Eino Tamberg (0)

Ökoloogia ja keskonnakaitsetehnoloogia kontrolltöö nr2 
 
 
1.  Olulisemad õhu  saasteained ning nende omadused 
  Vastus: Süsinikmonooksiid (CO): sisepõlemismootorites tekkiv värvitu ja  lõhnatu  
äärmiselt mürgine  gaas . Väikestes kogustes tekitab peavalu, nõrkustunnet ja peapööritust. 
Kõrge kontsentratsioon on surmav . 
  Osoon (O3): mürgine  gaas , mis tekib keerulise fotokeemilise protsessi käigus 
päikesevalguse mõjul teistest saasteainetest (eelkõige vääveldioksiidist). Tekitab 
hingamisteede ja silmade ärritust. 
  Vääveldioksiid (SO2): värvitu, terava lõhnaga ja ärritusi tekitav gaas, tekib esmajoones  
kütteseadmetes, tööstuslike protsesside käigus ja diiselmootorites. Pikaajaline mõju 
inimorganismile võib tekitada  häireid kopsude töös. 
  Lämmastikoksiidid (NOx): on  happevihmade  peapõhjustajad ja hõlmavad 
lämmastikmonooksiidi (NO) ning lämmastikdioksiidi (NO2). Viimane on kollakaspunase 
värvusega mürgine gaas, mis tekitab sudukupli suurlinnade kohal ja mille kõrvaldab 
ainult tuul. Põhjustab hingamisteede haigusi, kopsupõletikku ning bakteriaalseid ja 
viirusinfektsioone. 
  Benseen: inimesele ohtlik, terava ja magusa lõhnaga vähkitekitav gaas. Pikemaajaline 
kokkupuude  tekitab unisust, pearinglust ja teadvusekadu. 
Peentolm (PM): tähistab sudu poolt tekitatavat tolmu ja jagatakse hõljuvate osakeste suuruse 
alusel erinevatesse klassidesse  
(PM10; PM2,5). PM1 ja PM2,5 (läbimõõt vastavalt väiksem kui 1 ja 2,5 µm) kardetakse  
kõige enam, sest need tungivad sügavale hingamiselunditesse 
esineb kõikides linnades, kuigi erineval määral 
Peentolm sisaldab kontsentreeritult arvukalt  saasteaineid kõige väiksemate osakeste kujul. 
Peentolmu osakesed sisaldavad arvukalt keemilisi aineid: 
liiv, tuhk , tolm, nõgi , ränisisaldusega ained, taimsed osakesed, metalliühendid, tekstiilkiud , 
soolad , süsinik , plii jt.  
Õhusaaste  põhjustatud probleemid: 
1. Kliima muutus (põhjustavad kasvuhoonegaasid ). 
2. Hapestumine ja  eutrofeerumine  (hapestumist ja eutrofeerumist 
põhjustavad ained). 
3. Osoonikihi hõrenemine, ―osooniaugud‖ 
4. Ohtlike/toksiliste ühendite kaugülekandest tingitud probleemid (põhjustajateks 
raskmetallid ja püsivad orgaanilised ühendid). 
 
Ülevaate saamiseks õhukeskkonna olukorrast Eestis : 
1.  kohalikud õhusaaste emissioonide mõõtmised nii paiksetest kui liikuvatest objektidest  
2.  tuleb töötada välja vabariiki jälgiv seiresüsteem, mis annaks pidevalt ülevaadet 
õhusaaste (kriitiliste koormuste) mõju kohta elusloodusele. 
2.  Õhu puhastamine aerosoolidest 
Vastus: Heterogeensete gaasisegude lahutamine on keemilises tehnoloogias üks 
levinumaid põhiprotsesse .  
 
Eristatakse järgmisi tolmu ja piiskade eraldamise põhimeetodeid:  
   sadestamine  raskusjõu mõjul (gravitatsioonpuhastus) 
  sadestamine inertsijõudude, näiteks tsentrifugaaljõu toimel 
  filtrimine 
  märgpuhastus 
  sadestamine elektrostaatiliste jõudude toimel (elektropuhastus) 
 
(Tavaliselt ei saavutata heitgaasi vajalikku puhtust ühes seadmes ning seetõttu lülitatakse 
mitu sama või erinevat tüüpi seadet järjestikku.) 
 
Gaasi puhastusaste (%-des) ühes seadmes avaldub järgmiselt: 
 
η = (C1- C2) / C1 * 100     ,kus C1 ja C2 on lisandite kontsentratsioonid gaasis (näiteks, 
g/m3) enne ja pärast puhastusseadet.  
 
Puhastusastme efektiivsuse mõistet saab kasutada aerosooli koguhulga või iga fraktsiooni 
kohta 
eraldi. 
Aerosooli dispersne koostis on puhastusseadmete  arvutuse  alus. 
 
 
Aerosooli üks tähtsaim omadus puhastamise  seisukohast on osakeste sadenemiskiirus, mis 
oleneb: 
sadeneva aerosooliosakese diameetrist.( Tolm, mille osakeste keskmine mõõde on üle 75 μm, 
sadestuvad kiiresti, 5-75 μm suurusega osakesed sadestuvad aeglaselt, veel väiksemate 
osakeste puhul jääb tolm hõljuma ja satub hingamisel kopsudesse. Osakesed, mille läbimõõt 
on 0,1 μm ja väiksem, alluvad korrapäratule  Browni liikumisele.) 
 
Aerosooli ei iseloomusta kindel osakese suurus, vaid osakeste suuruse jaotus, mida esitatakse 
diferentsiaalse ja integraalse jaotuskõveraga: 
   Diferentsiaalne  kõver kujutab erineva suurusega osakeste jaotust %-des segus.(Enamasti 
on jaotus ebasümmeetriline, mida võib kujutada sümmeetrilise normaaljaotusena.) 
  Integraalkõver saadakse fraktsioonide massiosade või massi (%) de summeerimisel. 
(Eeldatakse osakeste normaal -logaritmilist jaotust, mis on üheselt määratav osakese 
diameetriga, mille juures eraldatakse 50% osakesi (d50) ja jaotuse standarthälbega (Σ0).) 
 
Puhastusmeetodeid on võimalik liigitada aerosooliosakesele mõjuva jõu alusel:  
viibimisaeg osakest mõjutava jõu väljas peab olema piisav, et teatud kiirusega liikudes jõuaks 
osake sadeneda ja liibuda pinnale ega läheks õhuga kaasa. Jõud tekitab kiirenduse, kiiruse 
kasvades suureneb aga liikumistakistuse jõud. Nende kahe jõu tasakaalustumisel muutub 
osakese kiirus konstantseks. 
 
Jõud, mis muudab osakese liikumissuuna erinevaks õhu liikumise 
suunast juhib osakese õhuvoolust välja võib olla: 
-  Raskusjõud  -lihtsaim seade on tolmu sadestuskamber 
- Tsentrifugaaljõud -  tsüklon , multitsüklon 
- Elektrostaatiline jõud - elektrifilter. 
 
3.  Gaaside puhastamine väävel - ja lämmastikoksiididest 
Vastus:   Vääveldioksiidi  eraldumist atmosfääri saab vähendada järgmiste meetoditega: 
- väävli eemaldamine kütusest enne selle põletamist,  
- vähese väävlisisaldusega kütuse kasutamine,  
- väävlit siduva põletustehnoloogia kasutamine, 
- vääveldioksiidi kinnipüüdmine suitsugaasidest.  
Kaks esimest vastavad säästva tehnoloogia  ja säästva arengu põhimõtetele.  
Väävlieraldusmeetodid võib jagada: 
1.  olenevalt lõppsaadusest: 
  regeneratiivseteks puhastatakse ja töödeldakse kinnipüütud väävlit edasi kuni 
puhta elementaarse väävlini, vedela vääveldioksiidini või väävelhappeni 
  mitteregeneratiivseteks lõppsaaduseks on väävlit sisaldavad jääktooted, mida 
ladustatakse või kasutatakse teistes majandusharudes 
Eesti tingimustes  oleks väga  perspektiivne kasutada SO2 püüdmiseks  
põlevkivi lendtuhka 
selle suspensiooni  
soojuselektrijaamade hüdrotuhaeralduse leeliselist heitvett 
 
Tehnoloogiline protsess koosneb:  
  kuumade suitsugaaside puhastusest elektrofiltris või patareitsüklonis 
  lendtuha suspensiooni valmistamisest 
  puhastatavate suitsugaaside kontakteerimisest lendtuha  suspensiooniga pärivooluga 
kiirabsorberis ning äratöötanud lendtuha suspensiooni selitamisest ja tsentrifuugimisest 
šlammi eraldamiseks 
Juhtides absorberisse juurde ka õhku, on võimalik tekkinud kaltsiumsulfit oksüdeerida 
kaltsiumsulfaadiks..  
 
Märgpuhastusmeetodid on kõige enam levinud väävliühendite eraldusmeetodid. Nendega 
saavutatakse  gaaside 90-95 °/o-line puhastusaste, mis on suurem kui kuivmeetoditel. Samal 
ajal on aga märgpuhastusmeetodid kallimad.  
Poolkuivad meetodid on analoogsed märgmeetoditele. Suitsugaasid juhitakse 
absorptsioonitorni, kuhu pihustatakse lubjapiima (Ca(OH) ). Vääveldioksiid reageerib 
2
lubjapiima tilkadega, moodustades kaltsiumsulfiti.  
Kuivade meetodid viiakse sisuliselt läbi SO2 adsorptsiooniprotsess: 
lupja või lendtuhka puhutakse otse suitsugaasikäikudesse enne tolmueraldusseadmeid 
 
Põlevkiviga töötavates soojuselektrijaamades on see märgmeetodi suhteliselt odavaks 
alternatiivvariandiks.  
Regeneratiivsete väävlieraldusprotsesside  kasutamisel absorbeeritakse SO2  naatrium -, 
kaalium- või ammooniumsoolade vesilahtistesse vastuvooluga absorberites. Seotud väävel 
töötatakse hiljem ümber elementaarseks väävliks, vedelaks vääveldioksiidiks, väävelhappeks 
või väetistena kasutatavateks ammoonium - või kaaliumsulfaadiks.  
 
Vääveldioksiidi kõrvaldamiseks ka:  
SO2 oksüdatsioon SO3-ks aktiivsöe pinnal koos viimase absorptsiooniga vees ning 
väävelhappe tootmisega 
Lämmastikoksiidide eraldumist keskkonda võib mõjutada kahel viisil: 
  takistades nende moodustumist (primaarmenetlused) 
  töödeldes juba tekkinud lämmastikoksiide (sekundaarmenetlused) 
Termilise  NOx teke intensiivistub, kui temperatuur ületab 1300oC.  
 
Kasutusel on nn. Low-NOx põletusseadmed – vähendatakse lämmastikoksiidide teket  
kütuse vahelduva pealeandmisega kolde eri punktidesse 
kütuse ja põlemisõhu suhte optimeerimisega  
Nendes seadmetes  toimub põlemine mitmes järgus , madalamal temperatuuril ja võrreldes 
tavaliste kolletega pikema aja jooksul. 
katalüütilisi meetodid – kasutatakse tänapäeval kõige rohkem põlemisel tekkinud ja 
keemiatööstusest eraldunud lämmastikoksiidide kõrvaldamiseks suitsugaasidest. 
metaani (CH4), süsinikoksiidi (CO) ja vesinikku (H2) – lämmastikhappetööstuses 
kasutatakse NOx taandajatena. 
SNCR-protsess (selektiivne mittekatalüütiline taandamine)– põhineb NOx selektiivsel 
taandamisel kõrgel temperatuuril (950-1050oC) ammoniaagi abil ilma katalüsaatorita 
Taandamissaadusteks on keskkonnale kahjutud lämmastik ja veeaur. Meetodi puuduseks on 
selektiivsete reaktsioonide  kulgemine väga  kitsas temperatuuripiirkonnas. 
 
4.  Reovete koostis ning omadused 
Vastus:  Reovesi  -  heitvesi , mille keemiline koostis või füüsikalised omadused on esialgsetega 
võrreldes muutunud.  
Eristatakse: 
  olmereovett 
  tootmisreovett 
  sademevett 
Reostus  sõltub tekkeallikast   
Reostusaste määratakse: 
kahjulike ainete kontsentratsiooni (mg/l) või 
orgaanilise aine lagundamiseks kuluva hapniku kaudu.  
 
Reostuskoormus –  loodusesse või puhastusseadmeile ööpäevas juhitav reoainete kogus 
(kg/d). Reoained esinevad vees lahustunud kujul, kolloidosakestena või lahustumatul kujul 
(heljumina). 
Heljum – uuritava  reovee   filtrimisel standardfiltrile jääva  tahke aine kogus, mida 
väljendatakse mg/l.  
Kuivaine  – mõeldakse veeproovi aurutusjääki.  
Reovees olevad lahustunud ained määratakse vee filtrimisel saadud filtraadi aurutusjäägina.  
 
 
 
 
 
  Olulisemateks reostusnäitajateks  
orgaaniliste ainete sisaldus 
taimetoitainete sisaldus 
heljumisisaldus 
vee bakteriaalne reostus.  
 
Olmereovees on ülekaalus süsivesikud 11-18%C; proteiinid 8- 10%, vabad  aminohapped 0,5-
1,5%, kõrgemad  rasvhapped 23- 25%, lahustunud orgaanilised happed 7-11 %, muud 29-34% 
C.  
Reovee saasteained jaotuvad osakese suuruse järgi : 
lahustunud aineteks  
kolloidideks 
suspensioonideks 
 
 
Reovee orgaanilise aine sisaldust väljendatakse biokeemilise või keemilise hapnikutarbena.  
 
  Biokeemiline  hapnikutarve  (BHT) - kogus, mida vees sisalduvad orgaanilised ained 
tarbivad hapendumisel (lagunemisel) aeroobsetes tingimustes kindlal temperatuuril teatud 
aja vältel. Standardtemperatuur on 20oC ja - aeg 7 ööpäeva.  
  BHT analüüsi puuduste tõttu on orgaaniliste ainete hulga määramisel hakatud kasutama 
keemilist hapnikutarvet (KHT). 
 
Veekaitse  seisukohalt on olulisemateks toitaineteks lämmastik (N) ja fosfor (P), mis vette 
sattudes põhjustavad veekogu eutrofeerumist 
LÄMMASTIK: 
Reovees olev kogulämmastik moodustub: 
orgaanilistest lämmastikühenditest 
ammooniumisoolade lämmastikust 
nitrititest 
nitraatidest  
Lämmastik esineb reovees orgaaniliselt seotuna ja anorgaanilisel kujul NH4 +, NO2 - ja 
NO3 - ioonina. 
 
FOSFOR: 
Peamine osa reovees olevast fosforist on ortofosfaatide ehk fosforhappe (H3PO4) soolade 
kujul. Osa fosforit on polüfosfaatidena, mis kergesti hüdrolüüsuvad ortofosfaatideks. Fosfor 
esineb reovees orgaaniliselt seotud- ja anorgaanilise lahustunud fosforina polü- ja 
ortofosfaatidena. 
  
Reovee raskmetallide sisaldus oleneb reovee tekkeallikast, peamine allikas on tööstus.  
 
  Tööstusreovete omadused : 
  reoainete kõrge kontsentratsioon ja liigilisus; 
  toiteelementide vähesus või puudumine; 
  bioloogiliselt raskesti lagunevad ja toksilised ained ;  
  reovee hulga suur kõikumine (ajaline ja tehnoloogiline) jt. 
 
5.  Reovete eeltöötlemismeetodid 
Vastus:  Mehaaniline   eelpuhastus  – (eraldab 50-65% hõljumit ja 25-40% BHT) 
mehaaniline puhastus on vanimaks reoveepuhastusmeetodiks ja selle abil kõrvaldatakse veest 
lahustumatud ained.  
 
Tähtsamad  seadmed  on:  
1)  Võre  eemaldab veest jämedisperssed lisandid ja kiulised osakesed. Mehaaniliselt 
puhastatavate võrede varraste vahe on 3-20 mm. Kinnipüütud jäätmed pressitakse kokku ja 
viiakse prügilasse. 2)  Kaasajal kasutatakse aereeritavaid liivapüüniseid, kus aereerimisega 
tekitatakse sobiva kiirusega vee kruvitaoline liikumine, mille juures liiv settivad liivapüünise 
põhja. Rasv (õli), kui veest vähema tihedusega aine, ujub vedeliku pinnale ja kõrvaldatakse 
sealt kaapmehhanismiga.  
 
3) Sõelad on võrest väiksemate avadega (0,5-3 mm) ja seega nendega kõrvaldatakse 
peenemad  reoaine  osakesed. Konstruktsioonilt on sõelad kas trumli- või lindikujulised ning 
neil eraldatud osakesed uhutakse veega kas pidevalt või perioodiliselt ära. Sõelu kasutatakse 
sagedamini tootmisvee eelpuhastuseks.  
 
4) Asulates on mehaanilise puhastuse  põhiseadmeks settebassein e. setiti, kus veest suurema 
tihedusega lahustumatud reoaine osakesed settivad raskusjõu toimel setiti  põhja. Osakesed 
võivad settimisel aga ka põrkuda ning ühineda helvesteks ja protsessi kiirendada. Sel puhul 
räägitakse flokuleerivast settimisest. Lihtsaim setiti toimib perioodilises režiimis. Reovesi 
täidab reservuaari ja seejärel reoaine osakesed settivad seisvas vees. Sobiva aja järel selginud 
vesi juhitakse pinnalt ära ja põhja settinud muda kõrvaldatakse.  
 
5) Suurte veekoguste puhul kasutatakse pideva läbivooluga setiteid. Setitid on põhiplaanis kas 
täisnurksed või ümmargused. Vesi võib setitis liikuda  kas horisontaal- või püstsuunas. Setitite 
põhja kogunev sete ( muda ) kõrvaldatakse regulaarselt kraapmehhanismi abil algul 
mudapunkrisse ja sealt pumbaga mudakäitlusele. Flotatsioonil tõstavad väikesed õhumullid 
heljumiosakesed veepinnale, kuhu moodustunud vaht eemaldatakse pinnakraapidega. 
Flotatsioon  sobib eriti väikese tihedusega aeglaselt settivate osakeste eraldamiseks veest 
(rasv).  
 
6) Filtratsioonil peetakse reovees olevad heljumiosakesed kinni teralisest puistematerjalist 
(liiv) moodustatud filtrikihis. Vesi voolab läbi filtri ülalt alla. Filtrimaterjalina võib kasutada 
ka aktiveeritud sütt, mille graanulitel on väga suur kontaktpind. Aktiivsüsi adsorbeerib veest 
mitmesuguseid aineid.  
 
6.  Reovete keemiline puhastus 
Vastus: Keemiline puhastus –  reaktsiooni tekitamine puhastuskemikaali ja veest kõrvaldamist 
vajava reoaine vahel. (Keemilise puhastusega seondub oht, et vee reostus suureneb lisatava 
kemikaali tõttu. Osa sellest võib jääda vette peale sette kõrvaldamist. Samuti on eraldi käitlemist 
vajava sette kogus suur.) 
 
Keemilise puhastuse protsessid 
  keemiline sadestamine (levinumaks) 
  hapendamisttaandamist (nn. redoksprotsessid) 
  desinfitseerimist (näit. Kloorimine, osoonimine) 
  pH reguleerimist ja neutraliseerimist 
Keemilise sadestamise all mõistetakse kõiki protsesse, kus kemikaale kasutades saadakse vees 
olevatest lahustunud või kolloidainetest eraldumisvõimeline heljum (sete). Otsesadestusel 
saadakse keemilise reaktsiooni tulemusena vähelahustuv ühend.  
Koagulatsiooni all mõeldakse protsessi, kus vähendatakse peente kolloidosakste vahelist 
tõukejõudu nii, et osakesed võivad liituda suuremateks helveteks.  
Sadestamine koosneb järgmistest protsessiosadest  
- kemikaali lisamine ja segamine  
- pH reguleerimine 
- flokulatsioon, 
- sette eraldamine; 
- settekäitlus. 
- Sadestusreagendi segamine kogu puhastatava vee massiga (mehaaniliste segistitega või          
hüdrauliliselt torusse või kanalisse paigutatud turbulentsi tekitavate vaheseinte abil). 
  mõnikord on vaja vee pH-d reguleerida. Sadestusreaktsioonis moodustuvad helbed 
kasvavad flokulatsioonil suuremateks kiirelt settivateks agregaatideks, mida on hõlbus 
veest eraldada.  
  Tekkiv sete vajab järelkäitlust. 
Settimisvõimelist heljumit võib saada ka muul viisil:  
vähendada reoaine lahustuvust vees (muutes keskkonna pH-d või temperatuuri) 
keemilise sadestuse tähtsaim kasutusala on fosforiärastus 
Samal ajal reageerivad sadestuskemikaalid ka vees oleva orgaanilise heljumiga, mistõttu 
väheneb reovee orgaaniline koormus.  
Neutraliseerimine – on vee happeliste või aluseliste omaduste vähendamine ja see toimub 
pH-väärtuste reguleerimisega. 
Neutraliseerimismeetodid on: 
- happelise reovee filtreerimine läbi lubjakivi (CaCO3) kihi; 
- happelisele reoveele lubja (CaO) lisamine; 
- happelisele reoveele seebikivi ( NaOH ) või sooda (Na2CO3) lisamine;  
- aluselisest reoveest süsihappegaasi (CO2) läbipuhumine; 
- aluselisele reoveele väävel- või soolhappe lisamine (H2SO4; HCl) 
Hapendamisel ja taandamisel kasutatakse vastavaid reaktsioone reoainete muutmiseks 
vähemohtlikusse vormi või veest eraldatavale kujule. 
Hapendajana (oksüdeerijana) kasutatakse  
mitmesuguseid klooriühendeid 
vesinikperoksiidi 
kaaliumpermanganaati 
Kasutuskõlblikeks taandajateks (redutseerijateks) 
Vääveldioksiid 
Naatriumvesiniksulfaat 
Rauasoolad 
Seda tehnoloogiat kasutatakse peamiselt tootmisvete käitlusel 
Desinfitseerimisel hävitatakse patogeenseid või muul viisil ohtlikke mikroorganisme. 
Peamiselt kasutatakse desinfitseerimisel klooriühendeid.  
Varasemate arusaamade kohaselt arvati, et puhastatud reoveed võivad osutuda 
tervistkahjustavateks, kui nad satuvad supluspiirkonda.  
Seetõttu loeti desinfitseerimist vajalikuks vähemalt suplushooajal.  
Kloorimisel moodustuvad aga  kantserogeensed  või mutageensed  klooriühendid, millest tekib 
suurem kahju kui bakteritest. Seetõttu on kaasajal reovee desinfitseerimisest loobutud. 
7.  Aktiivmudaprotsess 
Vastus: Aktiivmudaprotsess on reoveepuhastuses kõige laiemalt kasutatav 
biopuhastusprotsess. 
  Eelpuhastatud ja sageli ka eelsetitatud reovesi juhitakse aeratsioonikambrisse (aerotanki), 
mis on protsessi tähtsaim osa.  
  Siin reovesi kontakteerub aktiivmudaga või täpsemalt mikroorganimide biomassiga. 
Aeratsioonikambrisse antakse pidevalt õhku, millega kaetakse aeroobsete organismide 
  eksisteerimiseks vajalik hapnikukogus.  
  Aeratsiooniga hoitakse aktiivmuda pidevas liikumises, vältimaks selle settimist 
reservuaari põhja. Mikroorganismid kasutavad reovee orgaanilist ainet oma elutegevuses 
ja uue rakumassi sünteesiks. 
  Aerotankist juhitakse aktiivmuda järelsetitisse, kus muda settib. 
  Settinud muda pumbatakse tagasi aerotanki, millega hoitakse muda kontsentratsioon 
aerotankis piisavalt kõrge (tagastusmudaks).  
  Uut muda kasvab kogu aeg juurde.  
  Aerotankis oleva muda kontsentratsioon peaks olema püsiv seega peab süsteemist osa 
muda kõrvaldama. 
  Liigmuda eemaldatakse kas otse aerotankist või tagastusmudatorust. 
  Liigmuda juhitakse tavaliselt eelsetititesse, kus ta settib koos eelsetiti settega, ja nn. 
segamuda pumbatakse mudakäitlusele.  
  On selgunud, et segamuda käitlus on hõlpsam mudade eraldi käitlusest. 
  Eelsetitus ei ole aktiivmudaprotsessi puhul alati vajalik, kuigi ta vähendab aerotanki 
reostuskoormust ja kõrvaldab suurema osa vees olevast heljumist. 
Olenevalt 1 g muda orgaanilise kuivaine kohta reoveega ööpäevas tulevast BHT koormusest 
(g) jaotatakse aktiivmuda protsesse: 
  kõrge-, 
  normaal-  
  või madalakoormuselisteks e. kestusaeratsiooniprotsessiks, kuna siin reovee viibeaeg on 
muudest variantidest pikem. 
+Samuti on selles protsessis: 
orgaanilise aine mineraliseerumine täielikum 
puhastusefekt kõrgem 
liigmuda tekib vähem 
–Samal ajal on vajalik: 
aerotanki suurem maht. 
Aktiivmudaprotsessil on mitmeid modifikatsioone olenevalt reovee sisseandmisest ja 
aeratsiooni korraldamisest. 
Aktiivmuda tähtsamad tööparameetrid on  
mudakoormus – L on ööpäevane (d = day) siseneva lahustunud toitainete hulga ja muda 
hulga suhe. 
Kõrgelt  koormatud muda vanus on 1 - 3 d 
- normaalne muda 3 - 7 d 
- vähekoormatud muda 7 -15 d 
- aeglaselt aereeritud muda ≥ 15 d 
muda vanus 
hapnikutarve – aeroobne protsess vajab pidevalt hapnikku saasteainete lagundamiseks 
(vähemalt 1-2 mg/l). Hapnikutarve oleneb muda koormatusest. Normaalselt koormatud 
biopuhasti energiakulu on 1 kWh/kg BHT.   
Hapnikku vajatakse seda rohkem, mida väiksem on muda koormus, kuna siis kulub suur osa 
hapnikust aktiivmuda lagundamisele. 
mudaindeks – muda sadenemisomaduste hindamiseks ehk muda settimisarvu ja muda tahke 
aine sisalduse suhe.  
Mida väiksem on mudaindeks, seda paremini muda settib.  
Tavaliselt on mudaindeksi väärtus 100 - 200 ml/g.  
Biopuhastusprotsessis tekkiva jääkmuda hulk sõltub protsessi koormatusest.  
Puhastuse efektiivsus BHT järgi oleneb muda koormustasemest: 
- koormatud muda efektiivsus on 60 - 70% 
- normaalkoormusega töötamisel - 80 - 90% 
- vähekoormatud olukorras - 85 - 95% 
- pikaajalise hapendamise protsessis - 90 - 99%. 
 
 
 
 
8.  Reovete anaeroobne puhastamine 
Vastus: Anaeroobsetes protsessides puhastatakse reovett hapnikuvabas keskkonnas.  
Anaeroobsed bakterid kasutavad paljunemiseks ja elutegevuseks reovees olevaid orgaanilisi 
ühendeid.  
Protsessis moodustub lisaks biomassile  
süsinikdioksiid (CO2) 
metaan (CH4) – võib kasutada energia tootmiseks.  
Anaeroobsel lagunemisel on elektroni vastuvõtjaks: 
Sulfaatioon 
Nitraatioon 
Süsinikdioksiid 
Orgaaniline aine 
Anaeroobsel lagunemisel vabaneb suurem osa ühendite energiasisaldusest metaanina ja 
biomassi moodustub vähe. Orgaaniliste ühendite  lagunemine  toimub kahes faasis. 
 
 
 
 
Esimeses faasis lagunevad orgaanilised ained rasvhapeteks.  
Teises faasis muudavad metaanibakterid rasvhapped metaaniks ja süsihappegaasiks.  
 
Anaeroobses puhastustehnikas püütakse luua baktereile selliseid tingimusi, et kõik anaeroobse 
lagunemise eri faasides osalevad bakterid saaksid paljuneda.  
Baktermassi kasvu mõjutavateks teguriteks:  
pH 
temperatuur 
toitained  
mikroelemendid 
samuti kasvu inhibeerivad 
toksilised ühendid 
Anaeroobsed protsessid liigitatakse bakterite temperatuurioptimumi alusel kahte rühma: 
1) mesofiilsed bakterid - optimumtemperatuur 35-40oC 
2) termofiilsed bakterid - optimumtemperatuur 55-65oC. 
Metaankäärimine kulgeb termofiilses temperatuurivahemikus ligi 2 korda kiiremini kui 
mesofiilses temperatuuripiirkonnas.  
On olemas kahte tüüpi reaktoreid:  
täidisreaktoreis kinnitub biomass täiteaine pinnale ja/või täidab poore  
täidiseta reaktoreis moodustavad bakterid ujuvaid mudahelbeid või graanuleid, mis püsivad 
reaktoris või mida on võimalik eraldada veest setitites ja suunata tagasi protsessi.  
Anaeroobsete reaktorite põhitüübid ja nende toimimise põhimõtteid.  
Reaktorite põhitüüpide modifikatsioonid erinevad: 
vee  voolamise  suuna 
retsirkulatsiooni 
setitamise kasutamise poolest 
 
Joon.2.78.Anaeroobsed reaktorid.
 
 
Kontaktprotsessi moodustavad  
  täieliku segunemisega reaktor 
  gaasieraldussüsteem 
  järelsetiti 
Reaktori sisu segatakse segistiga, pumbaga või biogaasi retsirkulatsiooni abil. 
Gaasieraldussüsteemis kõrvaldatakse protsessis moodustunud biogaas mudast kas segamisega 
või vaakuumpumbaga.  
Setiti on klassikaline või lamellsetiti.  
Tihendatud muda tagastatakse reaktorisse, et säilitada selles kõrget mudakontsentratsiooni.  
Muda heljuvkihiga reaktoris moodustavad bakterid ja inertained 1-5 mm läbimõõduga 
graanuleid.  
Neist moodustub reaktori alaossa heljuvkiht. 
Reovesi juhitakse reaktorisse selle alaosast ja gaas eraldatakse ülaosast. 
Reaktori töö põhineb granuleeritud muda settimisomadustel, mille tõttu muda püsib hõljuvas 
kihis. 
Anaeroobses filtris moodustavad bakterid täidise pinnale  biokile .  
Täidisena kasutatakse plastist kärge või elemente.  
Filtri puudusteks on ummistumis- ja otsevooluoht.  
Inertse kandja keevkihiga reaktoris kinnituvad bakterid kandjamaterjalile. 
Reovesi retsirkuleerib intensiivselt, millega viiakse inertne kandja reaktoris heljuvasse 
olekusse, s.o. tekitatakse " keev " kiht.  
Sellega välditakse nii ummistumist kui otsevoolu võimalust.  
Kandjamaterjalina on kasutatud liiva, antratsiiti, polüuretaani ja tseoliiti. 
Anaeroobset protsessi on traditsiooniliselt kasutatud olmereovee aktiiv- mudapuhastusel 
tekkiva liigmuda käitlusel.  
Viimasel ajal kasutatakse seda üha enam ka teatud tootmisvete puhastamiseks.  
Protsess sobib sooja vee (üle 25°C) ja kergesti laguneva kõrge orgaanilise reostuse leidumisel 
vees. 
Kasutusnäideteks on õlletehased, kartulitärklisetehased, piimatööstused ja metsatööstus. 
Anaeroobselt puhastatud reovett tuleb täiendavalt puhastada aeroobselt.Niimoodi suureneb 
puhastusefekt (väheneb orgaaniline koormus) ja takistatakse ilma hapnikuta vee juhtimist 
suublasse. 
 
9.  Biokileprotsessid ja biofiltrid reovee puhastamisel 
Vastus: Biokileprotsessides kinnituvad mikroobid tahke kandja või täiteaine pinnale. 
Biofiltreid kasutatakse tugevalt saastunud reovee eelpuhastitena enne selle suunamist 
aktiivmuda puhastisse.  
Puhastusefekt on seda kõrgem, mida suurem on pindadele moodustunud biokile ja vedeliku 
vaheline kontaktpind.  
Levinumateks biokileprotsesside tehnilisteks vormistusteks on  
  biofilter  
  biorootor  
Biofilter – on biokilereaktor, kust  reovesi juhitakse pöörleva või fikseeritud jaotussüsteemi 
kaudu ühtlaselt reaktori pealmisele pinnale, kus see valgub reaktori täiteainest läbi. 
  Filtri täidis võib olla looduslik  
(nt killustik) 
Plastiktäidis 
  Õhk siseneb reaktori alaosast. 
   Filter  on täidetud poorse täiteainega, mille pindadele moodustub mikroobidest biokile. 
  Orgaanilisi aineid lagundavad organismid puhastavad reovee. 
  Biokiles oleva biomassi hulga ja kvaliteedi määravad reovee omadused ja filtri 
hüdrauliline koormus.  
  Filtrimise kestel biokile paksus suureneb.  
  Kui voolukiirus filtrikehas on väike, võib biokile paksus kasvada suureks ja kile sees 
moodustub anaeroobne ala.  
  Suurel voolukiirusel jääb biokile õhukeseks ja anaeroobset ala ei teki.  
  Ajapikku uhub veevool ülemäärase biomassi biokilest välja ja see tuleb peale biofiltrit 
kõrvaldada puhastatud veest.  
Mudatagastuse lahendused võivad varieeruda olenevalt filtri reostuskoormusest.  
Biofiltratsiooni kasutatakse põhimõtteliselt kõrge reostusega tootmisvee eelpuhastusel enne 
vee juhtimist linna kanalisatsioonivõrku ja vähemal määral linnareovee puhastamisel.  
Muda hulk on sama kui aktiivmuda protsessis.  
Et tagada täielikku reovee puhastust võib suunata filtrit läbinud vee järelaeratsiooni 
mahutisse, viibimisajaga selles 20 - 30 min.  
Biofiltrite töötamisel maksimaalkoormusel on nende energiatarve veidi väiksem 
aktiivmudapuhastite energia kulust.  
Biorootorites on täiteaineks horisontaalsele võllile kinnitatud plastkettad, mis on osaliselt 
uputatud reovette.  
Kettapaketi aeglasel pöörlemisel ketaste pinnale moodustunud biokile on vahelduvalt 
kontaktis õhuhapniku ja vees oleva orgaanilise reoainega.  
Kasutatakse väikeste vooluhulkade puhul. 
Biotiigid  moodustavad erirühma reovee biopuhastite hulgas.  
Reovee puhastus biotiigis sarnaneb looduslikes veekogudes toimuvate 
isepuhastusprotsessidega.  
+    Biotiigid on lihtsa konstruktsiooniga, neid on hõlbus hooldada ning nad olid väga levinud 
minevikus.  
Kasutatakse: perioodilise reovee äravoolu puhul ning ka kämpingute, puhkelaagrite muude 
peamiselt soojal aastaajal töötavate asutuste reovee puhastamise kohta. 
Siiski ei vasta biotiikide puhastusefekt külmal aastaajal enam kaasaja nõuetele 
Biotiikide kasutamist piiravad pinnasetingimused 
Põhjavee reostamise ohu korral on vaja tiigi põhi katta plastkilega, mis suhteliselt suure 
tiigipinna puhul osutub kalliks 
 
10. Jäätmete definitsioon ja liigitamine 
Vastus: Põhimõtteliselt on jäätmed kõik esemed või ained:  
a) mis nende valdaja on ära visanud või kavatseb ära  visata ;  
b) millele ei leita edasist kasutust (Sisuliselt on kõiki esemeid ja aineid, ka neid, mida on 
koheldud jäätmetena, alati võimalik kasutada — see, mis on kellelegi mittevajalik, võib 
teisele olla väärtuslikuks tooraineks või esemeks .) 
 Sageli on jäätmete tekkepõhjus geograafiline - näiteks võivad teatud tehase 
tööstusprotsesside jäätmed olla küll kasutatavad teises tehases toorainena, kuid 
tehastevaheline kaugus ja sobiva infrastruktuuri puudumine teevad selle materjali transpordi 
majanduslikult ebaefektiivseks.  
DEF. 
Eesti Jäätmeseaduse kohaselt mõeldakse jäätmete all mistahes vallasasju (st. aineid või 
esemeid), mis nende valdajad on kasutusest kõrvaldanud või kavatsevad kasutusest 
kõrvaldada või on kohustatud kasutusest kõrvaldama. 
Jäätmed võib liigitada ehk klassifitseerida mitmel põhimõttel.  
Liigitamise alusteks võivad olla:  
- koht või protsess, kust jäätmed pärinevad; 
- jäätmete kasutamisviis;  
- jäätmete materjal või keemiline koostis. 
Neli põhigruppi: 
   olmejäätmed ja segamajandusjäätmed 
  tootmisjäätmed 
  ohtlikud jäätmed 
  erijäätmed.  
 
- koht või protsess, kust jäätmed pärinevad 
1.  Olmejäätmed (majapidamisjäätmed) on jäätmed, mis tekivad koduses 
majapidamises inimeste  igapäevase  elutegevuse käigus. Sarnase koostisega on 
nn. 
segamajandusjäätmed, mille allikaks on kauplused, bürood, toitlustus- ja õppeasutused, jms. 
Samuti kuuluvad siia kategooriasse üldise heakorra tagamisel tekkivad jäätmed  
Inertsed jäätmed on materjalid, mis keskkonda ladustatuna ei allu füüsikalistele, keemilistele 
või bioloogilistele mõjutustele ja ei põhjusta keskkonnareostust. Siia kategooriasse kuuluvad 
klaas, keraamika  ja tellised , teisaldatud saastumata pinnas jne. 
 
2.  Tootmisjäätmete on tööstuslikus tootmises tekkivad jäätmed, mida ei kasutata 
ära samas tootmistsüklis. 
  tööstuses ja muus tootmistegevuses tekkivaid jäätmeid 
  kuuluvad ka põllumajanduses ja metsatööstuses tekkivad jäätmed 
  kaevanduste jäätmed 
3.      Ohtlike jäätmete all mõeldakse jäätmeid, mis oma füüsikaliste, keemiliste või 
bioloogiliste omaduste poolest võivad põhjustada ohtu inimeste ja teiste 
elusorganismide tervisele või oluliselt kahjustada keskkonda. 
4.      Erijäätmete all mõeldakse jäätmeid, mille kogumine, transport ja käitlemine 
nõuavad erimeetmeid.  
Siia rühma kuuluvad: 
  heitvete puhastusseadmete muda 
  suuremahulised jäätmed (näiteks mööbel, külmutuskapid, jms.) 
  vanad transpordivahendid 
  liiklusvahendite rehvid jne.  
  Haiglajäätmed: 
ravimite ja ravivahendite jäätmed 
nn. teravad jäätmed (näiteks süstlad)  
– jäätmete materjal või keemiline koostis 
Jäätmeid saab liigitada ka koostise e. jäätmematerjali alusel. Jäätmetele kohaldatavad 
töötlemismeetmed on sageli määratud just jäätmete materjaliga.  
Jäätmematerjalile põhinevalt saab jäätmeid liigitada : 
  orgaanilise (taimse ja loomse päritoluga jäätmed, s.h. toiduainete jäätmed, osaliselt 
keemiatööstuse jäätmed)  
   mineraalse päritoluga jäätmed (metalli-, klaasi-, kaevandamis- jm. jäätmed) 
   Omaette  kategooriasse kuuluvad radioaktiivsed jäätmed.  
- jäätmete kasutamisviis 
Jäätmete kasutamisviisi kohaselt võib jäätmed jagada: 
  Taaskasutatavateks 
  Põletatavateks 
  Kompostitavateks 
  prügilasse ladestatavateks jäätmeteks  
 
Eraldi grupid moodustavad  
  radioaktiivsed-  
  lõhkeainete jäätmed 
  nakkusohtlikud biojäätmed 
 
EJL  klassifikaator sisaldab 20 gruppi, kus iga jäätmeliik on identifitseeritav 6-kohalise (ka 
enama) arvkoodiga (vt näited). Kaks esimest numbrit iseloomustavad jäätmete päritolu, ning 
järgmised täpsustavad jäätmeid üksikute ohu komponentideni. EJL koodile vastavate 
jäätmegruppide nimistu (lühendatult) Näiteks: 01 - Maavarade kaevandamis- rikastamis-, 
töötlemisjäätmed 02 - Põllumajandus-, aiandus, tootmis- ja -töötlemisjäätmed jne. 
 
11. Ohtlikud jäätmed 
Vastus: Ohtlikud jäätmed – jäätmed, mis vähemalt ühe ohtliku omaduse tõttu võivad 
põhjustada kahju inimeste tervisele või keskkonnale. 
 
Ohtlikud jäätmed Eestis: 
Põlevkivitööstuse jäätmed. Eesti spetsiifiliseks probleemiks on põlevkivi kaevandamise ja 
kasutamise jäätmed.  
Tehnoloogilise töötluse all mõistetakse põlevkiviõli tootmist poolkoksistamisel 
generaatorprotsessis ning tahke soojuskandjaga UTT seadmes. Jääk on generaatori poolkoks 
ja UTT seadme tuhk. 
Energeetiline töötlus seisneb PK põletamises elektrijaamades. Energia tootmise jääk on tuhk.  
OHT: 
Tuhast ja poolkoksist: 
  leostub vette orgaanilisi; mineraalseid komponente; tõrva.  
  Atmosfääri lendub  S, C, N oksiide , H2S.  
  Fuussid (kõige ohtlikumad vedeljäägid) on põlevkivi, tõrva, tuha, poolkoksi  
pürogeneetilise- ja tehnoloogilise vee, pooltahke segu mis sisaldavad 40 - 60% tõrva, 20 - 
40% mineraalainet ja kuni 30% vett. Fuusside keskkonnaohtlikkus väljendub 
ökoloogiliste saasteainete pikaajalises emissioonis pinnasesse, vette ja atmosfääri.  
 
Muud ohtlikud jäätmed Peale põlevkivijäätmete tekib Eestis 62-65 tuhat tonni aastas muid 
ohtlikke jäätmeid, millest moodustavad:  
- õli sisaldavad jäätmed 75,4%  
- reostunud pinnas (sh arseeni või asbesti sisaldavad ning immutatud puidujäätmed) 10,4%  
 -  kemikaalid (sh lahustid, värvi- liimi- ja lakijäägid, happed, alused ja pestitsiidid) 5,0%  
-  akud , patareid , PCB ja PCT (polükloreeritud bifenüülid ja polükloreeritud terfenüülid 
(tulekustutus vahendid, puiduimmutusvedelikud, plastifikaatorid, DDT jt.)) sisaldavad 
kasutuselt kõrvaldatud seadmed ja aparaadid 4,5%  
- tööstusreovee  setted (sh galvaanikasetted) ja koldetuhk 3,7%  
- meditsiinis tekkinud jääkkemikaalid, süstlad, ravimid 0,1%  
- muud OJ - Hg-lambid, pakendid jms 0,6%.  
 
Ohtlike jäätmete  tekitaja vastutab selle eest, et ohtlike jäätmete käitlemine - kogumine, 
pakkimine, hoidmine, jäätmete märgistamine, vedu käitlemiskohta -  toimuks vastavalt 
kehtestatud korrale.  
 
Ohtlike jäätmete käitlussüsteemi korraldamise eest vastutab Keskkonnaministeerium.  
Ohtlike jäätmete käitlemisega tegelevad ettevõtted peavad taotlema  selleks tegevuseks 
litsentsi. Omavalitsused on korraldavad kodumajapidamistes tekkivate ohtlike jäätmete 
vastuvõttu (aegunud arstimid, õlid, akud, raskemetalle sisaldavad materjalid 
(päevavalguslambid, termomeetrid, patareid), värvi- ja lakijäätmed, majapidamises 
tarvitatavad mürkained jne.) Vastuvõtupunktides on erikonteineritega sisustatud lukustatud 
ruum. Vastuvõtupunktist veetakse ohtlikud jäätmed töötlemisele. 
Ohtlike jäätmed töödeldakse, kas keemiliselt (neutraliseerimine, stabiliseerimine ), 
põletatakse või maetakse erimatmiskohtadesse (näiteks suletakse betoonsarkofaagi, jms.). 
Ohtlikud jäätmed põletatakse kõrgel temperatuuril, üle 1100oC, mille tulemusena  mürgised  
ühendid lagunevad.  
Põletamisel tekkiv koldetuhk ja suitsugaaside puhastamisel tekkiv kips ladestatakse 
erimatmiskohtadesse. 
 
12. Jäätmekäitlemise põhilised meetodid 
Vastus: Jäätmekäitluse korraldamine seaduste ja  nendest tulenevate õigusaktide 
kaudu.( printsiipe  ja strateegilisi eesmärke silmas pidades)  
Jäätmekäitluspoliitika  põhialused on:  
- jäätmetekke  vältimine ; 
- jäätmete taaskasutus ;  
- jäätmete taaskasutamise ja ohutustamise optimaalne korraldamine;  
- jäätmete riikidevahelise liikumise rangem reguleerimine;  
- saastatud kohtade , sealhulgas vanade prügilate saneerimine . 
Ühtlasi on olemas ka jäätmete, mida ei ole võimalik korduvkasutada, ohutuks tegemise 
prioriteedid .  
Nendeks on tähtsuse järjekorras:   
- kasutamine kütusena;   
-  põletamine ;   
- prügimäele ladustamine .   
 
Jäätmekäitlus on jäätmehoolde üks osa, mille all mõeldakse jäätmete  
Kogumist 
Vedu 
taaskasutamist   
ja kõrvaldamist (st. töötlemist ning ladestamist prügilatesse)  
 
Jäätmete skemaatiline liikumine jäätmekäitlusprotsessis on seega järgmine:  
jäätmete teke → kogumine → vedu → töötlemine → lõppladestus  
 
Kogumise (jäätmete kokkukogumine, võimaluste  olemasolul ka sorteerimine või pressimine 
tekkekohal) eest vastutab Eestis kinnisvaraomanik  
Veo all mõeldakse jäätmete transporti tekkekohast käitlemiskohta. Jäätmete kogumine ja vedu 
moodustavad jäätmekäitlusest kõige nähtavama ning ühtlasi kõige kulukama osa, 
moodustades 60-80 % jäätmehoolde kuludest . 
Eeltöötlemine. Jäätmete eeltöötlemise eesmärgiks on kergendada jäätmete transporti, nende 
edasist käitlemist ja kasutamist.  
 
Eeltöötlusmeetodid on:  
sorteerimine (ka sortimine) – eesmärgiks on jäätmevoo komponentide eraldamine või 
üksteisest lahus hoidmine, et soodustada teiste jäätmekäitlusmeetodite kasutamist. 
Sorteerimisjaamades: käsitsi või mehaaniliselt.( sõelumine, setitamine ) 
tihendamine – surutakse materjal mehaaniliselt kokku väiksemale ruumalale, millega 
saavutatakse säästu käitluskuludes. Tihendamist kasutatakse jäätmete kogumisel, transpordil 
ja vahepealselladustamisel. 
purustamine – eesmärgiks on muuta jäätmed ühetaoliseks, masinkäitluseks või 
loppladestuseks sobivaks materjaliks. 
Pakkimine 
Nüüdisaegse jäätmehoolduse üks eesmärke on: 
jäätmete taaskasutamine 
ringlus 
Jäätmete taaskasutamise eesmärgiks on ühes protsessis tekkinud jäätmeid teises protsessis ära 
kasutamine — jäätmetes nähakse potentsiaalset toorainet ja energiaallikat. 
Etapid:  
tekkivate jäätmevoogude analüüs, millega tehakse kindlaks:  
- jäätmete liigid jäätmevoos ja nende kogus;  
- jäätmete tekke ajaline iseloomustus;  
- millisel määral saab segunenud jäätmeid lahutada;  
-  olemasolevad kogumise, vaheladustamise ja käitlemise meetodid;  
- kas ja millises ulatuses on rakendatud jäätmetekke vältimist 
hinnatakse jäätmete taaskasutuse majanduslikku poolt (tehakse kindlaks, milliseid tulusid 
võrreldes traditsioonilise jäätmekäitlusega on oodata või mil määral tuleb teha täiendavaid 
kulutusi) 
Võrreldakse jäätmete käitlemise  kulusid  
st. konteinerite, transpordi, töötlemise 
lõppladustamise maksumust 
säästu jäätmete taaskasutamisest, st. materjali väärtus, vähem prügilasse minevaid jäätmeid, 
sellest tulenevad väiksemad käitluskulud, jms.  
 
Käivitatavast jäätmete taaskasutamise programmist tuleb informeerida ka 
elanikkonda/ettevõtte töötajad, vastasel korral võib juhtuda, et hästikavandatud süsteem ei 
hakka tööle.  
Head näited: Skandinaaviamaades ja Saksamaal on väga  populaarsed vanapaberist toodud 
ümbrikud, kirjapaberid, jms. Enim taaskasutatakse metallijäätmeid, levinud on ka paberi- ja 
papijäätmete, puidu ning klaasi taaskasutamine. Jäätmete materjalina taaskasutamise hulka 
võib lugeda ka orgaaniliste jäätmete kompostimisest saadava mulla kasutamist 
põllumajanduses või haljastuses 
 
JÄÄTMETE LÕPP-KÄITLEMISE VIISID Jäätmete lõpp-käitlemisel on läbi aegade 
kasutatud mitmesuguseid  meetodeid :  
ladestamine maapinnale  
pinnasesse matmine 
uputamine veekogudesse , s.h. merre 
põletamine, jms.  
Kaasaegseid jäätmete lõpp-käitlemise meetodeid saab jagada järgmistesse rühmadesse:  
- mehaanilised meetodid,  
-  termilised  meetodid; (Põletamine, tekib põletamisel soojusenergiat. Toimub spetsiaalsetes 
põletusjaamades või – tehastes.) 
- bioloogilised meetodid ( 
  Kompostimine. Protsessi lõpptulemusena eraldub soojust, tekib süsinikdioksiidi, vett, 
anorgaanilisi saali ja huumust sisaldavat materjali. Vajalik hapnik. 
  Jäätmetes sisalduva orgaanilise aine lagundamine anaeroobsetes tingimustes nn. 
metaanitankides. Protsessis tekib metaani ja süsinikdioksiidi sisaldav biogaas, 
huumusmass ja vabaneb soojust.) 
- keemilised meetodid (kasutatakse eelkõige ohtlike jäätmete kahjutuks muutmiseks) 
Jäätmete käitlus on tavaliselt mitmete erinevate käitlusviiside kogum.  
 
Ladustamine prügilasse on traditsiooniline ja kõige levinuim jäätmekäitlusmeetod. 
Prügilas toimub jäätmete mitmeetapiline kõdunemisprotsess, kus jäätmes sisalduv orgaaniline 
aine laguneb aeroobsete ja anaegoobsete protsesside toimel gaasilisteks aineteks ja stabiilseks 
biomassiks. Prügila on suur bioreaktor.  
 
OHUD: (vana tüüpi „odav‖ prügilad.) 
Prügilas tekkiv nõrgvesi  reostab põhja- ja pinnavett  ning maapinda, anaeroobsel lagunemisel 
tekkiv prügilagaas on kasvuhoonegaaside allikaks ja ka plahvatusohtlik 
Ebameeldivad efektid: hais , tolm, närilised , linnud, tuulega  laialikantav praht .  
 
Kaasaegselt rajatud prügila: 
õige ja põhjendatud asukoha valik 
kaitseabinõude rakendamine 
korrektne hooldus 
 
Prügilad rajatakse kaugemale inimeste elukohtadest. Peaksid sobima ümbruskonda, ja prügila 
sulgemise järel peaks sellele alale  olema võimalik rajada parki, spordiväljakut või sarnaseid 
rajatisi. Prügila peaks rajatama võimalikult vähe vett läbilaskvale ja suhteliselt tasasele 
maapinnale, rakendades täiendavaid tehnoloogilisi abinõusid. Jäätmetest läbiimendunud vesi 
kogutakse prügila aluspõhjale Nõrgvee käsitlusvõimaluseks võib olla tema tagasipumpamine 
jäätmemassi. Prügilagaasi allikaks on prügilasse paigutatud jäätmetes oleva orgaanilise aine 
bioloogiline lagunemine. Metaanirikast gaasi saab kasutada energiaallikana, milleks 
paigutatakse prügimassiivi gaasikogumistorud. Prügila keskkonnaohtlikkust vähendavad ka 
õiged hooldusvõtted.  
 
Kaasaegset prügilat (jäätmekäitlusettevõtet) iseloomustavad järgmised tunnused:  
jäätmete eelsorteerimine: prügilasse ei tohi viia kasutuskõlblikke materjale ja 
probleemjäätmeid, sealhulgas ohtlikke jäätmeid;  
jäätmete vastuvõtu korraldamine: prügimäe  hooldaja peab teadma, milliseid jäätmeid ja kui 
palju sinna tuuakse, töödeldakse ja ladestatakse.  
Kaasaegset prügilat täidetakse kihtide kaupa.  
Ladestatavad jäätmed: 
      purustatakse 
  tihendatakse ja tasandatakse eriliste prügimäe masinatega (tihendusrull) 
  samuti kaetakse ladestuskihid kas ehitusprahi 
  savi või väheväärtusliku pinnasega 
Katmine vähendab haisu ja reostuse levikut ning väldib tulekahjusid.  
Tihendamine suurendab prügila mahutavust ja seega tema kasutamisiga 
Prügila peaks olema kõige viimane valik. 
Jäätmekäitlus Eestis  
Eesti jäätmekäitluse olukord ei ole kiita:  
andmed jäätmete hulga ja koostise kohta on puudulikud,  
peamine jäätmete käitlusviis, s.h. ohtlike jäätmete puhul, on ladustamine prügilasse,  
jäätmete taaskasutamine on vähene ja see toimib eelkõige suuremates keskustes.  
 
Eestis on registreeritud rohkem kui 500 segamajandus ja olmejäätmete mahapaneku kohta, 
millest enamus ei vasta keskkonnakaitselistele nõuetele. Seega on iga prügila potentsiaalne 
reostusallikas. Päevakorral on kogu Eestit hõlmava jäätmekäitluse arenduskava koostamine. 
Tulenevalt keskkonnastrateegiast on arenduskavas ettepanek viie-kuue suurema, võimsusega 
vähemalt 100 000 tonni jäätmeid aastas, jäätmete ümbertöötlusettevõtte ja samas mahus  
prügila rajamiseks. 
 
13. Eesti keskkonnakaitseseadusandlus 
Vastus: Eesti jäätmekäitluse prioriteedid ja eesmärgid on sätestatud Eesti 
Keskkonnastrateegias (1997), oma olemuselt  on nad sarnased Euroopa Liidu omadega.  
PÕHIMÕTTED: 
Jäätmekäitluse eesmärkide puhul on pearõhk pandud jäätmete tekkimise vältimisele ja nende 
hulga vähendamisele, arendades puhtamaid tootmistehnoloogiaid, mis võimaldavad ressursse 
efektiivsemalt kasutada.  
Oluline on ka keskkonnasõbralike toodete kavandamine nii, et toote eluea jooksul tekiks 
nendest võimalikult vähe jäätmeid, seda nii tootmises, levitamises kui ka tarbimises.  
 
Eesti Jäätmeklassifikaatoris on loetletud, millised jäätmed ja mis tingimustel kuuluvad 
ohtlike jäätmete hulka.  
Ohtlike jäätmete tekitaja vastutab selle eest, et ohtlike jäätmete käitlemine - kogumine, 
pakkimine, hoidmine, jäätmete märgistamine, vedu käitlemiskohta - toimuks vastavalt 
kehtestatud korrale.  
Ohtlike jäätmete käitlussüsteemi korraldamise eest vastutab Keskkonnaministeerium. Ohtlike 
jäätmete käitlemisega tegelevad ettevõtted peavad taotlema selleks tegevuseks litsentsi.  
Esimene  jäätmeseadus võeti Eestis vastu 1992 a,  
teine - 1998 a ja  
praegu kehtiv - jõustus 2004 a 1. mail. 
Jäätmeseadus sätestab Euroopa tavapärased jäätmete liigituse ja käitluse põhimõtted, riigi, 
omavalitsuste ja kodanike kohustused.  
Seadus koosneb 9 ptk ja üle 50 paragrahvist.  
Uus jäätmeseadus tagab jäätmekäitluse tõhusama korralduse, sh jäätmete vähendamise- ja 
taaskasutamise tõhustamise.   
1. Ptk Üldsätted määratlevad - seaduse reguleerimisala (§ 1), milleks on üldnõuded jäätmete 
tekke ja neist tuleneva tervise- ja keskkonnaohu vältimiseks ning jäätmehoolduse 
korraldamiseks, jäätmete ohtlikkuse ja koguse vähendamiseks ja vastutus nende nõuete 
rikkumisel; - põhimõisted nagu jäätmed, jäätmevaldaja ja jäätmehooldus . 
2. Ptk Jäätmete tekke vältimine nende koguse ja ohtlikkuse vähendamine vastab laiendatult 
pealkirjale.  
3. Ptk Jäätmehoolduse planeerimine sisaldab jäätmekavade (üleriigilisest valla tasemeni) 
koostamise eesmärke ja nõudeid.  
4. Ptk Jäätmehoolduse korraldamine määrab jäätmevaldaja kohustused, jäätmekäitluskoha ja 
jäätmeveo, kogumise, kõrvaldamise ja taaskasutamisega seotud nõuded  
5. Ptk Ohtlikud jäätmed määrab OJ liigituse HI-HI4 ja käitluse eritingimused, käitluse 
korralduse ja riikidevahelise veo tingimused  
6. Ptk Jäätmeluba ja ohtlike jäätmete käitluslitsents  
7. Ptk Arvestus, aruandlus ja andmekogud   
8. Ptk  Järelevalve ja vastutus  
9. Ptk Lõppsätted, rakendumine, jõustumine  
 
Koos jäätmeseadusega  toimivad saastetasu seadus põhimõttel  
"saastaja maksab";  
keskkonna  järelvalve  seadus;  
säästva arengu seadus jt. 
Veekaitse on tagatud veeseadusega  
(1); veekogusse või pinnasesse juhitavale heitveele kehtestatud nõuetega  
(2); nõuetega ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete kohta  
(3) jpm seadusandlike aktidega.  
 
Veeseadus sisaldab 8 peatükki  ja üle 40 §.  
Veeseaduse  ülesanne on veekogude ja põhjavee  puhtuse  tagamine ja ökoloogilise tasakaalu 
säilitamine veekogudes  
(1) Veeseadus reguleerib vee kasutamist ja kaitset, maaomanike ja veekasutajate vahelisi 
suhteid (2) määrab kasutatavad terminid, nagu heitvesi, pinnavesi, põhjavesi , reovesi jt, 
kokku> 20  
(3). On kehtestatud  piirnormid  loodusse (veekogudesse, pinnasesse) juhitavale heitveele 
(puhastatud reoveele), ühiskanalisatsiooni juhitavale reoveele jne. Tööstusreovetega saabuvat 
reostuskoormust arvutatakse  
Pinnasesse juhitav heitvesi ei tohi sisaldada  alljärgnevaid ohtlikke aineid: 
kloororgaanilised-,  
fosfororgaanilised- ja pliiorgaanilised ühendid, 
kantserogeensed ja mutageensed ained 
Hg, Cd ja nende ühendid 
naftasaadused, mineraalõlid 
süsivesinikud 
tsüaniidid 
püsivad sünteetilised ained 
Riikliku programmi «Eesti NATURA 2000» põhieesmärk on EL  linnudirektiivi  ja 
loodusdirektiivi nõuetele vastava NATURA 2000  võrgustiku loomine Eestis.  
Programm on planeeritud kaheetapilisena:  
I. etapi põhieesmärk on Eesti NATURA 2000 alade nimekirja (st linnuhoiualade nimekirja ja 
loodushoiualade esimese nimekirja), vastava nõuetekohase andmebaasi ja kaartide 
koostamine ning esitamine Euroopa Komisjonile. I etapp viidi läbi aastatel 2000– 2002.  
II etapi põhieesmärk on kaitsealade moodustamine, kaitsetingimuste määratlemine, 
kaitsekorralduskavade koostamine, maaomanikega lepingute sõlmimine ja ka muude 
võimaluste rakendamine.  
NATURA 2000 aladel esinevate elupaigatüüpide ja liikide soodsa looduskaitseseisundi 
tagamiseks.  
Loodi rahvusvaheline Looduse ja Loodusvarade Kaitse Liit.  
Esimene Eesti looduskaitse seadus anti välja 1935. a.  
Praegu kehtiv Eesti Vabariigi  
“Looduskaitseseadus‖ võeti vastu 21. aprillil 2004. a.  
Selle seaduse eesmärk on:    
1) looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamiseks, looduslike elupaikade ning loodusliku 
loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega;   
2) kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide 
säilitamine; 3) Loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine.     
 
14.  Keskkonnakaitse põlevkivitööstuses 
Vastus: Põlevkivitöötlemise riskide vähendamiseks on: 
tehnoloogia täiustamine (1) –  
  tolmpõletuse asendamine  keevkihi  tehnoloogiaga 
  ladestamise tehnoloogia ja emissioonide seire täiustamine 
  generaatorite töörežiimi  optimeerimine  poolkoksi orgaanika sisalduse vähendamiseks 
  poolkoksi keemilise soojuse utiliseerimine eelpõletamisega 
  fuusside orgaanika utiliseerimine generaatorprotsessis 
toodete valmistamine põlevkivi töötlemise jääkidest (2).  
  tuhktelliste, soojusisolatsioonplokkide, tsemendiklinkri jt ehitusmaterjalide tootmine 
tuhast 
  tsemendisegude ja soojusisolatsiooni tootmine poolkoksist  
  keemiatoodete valmistamine, näiteks kaltsiumkarbiid  
   põllumajanduslike meliorantide tootmine  
  kasutamine  kriidi  asendajana  
  poolkoksi ja fuusside koos kasutamine katalüütiliste segude valmistamiseks raskete 
naftajääkide töötlemiseks 
 
 
Senised mahukamad töötlusviisid on:  
  pinnastöötlus põllumajandusliku kasutamise eesmärgil või keskkonnaseisundi 
parendamiseks 
  (R10) - kasutamine kütusena või muu energiaallikana 
  (R1)   - anorgaaniliste ainete (va metallid) ringlusse võtt või taasväärtustamine  
  (R5)   - põhiliseks käitlusviisiks on senini jäätmete ladestamine: prügilatesse, 
tööstusjäätmete ladestuspaikadesse, põlevkivi tuhaväljadele, poolkoksimägedele ja 
kaevanduste prügilatesse