Rahvusliku ärkamisaja suurkujud (5)

Karin Kilumets 11b
ELULOOD
Jakob Hurt
Jakob Hurt sündis 22. Juulil 1839. aastal Põlva kihelkonnas Vana-Koiola vallas Himmaste külas Lepa talus . Tema isa Jaan oli kooliõpetaja. Kodust sai ta valju usulise kasvatuse ning omandas harjumuse ja tahte kõvasti tööd teha. Haridusteed alustas ta Põlva kihelkonnakoolis 1849. aastal. 1853 -1854 õppis Hurt Tartu kreiskoolis ja järgnevad kolm aastat Tartu gümnaasiumis. 1859 -1864 õppis ta Tartu ülikooli teoloogiateaduskonnas. 1865-66 töötas Hurt koduõpetajana Hellenurmes, 1868-72 Kuressaares ja Tartus gümnaasiumiõpetajana. 1872-80 oli ta Otepää koguduse õpetaja ja 1880- 1902 Peterburi eesti Jaani koguduse õpetaja, on töötanud ka Peterburis gümnaasiumiõpetajana. Andekale ja töökale noormehele pakkus ainelist abi kooliinspektor C.Oetell, kelle tütre Eugeniaga Hurt 1868. aastal abiellus. Neil oli 5 last, kellest 4 tütart.
Juba üliõpilasena hakkas Hurt aktiivselt osalema rahvuslikus liikumises. Ta võttis aktiivselt osa Õpetatud Eesti Seltsi ja „Vanemuise„ seltsi tegevusest. Ta esindas 1870-83 Eesti Aleksandrikooli peakomitee ja 1872–81 Eesti Kirjameeste Seltsi ( EKmS ) presidendina rahvusliku liikumise mõõdukat suunda. Hurt taotles emakeelset kooli- ja rahvahariduse edendamist. EkmS-i otsusel mindi 1872. aastal üle uue kirjaviisi kasutamisele, mis on eesti keeles käibel tänapäevani. Hurt tegi kaastööd Jannseni „Eesti postimehele“ ning Jakobsoni „Sakalale“, puutudes viimase näol kokku rahvusliku liikumise radikaalse suuna esindajaga, kellega tekkis kohe tihe koostöö ja sõprus. Hurda peateened on eesti rahvaluule kogumine ja teadusliku publitseerimise algatamine. Ise alustas ta rahvaluule kogumist 1860, saanud äratust kodukohast ja "Kalevipojast". Rahvaluule kogumist korraldas Hurt EKmS presidendina ja hiljem iseseisvalt. Kogumist õhutas ta ka kalendreis ja erakirjades. Kaastööliste (ligi 1400 isikut Eestist ja Venemaa eesti asundustest) ja kogumistööle suunatud üliõpilaste kaudu sai Hurt (koos EKmS materjalidega) 261 589 üksust rahvaluulet (kõigist žanritest), kokku 122 317 lehekülge, peale selle murdeainest. 1888–1906 avaldas ta ajakirjanduses 156 põhjalikku aruannet. Hurda rahvalauluväljaanded on süstematiseeritud kihelkonna ja laulutüübi järgi. Samuti on tuntud Hurda kõned: 1869. aastal I üldlaulupeol, 1870. aastal Helmes. Viimases püstitas ta eestlastele eesmärgiks saada suureks vaimult.
1878. aastal tekkisid Hurda ja Jakobsoni vahel tõsised lahkhelid ja Hurt suundus Peterburi elama, lahkudes 1880. aasta sügisel Eestist. Hurt suri 13. Jaanuaril 1907. aastal Peterburis.
Carl Robert Jakobson
Carl Robert Jakobson sündis 26. juulil 1841. aastal Tartus. Ta elas noorpõlves Tormas, kus tema isa, Adam Jakobson, pidas köstri ja koolmeistri ametit. Jakobson kasvas tänu emapoolsetele mõjutustele üles saksa vaimus . Alghariduse sai isalt ja kohalikus kihelkonnakoolis. Aastatel 1856 –1859 õppis ta Valgas Cimze seminaris. Aastatel 1859– 1862 oli ta isa järglasena Torma kihelkonnakooli õpetaja, kuid läks Torma mõisniku ja pastoriga vastuollu ning lahkus sellelt ametikohalt. Ta asus õpetajaks Jamburgi. Aastast 1864 töötas ta kooli- ja koduõpetajana Peterburis. 1865 omandas ta saksa keele ja kirjanduse alal gümnaasiumi ülemkooliõpetaja kutse.
1865. aastal kirjutas Jakobson "Eesti Postimehes" vajadusest parandada kooliolusid, vähendada usuõpetuse osa ja pöörata koolides rohkem tähelepanu isamaa-armastuse kasvatamisele. Sellega sai alguse tema osavõtt rahvuslikust liikumisest . Jakobson osales ka Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses. 1868 ja 1870 pidas Jakobson Vanemuise seltsis kolm isamaakõnet. See tegi temast vihatuima mehe baltisakslaste jaoks.
1870 pöördus Jakobson tagasi Eestisse, et hakata põllumeheks. 1872– 1874 töötas Jakobson Vana- ja Uue-Vändra vallakirjutajana. 1874. aastal abiellus ta Kirbla köstri tütre Julie Thaliga. Samal aastal ostis Jakobson Vändra lähedal Kurgja talu, millest ta kavatses teha näidismajapidamise. Jakobson valiti Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks. Aastast 1878 toimetas Jakobson Viljandis ajalehte Sakala. Leht oli populaarne . See kajastas võitlust aadlivõimu kaotamise ja rahvaste üheõigluse eest, kritiseerides viletsaid majandus- ja kooliolusid ning õhutades rahvuslikke algatusi. Kõigele lisaks ilmus ka “Sakalas” meelelahutus lehekülgi, milles võtsid sõna Nalja Mart ja Kalja Pärt, kes leidis pilkeainet kohalikest oludest ja päevaprobleemidest. Ajalehes ilmunud artiklid tõid aga ka kaasa konflikte eestlastest kirikuõpetajatega, ka Hurdaga. Asi viis suure konfliktini ja 1881 valiti Jakobson tagasiastunud Jakob Hurda asemele Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks.
Jakobson andis esimesena eesti talupoegadele teaduslikke talupidamisjuhiseid. Ta avaldas esimese eestikeelse põllumajanduse õppe- ja käsiraamatu „Teadus ja Seadus põllul“. Jakobsoni kõrgetasemelised uuenduslikud kooliõpikud mõjutasid suuresti Eesti rahvakooli ja pedagoogika arengut. Ta taotles eesti laulukooridele algupärast repertuaari ning andis välja noodikogusid. Kõik Jakobsoni teosed on uues kirjaviisis ning aitasid kaasa selle võidulepääsule.
1882. aasta kevadel haigestus Jakobson kopsupõletikku ja suri 19. Märtsil Kurgjal. Selline ootamatus vapustas rahvast sügavalt ja tõi kaasa rahvusliku leina.
Johann Voldemar Jannsen
Johann Voldemar Jannsen sündis Vana-Vändra vallas 16. mail 1819. aastal. Ta oli möldri poeg ja veetis palju aega veskis. Ta lõpetas kihelkonnakooli ja seejärel hakkas talle õpetust jagama kirikuõpetaja Karl Körber, võttes ta enda juurde elama. Viimase abiga sai Jannsenist Vändra kiriku köster. Aastast 1838 töötas Jannsen koolmeistrina Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis. 1850 kolis Pärnusse, kus kuni 1863. aastani oli Pärnu Ülejõe vallakooli õpetaja.
1857. aastal asutas Jannsen esimese regulaarselt ilmuva eestikeelse nädalalehe „Perno Postimees “, mis ilmus Pärnus aastatel 1857– 1886 . Lehe ilmumisele kaasa ka Friedrich Wilhelm Borm. Ajaleht väärtustas tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, samas pakkus vaesele talupojale teavet maailma kohta. Pärnu Postimehe esimese numbri avaluuletuses pöördus Jannsen esmakordselt senise " maarahva " asemel "Eesti rahva" poole, olles üks esimesi haritud eestlasi, kes julges oma rahvaga ühtekuuluvust niivõrd julgelt tunnistada. Jannsen kasutas "Perno Postimehes" uut kirjastiili, aidates kaasa selle ülemaalisele levikule. 1863. aastal asus Jannsen elama Tartusse , kus hakkas välja andma uut ajalehte "Eesti Postimees", mille sisu oli sarnane "Perno Postimehega". Suureks abiks lehe toimetamisel ja ka muudel rahvuslikel ettevõtmistel oli tema tütar Lydia Koidula. Jannsenite perekonna algatusel loodi 1865. aastal ka „Vanemuise“ laulu- ja mänguselts, mis sai eeskujuks teiste samalaadsete seltside rajamisele teistes Eesti linnades ja kus lavastati ka esimesed eestikeelsed näidendid. Mõni kuu enne esimest laulupidu ilmus Jannsenilt "Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo-Laulud". Tuntud on ka isamaalaulud : "Eesti vennad laulgem rõõmsast", "Minu kallis isamaja" ning "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Esimese üldlaulupeo ajal nimetasid sakslased Jannsenit enda kõige kurjemaks vaenlaseks. 1869 aastal organiseeris Jannsen esimese eesti üldlaulupeo, kogu ettevalmistustöö võttis ta enda kanda. Ka hoidis ta ise taktikeppi. 1870 aastal pani Jannsen aluse Tartu Eesti Põllumeeste Seltsile; 1869 andis välja "Eesti Postimehe" lisana "Eesti Põllomees".
Perekond Jannseni kodu muutus tolleaegse haritlaskonna üheks peamiseks kooskäimise kohaks. Lisaks Carl Robert Jakobsonile ja Jakob Hurdale võis seal kohata ka eesti kultuuri huvilisi Soomest ja Ungarist.
1880. aastal haigestus Jannsen afaasiasse, ta suri kümme aastat hiljem 13. juulil 1890 Tartus.
10.03.2008 KG