Fenomenoloogia (2)

TALLINNA ÜLIKOOL Kasvatusteaduste Instituut
FENOMENOLOOGIA Referaat
Tallinn 2012 SISUKORD
SISSEJUHATUS ........................................................................................................................ 3
FENOMENOLOOGILINE UURIMUS ..................................................................................... 4
Uurimuse olemus.................................................................................................................... 5
Andmete kogumine ................................................................................................................ 6
Andmete analüüs .................................................................................................................... 6
Uurimuse usaldusväärsus ....................................................................................................... 9
KOKKUVÕTE ......................................................................................................................... 10
ALLIKAD ................................................................................................................................ 11
2 SISSEJUHATUS
Fenomenoloogiline uurimus on üks kavalitatiivse uurimisviisi meetod, mis uurib inimeste arusaamu ja käsitlusi ümbritsevast maailmast. Fenomenoloogilne meetod pöörab rohkem tähelepanu fenomenile, kui seda tehakse traditsioonilises empirismis (Ulanovski 2007: 135). Fenomenoloogia võib olla nii filosoofia kui ka meetod, kus uuritakse väikest valimit intensiivselt ja pikaajaliselt, et selgitada tähenduste arengut ja omavahelisi suhteid. Sellise uurimuse eesmärk on detailselt ja süstemaatiliselt kirjeldada mingi kogukonna erinevaid arusaamu mõne elulise nähtuse (fenomeni) kohta. ( Lester 1999; Randolph 2008: 53)
Referaadis anname ülevaate uurimuse olemusest, andmete kogumise ja analüüsimise meetodidtest ning sellise meetodi usaldusväärusest.
3 FENOMENOLOOGILINE UURIMUS
Fenomenoloogia on üldmõiste, mis hõlmab endas nii filosoofilist liikumist kui ka erinevate teadusuuringute lähenemisviise. See sai alguse Edmund Husserli (1859-1938) fenomenoloogilisest teadvuse käsitlusest, mis vastandus toonastele psühhologistlikele arusaamadele ning püüdis eelarvamuste vabalt analüüsida kõiki meie teadvuse sisusid ( Finlay 2008). Husserli meetod pidi pakkuma rangel viisil loodud põhimõisteid, mis looksid kindla aluse igale teadusele. Tema eesmärk oli fenomenoloogilise meetodi abil rajada filosoofia kui "range teadus" (Tammo 2008).
Husserli arvates olid teadused eemaldunud konkreetsest kogemusest ning loonud enneaegselt küpseks kuulutatud abstraktseid ja läbiuurimata mõisteid. Kuna need mõisted ei põhinenud kogemusel , puudus neis selgus ning nad ei sobinud ainevaldkonnaga, mille peegeldamiseks nad olid loodud. Husserli arvates oli sellise olukorra lahenduseks tagasipöördumine asjade juurde sellistena, nagu neid kogetakse ning kuna igasugune teadmine põhineb kogemusel, tuleb ka tegelikku maailma uurida kogemuste kaudu ­ see oli ka tema põhimõte fenomenoloogia seisukohalt. (Finlay 2008; Laherand 2008: 32)
Fenomenoloogilise meetodi põhimõteteks on:
fenomenoloogiline reduktsioon , s.t. hoidumine igasugustest otsustustest, mis käivad objektiivse reaalsuse kohta ning väljuvad "puhta" (s.o. subjektiivse) kogemuse piiridest; transtsendentaalne reduktsioon, s.t. tunnetusobjekti enese käsitamine mitte reaalse, empiirilise, sotsiaalse ja psühholoogilise olemusena, vaid "puhta" transtsendentaalse teadvusena. (Tammo 2008)
Nendest põhimõtetest areneski välja fenomenoloogiline uurimus, mille puhul on eesmärgiks mõista ja seletada, kuidas üksikisikud või isikute grupid kogevad mingit kindlat nähtust, sündmust vms enda isiklikust vaatenurgast (Lavrakas 2008: 730).
4 Uurimuse olemus
Uurimuse objektiks on inimlik kogemus, seega sobib seda kasutada kõigil teadusaladel, kus tuntakse huvi subjektiivse kogemuse vastu. Üheks fenomenoloogia lähtekohaks on põhimõte, et inimene on teadvusega olend , kelle tegevust iseloomustab alati suunatus, intentsioon. (Laherand 2008: 87)
Fenomenoloogilises uurimuses kaks tähtsat mõistet on kirjeldus (deskriptsioon) ja reduktsioon. Kirjeldusel on fenomenoloogilises uurimisprotsessis kaks tähendust:
1. kogemuste kirjeldamine uuritava poolt (puudutab andmekogumisetappi); 2. uuritava kogemuse kirjeldamist uurija poolt (tuleb esile analüüsietapis). (Laherand 2008: 87-88)
Seega on siin tegemist ühelt poolt uuritava kogemuste tuvastamisega ja kirjeldamisega ning teisalt uurija poolse kirjeldusega uuritava poolt kirjeldatu kohta. Oluline on, et uurija suudaks võimalikult tõepäraselt kirjeldada uuritava poolt kirjeldatut ning anda sellele teaduslik tähendus. (Lester 1999)
Reduktsioon tähendab loomulikust reflekteerimata hoiakust eemaldumist ja loobumist ebaolulisest selleks, et paljastada nähtuse mitmepalgelisus ja struktuur. Selleks, et uuritava kogemus puhtana välja tuua, peab uurija kõrvale jätma oma esialgsed oletused ja eelarvamused , suutma eristada olulist ebaolulisest. (Laherand 2008: 87-88)
Fenomenoloogilist uuringut võib kasutada nii üksikjuhtumi kui ka eelvalitud juhtumite uurimisel , uuritavate arvu kindel piirmäär puudub. Siiski tuleks arvestada faktiga, et üksikjuhtumi uurimisel ei ole võimalik esile tuua osalejate erinevaid fenomeni tajumise iseärasusi. Samas mitme osalejaga uuringu tulemused võimaldavad rohkemate järelduste tegemist, kuna ühed ja samad tegurid hakkavad mõjutama rohkem kui üht osalejat. (Lester 1999)
5 Andmete kogumine
Fenomenoloogilise uurimuse eesmärk on esile tuua uuritava vahetu kogemus. See aga määrab andmete kogumisele teatud tingimused: 1. Andmestik tuleb koguda nii, et uurija mõju uuritavate poolt esile toodud kogemusele oleks võimalikult väike, uuritav peab oma igapäevases elus läbielatuid kogemusi esitama vabalt ja sudimatus õhkkonnas; 2. Küsimused peavad olema võimalikult avatud, struktrueerimata. Oluline on, et küsimus annaks uuritavale võimaluse lisada vastusele oma kujutlusi ja elamusi. (Laherand 2008: 88)
Andmeid kogutakse peamiselt intervjuude või avatud küsimustega kirjalikult, mõlemal moodusel on oma plussid ja miinused. Intervjuu puhul võib olla oht, et uurija mõjutab oma kohalolekuga uuritava vastuseid. Küsimustike puhul aga ei ole uurijal võimalik vajadusel esitada täpsustavaid küsimusi. Veel kasutatakse vestlust, osaleja või tegevuse vaatlemist ja tekstide analüüsi. Põhiprintsiibiks on küsimuste minimaalne struktureeritus ja maksimaalne ,,sügavus". Kõikidel juhtudel esitatakse andmed kirjalikul kujul nii, et tekiks sõnasõnaline protokoll (va küsimustik puhul). (Gorden 1987: 7; Laherand 2008: 89)
Uuritavate arv võib fenomenoloogilise uurimuses olla erinev. Samas tuleb uurijal meeles pidada, et sellises uuringuses järgitakse kvalitatiivset paradigmat, mille puhul uuritavate arv ei ole esmatähtis, vaid tähtis on leida infokandjad, kellel on uuritava ilminguga seotud asjakohaseid kogemusi. (Laherand 2008: 89)
Andmete analüüs
Fenomenoloogiline uuring on küllaltki ajamahukas ja nõuab uurjal intensiivset ja pikajalist süvenemist tulemuste õigeks tõlgendamiseks. Fenomenoloogilise uuringu tulemuste analüüsimiseks kasutakse sageli Amadeo Giorgi meetodit, mille käigus analüüsitakse andmeid läbi viie etapi (Holroyd 2001; Laherand 2008: 89-92; Munhall 2010: 122-124):
Esimene etapp. Hoolikas andmestikuga tutvumine , et saada sellest üldine ettekujutus . Selleks tuleb enamasti tekst mitmekordselt läbilugeda, et sisse elada uuritava kogemusse. Oluline on võtta andmestiku sellisena nagu ta on, ilma hoiakute ja eelarvamusteta.
6 Teine etapp. Andmestiku jagamine tähendusüksusteks, mis väljendavad mingeid uuritava nähtuse seisukohast olulisi tähendusi. Tähendusüksused säilitavad alati sideme kirjelduse terviklikkusega. Uurijal ei ole õigus otsustada, milline tähendus on oluline ja milline mitte. Uuritavate keelekasutus säilitatakse selles etapis algsel kujul. Kolmas etapp. Uuritavate keelekasutuse tõlkimine teaduskeelede. Igale tähendusele liidetakse tõlge teadusala keelde, seos tõlke ja algupärase keelekasutuse vahel peab jääma nähtav. Fenomenoloogilisele tasandile jõudmiseks tuleb kasutada reflektsiooni ja kujutluslikku varieerimist, mis aitab uurijal tabada uuritava kogemust sellisena nagu see on. Refelekstiooni ja kujutusliku varieerimise abil püütakse valgustada juhtunu tegelikku püshholoogilist olemust, kuna uuritavate kogemused on tavaliselt esitatud mitmetähenduslikuna ja mitme tegelikkuse võrgustikuna. Neljas etapp. Individuaalse tähendusvõrgustiku moodustamine. See tähendab kõigile sisuvaldkondadele ühiste tähendustihendite väljatoomist ja üksteisega suhestamist. Loodav tähendusvõrgustik peab arvesse võtma nii kogemuse kui ka variatiivsuse. Analüüsi käigus on oluline säilitada kogemuse erinevate üksuste side suuremate tervikutega. Selles etapis ilmneb uurija keelekasutuse kaudu uuritavate kogemus kogu oma variatiivsuses. Viies etapp. Üldise tähendusvõrgustiku loomine, mis peab sisaldama iga uuritava individuaalses tähendusvõrgustikus esile tulnud keskseid tähendusi. Siin käsitletakse nähtusi üldisel tasandil, samas side individuaalse tähendusvõrgustikuga peab kogu analüüsi vältel säilima.
Giorgi meetodid on täiendanud Perttula, luues sellega meetodi mille juured on Heideggeri hermeneutilises ja Rauhala eksistentsiaalfenomenoloogilises filosoofias. Perttula nimetab oma meetodit feneomenoloogilise eriteaduse meetodiks . Allpool olevas tabelis on välja toodud Giorgi analüüsi etapid ning Perttula täiendused sellele. (Laherand 2008: 99-100)
7 Tabel 1. Giorgi analüüsi etapid ning Perttula täiendused sellele
Giorgi fenomenoloogiline analüüs Perttula täiendused 1. etapp 1. peaetapp
Tutvutakse hoolikalt ja avatult andmestikuga, 1.1.Avatud lugemine taodeldes üldkäsitlust 1.2.Moodustatakse sisuvaldkonnad 2. etapp 1.3.Jagamine tähendusüksusteks
Uurimisandmed jagatakse tähendusüksusteks 3. etapp 1.4.Üleminek uurija keelekasutusele 1.5.Tähendusüksuste paigutamine Tähendusüksuseid väljendatakse uurija sisuvaldkondade alla keelekasutusega 4. etapp 1.6.Individuaalne tähendusvõrgustik sisuvaldkondade lõikes Luuakse individuaalne tähendusvõrgustik 1.7. Liigendus sisuvaldkondade järgi 5. etapp 2. peaetapp
Luuakse üldine tähendusstruktuur 2.1.Jagamine individuaalse tähendusvõrgusitiku tähendusi sisaldavateks üksusteks 2.2.Moodustatakse andmestikku kirjeldavad sisuvaldkonnad 2.3.Mitteindividuaalse keelekasutusega väljendatud üksused paigutatakse sisuvaldkondade alla 2.4.Moodustatakse spetsiifilised sisuvaldkonnad 2.5.Moodustatakse spetsiifiline üldine tähendusvõrgustik 2.6.Moodustatakse sisuvaldkondade üldine struktuur 2.7.Sisuvaldkonnad integreeritakse üldisesse tähendusvõrgustikku
8 Uurimuse usaldusväärsus
Feneomenoloogilise uurimuse usaldusväärsust võib mõjutada uurija vaatenurk. Uurijal võivad uurimisobjektiga seoses olla eelarvamused, huvid ja oma arusaamad ­ kõik see moodustab uurijaprofiili. Selleks, et fenomenoloogiline uuring oleks usaldusväärne, tuleks uurijaprofiili kirjeldada võimalikult läbipaistavana, et lugeja saaks ettekujutuse uurija lähetkohtadest uuringu kavandamisel ja läbiviimise ajal. (Laherand 2008: 101)
Laherand (2008: 101-102) on teinud Virtanenile viidates kokkuvõtte fenomenoloogilise uuringu kvaliteedi hindamise kriteeriumidest, mis on järgmised:
Uurimisprotsessi järjekindlus (loogiline seos uuritava nähtuse, andmekogumiviisi, teoreetilise lähenemisviisi, analüüsimeetodi ja uurimisest kirjutamise viisi vahel); uurimisprotsessi reflekteerimine ja kirjeldamine (uurija valikute põhjendamine uuringu kõigis etappides, eriti analüüsi kirjeldamisel); uurimisprotsessi andmestikupõhisus; uuringu konteksti arvestamine uurimisprotsessi ja uuringutulemuste tutvustamisel; teadmiste kvaliteet (kvalitatiivses uurimuses võib välja tuua olemuslikul, mõistelisel või isiklikul tasandil üldistatud teadmist; üksikutes kogemustes, nähtustes ja sündmustes saab märgata sarnasusi, mis aitavad meil mõista teisi sündmusi; kogemus on alati ainulaadne, aga kogemuste sarnasuse väljatoomine põhineb inimese võimel kasutada üldmõisteid); meetodite võimalik ühendamine (mitme meetodi kasutamine võib uurimuse usaldusväärsust suurendada); teiste uurijate toetus uuringu hindamisel; uurija subjektiivsuse kirjeldamine (uurimisaruandest peab selguma, kuidas on uurija uuringu eri etappides ainest reflekteerinud, analüüsinud ja sellest kirjutanud); uurija vastutustundlikkus (süstemaatiline tegevus kõigis uurimistetapppides ja selge ülevaate andmine sellest uurimisaruandes).
9 KOKKUVÕTE
Fenomenoloogia all mõistetakse filosoofias fenomenidele suunatud filosoofilist uurimimust sh filosoofiasuunda, mida nimetatakse ka fenomenoloogiliseks filosoofiaks. See sai alguse Edmund Husserli fenomenoloogilisest teadvuse käsitlusest, mis vastandus toonastele psühhologistlikele arusaamadele ning püüdis kirjeldada teadvust intentsionaalsena.
Sellise uuringu eeliseks on uuringu küllaltki lai kasutusvõimalus ning piiramatu isikute arv, kelle panust saab uuringus kasutada. Uuringu puuduseks on fakt, et ta uurib seda, millisena asjad näivad ja mitte seda, millised nad tegelikult on.
Kokkuvõtvalt võib aga öelda, et kui uurija kasutab fenomenoloogilise uurimuse puhul võimalikult läbipaistavat uurijaprofiili ja juhindub kvaliteedi kriteeriumidest, siis on tegemist hea meetodiga uurimaks erinevate faktorite olemasolu ning nende mõju üksikindiviidile.
10 ALLIKAD
Finlay, L. (2008). Introducing phenomenological research. [2012, aprill 7]. www.lindafinlay.co.uk/An%20introduction%20to%20phenomenology%202008.doc
Gorden, R. L. (1987). Interviewing: Strategy, Techniques and Tactics. Belmont CA: Dorsey Press.
Holroyd, C. (2001). Phenomenological Research Method , Design and Procedure: A Phenomenological Investigation of the Phenomenon of Being-in-Community as Experienced by Two Individuals Who Have Participated in a Community Building Workshop . Indo- Pacific Journal of Phenomenology, 1-1, 1-10.
Laherand, M. (2008). Kvalitatiivne uurimisviis . Tallinn: Infotrükk.
Lavrakas, P. J. (2008). Encyclopedia of Survey Research Methods. Los Angeles : SAGE.
Lester, S. (1999). An introduction to phenomenological research. Taunton UK: Stan Lester Developments. [2012, aprill 7]. http://www.sld.demon.co.uk/resmethy.pdf
Munhall, P.L. (2010). Nursing Research: A Qualitative Perspective. Burlington, MA: Jones & Bartlett Learning
Randolph, J. J. (2008). Multidisciplinary Methods in Educational Technology Research and Development . Hämeenlinna: HAMK Publications.
Tammo, J. (2008). Edmund Husserl . [2012, aprill 7]. http://mcv.planc.ee/misc/doc/filosoofia/oppematerjalid/Joosep%20Tammo%20 - %20Edmund%20Husserl.pdf
Ulanovski. A. M. (2007). , . . 2. , 130-149.
11