Eesti Vabariik (2)

EESTI VABARIIK
PÕHISEADUSED
Demokraatlik riik tugineb põhiseadusele. Põhiseadus on riigi kõrgeim seadus ja kehtib ühtviisi kõigi kodanike suhtes. Põhiseadus määrab riigivõimu ja üksikisiku põhilised suhted, riigikorralduse põhialuse, riigivõimu ja kohalike omavalitsuste seisundi ning õigusloome põhialuse. Põhiseadus sisaldab eelkõige üldisi põhimõtteid. Seda täiendavad sajad tavalised seadused. Suuremahulisi seadusi nimetatakse seadustikeks või koodeksiteks. Kõik riigi õigusaktid peavad olema kooskõlas põhiseaduslike õigusnormidega. Põhiseaduse kehtestab kas seadusandlik organ või rahvahääletus. Põhiseaduse muutmine on muude seaduste muutmisest raskem, seda tehakse erimenetlusega. Esimesed kaasaegset tüüpi põhiseadused kehtestati XVII ja XVIII sajandil Inglismaal, Prantsusmaal ja USAs.
Eesti Vabariigi esimene riigi põhialuseid kindlaksmäärav dokument oli Iseseisvusmanifest . Sellega loodi formaalselt iseseisev demokraatlik vabariik, kuid selles olid fikseeritud ka põhilised vabadused nagu sõna, trüki, usu ja ühinemisvabadus, samuti üldine võrdõiguslikkus.
1919. aasta aprillis toimusid esimesed otsesed ja vabad valimised Asutava Kogu valimised. Asutava Kogu avaistung toimus 23. aprillil 1919, kus ülesandeks võeti põhiseaduse väljatöötamine. 4. juunil 1919 valis Asutav Kogu 15-liikmelise Eesti põhiseaduse väljatöötamise komisjoni, kes koostas eelnõu, mida Asutav Kogu arutas kaheksal istungil .
Eesti neli põhiseadust
Enne 1992. aastal vastuvõetud põhiseadust on Eestil olnud kolm põhiseadust.

Eesti Asutava Kogu kiitis Eesti esimese põhiseaduse heaks 15. juunil 1920 ning see jõustus 21. detsembril 1920.
Seda põhiseadust on iseloomustatud kui ülimalt demokraatlikku, kuid seda on ka arvustatud liigse parlamentarismi pärast. Riigikogu oli äärmiselt killustunud, mistõttu ei suudetud moodustada elujõulist valitsust. Probleemiks oli ka see, et toonases valimisseaduses puudus klausel, mis oleks välistanud pisiparteide pääsu parlamenti. Näiteks praegu kehtib nõue, et parlamenti pääsevad vaid need erakonnad , kes koguvad vähemalt 5% kõigi valijate häältest. Stabiilselt toimiva valitsuse puudumine andis korduvalt alust süüdistada selles just põhiseadust. Parandusettepanekud, mille põhiideeks oli presidendi institutsiooni loomine, lükati esialgu tagasi nii 1932. kui ka 1933. aasta rahvahääletustel. Hakkas liikuma presidentaalse riigikorra poole. Puudus kindel riigi juht, oli riigi vanem.

14.-16. oktoobril 1933 kiideti rahvah ääletusel heaks Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seadus, mis jõustus 24. jaanuaril 1934.
Selle seaduseelnõu esitas rahvaalgatuse korras Eesti Vabadusvõitlejate Keskliit ( EVKL , rahvasuus vapsid ) ja see sai ühiskonnas suure toetuse. Põhilised muudatused puudutasid valitsemiskorraldust. Oluliselt suurendati riigivanema volitusi, kes sai õiguse riiklikel kaalutlustel parlament laiali saata, nimetada ametisse ja tagandada valitsus. Riigivanem sai ka piiratud kujul vetoõiguse. Nagu 1920. aasta põhiseaduses, oli ka 1934. aastal muudetud põhiseaduses kirjas punkt, et Eesti Vabariik ei anna autähti ega aumärke oma kodanikele , välja arvatud kaitseväelastele sõja ajal. Samuti ei olnud Eesti kodanikel õigust vastu võtta võõraste riikide aumärki ja autähti. See põhimõte hakkas segama välissuhtlemist ja 1934. aastal võeti vastu Teenetemärkide seadus. Riigikogu liikmete arvuks 50. Kõik need muudatused jäid paberile. Kasutades jõustuvaid põhiseaduse rakendussätteid, võttis peaminister riigivanema ülesannetes Konstantin Päts 12. märtsil 1934 vastu dekreedi(määrus) kaitseseisukorra kohta.
1934. aasta sügisel kutsuti Riigikogu veelkord kokku erakorraliseks istungjärguks, kuid saadeti seejärel kohe laiali. Kuni 1938. aastani Riigikogu enam kokku ei kutsutud (,,vaikiv olek"), kogu selle aja valitses riigivanem Konstantin Päts dekreetide abil. Erakonnad kaotati, erandiks jäi 1935. aastal moodustatud Isamaaliit.
Igasugune esinduskogu puudus Eesti riigis rohkem kui kaks aastat. 1936. aasta detsembris valiti kahekojaline Rahvuskogu, mille peamiseks ülesandeks sai uue põhiseaduse väljatöötamine.

28. juulil 1937 kiitis kahekojaline Rahvuskogu heaks Eesti kolmanda
põhiseaduse, mis jõustus 1. jaanuaril 1938.
Selle põhiseaduse kohaselt valiti Eestis kahekojaline 120liikmeline Riigikogu (Riiginõukogus 40 liiget – ajalist piirangut ei olnud, ja Riigivolikogus 80 liiget – 5 aastaks), riigipeaks sai kuueks aastaks valitav president , kelle pädevus oli sarnane 1933. aasta põhiseaduses kirjapanduga, rahvaalgatus seati aga sõltuvusse presidendi suvast.

20. augustil 1991 võttis Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest. Samal ajal otsustati moodustada Põhiseaduse Assamblee, kelle liikmeist pooled valiti Ülemnõukogu ja pooled Eesti Kongressi poolt. Assamblee ülesandeks sai uue, kaasaegse põhiseaduse väljatöötamine. Kõik muud riigielu küsimused, sh põhiseaduse rahvahääletusele paneku otsustamine, jäid Ülemnõukogu pädevusse. Põhiseaduse Assamblees (PA) oli algul arutusel viis eelnõu, kuid edasise töö aluseks otsustati võtta Jüri Adamsi eelnõu. PA töötas kuni 1992. aasta aprillini , 20. mail otsustas Ülemnõukogu panna eelnõu rahvahääletusele. Rahvahääletus toimus 28. juunil 1992.
Praegusele põhiseadusele on ette heidetud, et selles puudub rahvaalgatuse võimalus, nagu see oli kirjas varasemates põhiseadustes. On küll olemas rahvahääletusele panemise võimalus mõne seaduseelnõu või muu riigielu küsimuse puhul, kuid selle korraldamist otsustab Riigikogu. Riigikogu tahet panna mõni küsimus rahvahääletusele pärsib aga säte, et pärast rahvahääletuse eitavat otsust peab Riigikogu laiali minema. Rahvaalgatus on Eestis praegu võimalik vaid kohalikes omavalitsustes. Vähemalt 1% hääleõiguslikel valla või linnaelanikel on õigus teha algatusi kohaliku elu küsimustes valla või linnavolikogu või valitsuse õigusaktide vastuvõtmiseks, muutmiseks või tühistamiseks. Need rahvaalgatused võetakse arutusele hiljemalt kolme kuu jooksul. On võimalik korraldada rahvaküsitlusi, kuid pole selge, kas ja kuivõrd peavad võimud nende tulemustega arvestama.
1992. aastal vastuvõetud Eesti Põhiseadust on väga raske muuta. Ühelt poolt on see mõistlik, sest kiirelt muutuv põhiseadus tekitab suure segaduse kogu riigi seadusandluses. Põhiseaduse liiga lihtsa muutmise võimalus muutuks poliitiliste manipulatsioonide allikaks. Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu võivad Riigikogule arutamiseks esitada kas vähemalt 1/5 Riigikogu liikmetest või siis vabariigi president. Põhiseaduse I peatükki ,,Üldsätted" ja XV peatükki ,,Põhiseaduse muutmine" saab muuta ainult rahvahääletusega.
Põhiseaduse muutmise seaduse vastuvõtmiseks on olemas järgmised võimalused:

• rahvahääletuse teel, kuid selle läbiviimise otsustab Riigikogu, selleks on vajalik Riigikogu koosseisu kolmeviiendikuline häälteenamus;
  
• otsustamine kahe järjestikuse Riigikogu koosseisu poolt sel juhul peab Riigikogus vähemalt 51 häälega vastuvõetud eelnõu saama järgmises Riigikogus vähemalt 3/5 koosseisu toetuse;
  
• põhiseaduse muutmise otsuse vastuvõtmiseks kiireloomulisena on vajalik Riigikogu 4/5 häälteenamus, põhiseaduse muutmise otsus võetakse vastu Riigikogu koosseisu 2/3 häälteenamusega.
  

1992. aastal vastuvõetud põhiseadust on muudetud kahel korral. 25. veebruaril 2003 muutis Riigikogu § 156 lõiget 1 (muudatus jõustus 17. oktoobril 2005). Selle muudatusega pikendati kohalike volikogude volituste perioodi kolmelt aastalt neljale.
14. septembril 2003 võeti rahvahääletusel vastu seadus põhiseaduse täiendamiseks seoses Eesti sooviga ühineda Euroopa Liiduga: Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest; Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Ka seda seadust saab muuta ainult rahvahääletusega.
Õ igused , vabadused ja kohustused Eesti põhiseaduses
Eestis elavate kodanike ja välismaalaste jaoks kehtivad põhiseaduse kohaselt järgmised olulised õigused ja vabadused:

• võrdsus seaduse ees;
  
• õigus pöörduda kohtusse oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral;
  
• õigus elule;
  
• kellegi au ega head nime ei tohi teotada;
  
• kedagi ei tohi kohelda ega karistada julmalt või tema väärikust alandavalt;
  
• õigus vabale eneseteostamisele;
  
• isikupuutumatus : kelleltki ei võeta vabadust muidu, kui seaduses ette
  nähtud juhtudel ja korras;
  
• kedagi ei tohi pidada kuriteos süüdlaseks enne kohtu otsust;
  
• õigus tervise kaitsele;
  
• õigus kuuluda ühinguisse,
  
• omandipuutumatus;
  
• kodupuutumatus;
  
• liikumisvabadus ;
  
• usuvabadus ;
  
• õigus oma autoriõiguste kaitsele;
  
• kedagi ei tohi karistada üksnes tema veendumuste pärast;
  
• sõnavabadus;
  
• koosolekuvabadus.
  

Eesti põhiseaduses on ka õigusi, mis ei laiene mittekodanikele:

• ühtki Eesti kodanikku ei tohi Eestist välja saata ega takistada Eestisse asumast (välisriigile võib kodanikku kui kurjategijat välja anda lepingu täitmiseks
  vastava seaduse alusel);
  
• ainult kodanikul on välismaal viibides õigus Eesti riigi kaitsele;
  
• ainult kodanikul on õigus kuuluda mõnda erakonda;
  
• kodaniku tahte vastaselt ei tohi ametiasutused ja ametivõimud koguda andmeid tema veendumuste kohta;
  
• vähemalt 18-aastasel kodanikul on õigus osaleda riigikogu valimistel ja
  rahvahääletusel;
  
• vähemalt 2I-aastane hääleõiguslik kodanik võib kandideerida Riigikokku
  ja vähemalt 40-aastane sünnipärane kodanik võib kandideerida vabariigi presidendiks.
  

Kehtivad mõned rahvusliku iseloomuga põhiseaduslikud õigused:

• igal eestlasel, sõltumata kodakondsusest, on õigus asuda Eestisse;
  
• igaühel on õigus saada eestikeelset haridust;
  
• vähemusrahvustel on seaduse alusel õigus luua kultuuromavalitsusi;
  
• igaühel on õigus pöörduda riigiasutuste, omavalitsuste ja nende ametiisikute poole ja saada vastuseid eesti keeles;
  
• riigiasutuste ja omavalitsuste asjaajamiskeel on eesti keel.
  

Lisaks õigustele on põhiseaduses kirjas ka kohustused:

• kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ja kaitsta Eesti iseseisvust;
  
• igaüks on kohustatud säästma loodust ja keskkonda ning hüvitama sellele
  tekitatud kahju;
  
• kooliealistel lastel on õppimine seaduses määratud ulatuses kohustuslik;
  
• igaüks on kohustatud tasuma seadusega sätestatud riiklikke makse, lõive,
  trahve ja koormisi;
  
• igaüks on kohustatud tasuma omavalitsuste poolt seaduse alusel kehtestatud makse ning täitma samas korras kehtestatud koormisi.
  

ÕIGUSRIIK JA 3 VÕIMU
Õigusriigi põhimõtted hakkasid välja kujunema juba keskaegses Euroopas, kui riiki hakati käsitama institutsioonina, mille ülesandeks oli lahendada feodaalisandate omavahelisi konflikte õigluse vaimus. Mõiste ,,õigusriik" tähendab sellist riiklikku elukorraldust, mille eesmärgiks on korraldada kodanike elu, lähtudes õigusprintsiipidest.
Õigusriigi tunnused on:

• põhiseadus, mis seab riigivõimu tegevusele seaduslikud raamid ;
  
• tagatud kodanikuõigused;
  
• ühiskonna sotsiaalseid probleeme ei lahendata mitte üksikjuhtumite kaudu, vaid vastava seadusandlusega ühiskondliku sotsiaalkindlustussüsteemi abil;
  
• seadused on kohustuslikud seadusandlikule ja täitevvõimule;
  
• õigus informatsioonile ja selle levitamisele;
  
• kodanike vabaduste ja omandiõiguse kaitse riikliku omavoli eest.
  

Valitsemisvormilt ja poliitiliselt režiimilt on õigusriik demokraatia. Tänapäevases tähenduses sõnastati õigusriigi mõiste 1997. aastal Parlamentidevahelise Liidu nõukogu Kairo istungjärgu dokumendis ,,Demokraatia ülddeklaratsioon". Deklaratsioon tunnistab demokraatia ühtaegu ideaaliks ja ees märgiks, mis on rajatud kõigi rahvaste poolt tunnustatud ühistele väärtustele. Ideaalina on demokraatia kõikjal inimliku väärikuse ja inimõiguste teenistuses, aitab saavutada sotsiaalset õiglust, soodustab majanduslikku ja sotsiaalset arengut, tugevdab ühiskonna ühtekuuluvust ja rahumeelset arengut.
Võimude lahusus on traditsiooniliselt arvatud õigusriigi põhimõtte hulka. Seegi idee pole uus, kuid selle tõelisele rakendamisele kulus aastasadu . Juba Aristoteles avaldas arvamust, et igas konstitutsioonis on kolm osa, mida seaduseandjail on kasulik kontrollida. Kui nende osadega on kõik korras, siis on ka konstitutsiooniga kõik korras. Üks neist kolmest oli tema sõnutsi avalike huvide üle otsustav instants, teine riigiametnikud ja kolmas õigusemõistmine. Sajandeid hiljem jõudis John Locke enamvähem samale järeldusele. Veel hiljem sõnastas Charles de Montesquieu võimude lahususe põhimõtte juba selle klassikalisel kujul: seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim peavad olema lahutatud. Võimude lahusus ja vastastikune tasakaalustamine on õigusriigi idee elluviimisel kõige olulisem faktor.
Võimude lahususe abil püütakse vältida võimutäiuse kontsentreerumist, sest ainult sel viisil on võimalik hoida riigivõimu seaduse piires. Teine põhjus, miks võimud peavad olema lahus, on tõhus tööjaotus riigivõimu teostamisel. Võimude lahususe kolmikjaotuse põhimõttest lähtuvad tänapäeval kõik arenenud demokraatlikud riigid. Sama põhimõte on kirjas ka Eesti Vabariigi põhiseaduses.
RIIGIKOGU
Riigikogule kuulub Eestis seadusandlik võim. Riigikogus on 101 liiget, kes valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõttel neljaks aastaks. Riigikogusse võib kandideerida iga vähemalt 21aastane hääleõiguslik Eesti kodanik. Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamisel ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites. Riigikogu liige on puutumatu . Teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul. Ka ei tohi Riigikogu liige olla üheski muus riigiametis.

• võtab vastu seadusi ja otsuseid;
  
• otsustab rahvahääletuse korraldamise;
  
• valib vabariigi presidendi;
  
• ratifitseerib ja tühistab välislepingud;
  
• annab peaministri kandidaadile volitused Vabariigi Valitsuse moodustamiseks;
  
• nimetab vabariigi presidendi ettepanekul ametisse Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja;
  
• nimetab Riigikohtu esimehe ettepanekul ametisse Riigikohtu liikmed;
  
• nimetab Eesti Panga nõukogu liikmed;
  
• otsustab valitsuse ettepanekul riigilaenude tegemise ja riigile muude varaliste kohustuste võtmise;
  
• võtab vastu riigi eelarve ja kinnitab selle täitmise aruande;
  
• esineb avalduste, deklaratsioonide ning pöördumistega eesti rahva, teiste riikide ning rahvusvaheliste organisatsioonide poole;
  
• kehtestab riiklikud autasud , sõjaväelised ja diplomaatilised auastmed ;
  
• otsustab umbusalduse avaldamise Vabariigi Valitsusele, peaministrile või ministrile;
  
• kuulutab riigis välja erakorralise seisukorra;
  
• kuulutab vabariigi presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni.
  

Riigikogu peamine ülesanne on töö seadustega, mis jaguneb kolme järku:

• algatamine;
  
• arutamine ja vastuvõtmine;
  
• väljakuulutamine.
  

Seaduste (eelnõude) algatamise õigus on:

• Riigikogu fraktsioonidel;
  
• Riigikogu liikmetel;
  
• Riigikogu komisjonidel;
  
• Vabariigi Valitsusel.
  

Seaduseelnõude menetlus Enamiku eelnõudest esitab valitsus. Esitatud eelnõule määrab Riigikogu juhatus juhtivkomisjoni, mis korraldab eelnõu arutamist. Eelnõu tekst koos esitaja seletuskirjaga jaotatakse enne täiskogus arutamist Riigikogu liikmetele välja. Täiskogus peab eelnõu enne lõpphääletamist läbima kuni kolm lugemist, kusjuures teist ja kolmandat lugemist võidakse mitu korda katkestada. Igal lugemisel hääletatakse läbi esitatud parandusettepanekud. Näiteks riigieelarve peab kohustuslikult läbima kolm lugemist. Pärast seaduse lõplikku vastuvõtmist hääletamise teel saadetakse see vabariigi presidendile , kellel on 14 päeva aega seaduse väljakuulutamiseks.
Presidendil on õigus jätta seadus kas poliitilistel või juriidilistel põhjustel (näit vastuolu põhiseadusega) välja kuulutamata. Sel juhul saadab ta seaduse koos põhjendustega Riigikogule tagasi. Kui Riigikogu selle uuesti vastu võtab, siis peab president selle kas välja kuulutama või pöörduma Riigikohtusse, kellel on õigus tühistada põhiseadusega vastuolus olevad seadused. Kui vaidlusalune seadus vastab Riigikohtu arvates põhiseadusele, peab vabariigi president seaduse ikkagi välja kuulutama. Väljakuulutatud seadused avaldatakse Riigi Teatajas. Mõnevõrra teistsugune on olukord välislepingutega. Kui riigikogu on ratifitseerinud mõne välislepingu, mis on vastuolus mõne Eesti seadusega, siis kehtivad välislepingu sätted.
Seaduste elluviimiseks, täiendamiseks ja täpsustamiseks antakse välja määrusi. Kõige tavalisemad on määrused, mida antakse seaduse täitmiseks seaduse enda alusel. Eestis teevad seda üleriigilistes küsimustes valitsus ja ministrid , kohalikes küsimustes omavalitsuste volikogud.
Teatud hädaolukordades võidakse täitevvõimule anda ka seadusandlikke volitusi. Näiteks kui Riigikogu ei saa koguneda, siis võib president koos Riigikogu esimehe ja peaministriga anda välja seaduse jõuga seadlusi. Seadlusega ei saa kehtestada, muuta või tühistada põhiseadust ega ka riigimakse ja riigieelarvet puudutavaid seadusi ning nn 51 poolthääle seadusi (kodakondsuse seadus, Riigikogu valimise seadus jne).
Mahukamaid määrusi kutsutakse määrustikeks. Kui määrusel on eriotstarbeline sisu, siis nimetatakse seda põhimääruseks. Peale määruste on olemas veel korraldused, otsused, käskkirjad ja ettekirjutused . Neid annavad välja riigi ja omavalitsuse organid ning ametiisikud seaduste ja määruste alusel.
Vabariigi valitsus
Kollektiivse valitsemisorganina sündis valitsus ( kabinet ) 1714. aastal Inglismaal, mil troonile astus Hannoveri dünastia: loodi erakondlik kabinet. Tänapäevase valitsusvormini jõuti Inglismaal pärast 1832 . aasta parlamendireformi. Valitsuse eelkäijaks oli Inglismaal kuninga salanõukogu. Kuni XIV sajandini vastutasid kuninga salanõunikud ainult kuninga ees, kuid XIV sajandi algul (kuningas Edward II ajal) omandas parlament impiitsmendi õiguse, st õiguse mõista kohut ka kuninga salanõunike üle.
Eestis teostab Vabariigi Valitsus täidesaatvat riigivõimu põhiseaduse ja seaduste alusel kas vahetult või ministeeriumide ja valitsusasutuste kaudu. Valitsus on kollegiaalne organ, mis koosneb peaministrist ja ministritest. Osa neist võib olla nn portfellita (ministeeriumita) ministrid. Praeguse seaduse järgi ei tohi valitsuse liikmete arv olla üle 15. Valitsuse istungid toimuvad Stenbocki majas (maja kuulus krahv Jakob Pontus Stenbockile ja valmis 1792). Üldjuhul on valitsuse istungid kinnised. Peaminister esindab valitsust, juhatab selle istungeid ning juhib ja ühtlustab valitsuse tegevust. Valitsuse istungist võtab sõnaõigusega osa riigisekretär, õiguskantsler ja oma ülesannetesse kuuluvais asjus ka riigikontrolör. Peaministri nõusolekul võib valitsuse istungist sõnaõigusega osa võtta ka abiminister, samuti võib peaminister kutsuda valitsuse istungile ka teisi isikuid ja anda neile sõna.
Valitsus annab seaduse täitmiseks õigusaktidena välja määrusi ja korraldusi, peaminister annab üksikküsimuste otsustamiseks korraldusi, minister annab välja määrusi ja käskkirju. Minister, kes ei juhi ministeeriumi (nn portfellita minister), ei anna määrusi ega käskkirju.
Ministri volitused lõpevad:

• tema tagasiastumisel;
  
• tema surma korral;
  
• peaministri ettepanekul vabariigi presidendi otsuse alusel;
  
• talle Riigikogu poolt umbusalduse avaldamise korral;
  
• tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel;
  
• Vabariigi Valitsuse tagasiastumisel
  

Ministeerium jaguneb osakondadeks, mille struktuuriüksusteks on talitused ja bürood (neid juhivad juhatajad). Ministeeriumi struktuuriüksuste tööd juhib kantsler, tema äraolekul asekantsler. Kantsler annab välja käskkirju. Ministeeriumi koosseisus võib ette näha ühe abiministri ametikoha. Samuti võib ette näha asekantslerite ametikohad. Ministeeriumi valitsemisalas tegutsevad veel mitmesugused ametid ja inspektsioonid (ametit ja inspektsiooni juhib peadirektor, bürood juhataja või direktor ). Välisministeeriumi struktuuri kuuluvad ka Eesti Vabariigi välisesindused.
Eesti astumine Euroopa Liitu 2004 tõi kaasa uusi ülesandeid ka valitsusele. Vabariigi Valitsusele esitatakse heakskiitmiseks Eesti seisukohad Euroopa Liidu õigusaktide eelnõude ja muude Euroopa Liidu asjade kohta, kui need kuuluvad valitsuse pädevusse või kui valitsus peab eelnõu või muu Euroopa Liidu asja esitama seisukohavõtuks või arvamuse andmiseks Riigikogule.
Valitsusele esitatakse heakskiitmiseks Eesti seisukohad muude olulise tähtsusega Euroopa Liidu õigusaktide eelnõude ja asjade kohta, kui valitsuse seisukoha võtmist peab oluliseks peaminister või minister.
Vabariigi Valitsus esitab Eesti kandidaadid Euroopa Komisjoni liikme, Euroopa Liidu majandus ja sotsiaalkomitee liikme, Euroopa Liidu regioonide komitee liikme, Euroopa Kohtu kohtuniku, Euroopa Kohtu esimese astme kohtuniku, kohtujuristide ning Euroopa Kontrollikoja liikme ametikohtadele. Euroopa Liidu Nõukogus esindab Eestit vastava valdkonna minister.
Valitsuse juures asub ka Riigikantselei , mis korraldab valitsuse ja peaministri asjaajamist ning tehnilist teenindamist, annab välja ,,Riigi Teatajat", korraldab arhiivindust ja ametnike reservi pidamist, korraldab Vabariigi Valitsuse ja peaministri suhtlemist Riigikogu ja teiste põhiseaduslike institutsioonidega, koordineerib Euroopa Liidu asjades Eesti seisukohtade kujundamist jne.
Riigikantseleid juhib riigisekretär, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist peaminister oma korraldusega.
Vabariigi Valitsuse ülesanded on:

• viia ellu riigi sise ja välispoliitikat;
  
• suunata ja koordineerida valitsusasutuste tegevust;
  
• korraldada seaduste, Riigikogu otsuste ja vabariigi presidendi aktide täitmist;
  
• esitada Riigikogule seaduseelnõusid ning ratifitseerimiseks ja denonsseerimiseks välislepinguid;
  
• koostada riigieelarve eelnõu ja esitada see Riigikogule, korraldada riigieelarve täitmist ning esitada Riigikogule riigieelarve täitmise aruanne;
  
• korraldada suhtlemist teiste riikidega jne.
  

Valitsuse ametisseastumine ja tagasiastumine
President määrab 14 päeva jooksul pärast valitsuse tagasiastumist peaministri kandidaadi, kellele ta teeb ülesandeks uue valitsuse moodustamise. Peaministri kandidaat peab 14 päeva jooksul esitama Riigikogule ettekande tulevase valitsuse moodustamise aluste kohta. Seejärel otsustab Riigikogu avalikul hääletusel, kas anda peaministrikandidaadile volitused valitsuse moodustamiseks. Volitused saanud peaministri kandidaat esitab seitsme päeva jooksul valitsuse koosseisu presidendile, kes nimetab kolme päeva jooksul valitsuse ametisse.
Vabariigi Valitsus või minister annab järgmise ametivande: ,,Asudes täitma Vabariigi Valitsuse liikme kohustusi, olen teadlik, et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees. Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele." Peaminister annab suulise vande, ülejäänud kirjutavad vande tekstile alla.
Kui peaministrikandidaat ei saa Riigikogus poolthäälte enamust või ei suuda valitsust moodustada, on presidendil õigus esitada seitsme päeva jooksul teine kandidaat. Kui president ei esita teist kandidaati või kui ka teine kandidaat ei saa Riigikogult volitusi või loobub valitsuse moodustamisest, läheb peaministrikandidaadi ülesseadmise õigus üle Riigikogule. Kui ka see kandidaat ei suuda 14 päeva jooksul esitada valitsuse koosseisu presidendile, kuulutab president välja Riigikogu erakorralised valimised.
Valitsus astub tagasi juhul kui:

• kokku astub uus Riigikogu koosseis;
  
• peaminister astub tagasi või sureb ;
  
• Riigikogu avaldab valitsusele või peaministrile umbusaldust.
  

Riigikogu võib avaldada umbusaldust ühele ministrile, valitsusele või peaministrile otsusega, mille poolt hääletab Riigikogu koosseisu enamus. Valitsus omakorda võib siduda tema poolt esitatud eelnõu vastuvõtmise usaldusküsimusega. Kui Riigikogu eelnõu vastu ei võta, astub valitsus tagasi.
VABARIIGI PRESIDENT
Esimene Eesti Vabariigi president oli Konstantin Päts (alates 24. aprillist 1938). Pätsi presidendiaeg lõppes Eesti okupeerimisega N. Liidu poolt. Taas valiti president 6. oktoobril 1992. aastal. Et ükski neljast kandidaadist ( Arnold Rüütel, Rein Taagepera, Lennart Meri ja Lagle Parek) ei saanud esimeses voorus rahva otsevalimise teel absoluutset enamust, läks otsustamisõigus Riigikogu kätte, kes pidi valima kahe enam hääli saanud kandidaadi, Lennart Meri ja Arnold Rüütli vahel.
Riigikogu toetas Lennart Meri kandidatuuri. 1992 valiti president erandkorras vaid neljaks aastaks. 20. septembril 1996 valis valimiskogu Lennart Meri presidendiks tagasi järgmiseks viieks aastaks. 8. oktoobril 2001 valis valimiskogu Eesti Vabariigi presidendiks Arnold Rüütli. 9. oktoobril 2006 valis valimiskogu Eesti Vabariigi presidendiks Toomas Hendrik Ilvese.
Üht ja sama isikut on võimalik valida presidendiks vaid kaheks ametiajaks järjestikku. Vabariigi presidendi kandidaadiks võib saada sünnilt Eesti kodanik, kes on vähemalt 40 aastat vana. Presidendikandidaadi ülesseadmise õigus on vähemalt viiendikul Riigikogu koosseisust. President valitakse viieks aastaks salajasel hääletamisel ja valituks tunnistatakse kandidaat, kelle poolt hääletab vähemalt 68 Riigikogu liiget. Kui Riigikogu ei suuda kolme korraga presidenti ära valida, valib presidendi valimiskogu, kes koosneb Riigikogu liikmeist ja kohalike omavalitsuste esindajaist. Kui ka valimiskogul ei õnnestu kahe hääletusvooruga presidenti valida, läheb otsustamine taas tagasi Riigikokku. Kui ka siis valimine Riigikogus ei õnnestu, tuleb presidenti taas valimiskogus valida jne.
Et sellisel süsteemil on mitmeid puudusi, on viimasel ajal hakatud rääkima presidendi otsevalimise vajadusest. Presidendi otsevalimine rahva poolt eeldab aga põhiseaduse muutmist , selleks on aga vajalik poliitiliste jõudude suur üksmeel Riigikogus.
Vabariigi president on Eesti riigipea . Tal on põhiseaduse alusel 20 ülesannet või pädevust, olulisemad neist on:

• president esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises;
  
• nimetab ja kutsub Vabariigi Valitsuse ettepanekul tagasi Eesti Vabariigi diplomaatilisi esindajaid ja võtab vastu Eestisse akrediteeritud esindajate volikirjad ;
  
• kuulutab välja Riigikogu korralised ja erakorralised valimised;
  
• kuulutab välja seadusi (võib ka jätta välja kuulutamata) ning kirjutab alla ratifitseerimiskirjadele;
  
• algatab põhiseaduse muutmist;
  
• nimetab ametisse ja vabastab ametist valitsuse liikmed;
  
• nimetab Eesti Panga nõukogu ettepanekul ametisse Eesti Panga presidendi;
  
• nimetab Riigikohtu ettepanekul ametisse kohtunikud ;
  
• teeb Riigikogule ettepaneku Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri ning kaitseväe juhataja või ülemjuhataja ametisse nimetamiseks;
  
• annab riiklikke autasusid, sõjaväelisi ja diplomaatilisi auastmeid;
  
• vabastab süüdimõistetud nende palvel armuandmise korras karistuse kandmisest või kergendab karistust;
  
• annab välja seadlusi jne.
  

Maavalitsus
Igas maakonnas on ametisse nimetatud maavanem , kelle olulisemad ülesanded on:

• esindada maakonnas riigi huve ning hoolitseda maakonna tervikliku ja tasakaalustatud arengu eest;
  
• juhtida maavalitsuse tööd;
  
• koordineerida ministeeriumide ja teiste täidesaatva riigivõimu kohalike asutuste ning kohalike omavalitsuste koostööd maakonnas;
  
• anda oma tegevusest aru regionaalministrile;
  
• teavitada regionaalministrit ja kohalikke omavalitsusi regionaalpoliitika
  küsimustes;
  
• teha järelevalvet kohalike omavalitsuste tegevuse üle (omavalitsusüksuste
  volikogude ja valitsuste üksikaktide ning teatud ettenähtud juhtudel oma
  valitsusüksuste kasutuses oleva riigivara kasutamise seaduslikkuse ja otstarbekuse üle);
  
• suunata ja koordineerida maavalitsuse halduses olevate riigiasutuste tegevust.
  

Seega täidab maavanem valitsuse ja Riigikogu kõrval olulist osa Eesti regionaalpoliitikas. Et Eesti on pärast taasiseseisvumist arenenud suhteliselt ebaühtlaselt, on vajalik riiklik regionaalpoliitika, tagamaks kõigi piirkondade elanike turvalised elutingimused, arenguvõime, rahvastiku ja asustuse piirkondlik tasakaalustatus ja riigi territoriaalne terviklikkus .
Regioonide majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste tasandamine ning tasakaalustatud areng on Euroopa Liidu üks peamisi prioriteete. Olles Euroopa Liidu Hige, on Eestil võimalik saada soodsaid laene ja toetusi oma regioonide arendamiseks .
Kuigi Eesti Riigikogu võttis juba 1994 vastu regionaalpoliitika kontseptsiooni ja hiljem veel teisigi samalaadseid dokumente, pole selles valdkonnas olulist muutust veel toimunud . Samas on toimunud nn "hiiliv haldusreform ", mille tulemusena paiknevad varem paljudes maakonnakeskustes laiali asunud riigiasutused nüüd vaid neljas keskuses .
Maavanema nimetab viieks aastaks ametisse Vabariigi Valitsus, tehes seda regionaalministri ettepanekul. Regionaalminister tutvustab maavanemakandidaati maakonna kohaliku omavalitsuse üksuste liidu üldkoosolekule ning kuulab ära üldkoosoleku arvamuse. Esitades Vabariigi Valitsusele maavanema kandidaadi, lisab regionaalminister oma ettepanekule ka kohaliku omavalitsuste üksuste liidu üldkoosoleku arvamuse.Maavanema ennetähtaegse ametist vabastamise otsustab valitsus:

• regionaalministri ettepanekul regionaalministri ja maavanema koostöö mittelaabumise tõttu;
  
• maavanema isikliku avalduse alusel;
  
• maavanema suhtes süüdimõistva otsuse korral;
  
• pikaajalise töövõimetuse tõttu seaduses ettenähtud korras.
  

Maavalitsus on maavanemat teenindav ja maavanema juhtimisel töötav valitsusasutus . Maavalitsus koosneb maavalitsuse kantseleist ja osakondadest. Viimaste koosseisu võivad kuuluda talitused. Maavalitsuse kantseleid juhib maasekretär, osakonda juhib osakonnajuhataja. Maasekretäri nimetab ametisse ja vabastab ametist maavanem, kuulanud eelnevalt ära riigisekretäri arvamuse. Maasekretäriks võib olla üksnes juriidilise kõrgharidusega isik. Maavanem annab korraldusi seaduse alusel või Vabariigi Valitsuse määruse alusel.
Eesti kaasaegne omavalitsus
Omavalitsusüksusteks on vald ja linn. 2006. aasta seisuga on Eestis 32 linna ja 194 valda. Esinduskoguks on volikogu , mis valitakse võrdelise valimissüsteemi alusel neljaks aastaks. Hääletamisõiguslikud on püsivalt kohaliku omavalitsuse territooriumil elavad vähemalt 18aastased Eesti kodanikud ja Euroopa Liidu kodanikud, kelle püsiv elukoht on vastavas linnas või vallas. Samuti on kohalikel valimistel hääleõiguslikud Eestis seaduslikult viibivad välismaalased, kes elavad siin alalise elamisloa alusel, kelle püsiv elukoht on vastavas vallas või linnas või kes elavad Eestis pikaajalise elamisloa või alalise elamisloa alusel. Kandideerimisõigus on vaid Eesti ja Euroopa Liidu kodanikel, kelle püsiv elukoht on antud vallas või linnas.
Volikogu suurus sõltub valla või linna elanike arvust. Volikogud on minimaalselt seitsme või enamaliikmelised. Näiteks 10 000 kuni 50 000 elanikuga linnades või valdades on volikogu liikmete miinimumarv 21. Volikogu konkreetse suuruse otsustab volikogu neljaks aastaks enne kohalikke valimisi, kuid volikogu peab arvestama sellega, et liikmete minimaalne arv sõltub omavalitsuse elanike arvust ja on määratud seadusega.
Volikogu pädevusse kuuluvad järgmised olulisemad tegevused:

• valla või linna eelarve vastuvõtmine;
  
• kohalike maksude ja maksusoodustuste kehtestamine;
  
• valla või linna arengukava kinnitamine;
  
• laenude võtmine;
  
• volikogu esimehe ja aseesimehe valimine;
  
• vallavanema või linnapea valimine;
  
• osavalla või linnaosa moodustamine jne.
  

Volikogu võib vastu võtta määrusi ja otsuseid. Määrused sisaldavad üldkohustuslikke ettekirjutusi, otsuseid tehakse üksikküsimustes. Vähemalt ühel protsendil hääleõiguslikest valla või linnaelanikest on õigus teha ettepanekuid linnavolikogu või valitsuse õigusaktide vastuvõtmiseks. Volikogu istungid on üldjuhul avalikud. Volikogu valitud linnapea või vallavanem moodustab valitsuse ja esitab selle volikogule kinnitamiseks.
Omavalitsuse täidesaatvaks organiks on valla või linnavalitsus , kes:

• valmistab ette volikogus arutamisele tulevad küsimused;
  
• lahendab ja korraldab kohaliku elu küsimused;
  
• esindab valda või linna kohtus.
  

Valla või linnavalitsused annavad välja määrusi ja korraldusi. Valla või linnavalitsuse tegevuse kontrollimiseks moodustab volikogu revisjonikomisjoni. Enamik volikogu otsuseid tehakse avalikul hääletusel, ainult isikuvalimised otsustatakse salajasel hääletusel. Vallad ja linnad võivad ühiste huvide kaitsmiseks ja täitmiseks moodustada omavalitsusüksuste liite. Valla või linnavalitsuse istungid on tavaliselt kinnised, kuid volikogu istungid on avalikud. Vähemalt neljandik volikogu koosseisust võib algatada umbusalduse avaldamise volikogu esimehele, vallavanemale või linnapeale, mõnele valitsuse liikmele või volikogu komisjoni esimehele.
Valla ja linnavalitsuse olulisemad tuluallikad on:

• osa üksikisiku tulumaksust;
  
• maamaks ;
  
• riigi toetus;
  
• kohalikud maksud ;
  
• laenud;
  
• laekumised teistelt omavalitsustelt;
  
• trahvid ;
  
• teenused jne.
  

1994. aastal kehtestas Riigikogu kohalike maksude seadusega üheksa kohalikku maksu. 2006. aastaks on neist järele jäänud seitse : müügimaks, paadimaks , reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise maks, mootorsõiduki maks, loomapidamismaks ja lõbustusmaks. Kõige rohkem on kohalikud omavalitsused kehtestanud reklaamimaksu ning teede ja tänavate sulgemise maksu.
Kohalike omavalitsuste olulisemad kuluallikad on haridus (õpetajate ja lasteaiatöötajate palgad ), kommunaalmajandus (hoonete ja teede remont ning uute hoonete ehitus), kultuur (kultuurimajad, raamatukogud), sport (spordikoolid, staadionid), sotsiaalhoolekanne (toetused, hoolekandeasutused), üldvalitsemine jne.
Esimesena teostus rahvuste kultuurautonoomia idee hoopis 1925. aastal Eestis. 1927. aastal kinkis Palestiinas asunud juudi rahvusfond Eesti Vabariigile erilise aukirja selle eest, et ta andis 1925. aastal esimese riigina juutidele nn rahvuskultuurilise autonoomia .
Mitteterritoriaalseteks omavalitsusteks on ka kutseesindused (näit kaubandustööstuskojad), mille eelkäijad olid gildid ja tsunftid . Praegu on Eestis terve rida erinevaid kodasid (kaubandustööstuskoda, notarite koda, arstide koda jt).