Rahvuslik liikumine (0)

Johann Voldemar Jannsen
Johann Voldemar Jannsen sündis Vana- Vändra vallas 16. mai 1819 ning 13. juuli 1890, suri afaasiasse millese ta haigestus 1880. Aastal.
Ta õppis Vändra köstri- ja kihelkonna koolis mille ta lõpetas 19. aastasena.
Peale kooli lõpetamist töötas nii kantori, hiljem ka köstri ja alates aastast 1838 koolmeistrina Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis. 1850 kolis Pärnusse, kus kuni 1863. aastani oli Pärnu Ülejõe Algkooli (vallakooli) juhataja. 1857. aastal asutas Jannsen esimese korrapäraselt ilmuva eestikeelse nädalalehe Pärnu Postimees  (algupäraselt  Perno Postimees ehk Näddalileht), mis ilmus  Pärnus  aastatel 1857– 1886 . 1863. aastal asus Jannsen elama  Tartusse , kus hakkas välja andma uut ajalehte Eesti Postimees, mille sisu oli sarnane Perno Postimehega.
Jannseni tegevuse tippajaks oligi rahvusliku ärkamisaja esimene pool ehk 1860. aastad ning 1870. aastate algus: 1865. aastal asutas ta Tartusse laulu- ja mänguseltsi " Vanemuine ", kus lavastati ka esimesed eestikeelsed näidendid; 1869. aastal organiseeris esimese üldlaulupeo; 1870. aastal pani aluse Tartu Eesti Põllumeeste Seltsile; 1869andis välja Eesti Postimehe lisana esimese eestikeelse põllundusajakirja Eesti Põllomees, mille toimetamisel oli suuresti abiks tema tütar Lydia Koidula. Jannsen osales Eesti Aleksandrikooli liikumises, olles 1870. Aastast Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige.
Ausammas asub pärnus Rüütli tn 21.   Professor Mati Karmini loodud monument on tellitud Pärnu Postimehe poolt ajalehe Perno Postimees 1857. aastal ilmuma hakkamise 150. Aastapäevaks, avati aasatl 2007.
Kirjandus Jannseni kohta:

• Mart Laar, "Jannseni pikk lahkumine" – Looming 2006, nr. 10, lk. 1557 –71
  
• Malle Salupere , „J. V. Jannsen pietismi ja sotsialismi vahel“ – Keel ja Kirjandus 1999, nr. 12, lk. 851-864
  
• Vello Paatsi, "Kas Jannsen oli ostetav?" – Keel ja Kirjandus 2001, nr. 5, lk. 312–323
  
• Aarne Vinkel, "J. V. Jannseni saatusest eesti kirjandusloos" – A. Vinkeli artiklikogumikus " Viimased vaod". Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn 2002, lk. 168–178
  
• Malle Salupere, „J. V. Jannseni tähendus ja tegevus tema ajas“ (poliitiline situatsioon ja küsimus “müüdavusest”) – Keel ja Kirjandus 2001, nr. 11, lk. 765–777 ja nr. 12, lk. 853–867
  

Jannseni preemia, Jannseni nimeline apteek , Jannseni nimelin tänav,

Jakob Hurt

Jakob Hurt sündis 22. juuli 1839 Himmaste küla, ning suri 31. detsember 1906 või siis 13. jaanuar 1907 Peterburis.

Õppis Himmaste küla- ja Põlva kihelkonnakoolis, 1853–55 Tartu Kreiskoolis ja gümnaasiumis ning  1859 –64 usuteadust Tartu Ülikoolis(cand. theol. 1865); sai 1886 Helsingi Ülikoolis dr. phil. kraadi. 

Oli 1865–66 Hellenurmes A. T. von Middendorffi perekonna koduõpetaja,1868–72 Kuressaares ja Tartus gümnaasiumiõpetaja, 1872–80 Otepääl ja 1880–1901 Peterburis eesti Jaani koguduse pastor .Alustanud juba üliõpilasena Õpetatud Eesti Seltsis  ja Vanemuise seltsis ühiskondlikku tegevust, osales juhtivalt eesti rahvusliku liikumise suurüritustes. Esindas 1870–83 Eesti Aleksandrikooli peakomitee ja 1872–81 Eesti Kirjameeste Seltsi ( EKmS ) presidendina rahvusliku liikumise mõõdukat suunda ning sattus tugevasse vastuollu radikaalse Carl Robert Jakobsoni  ja tema pooldajatega. Taotles emakeelset kooli ja rahvahariduse edendamist. Taandus 1880. aastate alguses ühiskondlikust tegevusest ja pühendus teadusele.
Kirjamehena propageeris Hurt uut kirjaviisi ("Lühikene õpetus kirjutamisest parandatud viisi", 1864) ja korraldas tagajärjekalt eesti kirjakeelt, avaldas uurimused "Die estnischen Nomina auf -ne purum" (doktoriväitekiri; 1886, Helsingi) ja "Eesti sõnadest -line lõpuga" (1903) ning artikleid ste-lõpuliste kohanimede, partiklite ehk ja või jm. kohta, abistas  Ferdinand Johann Wiedemanni Eesti-Saksa sõnaraamatu koostamisel ja andis välja selle 2., täiendatud trüki (1893). Ajaloo alalt avaldas ta "Pildid isamaa sündinud asjust" (1879), milles on kasutanud rohkesti rahvaluuleainest.
Jakob Hurda monument on püstitatud eesti rahvaluule- ja keeleteadlase Jakob Hurda mälestuseks. Monumendi autorid on skulptorJaak Soans ja arhitekt   Rein Tomingas. Monument asub Tartus, Vanemuise pargis. Monument valmis 1994. aastal.
Jakob Hurda tänav on tänav Tartus, Tähtvere linnaosas. Jakob Hurda rahvuskultuuri auhind on Põlvamaal välja antav tunnustus. See määratakse eriliste teenete või kestva viljaka tegevuse eest eesti rahvuskultuuri viljelemisel, arendamisel ja jäädvustamisel ning järjepidevuse kindlustamisel. Oli 10 kroonisel. Kirjandus: Rudolf Põldmäe, “Noor Jakob Hurt” (monograafia). Eesti Raamat, Tallinn 1988, “Jakob Hurt 1839-1907” (album). Koostanud  Mart Laar, Rein Saukas, Ülo Tedre. Eesti Raamat, Tallinn, 1989, Mart Laar, “Raamat Jakob Hurdast” (monograafia).  Ilmamaa , Tartu 1995. Jakob Hurda tuba mis asub Kirikumõis, Otepää vald.
Carl Robert Jakobson
Carl Robert Jakobson sündis 26. juuli  1841  Tartu, ning suri 19. märts 1882  Kurgjal .
Jakobson elas noorpõlves Tormas ning sai alghariduse isalt ja kohalikus kihelkonnakoolis. Aastatel  1856 –1859 õppis ta  Valgas  Cimze seminaris .
Aastatel 1859– 1862  oli Jakobson isa järglasena Torma kihelkonnakooli õpetaja. 1862 läks ta Torma mõisniku ja pastoriga vastuollu ning lahkus sellelt ametikohalt. Ta asus õpetajaks Jamburgi. Aastast 1864 töötas ta kooli- ja koduõpetajana Peterburis. 1865 omandas tasaksa keele ja kirjanduse alal gümnaasiumi ülemkooliõpetaja kutse.
Jakobson liitus Peterburi patriootide ringiga  ning alustas selle rühma mõjul tegevust publitsisti ja koolikirjanikuna. 1865 hakkas ta saatma kaastööd Eesti Postimehele, hiljem ka liberaalsetele vene- ja saksakeelsetele ajalehtedele. 1868 jäi rahuldamata Jakobsoni taotlus asutada Peterburis eestikeelne ajaleht. Jakobson osales Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses, olles alates 1870. aastast Eesti Aleksandrikooli peakomiteeliige. 1868 ja 1870 pidas Jakobson Vanemuise seltsis kolm isamaakõnet, mis 1870 ilmusid raamatuna. Aastast 1878 toimetas Jakobson Viljandis ajalehte Sakala. Tema lähemad abilised  toimetuses olid Jaak Järv ja Jakob Kõrv . Ajaleht kritiseeris kehtivat agraarkorraldust, aadlivõimu ja seisuslikke asutusi ning taotles ajakohaseid reforme, samuti nõudis rahvakooli vabastamist kiriku hooldusest. See tõi kaasa konflikte eestlastest kirikuõpetajatega ja lõpuksrahvusliku liikumise mõõdukamate tegelaste kaugenemise Sakalast. Konflikt kandus ka suurtesse rahvuslikesse organisatsioonidesse.
Carl Robert Jakobsoni skulptuur Viljandi kesklinnas, kujur  Mati Karmin ja arhitekt Tiit Trummal. Kuju püstitati ajalehe "Sakala" 120. aastapäeva puhul 1993. aastal. 13. september 2010, 1957. aastal püstitati Jakobsoni mälestussammas Torma kooli juurde
Kirjandus:
"C. R. Jakobson ja tema ajastu" (artiklikogumik), koostanud Ea Jansen , Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1957

• Ea Jansen, Rudolf Põldmäe, "Carl Robert Jakobson". Lühimonograafia, sari Eesti kirjamehi, Eesti Raamat, Tallinn 1968
  
• Ea Jansen, "C. R. Jakobsoni "Sakala"", Eesti Raamat, Tallinn  1971
  
• Rudolf Põldmäe, "C. R. Jakobsoni teedest ja töödest". Eesti Raamat, Tallinn 1985
  
• Ea Jansen, "Carl Robert Jakobson muutuvas ajas", Eesti Raamat, Tallinn 1987
  
• Herbert Laidvee, "Carl Robert Jakobsoni bibliograafia 1863-1980", 1991
  
• Jänkimees. Saatus, mille määras laulupidu. Uus Eesti, 23. juuni 1938, nr. 170, lk. 8.
  
  • T. Rebane . Veel jüriööst ja Jakobsonist. Uus Eesti, 30. juuni 1938, nr. 176, lk. 13.
    

 Aastal 1948 avati Kurgjal tema talus kodumuuseum .1956. a. anti Viljandi 1. Keskkoolile C. R. Jakobsoni nimi. 2012. aastast kannab kool nime Viljandi Jakobsoni Kool. Aastatel 1992 - 2010 kaunistas tema portree Eesti rahvusvaluuta suurimat rahatähte 500 kroonist . Suurmehe nime kannavad tänavad paljudes Eesti linnades ja väiksemateski asulates. Eesti Telefilm on teinud dokumentaalfilmi "Carl Robert Jakobson" (režissöör Mati Põldre, 1982), siis on veel tema nimeline gümnaasium, oli ka veel 500 kroonisel.