Louis XVI (0)

Louis XVI

Absolutismi kujunemine Prantsusmaal
Absolutism kindlustus Prantsusmaal juba kuningas Henri IV valitsemise ajal (1594- 1610 ). Henri oli tark, ettenägelik ja sihikindel valitseja. Pärines ta Navarra pisikuningriigist (Lõuna-Prantsusmaa ja Hispaania vahel). Tema isa juhtis Lõuna-Prantsusmaa suurfeodaale võitluses Prantsusmaa kuninga vastu protestantismi kaitsmise sildi all. Tegelikult oli see võitlus poliitilise võimu pärast. Kui valitsev kuningas Henri II oma armastatule Diane de Poitiers ’ile pühendatud rüütliturniiril Nostradamuse täideläinud ennustuse kohaselt vigastada sai (läbi visiiriava silmast ajusse tunginud piigikillu läbi) ning nelja-päevase piinlemise järel suri, oli ta Prantsusmaale jätnud 4 poega :
Francois II, s 1544 (1559-60), abiellus Maria Stuartiga, suri tuberkuloosi;
Charles IX, s 1550 (1560-74);
Henri III, s 1551 (1574-89), mürgitati;
Francois d’Alencon, s 1554, suri 1584 tuberkuloosi;
lisaks kuulus tütar Marguerite, kes abiellus Navarra Henri’ga ja sai kuulsaks kuninganna Margot’ nime all.
Kahjuks kestis tema dünastia vaid 1589nda aastani, kui suri tema viimane poeg, sedagi vägivaldselt. Kehtiva troonipärimiskorra kohaselt sai tema järglaseks Navarra Henri Bourbon, kes sai tegelikult troonile alles 1594. aastal, astudes selleks 1593. aastal katoliku usku. Tema samm oli tegelikult puhtpoliitiline, sest ta oli usuküsimustes ükskõikne. Tuntuks on saanud kuninga ajalooline lause: "Pariis väärib üht missat." Tegemist oli targa ja riiklikult mõtleva valitsejaga, kes eelistas kuningana astuda säilinud pealinna, näha pariislasi elavatena ega tahtnud üle oma rahva laipade ja linna varemete troonile jõuda.
Laipu ja varemeid oli olnud juba küllalt – alates 1560ndaist aastaist oli Prantsusmaa olnud pidevate usuliste kokkupõrgete lahinguväljaks; tõeline kodusõda vallandus aga 1572 . aasta Pärtliöö sündmustega.
Kuningas Henri IV poliitika põhimõtteks oli riigis keskvõimu (st kuningavõimu) kindlustamine ning feodaalse killustatuse likvideerimine. Sellega pani Henri IV aluse absolutismile, mis lõplikult pääses mõjule tema poja, kuningas Louis XIII (1610- 1643 ) valitsemise ajal. Kuningas Henri IV lõpetas formaalselt ka ususõjad – tema poolt 1598 . a väljaantud Nantes ’i edikt andis hugenottidele usulised õigused ja võrdsustas nad sellega katoliiklastega. Henri IV kindlustas riigi majandust, toetas tööstust, soodustas põllumajandust, rajas esimese prantsuse koloonia Kanadas.
Nagu saatuse pilkena suri Henri IV, kes oli usuküsimustes ükskõikne, kes suutis peaaegu lepitada siseriigis katoliiklased ja hugenotid , fanaatilise munga käe läbi.
Tema poeg Louis XIII, kes valitsejana oli pehmeloomuline, tahtejõuetu, arg, tõusis troonile vaid 9-aastasena; tegelikuks valitsejaks sai tema ema Maria di Medici. Ta oli küll valitsemishimuline, kuid vähese oskuse ja tahtega riiki juhtida. Henri IV aegsed ministrid kõrvaldati ametist. Suure võimu omandasid Maria di Medici Itaalia sugulased, kes koos oma peredega kulutasid tohutul hulgal riigi raha. 1614. aastal tuli isegi kokku kutsuda generaalstaadid , et leida täiendavaid raha hankimise võimalusi. Louis XIII aegne generaalstaatide kokkukutsumine oli tegelikult viimane enne Prantsuse revolutsiooni puhkemist 1789. a.
1614. a generaalstaatidel äratas õukonna tähelepanu andekas ja energiline piiskop Armand Jean du Plessis de Richelieu , kes peagi tõusis kardinaliks. Juba 1624 . a sai ta Riiginõukogu liikmeks; peagi muutus ta riigi tegelikuks valitsejaks – 1629 nimetati ta peaministriks. Richelieu’d on peetud läbi aegade üheks Euroopa väljapaistvamaks riigimeheks. Kindla käega asus ta ellu viima reforme, mille eesmärgiks oli absolutismi kindlustamine Prantsusmaal. Kuninga õukonnast kõrvaladati Maria di Medici ja tema soosikud. Riigi juhtimise parandamiseks saatis ta provintsidesse piiramatu võimuga ametnikud – intendandid . Kõrgaadlike taltsutamiseks laskis ta maha lõhkuda aadlilosside kindlustused ja keelas kahevõitlused ehk duellid . Seejärel asus Richelieu maha suruma Louis XIII valitsusaja alguses puhkenud hugenottide ülestõusu. (Läänerannikul asuva hugenottide pealinna, sadamalinna La Rochelle’i piiras ta sisse nii maalt kui merelt . Tema käsul ehitati 1,5 km pikkune tamm, millega linn mere poolt ära lõigati, nii et ka inglaste laevastik hugenotte abistada ei saanud. 1628 a oktoobris andis linna alla.)
"Armuediktiga" (1629) tühistas küll Richelieu hugenottide poliitilised eesõigused, kuid jättis neile usuvabaduse. Sellega võitis ta sisevaenlased ja võis keskenduda välisvaenlastele.
Pehmeloomulisele kuningale oligi vaja sellist kindlakäelist esimest ministrit – tema nõuandel andis kuningas ainuisikuliselt välja seadusi, otsustas sõjakuulutuste ja rahusõlmimiste üle ning nimetas ametisse suuremaid ja väiksemaid riigiametnikke. Ka maksude kehtestamiseks ei kutsunud ta enam kokku generaalstaate. Kuningas Louis XIII valitsusajal pääses absolutistlik valitsusviis Prantsusmaal lõplikult mõjule. Iga järgnev kuningas vaid kindlustas seda veelgi.
Louis XIV asub valitsema
1643. a sai Prantsusmaa kuningaks Louis XIV Bourbon, olles ise vaid viieaastane. Regendiks oli tema ema, leskkuninganna Austria Anna, päritolult küll hispaanlanna. Tõeliseks valitsejaks sai aga kuninganna armuke, itaalia päritolu kardinal Jules Mazarin . Kõrgaadlikud ja linlased ei olnud rahul maksude pideva suurendamisega (kuningakassat oli ju vaja millegagi täita) ning 1649 . a puhkes suur mäss ( Fronde ), mille kardinal maha surus.
Kui Mazarin 1661. a suri, saabus prantsuse absolutismi kõrgaeg. Kuningavõim muutus enneolematult tugevaks . Louis XIV-le kuulub lause: "Riik – see olen mina." Ennast pidas ta kõige keskpunktiks ja teenis endale lisanime Päikesekuningas. Kuid ütluses "Riik – see olen mina" peitus tõepoolest tõde – kuningas tegeles riigis kõigega, tal ei jäänud märkamata ka pisiasjad. Ennast pidas ta Jumala poolt ametisse seatuks, seadusi andis ta välja ainuisikuliselt. Ükski minister ei tohtinud otsuseid langetada kuningaga nõu pidamata. Otsuste muutmine või tühistamine oli ainult kuninga privileeg . Provintsides olid kuningavõimu kindlustajateks intendandid; rahva meelsust jälgis suurearvuline salapolitsei. Oma korralduste andmiseks ei vajanud kuningas ühegi asutuse või organi luba. Louis XIV valitsusaeg oli absolutismi kõrgaeg mitte ainult Prantsusmaal, vaid ka kogu Euroopas.
Päikesekuninga õukond
Kuningale Pariisis ei meeldinud, sest seal oli ta kogenud rahva rahutusi. Ka pealinnas asuvad kuningalossid olid jäänud ebamugavaiks ja vanamoodsaiks. Ta lasi ehitada Pariisist 18 km kaugusele Versailles ’sse uue lossi, kuhu kolis 1682. a kogu õukonnaga ning kuhu kuningad ja õukond jäid enam kui 100-ks aastaks, eemaldudes nii oma pealinnast ja rahvast.
Versaille ’ lossi ehitati 20 a. Lossis oli üle 2000 ruumi, aga sinna pidi mahtuma üle 20 000 õukondlase, rääkimata teenindavast personalist. Igal õukondlasel olid ju veel teenrid ja teenijannad; lisaks veel 338 kokka , 48 arsti, 125 lauljat, 74 preestrit jpt.
Õukonda kuulunud aadlikud kandsid tavaliselt kõlavaid tiitleid, said kõrget tasu, kuid täitsid vaid tühiseid kohustusi. Oma kuningaga magasid paljud õukonna tähtsamad aukandjad isegi ühes ruumis, et saaks hommikul kuningale sõrmeloputustopsi ulatada, sukki aidata jalga tõmmata jms. Versaille oli sel ajal Prantsusmaa keskpunkt. Kui sind polnud õukonnas, ei olnud sind olemaski.
Kuningas armastas meeletult toredust ja luksust. Seetõttu andis ta tööd paljudele ehituskunstnikele, kujuritele, maalijatele. Õukonnas peeti ülal kirjanikke ja muusikuid. Pariisi rajati tähetorn, botaanikaaed, seati sisse raamatukogusid. Kuningas toetas Prantsuse Akadeemiat ja tegi palju kauni prantsuse keele toetuseks ; keele reeglistamine viis õukonnakeele eristumisele lihtsa prantslase keelest.
Versaille’ õukond andis tooni terves Euroopas. Prantsuse keel muutus seltskondliku ja diplomaatilise suhtlemise keeleks. Prantsusmaa dikteeris moodi ja kokakunsti – leiutati jäätis, hakati valmistama šampanjat. Aga õukond andis tooni ka pahelisuse ja kombelõtvusega. Kuningas ise pidas paljusid ametlikke armukesi; mõjukaimaks kujunes madame de Montespan. Kuninganna leppis olukorraga.
Merkantilistlik majanduspoliitika
Ajal, kui õukond kulutas raha ja lõbutses, oli riigiametnike mureks raha hankimine õukonnale ja riigi üha suurenevate vajaduste katteks. Alates 1665 sai rahandusministriks Jean- Baptiste Colbert , alati rangelt musta kandev morniilmeline mees, keda nähti enamasti kuninga ruumide juures ootamas, mapp kaenlas. Colbert korraldas Prantsusmaa majanduselu merkantilismi vaimus . See tähendas osta võimalikult vähe kaupu sisse ja müüa võimalikult palju saadusi välismaale. Colbert’i seisukoht oli: selleks, et vähendada kaupade sissevedu, tuleb neid ise toota.
Colbert’i algatusel asutati riiklikke manufaktuure, mis pidid tootma kaupu, mida seni välismaalt sisse veeti. Veneetsia eeskujul toodeti peegleid ja pitse, Inglismaa eeskujul – sukki. Hollandlastelt õpiti, kuidas toota kalevit, Saksamaalt, kuidas valmistada vask- ja raudesemeid. Õpetajateks kutsus Colbert välismaa meistreid.
Kõrgete sisseveotollide kehtestamine muutis välismaised kaubad kalliks ja sundis rohkem tarbima kodumaist toodangut. Colbert lasi ehitada palju maanteid ja kanaleid igasuguse kaubaveo hõlbustamiseks. Hõivati laialdaselt asumaid – kolooniad tekkisid Põhja-Ameerikas, Kesk- ja Ladina-Ameerikas, Aafrikas.
Colbert rentis ka maksukogumisõiguse jõukamatele kaupmeestele, kes siis omakorda võtsid makse elanikkonnalt. Rahva maksukoormus suurenes veelgi.
Louis XIV kirikupoliitika
Nantes’i edikt küll kindlustas hugenottidele õiguse oma jumalateenistusi pidada ja enda kaitseks väesalku ning kindlusi pidada, kuid hugenottide eriõigused olid vastuolus üha tugevneva kuningavõimuga. Louis XIV-le ei meeldinud, et tema alamad olid erinevat usku, pealegi olid hugenotid jõukamad, sest elatusid käsitööst ja kaubandusest. Louis XIV tühistas hugenottide allesjäänud õigused: nad ei tohtinud enam jumalateenistusi pidada, nende kirikud suleti või purustati, neile kehtestati kõrgemad maksud jne. Osa hugenotte astus katoliku usku, aga üle 200000 lahkus maalt, asudes enamasti Inglismaale, Madalmaadesse ja Saksamaale, aga ka ülemerekolooniatesse.
Riigikeskne kuningas Louis XIV valitses kõrge eani ning elas üle oma pojad. Kui ta 1715 . a suri, tuli troonile tema pojapoeg Louis XV, keda riigiasjad hoopiski ei huvitanud. Selle asemel tegeles ta lõbusa elu, armukeste (Hirvepark) ja raharaiskamisega. Ajalugu tunneb ka tema ütlust: "Pärast mind tulgu või veeuputus ."