Feodaal-absolutislik Prantsusmaa 17. sajandi II poolel ja 18. sajandil (0)

Feodaal -absolutislik Prantsusmaa 17. sajandi II poolel ja 18. sajandil
Põllumajandus
Vaadeldaval perioodil oli Prantsusmaa Euroopa suuremaid riike. 17. sajandi lõpul elas Prantsusmaa tollases territooriumil 19,3 miljonit inimest, 1786 . aastal 26,6 miljonit, kellest 20-21 miljonit olid talupojad.
Suure maa erinevad loodusolud tingisid põllunduse ja karjanduse vahekorras, aga ka põllukultuuride osas piirkonniti suuri erinevusi. Umbes kolmandik maast oli mägine, kus peamiseks majandusharuks oli karjakasvatus .
Teraviljakasvatuse põhipiirkond oli Prantsusmaa põhjaosa, sealhulgas Pariisi ümbrus. Enamus sellest piirkonnast on madalate mägede ja küngastega ning viljakate jõeorgudega tasandik . Põllundust soodustas suhteliselt ühtlane pehmete talvedega niiske kliima. Põhikultuur oli talinisu , mis võttis enda alla ühe osa kolmeväljasüsteemist. Kohati kasvatati ka rukist . Teisest väljast umbes poolele külvati kaera, mida vajati nii töö- ja veohobuste toitmiseks kui ka kuninga ja aristokraatia tuhandetele hobustele. teise välja ülejäänud osas kasvatati otra , uba, hernest , läätse ja ristikheina. Kolmas osa oli kesa .
Uus põllukultuur 18. sajandil oli kartul , mida kasvatati ainult sigade toiduks. Tol ajal ei olnud kartulil seda maitset , mis nüüdseks sordiaretusega on saavutqtud ja inimesed ei olnud harjunud seda toiduks kasutama.
Kolmeväljasüsteemist eraldi kasvatati viinamarju, eriti Lõuna-Prantsusmaa mäenõlvadel, aga ka Champagne’is ja Burgundias. Viinamarjakasvatus hõivas küll rohkem tööjõudu, kuid andis ka väiksemalt pindalalt suuremat tulu. Erinevalt Põhja-Prantsusmaast, kus peamine veo- ja tööloom oli hobune, kasutati Lõunas selleks põhiliselt härgi.
Talupojad ja feodaalid
Talurahva majandusliku ja sotsiaalse seisundi määras sügavalt juurdunud feodaalkord . Omandisuhted pidi määratlema lause: ei ole maad ilma senjöörita. Erinevalt Ida-Euroopast, selahulgas Eestist, kus valitses pärisorjus ja sunnismaisus , olid Prantsusmaa talupojad vabad. Erandiks oli umbes üks miljon servi (serv – talupoeg , kelle isiklik vabadus oli piiratud).
Prantsusmaal ei olnud suuri mõisamajandeid, mida talupoegade tööga tulnuks harida. Seetõttu ei olnud prantsuse talupoegadel alalist teotööd, seda jätkus vaid 4-5 päevaks aastas (vähemalt sama palju oli eesti talupojal nädalas). Teotööks oli küttepuude kohalevedu, aednike abistamine jne. Isiklik vabadus ja teotöö puudumine tähendasid ka seda, et prantsuse talupojal polnud karta ihunuhtlust. Prantsuse talupoegade põhiprobleem oli väga mitmesuguste maksude ja andamite rohkus.
Senjööri privileegide hulka kuulus omanikuõigus veskile, sepikojale, viinamarjapressile ja leivaküpsetusahjule. Talupojal tuli kõik need õigused välja osta, näiteks maksta õiguse eest oma kodus leiba küpsetada.
Kirikule maksid talupojad kümnist, mida võeti nii saagist kui ka loomade juurdekasvult. Kuningale maksid talupojad taille’d (maks kogutulult), pearaha (iga inimese pealt) ja maamaksu. Eriti vihatud olid kaudsed maksud – riiklik lisa kaupade hindadele. Kõige kurikuulsam oli soolamaks, mis tegi soola nii kalliks, et rahvas oli peaaegu valmis soola tarvitamisest loobuma . Seetõttu kehtestati normid, kui palju iga inimene pidi soola ostma.
Tööstus
Prantsuse tööstus oli vaadeldaval perioodil veel manufaktuuride staadiumis . Vanadeks traditsioonilisteks tööstusharudeks olid kalevi-, lõuendi- ja osalt metallitööstus. 18. sajandi teisel poolel tekkis nendes aga seisak . Uuteks arenevatek harudeks olid siidi- ja puuvillatööstus, metallitööstuses relvatööstus. Siiditööstuse suurem keskus oli Lyon, mille toodangust umbes pool müüdi Pariisis, teine osa läks välismaale. Relvade ja muude raudesemete tootmiseks rajati riiklikke manufaktuure, kuid soositi ka eraettevõtlust. Tekkisid ka mitmesaja töötajaga suurettevõtted. Tähtsaim tööstuskeskus oli Pariis, kus 1780.a. elas umbes 600 000 inimest, nendest 75 000 manufaktuuritöölist.
18. sajandi keskel tehti Prantsusmaal esimesi katsetusi masinatega. 1747 leiutas J. de Vaucanson kangasteljed , mis aga ei leidnud püsivat rakendust, sest vabrikus kootud riide järele puudus nõudlus.
Kaubanduses puududs tasakaal sise- ja väliskaubanduse vahel. Sisekaubanduse arengut takistas see, et talupoegadel jäi naturaalmaksudest liiga vähe järele turule viimiseks. Takistasid ka tollitõkked eri provintside vahel. Öeldi, et kaupade vedu Hiinast tuleb odavam kui vedu maitsi läbi Prantsusmaa.
Lausa hoogne areng toimus aga väliskaubanduses. Sisseveole andis tõuke ühiskonna kõrgkihtide kasvav luksus ja manufaktuuride toorainevajadused. Väljaveos oli kõige minevam kaup luksus- ja moeesemed, mida tarbisid Euroopa ja Ameerika aristokraadid . Kaubandussuhetele lisasid uut hoogu koloniaalvallutused Aasias, Aafrikas ja Ameerikas.
Tööstuse ja kaubanduse arengu sotsiaalseks tulemuseks oli kodanluse kujunemine ja tema jõukuse kasv. Suurkodanluse seas olid manufaktuuriomanikud, pankurid, kaupmehed ja reederid. Väikekodanluse hulka kuulusid poodnikud ja käsitöömeistrid.
Seisuslik kord
Prantsuse ühiskond jagunes rangelt seisusteks. Privileeritud seisused oli vaimulikud ja aadel, nendesse mittekuuluvad inimesed moodustasid nn. kolmanda seisuse, kes oma töö ja maksudega pidi ülal pidama kaht privilegeeritud seisust.
Esimene privilegeeritud seisus, vaimulikkond, moodustas umbes 0,5% elanikkonnast. Vaimulikkond jagunes “mustadeks” ja “valgeteks”. Esimesed olid kloostrites elavad mungad ja nunnad , teised – vaimulikud väljaspool kloostreid. Kõrgvaimulike ja tavaliste kogudusepreestrite vahel valitsesis suured sotsiaalsed ja elulaadilised erinevused. Peapiiskopid, piiskopid jt. kõrgvaimulikud pärinesid enamasti kõrgaadlikest, neil olid lossid ja nad elasid üpris ilmalikku seltskondlikku elu. Kogudusevaimulikud (küreed, vikaarid) olid oma elulaadilt lähedased talupoegadele ja käsitöölistele.
Aadli hulka kuulus koos perekonnaliikmetega umbes 550 000 inimest. Seisuslikult tehti vahet vana päritolu nn. mõõga-aadli ja kodanluse seest pärineva nn. mantliaadli vahel. Ainult mõõga-aadlisse kuuluvad mehed võisid käia koos kuningaga jahil, osaleda kuningapaari õhtusöögil ja istuda kuninglikku tõlda. tegelikult kuulus õukonda kõrgaadel, kellel oli hertsogi, markii, krahvi või vikondi tiitel . Neile laekus lisaks talupoegadelt saadavatele maksudele, rendile ja andamitele sissetulekuid ka riigikassast.
Aadlike seas oli levinud arvamus, et neil ei sobi töötada. Keelatud oli olla väikekaupmees või käsitööline, lubamatu oli rentida maad, sobimatu olla väikeametnik. Vääriliseks tegevuseks peeti teenistust ohvitserina.
Kolmanda seisuse moodustas kogu ülejäänud elanikkond (u. 98%). Siin oli juhtivaks jõuks kodanlus , kelle seas kõige rikkamad olid pankurid ja liigkasuvõtjad. Väga mõjuka jõu moodustas kodanlik intelligents , keda ahistas tsensuur ja vabaduste puudumine. Linnaühiskonnast moodustasid olulise osa poodnikud, käsitöömeistrid ja –sellid ning teenjaskond. sinna kuulusid aga ka manufaktuuritöölised, kelle tööpäev ulatus isegi 16 tunnini. Kõige suurem osa kolmandast seisusest oli talupoegkond.
Absolutistlik monarhia Prantsusmaal
Riik ja valitsemine
17. sajandi esimesel poolel oli Prantsusmaal välja kujunenud absolutistlik (piiramatu) kuningavõim, millele 18. sajandil lisandus veelgi välist hiilgust. Kuningas nimetas ametisse kõik tähtsamad ametiisikud, andis välja seadusi, ning võis neid seadusi ka igal ajal tühistada või muuta. Kuningal oli õigus karistada igaüht, esitamata isegi süüdistust.
Kuninga kätte koondus tohutu võim. Võimu aluseks ei olnud aga kuninga isik, vaid riiklik ja poliitiline süsteem, mis toimis ka ilma kuningata. Seetõttu ei olnud olulist vahet, kas troonil oli kuningas, kes otsustas ise ka kõige tühisemad küsimused, või alaealine laps, kelle nimel valitsesid teised. Riik oli nagu masinavärk, mis ei jäänud seisma ka sel juhul, kui kuningas valitsemise vastu huvi ei tundnud .
Tähtsaim riigiametnik oli finantside peakontrolör, kelle võimkonda kuulusid peale rahanduse veel põllumajandus, tööstus, kaubandus ja teedevõrk. Valitsust tänapäeva mõttes ei olnud. Iga riigisekretär (vastas ministrile) käis eraldi kuningale aru andmas ja temalt korraldusi saamas. Kui kuningas oli alaealine, asendas teda regent ( asevalitseja ). Rohkem kui ebaedu riigiasjade ajamisel tuli karta ebasoosingusse sattumist või mõne õukondlase pahatahtlikkust. Kuninga viha või paha tuju võis kaasa tuua aastaid vangistust; vanglamüüride vahele võis jääda ka eluks ajaks. Eriti ohtlikud olid kuninga armukeste kapriisid ja õukonna intriigid.
Tõsist hirmu sisendasid arreteerimised või maalt väljasaatmise käsud, millel kuninga allkiri juba oli. Sellisele sedelile oli nime jaoks jäetud lünk, mille võis täita iga õukondlane, kes selle dokumendi oli hankinud.
Päikesekuningas
1643 .a. sai Prantsusmaa kuningaks Louis XIV Bourbon, kes oli alles nelja-aastane. Regendiks oli tema ema, leskkuninganna. Tegelikult valitses riiki kuninga ema armuke Itaalia päritolu kardinal Mazarin /mazarä:n/. Kui Mazarin 1661.a. suri, saabus prantsuse absolutismi kõrgaeg. Kuningavõim muutus enneolematult tugevaks . Kõik keerles kuninga ümber ning Louis XIV teenis lisanime Päikesekuningas. Inimesena oli Louis XIV piiratud, kuid endast väga kõrgel arvamusel. “Riik – see olen mina,” võttis ta kokku vahekorra riigiasutusega. Tõepoolest, ta oli valitseja, kes tegeles ka pisiasjadega.
Õukond
Päikesekuningale Pariisis ei meeldinud, sest seal oli ta kogenud rahva rahutusi. Ka pealinnas asuvad kuningalossid olid jäänud vanamoodsateks. Seetõttu laskis ta ehitada Pariisist 18 km kaugusele Versailles ’sse uue lossi. 1682.a. kolis ta sinna kogu õukonnaga. Versailles’ õukond oli oma aja maailma hiilgavamaid ja toredamaid.
Majanduspoliitika
Sel ajal kui õukonnas elati lõbusalt ja mureetult, oli riigiametnike mureks raha hankimine nii õukonna väljaminekute kui ka suurrigi vajaduste katteks. alates 1665.a. oli finantsistide peakontrolöriks Jean Baptiste Colbert /kolbä:r/, kes pärines tavalisest kodanlikust perekonnast ja oli oma elu pühendanud kuninga ja riigi teenimisele. Vastandina värvikais rõivais õukondlastele riietus Colbert alati musta. Teda nähti enmasti kuninga ruumide juures ootamas, mapp paberitega kaenla all. Kõneldi, et teda ei nähtud kunagi naeratamas. Selleks polnud ka põhjust, sest Colbert koos abilistega pidi täitma raskeimat ülesannet – juhtima riigi majandust.
Raha juurdetuleku peamiseks allikaks loeti tol ajal aktiivset kaubandusbilanssi, s.o. osta võimalikult vähe kaupu sisse ja müüa võimalikult palju oma saadusi välismaale. Tavaliselt pandi pearõhk sisseveo keeldudele ja piirangutele. Colbert’I seisukoht oli: selleks, et vähendada kaupade sissevedu, tuleb neid ise toota.
Colbert’i algatusel asutati Prantsusmaal riiklikke manufaktuure, mis pidid tootma kaupu, mida seni välismaalt sisse veeti. Veneetsia eeskujul toodeti peegleid ja pitse, Inglismaa eeskujul – sukki. Hollandlastelt võeti õppust, kuidas toota kalevit, Saksamaalt õpiti vask- ja raudesemete valmistamist . Õpetajateks kutsuti Prantsusmaale võõramaa meistreid.
Kaubanduse arendamiseks asutas Colbert privileegeritud kaubakompaniisid. Turgude ja tooraine hankimiseks asuti koloniaalvallutuste teele. Colbert’I peeti Prantsuse koloniaalimpeeriumi loojaks.
Colbert suri 1683.a. Tema poliitika tõi Prantsusmaale edu, kuid mitte sellisel määral kui erakapitalismi teele asumine Inglismaal.
Vallutuspoliitika
Üle kõige armastas Louis XIV kuulsust . Keskaja arusaamade järgi tõid valitsejale kõige rohkem kuulsust sõjalised võidud ja uute maade vallutamine . Louis XIV pikal valitsemisajal peeti mitu vallutussõda. Peamised rünnakuobjektid olid MAdalmaad ( Holland ) ja Saksamaa Reini-äärsed alad. Tähtsaimad valdused, mis Louis XIV ajal Prantsusmaaga liideti, olid Lille ’I linn Flandrias ja Saksa aladest Strassburg (hiljem Strassbourg).
Hispaania pärilussõda
Louis XIV vallutuspoliitika kutsus välja teiste riikide vastutegevuse. Prantsusmaa koloniaalvallutused ärritasid eriti Inglismaad, kes nägi temas võistlejat oma kasvavale võimsusele meredel ja ookeanidel.
Suure sõja kutsus esile võitlus Hispaania pärandi ümber. 1700.a. suri Hispaania kuningas Carlos II, kelle ei olnud meessoost pärijat. Kuna Louis XIV oli abielus Hispaania kuninga õega, võis Prantsuse prints olla Hispaania, maailmariigi , pärija. Tegelikult oleks see tähendanud Hispaania ja selle valduste (Itaalia riigid, Lõuna-Madalmaad, Ladina-Ameerika jm.) liitmist Prantsusmaaga. Selle vastu astusid välja väga paljud Euroopa riigid. Hispaania trooni taotlesid ka Austria Habsburgid. Prantsusmaa peavastaseks aga oli Inglismaa. 1701.a. algas suur sõda, mis läks ajalukku Hispaania pärilussõja nime all.
Sõja aögus oli Prantsusmaale edukas, kuis siis sai raha otsa ja Prantsusmaa, kes sõdis koos Hispaaniaga, osutus väljakurnatuks. 1704.a. vallutasid inglased Gibraltari. Prantsusmaad ähvardas sõjaline katastroof. 1710.a. toimus aga Inglismaa poliitikqas muudatus . Võimule tulnud tooride partei pooldas heade suhete loomist Prantsusmaaga. Eriti avaldasid mõju Londonisse jõudnud teated Riia, Pärnu ja Tallinna alistumisest Vene vägedele. Venelaste väljajõudmine Läänemerele kutsus Briti poliitikute seas esile ärevuse. Nad asusid Vene ohule vastu töötama.
1713.a. sõlmitud rahulepinguga tõusis Hispaania troonile küll Louis XIV pojapoeg Philippe, kellelt võeti aga Prantsuse trooni pärimise õigus. Seega pidid Prantsusmaal ja Hispaanias valitsema eri kuningad.
Hispaania valdustest anti Habsburgide võimu alla Itaalia riigid ja Lõuna-Madalmaad (hilisem Belgia). Gibraltar jäi Inglismaale ja on seda tänaseni.
Hispaania pärilussõda toimus samaaegselt Põhjasõjaga. Prantsusmaa seotus selle sõjaga jättis tema liitlase Rootsi võimalikust abist ilma ja mõjutas seega ka Eestimaa saatust. Kuid nagu nägime eelppol, mõjutasid sündmused Läänemere kaldail samas ka Euroopa suurriikide võitlust.
Louis XV
Pärast Louis XIV surma 1715.a. sai Louis XV nime all troonile ta 5-aastane pojapoja poeg. Regendiks (asemikvalitsejaks) sai Louis XIV vennapoeg Orleans’I hertsog Philippe, kes oli kuulus igasuguste kõlvatustega, eriti aga “aadamapidude korraldajana”. Riigiasjad jäid ametnike hooleks. Absolutism säilis riigiaparaadi tegevuses ka ilma valitseja otsese sekkumiseta. Kontrolli puudumine tõi kaasa finantsalaseid kuritarvitusi.
1723 .a. sai Louis XV täisealiseks. Riigivalitsemine teda aga ei huvitanud ja see jäi ametnike ja kuninga ametlike armukeste hooleks.
Pikemat aega oli tema armukeseks daam , kes oli saanud markiis de Pompadouri tiitli . Ta korrldas teatrietendusi ja jahilkäike. Madam kutsus õukonda teadlasi, kirjanikke ja kunstnikke ning nautis võimu kindralite, ministrite ja teiste ametnike määramisel ja välispoliitika juhtimisel.
Riigiasjad ununesid, kõrgseltskond keerles kõik naiste ümber. 18. sajandit on nimetatud naise sajandiks . Kuninga maitse lõi uue iluideaali – nukunäoga naise, võimalikult lapseliku ona olemises. Louis XV aegse moe tippsaavutus oli daamide meetrikõrguseni ulatuvad soengud .
Louis XV armastas öelda: “Pärast mind tulgu või veeuputus”. Ühiskond oli ebaõiglane ja kõlvatu.
Saksamaa ja Austria 17. sajandi II poolel ja 18. sajandi algul
Kolmekümneaastase sõja jäljed
Kui aastakümneid Saksamaal möllanud sõda lõppes, oli maa laastatud. Vaenuvägedest ja omal käel rüüstavate palgasõdurite jõukudest oli eriti rängalt kannatanud talurahvas, kellest 40% oli hukkunud . Olenevalt vägede liikumisteedest olid paikkonniti erinevused suured. Kõige rohkem olid laasatatud Pommeri ja Mecklenburgi piirkond Põhja-Saksamaal, kus üle 50% elanikkonnast oli hävinud. Kohati oli hukkunud isegi 5/6 inimestest.
Oma elu päästmiseks otsisid talupojad sõja ajal varju metsades. Suurem osa põldudest jäi harimata ja kasvas umbrohtu. Sõja lõppedes oli puudus kariloomadest, eriti veoloomadest.
Elamikkonna arvukuse taastamine ja majanduse jaluleaitamine nõudis aastakümneid. Veel 1683.a. oli Preisi hertsogkonnas 45%, Baieris 1700.a. paiku u. 1/3 põllumaast kasutamata.
Paljud Saksamaa piirkonnad said 17. sajandi teisel poolel kannatada uutes sõdades, eriti Louis XIV vallutuskatsetes.
Kolmekümneaastane sõda murdis talupoegade vastupanu feodaalidele. Mõisamajandus arenes eriti Elbe jõest ida poole jäävas saksamaa osas, mõisastati ka suur osa endisi talumaid. Enamik talupoegi muudeti pärisorjadeks. Mõisapõldude harimiseks pidid taqlupojad käima mitu päeva nädalas teotööl. Nii kujunes Ida-Saksamaal analoogne olukord Poola, Venemaa ja Baltikumiga. Lääne-Saksamaal oli nagu Prantsusmaalgi enamus maad talupoegade kasutada, mille eest nad olid kohustatud maksma feodaalile renti, enamasti natuuras , osalt ka rahas.
Linnad ja kaubandus
Linnade, mõneti aga ka kogu Saksamaa arengut mõjutas kaubateede nihkumine. Keskajal ja varemgi oli Euroopa kaubanduse tähtsaim tuiksoon olnud Vahemeri, mille kaudu toimus kauplemine Lähis-Idaga. Vahemere kaudu oldi ühenduses ka Hispaania ja Portugaliga, kes maadeavastuste ja vallutuste käigus peamise osa ookeanikaubandusest olid koondanud enda kätte. Türklaste vallutused ( Konstantinoopol 1453.a.) põhjustasid Vahemere-kaubanduse soikumise. Hispaania ja Portugali langus ning Inglismaa tõus viisid ookeanikaubanduse raskuspunkti Atlandi ranniku põhjaossa. Kaubavahetuses Ida ja Lääne vahel muutus Euroopas eriti tähtsaks Läänemeri, mis asetas soodsasse olukorda Põhja-Saksa linnad ning põhjustas seisaku varem õitsvate Lõuna-saksa linnade arengus. Viimastes säilus suures osas keskaegne elulaad , milles tähtsal kohal olid käsitöö ja poekaubandus. Seisaku tõttu ei tehtud suuremaid ehitustöid, mis oleksid tinginud keskaegsete majade lammutamise või linnamüüri lõhkumise. Nii säilusid Saksamaal linnad, mis meenutavad muuseume ja mida tänapäeval imetletakse kui keskaja kultuuri mälestusmärke.
Jõudsalt arenesid linnad ( Berliin , Dresden , München jt.), kus elasid feodaalsed valitsejad , keda ümbritses õukond. Linnadesse koondus ka suur osa sõjaväest. Vajadus tööstus- ja käsitöötoodetening välismaa kaupade järele andis elatist kaupmeestele ja käsitöölistele.
Killustatus
Pärast Kolmekümneaastast sõda oli Saksa- Rooma riik niivõrd killustunud, et saksa vürstid said poliitilise iseseisvuse. Habsburgide soost keisritel ei olnud kogu Saksamaa üle enam tegelikku võimu. See säilis ainult Habsburgide pärusmaadel, mille põhiosaks oli Austria.
Ülejäänud Saksamaa koosnes mitmesajast väikeriigist. Öeldi, et neid on sama palju kui aastas päevi. Suuremad neist olid Brandenburg, Saksi Baier, Hesse -Kassel. Kaheksa (hiljem üheksa) riigi valitsejad kandsid kuurvürsti tiitlit . Nende tähtsaim eesõigus oli keisri valimine ning valitu õiguste kindlaksmääramine (tegelikult piiramine). Seejuures tuli valimisel arvestada pärilikkust.
Saksa riigi esindusorgan oli Riigipäev. See jagunes kolmeks kuuriaks, millest tähtsaim oli eespool mainitud kuurvürstide kuuria . Teine – vürstide kuuria esindas ilmalikke ja vaimulikke vürstkondi. Kolmas kuuria oli linnade esindus, mille õigused olid tunduvalt piiratumad kui kahel esimesel. Riigipäev suutis aga vähe ära teha. Kuna riigil ei olnud administratiivasutusi, oli Riigipäeva otsuseid raske ellu viia. Riigi ühtsuse puudumine andis end eriti tunda kaitse organiseerimisel välisvaenlase vastu.
Võitlus Türgi ohuga
Ligi pool sajandit ( 1658 -1705) oli Saksa-Rooma keisriks Leopold I Habsburg . Ta oli valitseja, kes tundis huvi kunsti vastu ja soosis teaduse arengut. Ta täiendas keisrilossi kunstikogu, laiendas raamatukogu ning asutas mitu uut ülikooli. Leopold I oli ka hea perekonnaisa, kellel oli 16 last ja kes püüdis “prantsuse kombeid” Louis XIV õukonna moraalitust – õukonnast välja tõrjuda. Sõjaasjandus ja sõdimine ei pakkunud Leopold I-le huvi, kuid just temal tuli kokku puutuda Türgi vallutustega.
Olles saavutanud Ukrainas Poola vägede üle võidu, tungisid türklased Transilvaaniasse ja seejärel Ungarisse. 1669.a. vallutasid nad Itaalia kaubalinna Veneetsia. 1683.a. tungis hiiglasuur Türgi vägi Austriasse ja asus piirama Viini. Sissetung Kesk-Euroopasse kujunes reaalseks. Keiser põgenes koos õukonnaga pealinnast, selle kaitsjad osutasid aga südi vastupanu. Linn oli hästi kindlustatud ja türklaste tormijooksud löödi tagasi, kuid elanikkonda vaevas nälg. Söödi kassi- ja eesliliha. Raskes olukorras võtsid Viini üliõpilased ette väljatungi, mille käigus õnnestus linna lehmakari ajada. Asi muutus siiski kriitiliseks, sest Türgi suurtükituli tegi suurt kahju ning linna kindluste alla hakati kaevama miinikäike. Pääsemise tõi abivägi Poola kuninga Jan Sobieski, Baieri kuurvürsti ja Saksi kuurvürsti juhtimisel. Ühendvägi ründas Türgi laagrit ja pärast mõnetunnist lahingut sundis türklased põgenema. Viin oli päästetud. Saadi suur sõjasaak, sealhulgas suurel hulgal kohvi, mida seni Euroopas vähe tunti. Algas kohvikultuuri levik.
Viini all paistis väejuhina eriti silma Pariisis sündinud Savoia prints Eugene . Sõjas Türgi vastu, mida peeti põhiliselt Ungaris ja Tšehhis, said keisri väed prints Eugene’i juhtimisel uusi suuri võite. 1699.a. sõlmitud Karlowitzi rahuga läksid Austria võimu alla kogu Ungari ja suurem osa Transilvaaniast. 18. sajandil jätkusid võitlused Türgiga Serbia ja teiste Balkani alade pärast.
Maria Theresia ja valgustatud absolutism
Austria eraldumine Saksamaast toimus lõplikult Maria Theresia valitsemisajal ( 1740 -1780). Naisterahvana ei saanud ta olla Saksa-Rooma keiser. Habsburgide suguvõsa esindajana naisliinis päris ta aga Austria trooni.
Valgustusse, eriti prantsuse valgustajatesse suhtus Maria Theresia vaenulikult. Ta isegi vihkas neid kui jumalasalgajaid, kuid elu sundis peale reforme ja see tõi valitsejannale valgustatud minarhi maine. seda aitas süvendada Louis XV õukonna välise toreduse matkimine. Schönbrunni loss, mis oli valitsejanna ja ta mehe residents, ehitati põhjalikult ümber. Lossis oli 1441 mitmesugust ruumi, õukondlasi ja teenreid oli 2400 . Lossi juurde rajati sümmeetrilised tiigid, kunstlikud grotid ( koopad ) ja pügatud hekid .
Majanduses soosis Maria Theresia manufaktuure. Viini ja Böömi said tuntuks üle Euroopa, arenesid riide- ja metallimanufaktuurid. Riigi sissetulekute suurendamiseks kehtestati üldine tulumaks , millest ei pääsenud ka privilegeeritud aadelkond .
Kaotatud Austria pärilussõda (1740- 1748 ) sundis peale sõjaväereformi. Kehtestati sõjaväekohustus, millest olid vabastatud aadlikud , vaimulikud, ametnikud, kaupmehed, arstid, õpetajad ja mõned oskustööliste kategooriad. Ülejäänud pidid tõmbama liisku, kellel tuleb minna sõduriks ja kes sellest pääseb. Ohvitseridelt hakati nõudma sõjaväelist haridust.
Talulpoegade teotööd piirati. Enamasti tuli käia mõisatööl 3 päeva nädalas (Tšehhis 5 kuni 6 päeva). Maria Theresia ajal loodi riigis bürokraatlik riigiaparaat . Ametnikeks said peamiselt maata aadlimehed. Nad olid töökamad ja toimekamad, sest olid lapsepõlvest peale tööga harjunud. Maria Theresia järglase Joseph II ajal kaotati pärisorjus riigi põhialadel 1781 . aastal ning Ungaris 1785 . aastal. Kui 1784 . aastal tehti kõikides asutustes kohustuslikuks saksa keel , muutus uus riigiaparaat vähemusrahvaste rõhumise vahendiks.
Hariduse edendamiseks laiendati rahvakoolide võrku, oskustööliste ettevalmistamiseks asutati tehnilisi koole .