Ärkamisaja tegelased (0)

Friedrich Robert Faehlmann (31. detsember 1798 Ao mõis – 22. aprill 1850 Tartu) oli eesti kirjamees ja arst.
Õppis 1810– 1814 Rakvere kreiskoolis, 1814–1817 Tartu gümnaasiumis ja 1817–1827 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas . Kuulas ülikoolis ka filoloogia- ja filosoofialoenguid ning hakkas huvi tundma eesti keele vastu. Rajas Tartu ülikoolis teed kardioloogiale.
Aastast 1824 töötas Faehlmann Tartus arstina, oli 1842–1850 ülikooli eesti keele lektor ning luges õppeülesandetäitjana 1843–1845 farmakoloogia - ja retseptuurikursust.
Peamiselt Faehlmanni õhutusel asutati 1838 Õpetatud Eesti Selts, 1843–1850 oli ta selle esimees. Oma ettekannetes ja kirjutistes kaitses Faehlmann talurahvast. Ta oli Eesti mineviku romantiline austaja, mõistis hukka saksa vallutajate julmuse ning tõstis esile eesti rahva vaimumaailma ja keele rikkust.
Faehlmann oli eesti eepose mõtte algatajaid. Visandas ta eesti kohamuistenditest lähtudes suure osa "Kalevipoja" põhisündmustikust.
Kaheksa saksakeelset kunstmuistendit ("Loomine", "Vanemuise laul", " Koit ja Hämarik" jt.; eesti keeles 1866, 3. trükk 1986).
Ta käsitles ka eesti prosoodiat ning kirjutas kolm sentimentaalset, antiiksetes värsimõõtudes luuletust (Asklepiadese stroofis ood "Suur on Jummal so ram", ilmunud 1852, eleegilises distihhonis epigrammid "Järva-ma vanna -mehhe õppetussed", ilmunud 1840, ja dialoogiline luuletus "Piibo jut", ilmunud 1846). ÕES-i kalendrites ilmunud juttudes (talurahva rasket elu kujutav "Tühhi jut, tühhi lorri , tühhi assi, tühhi kõik", 1842, populaarne "Kalendritegija kimbus", 1846 jt.) avaldusid Faehlmanni silmapaistvad humoristivõimed ja tüübijoonistamisoskus; kalendrites jagas Faehlmann ka tervishoiualaseid nõuandeid.
1848 avaldas ta düsenteeriauurimuse "Die Ruhr-Epidemie in Dorpat im Herbst 1845".
Faehlmanni loomingul on selle vähesusest hoolimata eesti kirjanduse rajamises keskne tähtsus. Ta avaldas olulist mõju 19. sajandi II poole eesti kultuurielule. 1936 ilmus Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetus (eesti keeles 1976).
Hauakivil(Tartu Jaani kalmistul ) on tema lemmiklause "Elu on lühike, ideaalid on igavesed ."
Friedrich Reinhold Kreutzwald (26. detsember 1803 Jõepere mõis, Kadrina kihelkond , Lääne–Virumaa – 25. august 1882 Tartu) oli eesti kirjanik ja arst.
Kasvas Kaarli ja Hageri, Ohulepa mõisades, õppis Rakvere köster Gööki algkoolis 1815-1817, kreiskoolis 1817- 1818 , Tallinna kreiskoolis 1819-1820, kaupmehe õpilane Tallinnas 1818-1819. Koduõpetaja eksam Tallinnas 1823, koduõpetajana Tallinnas ja Peterburis 1823- 1826 , õpingud Tartu Ülikooli meditsiiniteaduskonnas 1826-1833.
1833. aastal lõpetas keiserliku Tartu Ülikooli, samal aastal asus arstina (linnaarstina) tööle Võrru. Kirjutas rahvavalgustuslikke teoseid ja toimetas Maarahva kasulist kalendrit . Tema tõlkelised jutustused " Reinuvader Rebane" ja " Kilplased " on tänapäeval lasteraamatud . Kreutzwaldi värsiloomingul (kogu Viru lauliku laulud, poeem Lembitu ), mis tugineb saksa eeskujule, oli omal ajal eesti luule arengule suur tähtsus.
Tema peateos, rahvaluuleaineist töödeldud rahvuseepos Kalevipoeg, sai eesti rahvusliku kirjanduse nurgakiviks. Rahvaluulele toetuvad ka Eesti rahva ennemuistsed jutud. Neid jutte nagu Kalevipoegagi on tõlgitud mitmesse võõrkeelde.
Kreutzwaldi looming mõjutas tugevalt kogu rahvusliku liikumise aja vaimuelu . Õpetatud Eesti Seltsi auliige aastast 1849, Soome Kirjameeste Seltsi korraline liige aastast 1855, Ungari Teaduste Akadeemia välisliige aastast 1871.
Kolleegiuminõunik aastail 1877-1882, elas surmani Tartus väimees Blumbergi juures, Kreutzwald on maetud Vana-Jaani kalmistule.
Johann Voldemar Jannsen (16. mai 1819 – 13. juuli 1890) oli eesti koolmeister ja rahvusliku liikumise juhte.
Jannsen sündis Vana-Vändra vallas. Ta töötas nii kantori, hiljem ka köstri ja alates aastast 1838 koolmeistrina Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis. Pärnus ka Ülejõe vallakooli õpetaja.
Tema kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega. Et hõlbustada laulukooride tööd, andis Jannsen 1860. aastal välja ka ilmalike laulude kogu "Eesti Laulik ". Tema loomingus on siiski peamised küla- ja ajalooainelised jutud.
1857. aastal asutas Jannsen esimese regulaarselt ilmuva eestikeelse nädalalehe Pärnu Postimees , toimetaja . Ajaleht väärtustas tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, samas pakkus vaesele talupojale teavet maailma kohta.
Koos "eesti rahva" nimetuse kasutuselevõtuga õhutas Jannsen ühtlasi ka vanade rahvalaulude ja - kommete põlistamist.
1863. aastal asus Jannsen elama Tartusse , kus hakkas välja andma uut ajalehte "Eesti Postimees". Mõni kuu enne esimest laulupidu (1869) ilmus Jannsenilt "Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo -Laulud". Tuntud on ka isamaalaulud: "Eesti vennad laulgem rõõmsast", "Minu kallis isamaja" ning "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Viimane laul koos soome helilooja Paciuse viisiga on Eesti hümniks.
1865. aastal asutas ta Tartusse laulu- ja mänguseltsi Vanemuine , kus lavastati ka esimesed eestikeelsed näidendid; 1869 aastal organiseeris esimese eesti üldlaulupeo; 1870 aastal pani aluse Tartu Eesti Põllumeeste Seltsile.
1880. aastal haigestus Jannsen afaasiasse, ta suri kümme aastat hiljem 13. juulil 1890 Tartus.
Lydia Koidula (sünninimi Lydia Emilie Florentine Jannsen; 24. detsember 1843 Vana-Vändra – 11. august 1886 Kroonlinn ) oli eesti kirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar.
Ta lõpetas 1861. aastal Pärnu saksa kõrgema tütarlastekooli. Pärast seda abistas isa ajalehetöös. Lydiale andis lisanime "Koidula" ärkamisaja tegelane Carl Robert Jakobson .
19. veebruaril 1873 abiellus Koidula Eduard Michelsoniga ning nad asusid elama Kroonlinna. Kaks last - Hans Voldemar, Hedvig jaAnna.
Koidula suri 1886. aastal rinnavähki ning maeti Kroonlinna. Aastal 1946 toodi tema põrm Tallinnasse ja sängitati Metsakalmistule.
Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik ( luulekogu "Emajõe ööbik"; 1867). Ta on kirjutanud ka lastelaule. "Vanemuise" seltsis oma näidendeid ("Saaremaa onupoeg ", "Säärane mulk ") lavastades pani ta aluse eesti teatrile. Koidula jutulooming lähtub põhiliselt võõreeskujudest. Oma loominguperioodi vältel kirjutas ta 4 näidendit, 7 artiklit , 86 proosatööd ja üle 300 luuletuse .
Carl Robert Jakobson (pseudonüüm C. R. Linnutaja; 26. juuli 1841 Tartu – 19. märts 1882 Kurgja ) oli eesti ühiskonnategelane, publitsist , kirjanik ja pedagoog .
Jakobson elas noorpõlves Tormas ning sai alghariduse isalt ja kohalikus kihelkonnakoolis. Aastatel 1856– 1859 õppis ta Valgas Cimze seminaris .Aastatel 1859–1862 oli Torma kihelkonnakooli õpetaja. Õpetajaks Jamburgi. Aastast 1864 töötas ta kooli- ja koduõpetajana Peterburis. 1865 omandas ta saksa keele ja kirjanduse alal gümnaasiumi ülemkooliõpetaja kutse.
Jakobson liitus Peterburi patriootide ringiga ning alustas selle rühma mõjul tegevust publitsisti ja koolikirjanikuna. 1865 hakkas ta saatma kaastööd Eesti Postimehele.
Jakobson osales Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses.1868 ja 1870 pidas Jakobson Vanemuise seltsis kolm isamaakõnet, mis 1870 ilmusid raamatuna.1872– 1874 töötas Jakobson Vana- ja Uue-Vändra valla kirjutajana.1874 ostis Jakobson Vändra lähedal Kurgja talu. Jakobson valiti Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks.
Aastast 1878 toimetas Jakobson Viljandis ajalehte Sakala.
1881 valiti Jakobson Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks.
Ta avaldas esimese eestikeelse põllumajanduse õppe- ja käsiraamatu Teadus ja Seadus põllul (I osa 1869) ning raamatud Kuidas põllumees rikkaks saab (1874), Kuidas karjad ja nende saagid meie põllumeeste rikkuse allikaks saavad (1876), Sakala Kalender põllumeestele (1880) ja mõned teised. Nendega pani ta aluse eestikeelsele põllumajanduskirjandusele.
Jakobsoni kõrgetasemelised uuenduslikud kooliõpikud mõjutasid suuresti Eesti rahvakooli ja pedagoogika arengut.
Ta taotles eesti laulukooridele algupärast repertuaari ning andis välja noodikogud Wanemuine Kandle healed (2 vihku, 1869–1871) ja "Rõõmus laulja" (1872). Ühiskondlikust tegevusest lahutamatu on Jakobsoni patriootiline luule ja palju mängitud näidend "Artur ja Anna" (1872), mis taunib seisuste ebavõrdsust.
Jakob Hurt (22. juuli 1839 Himmaste küla – 13. jaanuar 1907 (vkj 31. detsember 1906) Peterburi) oli eesti rahvaluule - ja keeleteadlane , vaimulik ning ühiskonnategelane.
Õppis Himmaste küla- ja Põlva kihelkonnakoolis, 1853–55 Tartu kreiskoolis ja gümnaasiumis ning 1859–64 usuteadust Tartu ülikoolis. Oli 1865–66 Hellenurmes A. T. von Middendorffi perekonna koduõpetaja, 1868–72 Kuressaares ja Tartus gümnaasiumiõpetaja, 1872–80 Otepää ja 1880–1901 Peterburis eesti Jaani koguduse pastor .
Alustas juba üliõpilasena ÕES-is ja "Vanemuise" seltsis ühiskondlikku tegevust.
Eesti Aleksandrikooli peakomitee ja Eesti Kirjameeste Seltsi president .
Taotles emakeelset kooli ja rahvahariduse edendamist. Taandus 1880. aastate alguses ühiskondlikust tegevusest ja pühendus teadusele.
Kirjamehena propageeris Hurt uut kirjaviisi. Ajaloo alalt avaldas ta "Pildid isamaa sündinud asjust" ( 1879 ), milles on kasutanud rohkesti rahvaluuleainest.
Hurda peateened on eesti rahvaluule kogumine ja teadusliku publitseerimise algatamine.
1888 ilmus "Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele", milles ta selgitas rahvaluule žanreid ja kogumise tehnikat . Esimene publikatsioon on muistendiraamatuke "Beiträge zur Kenntniss estnischer Sagen und Ueberlieferungen" (1863). Kavatsetud rahvalauluväljaannete sarjast ilmusid esimesena "Vana Kannel " I ja II. "Setukeste laulud" I–III kuuluvad üldtiitli "Monumenta Estoniae antiquae" alla. Mainimist väärivad Hurda ettekanne, mille ta pidas 1896 Riias toimunud X ülevenemaalisel arheoloogiakongressil eesti rahvaluule kogumise kohta, populariseeriv rahvausundikäsitlus "Eesti astronoomia" (1899) ja etnograafiline ülevaade "Über die Pleskauer Esten oder die sogenannten Setukesen" ( 1904 , Helsingi).
Publitsistikast on postuumselt avaldatud "Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad" (1939, toimetanud H. Kruus), "Kõned ja kirjad" (1989, koostanud Mart Laar) ja "Mida rahvamälestustest pidada" (1989, koostanud Ü. Tedre). Hurda kogumistöö pälvis nii ulatuselt kui ka metoodikalt rahvusvahelist tähelepanu juba tema kaasajal. Aastast 1992 antakse Jakob Hurda rahvuskultuuriauhinda.
Jakob Hurt oli Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane ja korporatsioon Livonia vilistlane.