Eesti 19. sajandil (0)

Eesti 19. sajandil
1. 1804. aasta talurahvaseadused .
Miks otsustas Vene keskvõim 19. sajandi algul Baltimaade talurahva olukorda muuta?
1) Majanduslik põhjus – 18. saj. lõpul jõudis mõisamajandus kriisi, sest mõisnike tarbimise tase hakkas ületama mõisate majanduslikku kandevõimet. Paljud mõisnikud olid võtnud võlgu, et võlga tasuda, tõsteti talupoegade koormisi. Need jõudsid sellisele tasemele , et rohkem ei olnud võimalik enam tõsta.
2) Ideoloogiline põhjus – Euroopas levisid valgustusideed ja hakati rääkima inimõigustest.
3) Välispoliitiline – Venemaad vaadati kui metsalist, talupoegade halb olukord oli Venemaa prestiižile kahjulik.
Liivimaa talurahvaseadus
Eestimaa talurahvaseadus

• Talusid võib pärandada.
  

• Viidi läbi teokoormiste normeerimine ja seati sisse vakuraamatud.
  

• Toimus maade hindamine ja mõõtmine
  

• Koormised fikseeriti olemasoleval tasemel, olid suuremad kui Liivimaal
  

• Mõisniku kodukariõigust piirati:
  

*2 päeva aresti või 15 hoopi, v.a taluperemehed.
*30 hoopi

• Vallakohtute loomine, kus kohtumeesteks olid talupojad, õigus kaevata mõisniku peale.
  

• Õigus omada vallasvara.
  

• Talupojal õigus osta maad (omada kinnisvara)
  

• -
  

• Abieluks pole mõisniku luba vaja.
  

• Mõisnik pidi kihlused heaks kiitma.
  

• Keelati talupoegade müümine, kinkimine ja muud tehingud , mis talupoega maast eraldasid.
  

Milline tähtsus oli talupoegade jaoks
a) talude pärandataval kasutamisõigusel?
Talupojad said maad edasi pärandada, nende lastel oli kindlustatud talu/elamine. Talupojad tegid tööd innukamalt, tekkis huvi arendada talu, suurendada jõukust (huvi).
b) vallakohtute loomisel?
Talupojad said mõisniku peale kaevata, kui nende õigusi oli rikutud, talurahva eneseteadvus tõusis, õpiti asjaajamist.
c) teokoormiste normeerimisel?
Talupojad ei pidanud töötama nii palju, koormised määratud, talupojal jäi töö kõrvalt tegeleda nt põlluga, vähem väsinud.
2. Pärisorjuse kaotamine Eestimaal 1816, Liivimaal 1819
1) Talupojad vabastati pärisorjusest ilma maata.
2) Talupojad võisid omada nii vallas- kui kinnisvara, kuid nad võisid tegeleda ainult põlluharimisega.
3) Tehingud talupoegadega keelati.
4) Talupojad pidid mõisniku käest maad rentima, mis tähendas teokohustuste säilimist.
5) Normeeritud koormised asendati vabade rendilepingutega, mis tähendas seniste kaitseseaduste tühistamist.
6) Talupoeg võis mõisniku juurest lahkuda, kuid ei võinud minna linna ega teise kubermangu, seega liikumisvabadus jäi piiratuks.
7) Talurahvas sai omavalitsuse valla tasandil.
Iga mõisa talupojad moodustasid ühe vallakogukonna.
Millised ülesanded pandi vallale ?

• pidi vastutama talupoegade hariduse eest
  
• vaestehoolekanne
  
• magasivilja varumine
  
• teede ehitamine
  

Milline oli mõisniku roll valla elus?
Mõisnik oli kogukonna üldkoosoleku kokkukutsujaks ning kõigi otsuste kinnitajaks.
Aadli kontrolli alt vabanes talupoegade omavalitsus 1866. aasta vallareformiga. Järelikult pärisorjuse kaotamisega sai talupoeg küll isiklukult vabaks, kuid majanduslikult jäi ta endiselt mõisnikust sõltuvusse.
3. 1849. ja 1856. aasta talurahvaseadused: üleminek raharendile , talurahvaseaduste tähtsus.
Raharendile üleminek Liivimaal 1849, Eestimaal 1856, Saaremaal 1865
Uute talurahvaseaduste järgi:
1) talupoeg võis oma maalapi endale päriseks osta, kuid hinna dikteeris mõisnik
2) teotöö lubati asendada raharendiga
3) kogu mõisniku maa jagati mõisa- ja talumaaks
Niinimetatud mõisamaaga võis mõisnik teha, mida ise tahtis, kuid talumaast ei tohtinud mõisnik enam mõisamaad teha, seda võis elujõuliste taludena raha eest rendile anda või müüa. Et otstarbekamalt maad kasutada, viisid mõisnikud läbi renditalude kruntiajamise, mis kaotas senise talupõldude tükeldatuse.
Raharendile üleminekul oli suur tähtsus nii talupojale kui mõisnikule.
Talupojale:
1) vabanes tööst mõisapõllul ja sai kogu tähelepanu suunata oma põllu harimisele
2) talupoeg õppis majandama ja harjus turusuhetega
3) talupojal kogunes raha, mis võimaldas talu päriseks osta.
Mõisnikule:
1) mõisapõldudel hakkasid teoorjade asemel tööle palgatöölised ehk moonakad , kelle tööviljakus oli suurem
2) mõisa sissetulekud kasvasid, mis võimaldas muretseda paremat tehnikat, tõuloomi, taimesorte.
Ulatuslik talude päriseks ostmine algas 1850-ndail aastail. 1853 . aastal müüs Abja mõisnik päriseks kahe küla talud .
Suurima hoo saavutas talude päriseks ostmine 1860. aastate lõpul 70-ndate algul. Lõuna-Eesti talude oluliseks sissetulekuallikaks sai linakasvatus . Põhja-Eestis oli talude sissetulekuallikaks kartul , Saaremaal lambad .
4. Talurahva koorimised.
Talupoeg pidi kandma järgmisi koormisi: lk 137
1) mõisa ees: teotöö (teorent), mitmesugused naturaalandamid ja rahamaksud (nt vakuraha)
2) riigi ees: pearaha maksmine, nekrutiandmine
3) kogukonna ees: teede korrastamine, magasiaida ja kooli ehitamine jms tööd vallas
4) kiriku ees: kirikumaksud.
5. Usu vahetamine. Prohvet Maltsvet. lk 149
1832 . aastal vastu võetud ülevenemaaline kirikuseadus kaotas luterliku kiriku privilegeeritud seisundi. Luteri usk polnud enam riigiusk Baltimail, vaid üks lubatud usulahke. Ametlikuks riigiusuks oli kreeka-katoliku õigeusk , milles nähti vahendit äärealade venestamiseks ja Balti erikorra murendamiseks.
19. sajandi I poolel tõusis ka vennasteliikumine . See organisatsioon ei teinud vahet seisustel ega rahvustel ning leidis talurahva seas laialdase toetuse. Saj. II poolel hakkas liikumine vaibuma.
1850. aastatel levis Järvamaa idaosas ja Harjumaal nn Maltsveti liikumine, mille rajajaks oli Juhan Leinberg. Ta oli jõukas taluperemees, kaupmees ja majaomanik, kes 1854. aastal hakkas palvetunde pidama , loobudes oma senisest varast ja elukorraldusest. Oli sõnaosav ja julge esineja , kes seadis oma sihiks rahva päästmise raskest majanduslikust olukorrast usu kaudu. 1860. aastatel ühines Maltsveti liikumine väljarändamisliikumisega.
6. 1863. aasta passikorralduse seadus ja 1866. aasta vallareform . lk 138-139
1863. a võeti vastu kõigi kolme Balti kubermangu jaoks ühine passikorralduse seadus. Sellega said vähemalt 21-aastased talupojad, kes olid kõik oma seaduslikud kohustused täitnud ja kindlustanud oma lähisugulaste ülalpidamise, õiguse taotleda 3 kuuks kuni 3 aastaks endale passi , millega võis elama asuda ükskõik millisesse impeeriumi linna või paika. Uus passikorraldus hoogustas väljarändamisliikumist Venemaale, kus loodeti leida maad ja paremat elu.
Vallareform toimus 1866. aastal. Selle olulisemaks tagajärjeks oli kogukondliku omavalitsuse vabastamine mõisnike eestkoste alt.
Vallakogukonna moodustasid mõisa territooriumil elavad talupojad.
Kõrgeim võim vallas kuulus täiskogule. Täiskogu valis volikogu, mis otsustas maksude ja koormiste üle ning koostas vallale eelarve.
Kõige tähtsam mees vallas oli vallavanem , ta omas ka politseivõimu ja õigust määrata trahve. Vallavalitsuse moodustasid vallavanem koos abilistega.
Vallavalitsus oli täidesaatev organ, lisaks sellel oli tal õigus palgata vallale vajalikke inimesi, nt vallakirjutaja, rõugetepanija, koolmeistrid vallakoolidesse. Valla omavalitsuse koosseisu kuulus ka vallakohus.
Missugused muutused toimusid talupoegade õiguslikus seisundis talurahvaseaduste vastuvõtmise järel? (kirjuta märksõna number tabeli õigesse lahtrisse ).
1 – järk- järguline liikumisvabaduse andmine
2 – vallakohtute loomine
3 – talude pärandatav kasutusõigus
4 – talude krunti ajamine
5 – pärisorjuse kaotamine
6 – perekonnanimede panek
7 – talude päriseksostmise korra kehtestamine
8 – üleminek raharendile
1804
1816/1819
1849/1856
Seadustele iseloomulik märksõna nr
3, 2
5, 1, 6
4, 8, 7
Missugune nimetatud seadustest muutis sinu arvates kõige rohkem talupoegade elu? Nimeta seadus ja põhjenda oma valikut 2 näitega.
1804. aasta seadus (talurahvaseadus), sest:
* Loodi vallakohtud ja talupojad võisid mõisniku peale kaevata, kui nende õigusi rikuti, õpiti
asjaajamist
* Talupojad said maad edasi pärandada, tegid tööd innukamalt, lastel oli kindlustatud elamine.
7. Tööstuse areng: peamised tööstusharud ja tähtsamad ettevõtted. lk 142-143
19. sajandi 20.-30. aastail algas Eestis tööstuslik pööre. Sajandi lõpuks olid tähtsamad tööstusharud:
1) Tekstiilitööstus – Narva linavabrik, Narva kalevivabrik, Kreenholmi Manufaktuur : suurim tööstusettevõte Eestis (kedratud puuvillane riie).
Balti puuvilla manufaktuur Tallinnas, Kärdla kalevivabrik, Sindi kalevivabrik.
2) Puidu- ja paberitööstus – Räpina paberi- ja tselluloositööstus.
Tallinna, Pärnu
3) Masina- ja metallitööstus – raudteetehased Tallinnas.
4) Ehitusmaterjalide tööstus – tellise- ja lubjatehased üle kogu Eesti, Kunda ja Aseri tsemenditööstus.
19. saj. oli tähtsaim tööstuskeskus Narva, 20. saj. Tallinn.
8. Eesti linnad, nende areng 19. sajandil (1860. ja 1877. a seadused). lk. 144
Linnu oli 12 (Tallinn, Narva, Paldiski, Rakvere, Paide, Haapsalu, Tartu, Võru, Valga, Viljandi, Pärnu, Kuressaare). 19. saj. I poolel moodustasid linnaelanike seas enamuse sakslased . Linna juhtis raad , kuhu valiti raehärrasid vaid sakste seast.
19. saj. I poolel domineerisid linnaelanike seas sakslased, kelle käes olid juhtpositsioonid käsitööliste tsunftides ja kaupmeeste gildides. Nemad valisid ka linna juhtorganid: rae, raehärrad , bürgermeistrid.
19. saj. II poolel saavutasid eestlased linnades ülekaalu, muutus ka linnade valitsemine, sest anti välja 2 olulist seadust:
1) 1860 tehti lõpp tsunftikorraldusele.
2) 1877 hakkas kehtima Vene linnaseadus, millega senist keskaegset linnavalitsemiskorda muudeti.
Linnaseaduse alusel:
a) linnade juhtimiseks valiti linnavolikogu ja volikogu omakorda linnavalitsuse;
b) linnavalitsuse etteotsa valiti linnapea.
c) kehtis varanduslik tsensus .
9. Raudteede ehitamine, nende ehitamise tähtsus. lk 144
1870. a avati Balti raudtee, mis kulges Paldiskist Peterburgi. 20. saj. alguses oli kõigil Eesti linnadel (v.a. Kuressaarel) raudteeühendus.
Kuidas mõjutas raudteede rajamine:
1) tööstuse arengut
2) kaubanduse arengut
3) asustuse kujunemist?
1) Raudteed olid ühenduses ka välismaa linnadega; kiirendas uute tööstusettevõtete rajamist , sai toorainet vedada.
2) Avardusid kaubanduse võimalused maailma turgudega, saabuvate transiitveoste tähtsus suurenes.
3) (Linnadesse tuli juurde uusi inimesi). Tekkisid uued asulad raudtee lähedale, arenesid linnadeks: Tapa, Jõgeva, Mõisaküla, Antsla , Elva.
10. Tartu ülikooli taasavamine :
a) avamise põhjus, dateering;
b) teaduskonnad;
c) silmapaistvamad õppejõud, ülikooli rektor;
d) tähtsamad ülikooli hooned;
e) Professorite Instituut. N. Pirogov .
Tartu Ülikooli taasavamine 1802 lk 146-147
Vene alamatel keelati õppimine Lääne-Euroopa ülikoolides (et takistada „mässuliikumise“ kandumist impeeriumi aladele) ning hakati mõtlema uute ülikoolide rajamisele Venemaal. 1802. aastal taasavati ka ülikool Tartus.
Tartu Ülikoolis oli 4 teaduskonda : usu-, arsti-, õigus- ja filosoofiateaduskond. 1850. aastal jagati filosoofiateaduskond kaheks: ajaloo-keele- ja matemaatika-loodusteaduskonnaks.
Õppetöö toimus saksa ja ladina keeles. Enamik õppejõude kutsuti teenistusse välismaalt, eelkõige Saksamaalt.
Taasavatud ülikooli rektoriks sai Parrot . Ülikooli tarvis hakati ehitama hooneid ja Toomemäele rajati Inglise stiilis park. Hoonete projekteerijaks oli Krause . Tema tehtud on ülikooli peahoone , anatoomikum, observatoorium, ülikooli raamatukogu (projekteeriti Toomkiriku varemetesse). Kuulsamad TÜ professorid olid:

• Wilhelm Struuve – astronoom , kelle ajal TÜ observatoorium saavutas ülemaailmse tuntuse.
  
• Karl Ernst von Baer – embrüoloogia rajaja.
  
• Morgenstern – keeleteadlane , tõi oma raamatud TÜ raamatukokku, kunstimuuseumi rajaja
  (TÜ raam. ka).
  
• M. H. Jacobi – füüsik , galvanoplastika leiutaja, arhitektuuri õppejõud, Inglisilla proj.
  

1828.-1840 töötas ülikooli juures Professorite Instituut, mis valmistas ette õppejõud Venemaa kõrgkoolidele. Nimetatud instituudis õppis Nikolai Pirogov – kirurg ja anatoom, opereeris eeternarkoosiga, pani aluse välikirurgiale.
11. Rahvaharidus: ühtluskool, õpetajate seminarid . lk 147
19. saj. algul Venemaal toimunud ümberkorraldustega loodi kogu impeeriumis neljaastmeline ühtluskool: kihelkonnakool ja kreiskool maakondades, gümnaasium kubermangulinnades ning ülikool.
Läänemere kubermangud moodustasid omaette õpperingkonna, mille keskuseks sai Tartu ülikool. Tartus ja Tallinnas tegutsesid gümnaasiumid. Kõikidesse linnadesse rajati kreiskoolid. Linnakoolide alama astme moodustasid elementaarkoolid. Talurahva haridustee algas vallakoolist.
Rahvakooli õpetajate ettevalmistamiseks rajati Tartusse 1828. a elementaarkooliõpetajate seminar .
Sajandi keskpaiku õpetati vallakoolmeistreid juba viies seminaris. Valgas tegutses saksakeelne kihelkonnakooliõpetajate seminar, mis oli mõeldud nii eestlastele kui lätlastele.
19. sajandi keskel hakati üle minema kohustuslikule koolisundusele.
12. Eesti keelne kirjasõna . Ed. Ahrensi grammatika.
19. saj. I poolel muutus eestikeelses kirjasõnas valitsevaks ilmalik kirjandus. Selle peamisteks levitajateks olid kalendrid. Esimese eestikeelse (tartumurdelise) ajalehena hakkas 1806. a ilmuma Tarto maa rahva Näddali-Leht. Masingu toimetamisel ilmus Maarahva Näddala-Leht ning Fr. R. Kreutzwald andis välja ajakirja „Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on“. Püsivale eestikeelsele ajakirjandusele pani aluse Johann Voldemar Jannsen , kui 1857 hakkas Pärnus ilmuma Perno Postimees.
Eestikeelse kirjasõna levik soodustas ühtse kirjakeele võidulepääsu 19. saj. II poolel. Kirjakeele ühtlustamisel olid suured teened Kuusalu pastoril Eduard Ahrensil, kes koostas 1843. aastal uue eesti keele grammatika, võttes aluseks põhjaeesti keskmurde.
13. Estofiilid : millega tegelesid, kuulsamad estofiilid Rosenplänter ja Masing , Õpetatud Eesti Selts, Eestimaa Kirjanduslik Ühing. lk. 150
Eelärkamisaeg on seotud baltisaksa haritlastega, kes leidsid , et igal rahval on õigus oma rahvuskultuurile. Eestis tekkisid estofiilid – balti-sakslased, kes olid huvitatud eesti keelest ja kultuurist ning püüdsid neid arendada.
* Üks esimesi estofiile oli J. H. Rosenplänter:
1) Ta töötas üle 30 a Pärnus kirikuõpetajana.
2) Lavastas Pärnus eestikeelseid näidendeid.
3) Andis välja õpikuid.
* Otto Wilhelm Masing:
1) Andis välja eestikeelse aabitsa .
2) 1820. aastate I poolel andis välja maarahva nädalalehte.
Estofiilid lõid 2 suurt organisatsiooni:
Õpetatud Eesti Selts ja Eestimaa Kirjanduslik Ühing. Mõlemad organisatsioonid uurisid eesti ajalugu, eesti keelt ja kirjandust. Nende eestvedamisel anti välja „Kalevipoeg“.
Eestlaste tuleviku suhtes ei olnud estofiilid üksmeelsed. Enamiku baltisakslaste arvates oli eestlaste parim perspektiiv saksastumine. Seetõttu kritiseeriti teravalt Kuusalu pastorit Eduard Ahrensit, kes koostas 1843. a eesti keele grammatika, võttes aluseks põhjaeesti keskmurde.
Sajandi lõpupoole hakkas estofiilide liikumine vaibuma, sest eestlased kujunesid rahvuseks ja hakkasid esitama nõudmisi, mis kärpisid baltisakslaste juhtpositsioone Eestis.
Estofiilidega liitusid Eesti esimese põlve haritlased, nt F. R. Faehlmann , Fr. R. Kreutzwald, Johan Köler – eesti rahvusliku maalikunsti rajaja. Tema tuntumad tööd: ema ja isa portree, „Herakles toob Kerberose põrguväravast“.
Dr. Ph. Karell – keisrite Nikolai I ja Aleksander II ihuarst.
Nimeta 2 olulisemat kultuurisaavutust/sündmust 19. saj. Eestis järgmistes valdkondades: haridus, eestikeelne kirjasõna.
H: taasavati TÜ (1802); mindi üle kohustuslikule koolisundusele; (töötas Prof . Inst.).
E: 1806 ilmus esimene eestikeelne (tartumurdeline) ajaleht; „Kalevipoeg“ anti välja, Masing andis välja I aabitsa.
Iseloomusta baltisakslaste osa Eesti kultuuri arengus. Esita 3 näidet ja põhjenda nende tähtsust/tähendust.
1) Korraldasid laulupidusid – eestlased hakkasid nende eeskujul ka laulupidusid korraldama ja panid sellega alguse laulupidude traditsioonile.
2) Paljud baltisaksa teadlased töötasid TÜ-s – tänu nendele saavutas TÜ ülemaailmse kuulsuse.
3) Asutasid ÕES-i ja Eestimaa Kirjandusliku Ühingu – nende koostöös/eestvedamisel anti välja eepos „Kalevipoeg“.
14. Esimesed eesti haritlased: Faehlmann, Kreutzwald, Köler, dr. Karell.
Eesti esimese põlve haritlased, nt
F. R. Faehlmann – juba ülikoolis arstiks õppides koondas enda ümber eesti tudengite sõpruskonna. Hiljem oli ülikoolis eesti keele lektor. Tema eestvedamisel loodi 1838 Õpetatud Eesti Selts.
Fr. R. Kreutzwald – arst, „Kalevipoja“ autor jpt raamatute autor.
Johan Köler – maalikunstnik , eesti rahvusliku maalikunsti rajaja. Tema tuntumad tööd: ema ja isa portree, „Herakles toob Kerberose põrguväravast“.
Dr. Ph. Karell – keisrite Nikolai I ja Aleksander II ihuarst.