Eetiline ülevaade/arvustus ja uuringu tulemuste edastamine (0)

Ptk 9. Eetiline ülevaade/ arvustus ja uuringu tulemuste edastamine
„Iga vale väide või fakt, mis esitatud teadlikult, on raskeim kuritegu , mida üks teadlane on võimeline sooritama!“ C.P. Snow , The Search
Raamatu viimases peatükis käsitletakse erinevaid probleeme seoses uuringule eelneva eetikakomitee ülevaatusega ning uuringu järgsete tulemuste edastamisega.
Eetilise ülevaatuse protsess
Enne katseisikute värbamist ja testimist tuleb läbi viia põhjalik töö teemakohase kirjandusega, uurimus peab olema planeeritud ja läbi mõeldud. Nõusoleku saamiseks tuleks uuringu projekt esitada ülevaatamiseks teadustöödega tegelevasse institutsiooni, vajadusel korratakse ülevaatuse protsessi ka andmete kogumise protsessis.
Eetikakomitee idee sai alguse 1960. keskel, Ameerika Ühendriikide Rahvusliku komitee Tervise ja inimheaolu osakonna poolt (National Commission of the United States Department of Health and Human Services). Kuni selle ajaperioodini, oli väga vähe tõendeid selle kohta, et seesugune komitee oleks reguleerinud biomeditsiinilisi või käitumuslikke uurimusi. Kui algselt oli ametlik ülevaatamine ja väline monitooring piiratud suurte rahastatud uurimisprojektidega, siis tänapäeval läbivad enamik tehtavatest uurimustest teatava ülevaatuse. Ülikoolid ning teised institutsioonid , kus inimeste ja loomadega uurimusi läbi viiakse, nõuavad eetikakomitee heakskiitu ning uuringu monitooringut.
Järgnevalt mõned näited eetikakomitee ülevaatusel esitatavatest küsimustest:
Uurija: Kes on peamine uurija ning kes on superviisor ?
Uuringus osalejad: Uuringus osalejate üldiseloomustus (vanusevahemik, sugu, oletatav osalejate arv jne). Milline on uuringus osalejate üldine tervislik seisund (psüühiline ja füüsiline? Kuidas osalejad uuringusse valitakse?
Protseduur : Mida uuringus osalejatelt nõutakse, milliseid käitumismustreid vaadeldakse? Kas kasutatakse pettust? Kui vastus on jah, siis miks on see vajalik?
Seadmed /vahendid: Kui kasutatakse elektrilisi või mehhaanilisi seadmeid, siis kuidas on tagatud/kontrollitud nende turvalisus? Milliseid standardiseeritud teste kasutatakse? Millist tagasiside pakutakse uuringus osalejatele nende testitulemuste kohta?
Konfidentsiaalsus : Millist protseduuri kasutatakse, et tagada andmete konfidentsiaalsus?
Riskid : Kas on migeid riske uuringus osalejatele, sealhulgas neile põhjustatud ebamugavust, piinlikkust? Kas uuringus osalejatele on pikaajalisi riske? Kuidas neid osalejatele kompenseeritakse?
Aastatega on osalejate arv ja ülevaatuse kriteeriumid eetikakomitee jaoks muutunud, selle eesmärgiks on tõsta tõhusust ning kõikehõlmavust. Kui varasemalt nõudsid USA föderaalsed regulatsioonid, et eetikakomitee koosseisus peaks olema vähemalt 5 liiget erinevast uurimisvaldkonnast ning vähemalt 1 liige, kes ei olnud institutsiooniga ühinenud ega teiste uurijatega seotud, siis hiljem muutus koosseis aastatega niivõrd, et kolmandik liikmetest ei olnud teadusuurijad vaid lihtsalt vastutusvõimelised ühiskonna liikmed nagu näiteks advokaadid, ajaloo professorid ja vaimulikud .
Pole üllatav, et osa käitumuslikest uurijatest on eetikakomitee koosseisu kritiseerinud, eelkõige just seetõttu, et sinna kuuluvad ka isikud, kes ei ole teadusuurijad, väites, et nad ei ole teadlikud metodoloogilistest raskustest ning ei ole kursis kogu uurimisprotsessiga. Kuid ka sarnase teadusvaldkonna teadlastest koosneval komiteel võib olla eelarvamusi ühe või teise teadusuurimuse või teadlase suhtes. Eetikakomiteed on kritiseeritud ka liigse ranguse ja konservatiivsuse pärast, ning väidetud,et nad asjatult piiravad teadlasi. Rõhudes vastutusele ja katseisikute heaolule, püüavad komitee liikmed selgitada uurimistulemustega kaasnevat suuremat kasu ühiskonnale kui uuringuga kaasnevad riskid on viidud minimaalsele tasemele .
Eetilise ülevaatuse olemuse muutus
Eetikakomiteede loomise aegadest alates on komitee peamiste funktsioonide hulka kuulunud riskide ja kasulikkuse hindamine, uuringus osalejate õiguste ja heaolu kaitsmine ning informeeritud nõusoleku tagamine. Aastatega on eetikakomitee vastutus suurenenud ning eetilise ülevaatuse kriteeriumid täienevad pidevalt. Seda peamiselt seoses areneva ravimitööstusega ning eksperimentaalsete reavimiuuringute läbiviimisega. Samuti arutatakse eetikakomiteedes varasemaga võrreldes üha rohkem just uurimisprojekte ning metodoloogilisi küsimusi. Püsivad aga erimeelsused selles osas, kas uurimuste tehnilisi aspekte peaks eetikakomitee arvesse võtma ning kas peaks see institutsioon veelgi laienema, kaasates ka teadlastest eksperte.
Eetilise ülevaatuse adekvaatsus
On erinevaid tõendeid ja arvamusi selle kohta, kui tõhusalt eetikakomitee kaitseb uuringus osalejate autonoomsust. 1975. aasta ulatuslikust uurimusest negatiivsete ja positiivsete aspektide kohta eetikakomitee töös ühe aasta jooksul, kus intervjueeriti rohkem kui 2000 uurijat ning 800 eetikakomitee liiget 61 institutsioonist, näitas, et otsest uurimuse tagasilükkamist tuli ette väga harva. Peaaegu pooled uurijatest teatasid, et nad on kogenud uuringu edasi lükkumist või seda, et nende uurimust on takistati viisil, mis ei olnud kooskõlas ülevaatuse protsessi kasulikkusega. Peale seda uuringut on üha rohkem tõendeid hakanud esile kerkima, vihjates, et eetikakomiteede töös võib olla olulisi puudujääke.
Ebakõlad eetiliste otsuste tegemisel
Eetikakomiteele esitatud uurimuse hindamine sõltub mitmetest asjaoludest, sealhulgas liikmete subjektiivsetest eelarvamustest riskide ja kasutegurite hindamisel, komitee liikmete omavahelistest suhetest, ka teistest uurimustest, mida arutatakse, liikmete kogemusest jne. Eelnevat arvesse võttes, ei ole üllatav, et eetiliste otsuste tegemisel võivad tekkida ebakõlad. 1986. aasta uurimuses (Grodin et al.), kus analüüsiti eetikakomitee arhiveeritud otsuseid, selgus, et kuigi esinesid erinevused eetikakomitee liikmete individuaalsetes otsustustes, siis koos jõuti ühesugusele otusele. Siiski uuriti vaid ühte haiglas funktsioneerivat eetikakomiteed ning uuringu tulemused ei pruugi olla üldistatavad teistele komiteedele. Sarnaseid uurimusi eetiliste otsuste tegemise kohta on läbi viidud ka teistes uurimisvaldkondades, ka psühholoogide hulgas. On leitud, et on võimalik ette ennustada seda, kuidas üks või teine komitee liige hindab uuringu riske ja kasumit ning lõpuks otsustab kavandatava uuringu saatuse .
Veel ühes eetikakomitee otsuste vastuvõtmist hindavas uurimuses 1985. aastal, leidsid Ceci et al., et isiklikud väärtused võivad mängida kriitilist rolli otsuste tegemisel. Uuringu tulemused näitasid, et sotsiaalselt tundlikumad kavandatavad uuringud (näiteks vähemuste diskrimineerimise uuringud, AIDSi uuringud) lükati kaks korda enam tagasi kui need uurimused, mis sotsiaalselt tundlikke teemasid ei puudutatud.
Seega, võib arvata, et ka lihtsalt vedamine võib olla seotud kavandatava uuringu ja eetikakomitee poolse heakskiiduga. Soodne otsus võib olla seotud ka sellega, kus uurija parasjagu töötas kui oma uurimisprojekti nõusoleku saamiseks eetikakomiteele esitas (Ceci et al., 1985). AIDSi uurijad viivad oma uurimusi vakstiini leidmiseks läbi just arengumaades, kus nõudmised ei ole nii ranged kui industriaalmaaldes (Rosnow et al., 1993; Thomas and Quinn, 1991).
Nõuandeid eetiliseks ülevaatuseks
Kuigi enamus uurijaid aktsepteerib eetilise ülevaatuse käsitlust, on nende hulgas ka palju neid, kes väljendavad tegelikus praktikas oma rahulolematust .
Parandamaks eetilise ülevaatuse protsessi unikaalsete uurimuste puhul, mis nõuavad väga põhjalikku analüüsi, on Rosnow koos oma kolleegidega (1993) soovitanud luua Nõuandva kogu, kes omakorda analüüsiks eetikakomitee otsuseid. Nõuandva kogu funktsioon võiks eelkõige olla hariv või siis komitee liikmeid siduv. Samad autorid soovitavad eetikakomitee liikmetele ka juhtumiraamatut (casebook) uurimisprotokollidega, kus oleksid nähtavad ka uurijate analüüsid, see aitaks komitee liikmeid oma otsustes sensibiliseerida ning silmitsi seista oma enese eetiliste põhimõtetega.
Veel üks lähenemine, mis parandaks eetikakomitee otsuste tegemise protsessi, oleks komitee liikmete ja uurijate omavaheliste suhtlemisprobleemide vähendamine. Selleks soovitakse erinevaid eetilisi treeninguid ja konverentse ning regulaarset suhtlemist teiste eetikakomiteede liikmetega (Ttanke and Tanke, 1982).
Ka uurijad ise saavad eetilise ülevaatuse protsessis kaasa aidata, olles kursis kehtivate eetika koodeksite ja eetiliste põhimõtetega. Samuti peaksid uurijad olema ausad, avaldades vaid terviklikku ja adekvaatset informatsiooni riskide ja kasude kohta oma uurimustes, ning seda eelkõige potentsiaalselt tundlike teemade kontekstis.
Uuringu tulemuste edastamine
Kui eetikakomitee valdkonda kuulub uuringus osalejate eetilise kohtlemise ja nende õiguste eest seismine , siis peale uuringut on oluline roll sama valdkonna teadlastel (peers), kes hindavad läbiviidud uuringu kvaliteeti, professionaalsust, ausust ning täpsust uuringu tulemuste esitamisel.
Ausus ja täpsus
Ausust ja täpsust peetakse niivõrd enesestmõistetavaks osaks teadusest, et pahatihti võetaksegi see kindlaks teadmiseks ega arutata pikemalt läbi. Tegelikkuses on aga ka teaduses , teadusuuringute läbiviimises ja saadud tulemuste esitamises probleeme nii aususe kui täpsusega.
Teadusliku ebaaususe kategoriseerimine
1830. aastal jaotas Briti teadlane Charles Babbage teadusliku ebaaususe kolme kategooriasse: kärpimine (trimming), küpsetamine (cooking) ja võltsimine (forging). Kärpimise puhul peab ta silmas ebaregulaarsuste eemaldamist, et andmed paistaksid täpsemad. Küpsetamise puhul jätab teadlane alles vaid need tulemused, mis tema hüpoteesidega kõige paremini kokku sobivad. Võltsimise puhul mõeldakse andmeid kas osaliselt või täielikult ise juurde, siia kuuluvad ka juhtumid , kus kirjeldatakse eksperimente , mis pole reaalselt kunagi toimunud. Seetõttu peetakse võltsimist kõige jultunumaks teoks. Samas on võltsimine ka kõige kergemini avastatavam tegu – kuna tegemist on täielikult väljamõeldud andmete või isegi terve uurimusega, siis on see sama teadusharu teadlastele kergesti märgatav või ilmneb kohe kui sama tulemust teise uurimusega korrata püütakse. Seevastu kärpimist ja küpsetamist on keerulisem märgata kuna tegemist on reaalsete teooria põhjal kogutud andmetega , kuigi osa andmetest või tulemustest on välja jäetud. Üks tuntumaid näiteid andmete „küpsetamisest“ on füüsiku Robert A. Millikani uurimus elementaarlaengu olemasolu kohta. Püüdes jõuda ette teistest sama teemat käsitlevatest füüsikutest kirjutas ta 1913. aastal artikli väites, et on 60 järjestikust päeva vaatlusi teinud. Hiljem selgus, et tema tulemused ja artikkel olid kokku pandud ainult 58 tema teooriaga kokkusobiva tulemuse alusel kõigist 140nest tulemusest. Kokkuvõtlikult võib öelda, et kui uuring tundub liiga hea, et tõsi olla, siis tasub selles alati kahelda.
Lisaks Babbage`i kolmele pettuse kategooriale on välja toodud teisi pettuse vorme – negatiivsete või ebaõnnestunud tulemuste esitamata jätmine, kirjanduse selektiivne tsiteerimine või ainult selliste varasemate uuringute raporteerimine, mis antud uuringut toetavad ; teiste teadlaste ideede vääresitlus, tulemuste vääranalüüs, plagiaat. „Hallimaks alaks“ peetakse ebaprofessionaalset käitumist nagu salatsemist, ressursside mittejagamist, lohakust, õelust jne. Seega, kuigi stereotüüpselt arvatakse, et teadlane peaks olema objektiivne, paindlik ning mitte ajendatud isiklikust kuulsusest või tunnustusest, ei ole see tegelikult nii. 1976. aastal kirjutas psühholoog Michael Mahoney, et teadlase amet on ehk üks kõige kirglikumaid ameteid, kus teadlane võib peaaegu dogmaatiliselt oma ideedesse uskuda, teda motiveerib tunnustus ning ta võib isegi varjata tulemusi isikliku edu eesmärgil. Näiteks Leonardo Da Vinci pani oma ideid kirja peegelkirjas, et kaitsta neid varguse eest. Seega peetaksegi üheks salatsemise põhjuseks teadlaste hirmu, et nad jäävad ilma olulisest publikatsioonist seeläbi, et nende töö varastatakse.
Teadusliku pettuse juhtumid
Suurem osa pettusi on ilmsiks tulnud füüsikalistes teadustes kuna kordusuurimusi tehakse rohkem ning seega on igasugune andmete võltsimine kergemini avastatav. Seeläbi on nüüdseks ilmsiks tulnud ka paljude ajalooliste uurimuste eksimused. Näiteks väitis Robert Newton 1977, et ajaloolise kreeka astronoomi Ptolemaiose tööd ei pruugi sugugi põhineda tema enda vaatlustel ja uurimustel, vaid juba 200 aastat varem Hipparachiuse poolt tehtud vaatlustel. Samuti kaheldakse Galileo tööde eetilises õigsuses – nimelt on võimalik, et osa tema andmetest on võltsitud (kinnitamaks just tema gravitatsiooni teooriat) ning avastuse tõestuseks vajalik meetod varastatud ühelt Galileo enda õpilaselt ( hoopis Castelli olevat vaadelnud planeet Veenust ning jõudnud seeläbi päikesesüsteemi järeldustele). Üks huvitavamaid teaduslikke pettusi on senini 1912. aastal toimunud Piltdowni pettus, kus Inglismaal Piltdowni linna lähistel leidis amatöörist geoloog kummalise fossiili, mis oli kõigist varasematest avastusest niivõrd erinev, et ajas pikaks ajaks segadusse paljud teadlased ning pani kahtlema senistes teooriates. Alles 1950. nendatel selgus, et tegemist oli pettusega. Uudsema tehnoloogia abil tehti kindlaks, et omavahel olid ühendatud inimese pealuu ja ahvi lõualuu (mille hambaid oli viilitud, et jätta mulle närimisega kaasnevast hammaste kulumisest). Siiani ei teata kindlalt, kes võis olla pettuse korraldamise taga, kuid kahtlustatakse Sir Arthur Conan Doyle .
Teine kuulus juhtum on Austria bioloog Paul Kammereri uuring tõestamaks, et ühe põlvkonna poolt omandatud oskused pärandatakse edasi pärilikkuse teel järeltulevale põlvkonnale edasi. Oma idee kinnituseks oli tema uuring tulemusega, et kollasel taustal kasvanud salamandrid pärandavad järglastele edasi kollakat ning mustal taustal musta tooni naha. Hiljem uuringut korrata püüdnud teadlane aga avastas, et samamandreid oli hoopiski India tindiga värvitud. Sarnane on ka 1970.aasta „värvitud hiirte “ juhtum, kus peale korduvaid ebaõnnestunud katseid valgetele hiirtele musta hiire nahka siirdada, värvis teadlane lihtsalt valgele hiirele mustad laigud peale.
Ka käitumuslikud teadusharud ei ole pettustest puhtad. Näiteks juhtum Põhja-Carolina J.B. Rhine Instituut Parapsühholoogia alal. Sealne instituudi juht tõi laboritesse sisse uusima tehnoloogia, et vältida inimlikke eksitusi uuringute läbiviimisel, jäädes seejärel hiljem ise vahele andmetega manipuleerimisega. Tema uuringu jaoks oli roti „mõnualadele“ sisestatud elektroodid , et mõõta kas loom mõjutab generaatorit, et saada mõnutekitavat stimulatsiooni. Teadlane aga lülitas andmeteloenduri kindlatel hetkedel välja, jättes seega mulje, et suuremal osal kordadest mõjutab rott ise generaatorit.
Vähem teadaolev juhtum on psühholoog Stephen Breuningi poolt läbiviidud pettus, kus teadlane, töötades psühhotroopsete ainete uuringu kallal vaimse alaarenguga patsientidele, jäi vahele andmete võltsimisega. Tema assistentidel tekkis andmete õigsuse osas kahtlus kui nad märkasid, et Breudning on saanud sõltumatute hindajate (meditsiiniõed) tulemustes ideaalse kokkulangevuse. Kindlam tõend võltsimisest tuli ilmsiks kui teadlane esitas uurimuse, mille alusel ta olevat viinud läbi uurimuse 45 osalejaga viimase 2 aasta jooksul kindlas asutuses. Kui uurimuse kohta täpsemaid andmeid paluti, selgus, et teadlane ei ole tegelikult seal viimase kahe aasta jooksul viibinudki. See juhtum jõudis 1988 aastal föderaalkohtusse ning siiani rõhutatakse, et kui pettus ei oleks avalikuks tulnud oleksid uurimuse tulemustel olnud kaugeleulatuvad mõjud vaimse alaarenguga inimeste ravile ning neid puudutavale poliitikale.
1986. aastal selgus, et Nobeli laureaadi David Baltimore kaasautor Theresa Imashini- Kari oli artikliks vajalikku infot võltsinud. Hilisema uurimuse käigus selgus, et Teresa oli andmeid võltsinud 19 juhul ning karistuseks keelati tal 10 aastat riiklikult finantseeritavates uuringutes osaleda. Kuigi Baltimore ei olnud andmete võltsimises isiklikult süüdi, kahjustas juhtum pikaks ajaks ka tema mainet.
Veel üks 1980. aastate skandaale oli seotud AIDSi uuringutega. Teadlane Robert Gallo avaldas artikli teatades, et Prantsuse versioon viirusest ei kasvanud rakukultuuris, kuid tema poolt loodud versioon oli igati edukas. Hilisem analüüs selgitas välja, et tegelikult olid mõlemad versioonid viirusest ühtemoodi hästi kasvanud ning teadlast süüdistati oluliste andmete varjamises omakasu eesmärgil.
Siinkohal toodud näited uuringute käigus toimunud võltsingutest ja pettustest on eriti olulised, kuna skandaali keskmes on olnud enamasti juhtiv või lootustandev teadlane. Seega tekib küsimus, kas probleemiks on üha kasvav surve olla edukas, tuntud teadlaste tööde põhjalikum uurimine või fakt, et meedia eelistab skandaale, mis puudutavad tundud inimesi.
Eetilised standardid teadusinfo avaldamisel
APA (1992) poolt on väljatoodud järgnevad standardid teadusinfo avaldamise kohta:
6.21 Tulemuste raporteerimine
a) Psühholoogid ei kasuta väljamõeldud andmeid ega võltsi oma publikatsioonides andmeid.
b) Kui psühholoog avastab, et tema avaldatud töös on olulisi vigu, võtab ta vastutuse ja parandab vead, kirjutab eraldi vigade paranduse või võtab oma töö tagasi.
6.22 Plagiaatorlus
Psühholoogid ei kasuta oma töös osa teiste teadlaste tööst või andmestikke kui enda oma, isegi kui ta viitab oma töös teistele autoritele.
6.23 Publikatsiooniga seotud tunnustus
a) Psühholoogid võtavad vastutust ja tunnustust vaid selle eest, mida nad on ise teinud või selle töö osa eest, millesse nad on reaalselt panustanud.
b) Peamise autorina nimetamine ja teised publikatsiooniga seotud hüvitused/tunnustused peavad vastama autorite tegelikule panusele, hoolimata nende staatusest. Üksnes tähtis tiitel ei anna õigust nõuda endale tunnustust artikli eest. Väiksemad panused uurimustöösse või näiteks uurimuse kokkukirjutamine väärivad äramärkimist ääremärkustes.
c) Kui artikli või teadustöö aluseks on üliõpilase väitekiri nimetatakse autorite nimekirjas esimesena üliõpilast.
6.24 Andmete/ artiklite korduv publitseerimine
Psühholoogid ei publitseeri originaal andmetena andmeid, mis on korra juba publitseeritud. See punkt ei takista andmete korduvpublitseerimist kui nendega kaasneb sobiv originaalautori tunnustamine.
6.25 Andmete jagamine
Peale uuringu tulemuste avaldamist ei tohi psühholoogid varjata oma andmestike, millele uuringu tulemused põhinesid. Nii on võimalik teistel teadlastel neid tulemusi kontrollida ja kordusanalüüse teha. Samas võib nende andmetega vaid kordusanalüüse teha ning hoida sealjuures uuringus osalenute anonüümust.
6.26 Professionaalne ülevaatus
Psühholoogid, kes hindavad neile publitseerimiseks või auhindade jagamiseks saadetud uuringuid , peavad tagama uuringu esitanud teadlase konfidentsiaalsust ja tema omandiõigusi esitatud materjalile.
Teadusliku ebaaususe ulatus
Kuigi teaduslikku ebaausust peetakse küllaltki haruldaseks nähtuseks on eelpooltoodud näidetest näha, et skandaale siiski esineb. Seega tekib küsimus, kas avalikkuse ette tulnud juhtumid on kõigest „jäämäe tipp“. Pettuste ja ebaaususe ulatust püüti hinnata Briti ajakirja New Scientist tellijate hulgas – anonüümsete küsimustike abil selgus, et ligi 92% vastajatest oli teadlik tahtlikest pettustest oma eriala siseselt. Teises, Mahoney ja Kimperi poolne, uuringus, mis viidi läbi nelja eriala (füüsika, bioloogia , psühholoogia ja sotsioloogia) esindajate põhjal, selgus, et 42% osalejatest teadis vähemalt ühte andmete väljamõtlemise juhtumit oma erialal ja ligi 50% vähemalt üht andmete peitmise juhtumit. Samas ei saa nende kahe uuringu tulemusi metoodika tõttu üldistada.
1993. aastal viis Acadia Instituut läbi uuringu, milles osales 2000 doktori kandidaati ja 2000 erinevate instituutide (keemia, mikrobioloogia , sotsioloogia jne) liiget. Anonüümsetest küsimustikest tagastati umbes 2600. Uurimuse käigus paluti hinnata oma kokkupuudet 15 erineva teaduseetiliselt küsitava tegevusega (ei uuritud täpset kokkupuudete arvu, vaid arvate kogemuste hulka). Uuringu tulemused näitasid, et ebaausus ja pettused on levinumad kui arvata osatakse – 43% tudengitest ja 50% ülikooli teadlastest tunnistasid, et nad teavad vähemalt ühte väärkäitumise juhtumit oma laboris. Erinevate väärtegude hulka kuulusid näiteks tulemuste võltsimine ja uuringutulemuste varjamine teiste teadlaste eest.
Acadi uuringus selgus ka, et 6 kuni 9 protsenti vastajatest teadis kindlalt mõnda instituudi liiget, kes oli andmetega manipuleerinud. 1/3 instituudi teadlastest teadis mõnda üliõpilast, kes oli olnud ebaaus. Samas mainiti pigem küsitavaid tegusid kui konkreetseid väärtegusid. Olulised olid ka erinevused arvatava ja tegeliku käitumise osas. Näiteks peaaegu kõik instituudi teadlased ütlesid, et nad tunnevad vastutust oma üliõpilaste ja kolleegide tegude eest. Samas uskus väga väike hulk teadlasi, et nad ka tegelikult teiste (27% puhul tudengite ja 13% puhul kolleegide) tegude eest vastutaksid.
Lisaks on Acta projektis märkimisväärne veel, et 53% tudengitest ja 26% instituudi teadlastest tunnistas , et nad ei teataks väärtegudest, kartes kättemaksu. Selline tulemus on kooskõlas 1993. aasta Holaday ja Yosti psühholoogia internide ja instituutidega, kus peeti kättemaksu hirmu peamiseks põhjuseks, miks väärtegudest ei teatata.
Azarin viis 1961. aastal läbi uurimusi oma üliõpilaste seas, mis kinnitasid, et pettused on väga levinud. Nimelt andis ta oma üliõpilastele ülesande, mida tegelikult ei olnud ka parima tahtmise korral võimalik etteantud kujul läbi viia. Ometigi leidus kõikide osalejate seas vaid üks üliõpilane, kes tunnistas, et eksperimenti ei ole võimalik sellisel kujul läbi viia. Peale ühe tudengi ausat ülestunnistust selgus, et kõik teised olid mingil moel uuringu läbiviimisel muudatusi teinud, andmete osas valetanud vm.
Tudengitest uurijaid peetaksegi üldjuhul kõige tõenäolisemateks petjateks olgu selleks siis andmete võltsimine, nende väljamõtlemine või uuringuprotokolli muutmine. Peamisteks petmise põhjusteks peetakse samasid põhjuseid kui klassiruumis petmisel – stress , surve saada häid hindeid, ebapiisavad hoiatused ning arvamus, et petmine on normaalne osa elust. Näiteks arvatakse, et ligi 75-87% õpilastest on ebaausad, kuid vahelejäämise protsent on kõigest 1,3. Oluliseks teguriks peetakse ka ajanappust. Nimelt on ajanappuses tudengil lihtsam andmeid ise välja mõelda, kasutada uuringus oma tuttavaid või helistada uuringus osalejatele kui viia läbi põhjalikult läbimõeldud kirjalik küsitlus juhuvalimil.
Siinkohal on oluline märkida, et kuigi üldjuhul tudengite töid ei avaldata ning valeandmete esitamise tagajärjed ei ole nii määravad kui rahvusvahelisel teadusartiklil, peaks ülikool õpilasi tulevikuks ette valmistades rõhuma aususe ja väärikuse olulisusele, teadusuuringute mõjule ühiskonnale ning sellele, et ebaausus võib saada takistuseks kogu edasisele karjäärile.
Meetodid teadusliku ebaaususe vastu
Kordusuuringud
Kordusuuringuid peetakse isepuhastavaks süsteemiks ehk eeldatakse, et kohe kui oluline teadusuuring on avaldatud, püütakse seda teistes laborites või katsetes korrata. Seega on kordusuuringute meetodi aluseks usk, et üldjuhul ei julgeta väga oluliste avaldatavate teadusuuringute puhul valeandmeid esitada kuna oht vahele jääda on väga suur. Tegelikult on selle meetodi puhul siiski küsitavusi. Nimelt ei viida läbi nii palju kordusuuringuid kui loota võiks ning lisaks ei pruugi kordusuuringu tulemusel alati eelmise uuringu vead paljastuda. Seega, ühest küljest on kordusuuringud väga olulised erinevate pettuste avastamisel (sh näiteks uuringu õiged tulemused, kuid kahtlased meetodid), teisest küljest aga on kordusuurimused harvad , kuna teadlastel ei pruugi olla piisavalt oskusi ja teadmisi uuringut korrata, rahastajaid ei huvita „kõigest“ kordusuuringu rahastamine ning kordusuuringu eest ei saada samalaadset tunnustust kui esmauurimuse puhul. Fisher (1982) on väitud, et isegi väga mõjukate uuringute kordamine jääb just rahalistel kaalutulustel tegemata. Veel üks mõjutaja on ajakirjade suhtumine kordusuuringutesse – üldjuhul leitakse, et see on aja, ressursside ja leheruumi raiskamine.
Erialakaaslaste hinnang (Peer review)
Erialakaaslaste hinnangul on samuti oluline roll hoidmaks ära uuringute võltsimist, andmete väärtõlgendamist ja teisi pettuse vorme. Samas on ka siin probleeme – näiteks leidis Meditsiini Instituut 1989. aastal, et paljudel erialaorganisatsioonidel ja ajakirjadel ei ole kindlaid juhiseid kuidas uuringuid hinnata ning nad on uuringute osas liiga lubavad.
Üldjuhul kui käsikiri jõuab ajakirja, hinnatakse selle headust erialakaaslaste poolt. Hindamine viiakse läbi anonüümselt - autori nime ja asutust ei avaldata käsikirja hindajatele ning hindajate nimesid ei avaldata uurimuse autorile. Eeldatakse, et selline süsteem hoiab ära uurimuste vead ja väärad väited, parandab avaldatavate artiklite kvaliteeti, hoiab ära artiklite kordumist erinevates ajakirjades ning annab võrdse võimaluse saada avaldatud. Samas on uurijad siiski kurtnud valikuprotsessi ebavõrdsust (näiteks ühe ajakirja poolt tagasilükatud artikkel avaldatakse kohe teises ajakirjas) ning suurt ajakulu. Lisaks on probleemideks vähene käsikirja hindajate töö analüüsimine, kalduvus publitseerida vaid neid uurimusi, mis kinnitavad teadlase hüpoteese ning mõjukamate autorite tööde eelistamine. Anekdootliku näitena on toodud juhtum 19. sajandi kuulsa teadlase lord Rayleight pojast, kelle artiklist oli mingil põhjusel nimi välja jäänud, artikli sisu peeti täielikuks jaburduseks ning keelduti avaldamast. Samas kohe kui autori nimi avalikuks tuli, muudeti otsust koheselt ning artikkel avaldati.
Kõige muret tekitavam asjaolu erialakaaslaste hindamise juures on fakt, et hindajad võivad neile esitatud artiklitest infot omakasueesmärkidel kasutada. Näiteks kasutada oma töödes infot veel ilmumata kolleegide töödest. Lisaks on ebaeetilistel hindajatel võimalus takistada kolleegide tööde ilmumist, hinnates neid mingil põhjusel sobimatuteks.
Olukorra parandamiseks on tehtud järgnevaid ettepanekuid – ajakirjad peaksid looma konkreetsemaid juhiseid neile, kes artiklite käsikirju hindavad; peaks olema konkreetsem protseduur autoritele, kes soovivad saadud kriitikale vastu vaielda ; käsikirjade hindajaid peaks olema rohkem; otsused võiksid tulla kiiremini ning võiks olla selged eeskirjad käsikirjade autorite kaitseks. Lisaks on tehtud ettepanekuid, et käsikirjade autorid võiksid ka oma originaal andmestikud mingiks ajaperioodiks (nt 5 aastat) avalikuks teha, seega oleks võimalik andmeid ja järeldusi kontrollida.
Veel teemasid uuringute publitseerimisel
Artikli autorite nimekiri
Arvestades, et ligi 80% artiklitest lükatakse ajakirjade poolt tagasi on avaldatud saamine üks professionaalse staatuse olulisemaid näitajaid, mis võib isegi määrata erialase tuleviku. Kahjuks tähendab see, et uurimuste kvantiteet saab kvaliteedist olulisemaks. Näiteks üritavad mõned teadlased sama artiklit mitmes erinevas ajakirjas avaldada, et seeläbi oma CV-d täiendada. Kuigi paljud erialastandardid ja ajakirjade avaldamisreeglid keelavad selgelt artiklite dubleerimise ja isegi samade andmete kasutamise, kui see ei ole selgelt väljatoodud ja põhjendatud. Ajakirjade toimetajad on artiklite dubleerimise vastu kuna sellised artiklid risustavad teaduslikku kirjandusmaastikku, muudavad artiklites orienteerumise keeruliseks, raiskavad toimetajate ja hindajate aega ning seetõttu viibib originaalartiklite ilmumine .
Teiseks probleemiks on artikli autorite nimede järjestamine. Kuigi see tundub lihtne ja loogiline protseduur, on see üks levinumaid erimeelsuste põhjusi, millega autorid eetikakomiteede poole pöörduvad. Uurimusesse panustanud autorite hulga kasvades on tekkinud üha suurem vajadus konkreetsete juhiste järele. Näiteks ajakirjas Psychological Sience ilmunud kuue leheküljelises uuringu aruandes autoriteks oli kokku 13 inimest. Üldjuhul on reegliks, et austust jagatakse panuse järgi ehk siis uurimusse enampanustanud uurija nimi on autorite nimekirjas esimene. Need uurijad, kes panustasid uurimusse kõige vähem, näiteks aitasid küsimustike vastuseid kodeerida või andsid kasulikke näpunäiteid, on mainitud artikli ääremärkustes. Näiteks 1970. aasta uurimuses, milles arutleti autorite ja ääremärkuste üle arvati, et uuringus osalemise tähtsus võiks mitme autori töö puhul jaguneda järgnevalt: 1) inimene, kes lõi hüpoteesid ja uuringu ülesehituse 2) inimene, kes kirjutas materjali avaldamiseks 3) inimene, kes viis protseduuri läbi ja kogus andmed 4) inimene, kes analüüsis andmeid.
Avaldud artiklitega seotud au on autoritele oluline mitmetel põhjustel. See on seotud panusega töösse, vajadusega edendada oma karjääri, kinnitada oma staatust ning saada kaasteadlaste tunnustust. Vanemteadlasi või autorite nimekirjas esimesena nimetatud teadlasi peetakse üldjuhul artikli peamiseks autoriks . Siinkohal tekivad eetilised probleemid kuna vanemteadlastel on võimalus oma staatust ja mõjuvõimu ära kasutades mõjutada nooremteadlasi või üliõpilasi end artikli autoriks nimetama, kuigi vanemteadlase panus võis olla vaid ääremärkuse vääriline. Selliseid kaebusi on tulnud näiteks doktorantide poolt. Lisaks leidub kaebusi, kus üliõpilane leiab, et ülikooli panus uurimustöösse ei ole tegelikult väärt märkimist. On ka vastupidiseid eetilisi probleeme – nimelt võib vanemteadlane oma õpilast uurimuses liigselt esile tõsta ning seeläbi anda õpilasele ebaõiglase eelise edasises karjääris.
Arvestades eelpool nimetatud eetilisi probleeme leiavad mõned uurijad, et me ei vaja jäikasid reegleid, vaid on lihtsamaid võimalusi selle probleemi lahendamiseks. Näiteks Thompson (1994) pakkus välja, et kui kaks autorit on uurimusse võrdselt panustanud, võiks artikli autorite nimede järjestuse määrata juhuslikkuse alusel ning ääremärkuses mainida, et panused olid võrdsed. Kui üliõpilane ja teaduskond on uurimusse võrdselt panustanud, teeb Thompson ettepaneku anda suurem au nõrgemale osapoolele (ehk üliõpilasele). Lisaks jääks palju selleteemalisi vaidlusi ära kui uurijad juba eelnevalt omavahel osalemise ja hilisema au jagamise osas kokkulepped teeksid.
Uuringus osalejate anonüümsuse kaitsmine
Uuringus osalejate anonüümsuse kaitsmise olulisust on käesolevas raamatus rõhutatud mitmeid kordi . Kuigi uurija võib kasutusele võtta mitmeid meetodeid , et kaitsta osalejate anonüümust andmete kogumise ajal, on oluline teada, et anonüümsust võib (tahtmatult) rikkuda ka hiljem uurimuse tulemusi avaldades. APA on aastal 1982 leidnud mitmeid olukordi , kus anonüümsust võib rikkuda, sealhulgas kolmandatele osapooltele info edastamine näiteks vanematele või sõpradele; organisatsioonile, kus uuritav töötab/õpib/saab ravi või uurija erialakaaslastele. Üldjuhul paluvad uurijad eetiliste dilemmade vältimiseks juba varem uuritavatelt kirjalikku luba seoses info avaldamisega kolmandatele osapooltele. Samas võib tekkida probleem kui uuritava elus oluline isik (nt arst või õpetaja) palub infot osaleja kohta, väites, et see on osaleja abistamiseks vajalik. Samuti kui andmeid nõutakse välja kohtumäärusega. Seega on delikaatsete teemadega tegelevatel uurijatel väga oluline uuritavaga põhjalikult läbi arutada seaduslikud nõuded ning olla kindel, et kogutud andmed on moodusel, kus konkreetsete isikute äratundmine on võimatu.
Lisaks on võimalik uuritavate anonüümsuse reeglit rikkuda ka seoses uurimuse avaldamisega. Kuna käitumuslikes teadustes on üldjuhul andmed esitatud keskmiste kujul ei ole anonüümsuse reegli rikkumist karta . Samas kui tegemist on tuntud isiku üksikandmete või ka mõne väikese väga täpselt valitud grupi andmete keskmiste esitamisega, on see ohuks uuritavate anonüümsusele. Kuigi üldjuhul ei ole see oht eriti suur, on kahjud olulised – inimese kohta võib teada saada küllaltki isiklikke ja piinlikke fakte. Näiteks Springdale linna juhtum, kus osalejate anonüümsuse kaitsmiseks koostati isegi eraldi eetikakoodeks ning igale osalejale anti valemini. Ometigi kui uurimus 1985. aastal raamatus „Small Town in Mass Society“, leidsid linnakodanikud, et avaldatud info on piinlik ning inimesi on võimalik ära tunda. Lahvatas suur skandaal ning linnakodanikud keeldusid edaspidi üldse igasuguste teadlastega koostöö tegemisest. Seega kui uuritavad peaksid end isiklikult avaldatud töös ära tundma kaasneb sellega piinlikkus, vähenenud enesehinnang ning kaob usk teadustöödesse.
Uuringutulemuste ebakohase kasutamise ärahoidmine
Viimaseks käsitletavaks teemaks on uurijate vastutus, et hoida ära uuringutulemuste ebakohast kasutamist. Kui arvestada võimalikke vääritimõistmisi, ebakompetentsust ning seaduslike või isiklike huvisid võivad uuringutulemusi vääralt kasutada nii teised teadlased, asutused, poliitikud , meedia kui teised inimesed. Seega on oluline uuringu avaldamisel kirjeldada uuringu kasu teoreetilisel ja praktilisel tasandil. Samas ei ole mõnikord abi ka sellest kui väga selgelt kirjeldada kuidas uuringu tulemusi võib rakendada ning nõuda ülimat ettevaatust uuringu tulemuste tõlgendamisel, nii et ka tavainimesed sellest aru peaksid saama. Näiteks psühholoog Stuart Cook püüdis selgitada rassidesiseseid grupierinevusi kasutades selleks tumedanahaliste ja valgete laste testitulemusi. Selliste erinevuste uurimine on andnud võimaluse edaspidi uurida tumedanahaliste madalama sotsiaalse klassi laste madalate saavutuste põhjuseid ja abistamisvõimalusi. Samas on sotsiaalteadlased hoiatanud, et selliste uurimuste tulemusi on võimalik vääralt kasutada pidades tumedanahalisi üldiselt rumalamateks ning annab võimaluse diskrimineerimiseks.
Teine probleem, millele Cook tähelepanu juhtis, on seotud uuringute läbiviimisega firmades . Näiteks on erinevates uuringutes leitud, et osavõtt tööga seotud otsusest on seotud tööga rahulolu ja töömoraaliga. Samas kardetakse , et selliste uuringute tulemusi on võimalik kasutada töötajate ekspluateerimiseks. Arvestades, et suurenenud moraalitunne võib olla seotud töötajate produktiivsusega võivad tööandjad uuringute tulemusi ära kasutada, et suurendada firma kasumit või raskendada töötajate liitumist ametiühinguga. Eelpooltoodud näited toovad välja mõned võimalused kuidas uurimuste tulemusi kasutatakse vastupidiselt teadlase kavatsustele.
Kuigi teadlased tunnevad üha suuremat vastutust oma uurimuste tõlgendamise ja saadud teadmiste kasutamise eest, arutletakse endiselt kui suur peaks ikkagi olema teadlase vastutus. Osa teadlasi usub, et parim, mida nad väärkasutuste vastu teha saavad, on ennetada vääritimõistmisi ja selgitada oma tulemusi. Teised seevastu on väärtõlgenduste vastu võitlemises aktiivsemad. Üldine seisukoht on, et teadlased peaksid vastutama kui nad ei ole suutnud hoiatada otsustajaid (nt poliitikuid) negatiivsete tagajärgede osas, mis võivad uuringust saadud teadmisi rakendades tekkida.
Viimastel aastatel on teadlased üha enam pidanud vajalikuks arendada oskusi meediaga suhtlemisel, et parandada uurimustulemuste korrektset kasutamist. Kuna avalikkuse huvi on suurenenud käitumuslike teadusharude uurimisvaldkondade vastu kutsutakse teadlasi ka üha sagedamini ka uurimustulemusi selgitama erinevates meediakanalites (ajakirjades, ajalehtedes, raadio- ja telesaadetes). Kasulikku lugemist teadlastele, kes on huvitatud oma uurimustulemuste edastamisest massimeediakanalite kaudu võib leida järgmisest kolmest teosest: Gasteli Presenting Science to the Public (1983), Goldstein Handbook for Science Communication (1986) ja Miller The Scientist`s Responsibility for Public Information (1979).
Kokkuvõte
Kuigi suur osa selle õpikupeatükist oli pühendatud artiklite ülevaatussüsteemi vigadele ei tohiks teha siit järeldusi, et see süsteem koosnebki üksnes vigadest. Tegelikult on üldine arvamus, et põhjalikult analüüsitud hindamissüsteem töötab teaduses üldjuhul hästi. Samas nagu igal teiselgi süsteemil, kus on palju osalejaid, on ka siin probleeme ja tehakse vigu.
Viimastel aastatel on kasutusele võetud üha uusi meetodeid kaitsmaks uuritavate õigusi ja teaduse väärikust, sealhulgas püütud parandada artiklite hindamissüsteemi vigu. Asutused on kasutusele on võtnud ettevaatusabinõusid, et edendada vastutustundlikke uurimusi ning hinnata väärtegude juurdlusi. Ülikoolide instituute ja stipendiumite jagajaid innustatakse kasutama hindamisprotsesse, mis väärtustaksid uuringute kvaliteeti, mitte kvantiteeti. Teadusajakirjad on hakanud arendama poliitikat, mis väärtustaks autorite vastutusrikast käitumist. Sellised arengud on tavalised eetilise temaatika arendamisel käitumuslikes teadustes. Iga kord kui mõne juhtumi tõttu tõuseb ühiskonnas või ka ühe erialavaldkonna sees tähelepanu eetilistele nõuetele ja moraaliküsimustele, kaasnevad sellega üldjuhul positiivsed muutused teaduseetikas. Samas on meil endiselt raske eeldada olulisi arenguid eetikas kuni leidub uurijaid, kes asetavad oma isiklikud huvid teaduse huvidest kõrgemale. Seega, hoolimata arengutest, mis on toimunud parandamaks erialakaaslaste hinnangutele põhinevat süsteemi ning üldist käitumuslike teaduste reguleerimist, on suur osa eetikaga seotud vastutust endiselt uurija enda õlul.
Tabel 9.6
1993. aastal kirjeldas industriaal-organisatsiooni psühholoog Edwin Locke humoorikalt olulisi ääremärkusi, mis olid „arhiividesse kaduma läinud“ ehk erinevad ebaeetilised käitumised, mis on uurimustesse peidetud:
1. Nimekirjas teisena mainitud autor kujundas uurimuse. Kolmas viis uurimuse läbi ja kirjutas sellest. Esimesena nimetatud autor oli neist kõige mõjuvõimsam.
2. Eelnevalt on artikkel saanud kommentaare kolme erineva ajakirja toimetajatelt (kokku 27 lehekülge) ning artikkel on korduvalt tagasilükatud. Autorid on siinkohal kõiki kommentaare eiranud ning ei soovi ühtegi toimetajat tema tobedate märkuste eest tänada.
3. Suur osa töös kasutatud viidetest ei ole tegelikult antud töö teemaga üldse seotud. Me lisasime need siiski, et jätta rohkem teadustöö muljet.
4. Uurimuse hüpoteesid on tagantjärele välja mõeldud, et selgitada uurijate jaoks täiesti ootamatuid ja muidu seletamatuid tulemusi.
5. 57 uuritavat jäeti uurimusest välja kuna nad ei sobinud – nimelt ei olnud nende tulemused kooskõlas tõestatava hüpoteesiga.
6. Originaalküsimustikus oli 100 erinevat skaalat. Avaldatud uurimuses räägime nendest viiest, mis lõpuks toimisid.
7. Me proovisime 37 erinevat andmeanalüüsimeetodit, sealhulgas mõnda antiikses Hiinas kasutatut. Antud uurimuses lõpuks kasutust leidnud meetod (Kawaski Inverted -Listerine Analysis ) oli ainus mis tulemusi andis.
8. Täismahus uuringutulemused on kättesaadavad (loe järgmist punkti).
9. Meie uurimuse andmestik on avalik teistele uurijatele tutvumiseks. Kuigi see andmestik on hetkel ajutiselt Pakistanis või Afganistanis (me pole päris kindlad kummas riigis). Palun võtke meiega viie aasta pärast uuesti ühendust. (Täname teid jätkuva huvi eest meie uurimuse andmestiku vastu. Kahjuks on see hävitatud /Pakistanis või Afganistanis, me pole kindlad kummas riigis/ kuna on nüüdseks üle viie aasta vana).
10. Me viisime läbi 12 pilootuuringut ning saime lõpuks toimiva uurimismeetodi (peale seda kui oleme uuritavaid füüsilise karistusega ähvardanud).