Kõnearendustegevused sõimerühmas (1)

POLE-TÄHTIS-MIS-KOOL
Pole-tähtis-mis-teaduskond
KÕNEARENDUSTEGEVUSED SÕIMERÜHMAS
Arvestustöö
Pole-tähtis-mis nimi
Juhendaja : pole-tähtis
Aasta-pole-tähtis
Sisukord
1. Kõnearendus kui sissejuhatus lugema õppimiseks 3
2. 2.a. laps- grammatika omandamise periood 3
3. Süsteemid, mida kasutada 5
3.1. Jäljendusmängud 5
3.2. Nukumängud 6
3.3. Muusika 6
3.4. Käelised tegelused 7
3.5. Lastekirjandus ja ettelugemine 7
4.Ülevaade rühmas toimuvast kõnearendustööst 8
1. Kõnearendus kui sissejuhatus lugema õppimiseks.
Kõnelema õppimine on kõige keerukam ülesanne, millega laps peab hakkama saama. Maimikuiga on kõne arengu sensitiivseks perioodiks . Lapse kõne areng on sel ajal kõige efektiivsem ja laps on eriti vastuvõtlik vastavate mõjutuste suhtes.
Kuulamise ja kõnelemise tegevused aitavad täita järgmisi ülesandeid:

• Anda lastele võimalus luulata grammatiliselt õiget kõnet,
  
• Tutvustada lastele uusi sõnu, rikastades laste sõnavara,
  
• Anda lastele võimalus kõnelda erinevatel teemadel, rikastades laste silmaringi,
  
• Anda lastele võimalus väljendada oma emotsioone, suhtumist ,
  
• Aidata lastel orienteeruda esemete ja nähtuste seas.
  

Vaimse arengu seisukohalt on kõne arengul väikelapseeas oluline tähtsus. Aktiivse kõne kujunemine on lapse kogu psüühilise arengu aluseks. Kõnelemine võimaldab lapsel teiste inimestega aktiivselt suhelda. Kõne kaudu saab laps teadmisi ümbritsevast maailmast.
Kõne areng põhineb lapse oskusel luua omi sümboleid. Laps hakkab mõistma et sõnad tähendavad erinevaid sündmusi ja esemeid. 1,5-2-aastane laps teeb elu suurima tähelepaneku avastades, et igal asjal on oma nimi, et sõnadel on mingi tähendus. Algul on sõnad lapse jaoks vaid signaalid, mis kaasnevad täiskasvanu ja lapse vahelise vastastikuse tegutsemisega. Laps saab eseme ja sõna seosest aru ainult siis, kui ese on lapse vaateväljas. Kolmandal eluaastal hakkab laps aru saama kõnest, mis pole vahetult seotud konkreetse situatsiooniga. Kõne abil hakkab saama teadmisi, mis on kätteasaamatud ta enese tunnetusele.
2. 2.a laps – grammatika omandamise periood
Kaheaastseks saades kasutab laps juba 200-300 sõna. Passiivne sõnavara (sõnad, mille tähendust lapsed mõistavad, aga ei kasuta) on tunduvalt suurem.
Kolmandal eluaastal suureneb lapse arusaamine kõnest ja kujuneb õige grammatika. Laps mõistab täiskavanu kõnet hoopis enam, kui ta ise on võimeline väljendama. Maimik räägib palju- ka iseenda ja mänguasjadega. Lapse hääldamine on veel pehme ja nii mõnigi laps ei häälda kõiki häälikuid õigesti, eriti kaashäälikud R, K, L, S). Lapse laused muutuvad pikemaks, ta kasutab 3-4-sõnalisi lauseid. Lausetes esineb veel grammatilisi vigu. Laps hakkab kasutama mitmust ning sõnade erinevaid vorme. Laps hakkab huvi tundma täiskasvanu poolt jutustatud muinasjuttude ja jutukeste vastu. Maimiku kõnesse ilmub palju küsimusi- lisaks mis- küsimusele hakkab laps küsima:”Kus?”,”Miks?”,”Millal?”.
KOLMEAASTANE LAPS

• Hakkab tarvitama grammatilisi vorme,
  
• Kuulab huviga täiskasvanu juttu ja seletusi ja saab aru jutu sisust,
  
• Täiskasvanu abiga kordab tuttavaid jutukesi ,
  
• Kõnesse ilmuvad mitmesõnalause ja lühem liitlause ,
  
• Kasutab aktiivselt tegu-, omadus- ja määrsõnu,
  
• Küsib palju, eriti:”Miks?”,
  
• Kasutab ka minevikuvorme,
  

Väikelaps teeb kõnelema õppides tihti üsna tüüpilisi grammatilisi vigu. Näiteks ütleb ta “olin” asemel “olisin” , “õega” asemel ütleb ta “õdega”. See ei tähenda lapse vigast keelekäsitlust, vaid laps püüab oma kogemustele vastavalt sõnu käänata ja pöörata. Laps õpib kasutama keele keerukat süntaksit ammu enne kooliminekut.
Maimik õpib häälikuid õigesti hääldama. Selleks, et laps hääldaks õigesti, peavad ta kuulde- ja kõneorganid terved olema ning ta peab kuulma selget ja õiget emakeelt.
Lapse isiksuse kujunemisel on kõne arengul väga oluline osa. Kõne toimib sotsiaalse suhtlemise vahendina ning loob aluse sotsialiseerumisele ja sihipärasele õppimisele. See on ka lapse käitumise kujundamise vahend. Täiskasvanu kõnet kuulates õpib laps, kuidas teisi palutakse, kiidetakse jne. Lapse kasvukeskkond , eriti täiskasvanupoolne keelelise suhtlemise intensiivsus ja kvaliteet, määrab ära, milline saab olema lapse kõne arengu alus.
Lapse sõnavara suureneb, mõtlemine areneb ja uute teadmiste omaksvõtmine kergeneb, kui tema küsimusele vastatakse ja teda kuulatakse. Lapse kuulamine on seepärast tähtis, et laps hakkab siis tajuma sõnade ja väljenduste tähendust. Nii õpib laps väljendama omi mõtteid, tundeid ja soove ning ka kuulama teiste inimeste arvamusi. Kõnest arusaamise ja sõnavara suurenedes saab laps paremini hakkama suhtlemisega teiste laste ning täiskasvanutega.
____________________________________________________________________________________________
Selleks, et lapse kõne areneks eakohaselt, et laps omandaks ilusa ja õige emakeele, on lapsega tegelevatele täiskasvanutele vaja arvestada lapsega suhtlemisel järgmisi nõudeid:

• Täiskasvanu kõne peab olema rikas, keeleliselt õige, kuna laps õpib kõnet matkides, täiskasvanut väljendades;
  
• Lapsega suhtleva täiskasvanu hääl olgu rahulik, tasakaalus, mitte vali, sest kõne toon on lapsele oluliseks märguandeks selle kohta, kuidas täiskasvanu lapsesse suhtub;
  
• Ka ruumis peab jälgima, et seal poleks üleliigset müra, sest iga võõra ja intensiivne heli kallutab lapse tähelepanu kuuldavalt kõrvale;
  
• Last tuleb julgustada kõnelema, ennast sõnaliselt väljendama;
  
• Iga toimingut lapsega saatku täiskasvanu kõne, olgu see riietumine , magamaminek, raamatute vaatamine, mängude mängimine või mis iganes;
  
• Lapsele tuleb esitada ka küsimusi, juba aastaselt lapselt võib küsida: “Kus?”;
  
• Lapsele tuleb võimaldada mitmesuguseid kogemusi, kus ta saab oma kõneoskust kasutada ja sõnaliselt oma tegevusi kinnitada;
  

Seletused lapsele olgu selged ja täpsed, sest pikast jutust ei oska laps olulist eraldada ja tema arusaamistes tekib sagadus.
Kui lapse keeleline areng on puudulik või hilinenud , mõjub see lapse suhtlemisele eakaaslaste ja täiskasvanutega ja pidurdub tema vaimne areng.
3. Süsteemid, mida kasutada.
Kõnelema õpib laps põhiliselt igapäevastes tegevustes- olgu see söömine, riidessepanek, pesemine või jalutuskäik. Mitmesuguste esemete ja nähtustega tutvub laps oma kõige lähemas ümbruses tegutsedes : kodus, oma rühmaruumis, lasteaia õues. Kahe-kolmeaastase lapse maailma avardavad argipäevased sündmused, nagu poeskäik, mänguväljakul mängimine või jalutuskäik lähimasse metsatukka.
3.1. Jäljendusmängud
Maimiku kõne arengule aitavad kaasa mitmesugulised hääliku-, silbi-, puhumis-, ja huulemängud. Kuulamistähelepanu teritavad mitmesugused häälemängud (“ Kelle hääl?”, “Kus heliseb kelluke?” jms).
Laps jäljendab samaaegselt nii täiskasvanu tegevust kui ka kõnet. Seepärast on oluline, et täiskasvanu saadab oma tegevust kõnega.
3.2. Nukumängud
Kõigile sõimetöötajatele on tuttavad nukumängud, kus täiskasvanu üheaegselt nukuga tegutsedes ka kõneleb. Nt. nukk Mai “vaatab” oma käsi (“Oi, kui mustad mu käed on!”), täiskasvanu viib nuku kraanikausi juurde (“ Pesen käed puhtaks”), keerab kraanist vett (“Keeran kraani lahti”), seebitab käsi (“Seepi on vaja ka kätele panna, siis saavad käed puhtaks”) jne. Laps paneb tähele nii kõnet kui ka tegevust – ta tajub kahe aistingu ( kuulmine ja nägemine) kaudu korraga.
3.3. Muusika
Lisaks rühmas valitsevatele südamlikele ja üksteist arvestavatele suhetele on laste emotsionaalse arengu suunamisel oluline osa ka muusikal (lastele laulmine , muusikaliste mängude mängimine, loodushäälte ja pillide kuulamine jms), kirjandusel (muinasjuttude ja lastepalade, rahva- ja lastelaulude lastele jutustamine ja lugemine jms) ning kunstil (raamatuillustratsioonide vaatamine, ruumide kujundus, lastega koos joonistamine, maalimine jms). Need on ka olulised lapse esteetilise arengu toetamisel.
Helid ja rütm kutsuvad lapsi kaasa tegema, nad mõjuvad laste tunnetele. Lõbus muusika teeb lapsed rõõmsaks, ergutab neid tegutsema, rahulik ja hällitav muusika seevastu rahustab lapsi. Vanadest aegadest peale on lastele alati lauldud. Väikeste laste laulud ja muusikalised mängud on väga lihtsad ja jõukohased igale vähegi viisi ja rütmi pidavale täiskasvanule. Muusikat peaks olema maimiku igas päevas. Täiskasvanu võib laulda lastele neid riidesse pannes, neid lõunaunakule saates või lihtsalt last süles kiigutades. Muusika ei tähenda aga ainult laulmist, muusika saatel liikumist ega muusika kuulamist, vaid muusikat on kõikjal meie ümber- tuule kohinas, vihma sabinas, linnulaulus, ukse kriuksumises jne. Seda peab õpetama lapsi kuulama, tähele panema . (Lasteaia õpetaja...2003)
Laps, kellega mängides on lauldud, rakendab ka üksi olles oma mängudesse lauluelemente, korrates tuttavaid laule kas osaliselt, variatsioonidega, omapoolsete täiendustega või luues tuttavatel meloodiamudelitel põhinevaid täiesti oma laule, kus sõnad tihti moodustavad sõnamänge, millel tegelikku tähendust ei ole (M. Veisson 1998).
Lastekirjandus (eriti just poeetiline kõne- rahvalaul , luuletused jms) mõjutab last just nii varakult, kui seda lapsele pakkuma hakatakse. Lapsed on tundlikud kõne ja laulvuse suhtes. Poeetiline kõne ja lasteraamat aitab täiskasvanu ja lapse suhet tundetoonilisemaks muuta, pakkudes samas ka uusi muljeid.
3.4. Käelised tegevused

K

a sõimelaps peab saama saama värvidega mängida- valides ise värve ja seda, mida ta joonistada, maalida tahab. Laps peab tunda saama rõõmu värvidest ja materjalidega tegutsemisest. Areneb lapse loomingulisus.
3.5. Lastekirjanduse ettelugemine ja jutustamine.
Kolmeaastseks saades oskab enamik lapsi kasutada õiget kõnekeelt ning nad võtavad aktiivselt rääkides tegevusest osa. Nüüd võib tekkida situatsioon, kus kõik lapsed tahavad kangesti rääkida, mitte teisi lapsi kuulata. Seepärast peaks neid tegevusi, eriti kui lastele on teema tuttav ja neil on juba tahtmist kaasa rääkida, viima läbi väikestes gruppides, et kõik lapsed saaksid kõnelda ja suudaksid ka natuke teisi kuulata. Seevastu teemat alustades, seda tutvustades võib lapsi olla grupis rohkem.
Lapsed on enamsti kuulajad. Lapsi saab ergutada kaasa elama, lastes neil teha liigutusi, hääli jms. Etteloetavad ning jutustavad palad , muinasjutud ja salmid ei tohi olla pikad ega lastele võõraste tegelastega. Hea on, kui lastele saab teksti juurde ka illustreerivaid pilte näidata. Illustratsioonid peavad olema lastele arusaadavad, lastepärased ja ilmekad. Toredad on ruumiliste illustratsioonidega raamatute vaatamine jutustamise või ettelugemise saateks.
Kasutatud kirjandus

M Veisson “Väikelaps ja tema kasvukeskkond 2” TPÜ Lapseuurimiskeskus 1998.

Lasteaiaõpetaja käsiraamat: Õppe- ja kasvatustööst kuni kolmeaastaste lastega 2003 koost . M Mänd
9