto" üks asutajaid.                   Keeleteadlane lõpetas ülikooli 15. veebruaril 1923. aastal magistrina läänemeresoome keelte alal.                       Magistritöö "Rosoni (Eesti Ingeri) murde pääjooned" tegi Mägistet esimeseks ja Tiit Reino                         Viitso sõnul ka tähtsaimaks Eesti Ingeri läänemeresoome murrete uurijaks ​(​Tiit Reino Viitso                         2000 ​).   
Doktorikraadi sai Mägiste 1928. aastal ilmunud väitekirja „ ​oi ​-, ​ei​- deminutiivid läänemeresoome                       keelis. Läänemeresoome nominaaltuletus I” eest  ​(​Eva Saar 2015​).   
 
1.2. Töökohad 
 
Paralleelselt alustas Mägiste 1925. aasta märtsis Tartu Ülikoolis pedagoogitööd                   õppeülesandetäitjana, kuid sai 1929. aastal erakorraliseks professoriks ja tegutses                   läänemeresoome keelte alal 1932-1944. Sammuti töötas ajakirjas ‘Eesti keel’ peatoimetajana                     aastatel 1932-1935. 1944. aasta sügisel lahkus Julius Mägiste oma 6-liikmelise perekonnaga                       Nõukogude okupatsiooni eest Saksamaale, sealt Rootsi ja asus 1945. a lõpul elama Lõuna-Rootsi                           ülikoolilinna Lundi. 1950-1967 oli J. Mägiste Lundi ülikooli soome-ugri keelte dotsent. Tema                         algatusel loodi ülikooli juurde soome-ugri keelte instituut koos erialase raamatukoguga. 1967. a                         siirdus J. Mägiste vanaduspuhkusele  ​(​Eva Saar 2015​).   
 


 
2. Balti etümoloogiad 
 
Julius Mägiste teadusliku pärandi suur osa on läbi aegade olnud etümoloogia ehk sõnade                           päritolu, algupära uurimine. Teadlase poolt käsitletud uurimisteemad ulatuvad murde (nt                     Rosona) üksikkäsitlustest tuletusõpetuse, lastekeele, isikunimede ja õigekeelsusküsimusteni.               Mägiste Etümoloogia alastes uurimustes on algusest peale olnud eriline koht just balti                         etümoloogiatel. Huvi selle valdkonna vastu avaldub kahes suunas. Ühelt poolt on Julius                         kriitiliselt hinnanud asjaomases kirjanduses käibivaid balti etümoloogiaid ja pakkunud                   alternatiivseid lahendusi, kuid teiselt poolt esitanud ka uusi balti etümoloogiaid ​(​Lembit Vaba                         2001 ​).   
Mägiste etümologiseerimispõhimıtteid aitab paremini mõista tema pikem artikkel ‘‘Kõhklevaid                   mõtteid läänemere-soome laensõnade uurimise puhul’’, mis ilmus 1932. aastal ajakirjas Eesti                       Keel (Mägiste 1932). Arutluse lähtekoht ja suur osa näitestikust on seotud läänemeresoome                         keelte baltismidega. Mägiste toetub ning pooldab uus-grammatikute seisukohta: regulaarsed                   häälikuseadused on primaarsed ning peaksid kehtima ka sõnavormide lõpuosiste kohta (Eva Saar                         2015). 
 
 
2.1 Eesti Ingeri alased uurimused 1920. aastatel 
 
Julius Mägiste magistriväitekiri on jäänud tänaseni oluliseks võrdlusallikaks kõigile                   läänemeresoome murdeid käsitlevatele teadustöödele. Näiteks võib tuua naabermurrete ja -keelte                     ülevaated „Ingerisoome Kurgola murde fonoloogilise süsteemi kujunemine” (Leppik 1975),                   „Isuri keele ajalooline foneetika ja morfoloogia” (Laanest 1986), „Kirderannikumurre” (Must                     1987) jt. Eesti Ingeri keelekujusid käsitlenud magistriväitekirja väärtust iseloomustatakse ka                     sõnaga „igavene” (Viitso 2000).  
 
Uurimuses eneses oli käsitletud kaheks alamurdeks jagunev keelepruuk: kreeka-katoliku usku                     ingrikud ehk isurid ja soomlased-luterlased. Mõlemad keelekujud hõlmavad endasse                   läänemeresoome keelelisi nähtusi ning keeleteadlane oli registreerinud need äärmise täpsusega.                     Mägiste sõnade järgi osad viitasid rohkem soome keele, teised isuri-karjala suunda. Palju tuttavat                           leidus ka eesti keelega, näiteks pikad vokaalid aa ja ää  ​(​Eva saar 2015​).   
Teadlasel õnnestus edukalt leida mitmeid luterlaste ja kreeka-katoliiklaste keelepruukide                   erinevusi, näiteks järgmise häälikuloolise joone poolest: Kreeka-katoliku keelepruugis on                   astmevaheldus arenenud kaugemale kui luterlastel  ​(​Mägiste 1925). 


 
2.2 Läänemeresoome murrete uurimine 
 
Mägiste läänemeresoome keelte üksikküsimusi uurivates teadustöödes leidub sageli pöördumisi                   Ingerimaa või ka Ingerimaalt pärit keelte poole (vadja, kreevini, ingerisoome, isuri). Ta vastutab                           ka toonaste üliõpilaste ja hilisemate teadlaste juhatamise Ingerimaa keelte uurimise juurde. Nii                         näiteks meenutab Paul Ariste oma mälestusteraamatus: „Julius Mägiste oli kõige noorem                       õppejõud, tollal kõigest 25-aastane. Temal oli sõbralik vahekord üliõpilastega. Ta tegi juba siis                           vadja keele nõnda armsaks ja lähedaseks, et ma pole tänini saanud lahti selle keele võlust”                               (Ariste 2008).  
 
Oma arvestustes on Mägiste seadnud paika suuna ning toonud esile probleeme, mida tuleks                           edaspidi tingimata uurida. Ta tõi välja, et arheoloogide andmetel on balti mõju                         läänemere-soomlastele ning eriti Eesti pragusel alal olnud tugev keskmisel rauaajal.                     Keeletadlane on teinud ligi paarkümmend konkreetset märkust balti etümoloogiate kohta                     ning on lisaks ka täiendanud teiste autorite, näiteks Jalo Kalima, balti sarju, sealjuures peamiselt                             eesti ja liivi osas (Mägiste 1936 ​).   
Sammuti on Mägiste (1977) aluseks võtnud tähenduse ’teritama’ ning õigustatult juhtinud                       tähelepanu asjaolule, et kirjakeeles esineb kärpima selles tähenduses varem. Sõna kärpima                       tähenduses ’teritama’ on ilmne alamsaksa laen tulenev sõnast scharp ’terav’ (Udo Uibo 2015). 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 


 
 
 
 
Kasutatud kirjandus 
 
  1. Mägiste, J. 1937. Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika. Kirjandusarhiiv 2008  http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=91  2. Vaba, L. 2001. J ​ulius Mägiste ja balti etümoloogiad. Central and Eastern European  Online Library  ​https://www.ceeol.com/search/article-detail?id=196333  3. Saar, E. 2015. Julius Mägiste Eesti Ingeri läänemeresoome murrete uurijana. Keel ja  Kirjandus, 12, 859−868 kjk.eki.ee/ee/issues/2015/12/716  4.  Kingisepp, V.-L. 2000. Julius Mägiste 100. Tartu Ülikooli Kirjastuse trükikoda   
5. Viitso, T.-R. 2000. Julius Mägiste keeleteadlasena. Tartu Ülikooli Kirjastuse trükikoda 
6. Erelt, M. Erelt, T. Ross, K. 2007. Eesti keele käsiraamat 2007. Eesti Keele Instituut  
7. Eesti  Teaduse Akadeemia, Tallinn, 2011  ​http://www.akadeemia.ee   8. Engelbrecht, J.  Kaasik A.-E. 2012. Eesti Entsüklopeedia,  ​http://www.estonica.org/en/  9.  Uibo, U. 2010. Etümoloogilisi märkmeid IX  ​https://keeljakirjandus.eki.ee/370-376.pdf