Eesti 19.sajandil (0)

5 VÄGA HEA

Eesti 19.sajandil

1804. aasta talurahvaseadused .
Vene keskvõim otsustas 19.sajandi algul baltimaade talurahva olukorda muuta, sest:

Majanduslik põhjus – 18.sajandi lõpus jõudis mõisamajandus kriisi, sest mõisnike tarbimise tase hakkas ületama mõisate majanduslikku kandevõimet. Paljud mõisnikud võtsid võlgu ning tagasi maksmiseks tõsteti talupoegade koormisi, mis jõudsid tasemeni, mil koormisi tõsta ei olnud võimalik.
Kriisist välja jõudmiseks oli vaja asuda põllumajandust reformima.

Ideoloogiline põhjus – Euroopas levisid valgustusideed ning hakati rääkima inimõigustest.

Välispoliitiline põhjus – Venemaad vaadati kui metsalist, talupoegade olukord oli Venemaa prestiižile kahjulik.
Liivimaa talurahvaseadus
Eestimaa talurahvaseadus
Toimus maade hindamine ja mõõtmine; koormised vastavused maa suuruse ja väärtusega.
Koormised fikseeriti olemasoleval tasemel ja nad olid suuremad kui Liivimaal.
Mõisniku kodukariõigust piirati: 15 hoopi või 2 päeva aresti (v.a taluperemehed).
Mõisniku kodukariõigust piirati: 30 hoopi.
Õigus omada kinnisvara.
Kinnisvara omamisõigus puudus.
Abieluks ei ole mõisniku luba vaja.
Mõisnik pidi kihlused heaks kiitma.
Talusid võis pärandada.
Viidi läbi teokoormiste normeerimine , selleks seati sisse vakuraamatud.
Vallakohtute loomine, kus kohtumeesteks talupojad; õigus mõisnike peale kaevata.
Õigus omada vallasvara .
Keelati talupoegade müümine, kinkimine ja muud tehingud , mis talupoega maast eraldasid.

Pärisorjuse kaotamine.
Kuna talurahvaseadused ei rahuldanud ühtki osapoolt, võeti vastu uued seadused Eestimaal 1816.aastal ja Liivimaal 1819.aastal, mil pärisorjus kaotati:

Talupojad vabastati pärisorjusest ilma maata .
Talupojad võisid omada kinnis - ja vallasvara, kuid võisid tegeleda vaid põlluharimisega.
Tehingud talupoegadega keelustati.
Talupojad pidid mõisnike käest maad rentima, mis tähendas teokohustuste säilimist.
Normeeritud koormised asendati vabade rendilepingutega, mis tähendas seniste kaitseseaduste tühistamist.
Talupoeg võis oma mõisniku juurest lahkuda, kuid ei võinud minna linna ega teise kubermangu.
Talurahvas sai omavalitsuse valla tasandil.

Valla kogukond moodustus iga mõisa talupoegadest.
Valla ülesanneteks olid:

Vaestehoolekanne ja haridus .

Nõuda sisse võlguolevaid mõisakoormisi.

Ehitada teid.

Kogusid vilja magamisaita.
Milline tähtsus oli talupoegade jaoks a) talude pärandataval kasutamise õigusel; b) vallakohtute loomisel; c) teokoormiste normeerimisel?

Talupojad said talu edasi pärandada ja seda ei võinud neilt ära võtta. Hakkasid korralikumalt tööd tegema.

Ilma kohtu loata ei tohtinud mõisnik talupoega välja tõsta ja ilma maata müüa. Vallakohus lahendas talupoegade omavahelisi tülisid; eneseteadvus tõusis.

Koormiste tõstmine keelati. Vaba aega jäi rohkem, et harida oma põlde. Talupoegade rõhumine vähenes.
Mõisnike roll vallaelus:

Kinnitas ametisse Eestimaal talitaja ja Liivimaal 2 vöörmündrit.
Ühe vallakohtu liikme.
Kutsus kokku valla kogukonna koosoleku ja kinnitas otsused.

Aadli kontrolli alt vabanes talupoegade omavalitsus 1866.aasta vallareformiga.

1849. ja 1856. aasta talurahvaseadused: üleminek raharendile , talurahvaseaduste tähtsus.
Uute talurahvaseaduste järgi:

Talupoeg võis oma maalapi endale päriseks osta, kuid hinna dikteeris mõisnik.
Teotöö lubati asendada raharendiga.
Kogu mõisniku maa jagati mõisa- ja talumaaks (kuulus ka mõisale ). Mõisamaaga võis mõisnik teha, mida soovis, kuid talumaast ei tohtinud mõisnik mõisamaad teha; selle võis elujõuliste taludena (≤ 30ha) raha eest rendile anda või maha müüa. Et otstarbekamalt maad kasutada viisid mõisnikud läbi renditalude kruntiajamise, mis kaotas senise talupõldude tükeldamise.

Raharendile üleminekul oli suur tähtsus nii talupojale kui ka mõisnikule:
Talupojale:

Vabanes tööst mõisa põllul ja sai kogu tähelepanu suunata oma põllu harimisele.

Talupoeg õppis majandama ja harjus turu suhetega.

Talupojale kogunes raha, et talu päriseks osta.
Mõisnikule:

Mõisa põllul hakkasid teotööliste asemel tööle palgatöölised ehk moonakad , kelle töö viljakus oli suurem.

Mõisa sissetulekud suurenesid, mis võimaldas muretseda paremat tehnikat, tõuloomi ja taimesorte.
Ulatuslik talude päriseks ostmine algas Liivimaal 1850.aastal kui Abja mõisnik müüs päriseks kahe küla talud (1853). Suurima hoo saavutas talude päriseks ostmine 1860.aastate lõpus ning 1870.aastate algul. Lõuna-Eesti talude oluliseks sissetuleku allikaks sai linakasvatus , Põhja-Eestis aga kartul , piiritus, härjad; Saaremaal lambad .

Talurahva koorimised.
Talupoeg pidi kandma järgmisi koormisi:

Mõisa ees teotöö, mis omakorda jagunes nädalatööks ja hooajatööde ajal nõutavaks abitööks; naturaalandamid ja rahamaksud.

Riigi ees pearaha ja nekrutiandmine. Esialgne 70 kopikat pearaha kasvas üle viiekordseks ning paljudel talupoegadel tekkis selle maksmisega probleeme, mille tõttu mõisnikud töö eest ära maksid.

Kogukonna ees: teede korrastamine, magamisaida ja kooli ehitamine. Teetegemine oli üks tähtsaim. Igale talule näidati kätte kindel teelõik.

Kiriku ees: kiriku maksud, mis tagasid kirikuorganisatsiooni ülalpidamise.

Usu vahetamine. Prohvet Maltsvet.
19.sajandilgi jäi üheks oluliseks vaimuelu kujundajaks luteri usu kirik , mis säilitas esialgu oma varasema valitsemiskorralduse ja laialdase autonoomia. 1832 .aastal vastu võetus ülevenemaaline kirikuseadus aga kaotas luterliku kiriku privilegeeritud seisundi. Ametlikuks riigiusuks oli kreeka-katoliku õigeusk , milles valitsusringkonnad hakkasid järjest enam nägema vahendit impeeriumi äärealade venestamiseks ja Balti erikorra murendamiseks. Usu levitamisega loodeti tasalülitada kohalikke kultuurilisi ja usulisi eripärasid.
19.sajandi esimesel poolel koges tõusulainet eelmisel sajandil alanud vennasteliikumine; nendes kogudustes ei tehtud vahet seisustel ega rahvusel. Sajandi teisel poolel hakkas liikumine hääbuma.
1850.aastatel levis Järvamaa idaosas ja Harjumaal nn Maltsveti liikumine, mille rajajaks oli Juhan Leinberg (tuntud ka kui Prohvet Maltsvet), kes oli jõukas taluperemees, kaupmees , majaomanik. Oma senisest elust ja varast loodusel hakkas ta 1854.aastal pidama palvetunde. Tema sihiks oli päästa rahvas raskest majanduslikust olukorrast usu kaudu. 1860.aastal liitus liikumine väljarändamisliikumisega.

1863. aasta passikorralduse seadus ja 1866. aasta vallareform .
Pärisorjuse kaotamise järel, (19.sajandi esimesel veerandil), said talupojad piiratud liikumisvabaduse, mis aga sajandi keskpaigas hakkas üha enam takistama ühiskonna majanduslikku edenemist. Seetõttu võeti vastu 1863.aastal passikorralduse seadus, mille kohaselt said vähemalt 21-aastased talupojad, kel olid kõik seaduslikud kohustused täidetud ja lähisugulaste ülalpidamine kindustatud, õiguse taodekda 3 kuuks kuni 3 aastaks endale passi , millega võis elama asuda ükskõik millisesse impeeriumi linna või paika. Balti kubermangude piires ja kuni 30 versta väljapoole kubermangude piire võis liikuda vallapassiga, Balti kubermangudest väljapoole liikumiseks oli vaja taotleda riiklikku passi.
Passikorralduse seadus oli ka hoogustuseks väljarändamisliikumisele Venemaa suunas, kuna sealt loodeti leida maad ja seiklusi. See osutus tihti oodatust ka teistsuguseks.
19.sajandi keskpaigaks oli senine aadli kontrolli all olev kogukondlik omavalitsus end ammendanud ning keskvalitsuse eestvedamisel koostasid nad koos rüütelkondadega 1866.aastal uued seadused.
Valla kõrgeimaks võimuks oli valla omavalitsus ning tähtsaimaks meheks vallavanem , kes omas politseivõimu ja õigust määrata trahve. Täiskogu valis volikogu, mis otsustas maksude ja koormiste üle ning koostas valla eelarve. Vallavalitsuse moodustasid vallavanem koos abilistega. Vallavalitsus oli täidesaatev organ, lisaks sellele oli tal õigus palgata vallale vajalikke inimesi (vallakirjutaja, koolmeister, rõugetepanija). Vallaomavalitsuse koosseisu kuulus ka vallakohus.

Tööstuse areng: peamised tööstusharud ja tähtsamad ettevõtted.
19.sajandi 20.-30.aastail algas Eestis tööstuslik pööre. Sajandi lõpuks olid tähtsaimateks tööstusharudeks:

Tekstiilitööstus: Narva linavabrik, Narva kalevivabrik, Kreenholmi Manufaktuur (1858), Balti puuvilla Manufaktuur, Sindi kalevivabrik, Kärdla kalevivabrik.
Puidu- ja paberitööstus: Tallinna tikutööstus, Viljandi tikutööstus, Räpina paberi-ja tselluloositööstus, Pärnu paberi- ja tselluloositööstus, Tallinna paberi- ja tselluloositööstus, Narva puidutööstus.
Masina- ja metallitööstus: Raudteetehased Tallinnas.
Ehitusmaterjalidetööstus: Kunda ja Aseri tsemenditehased, tellise- ja tsemenditehased üle kogu Eesti.

19.sajandil oli tähtsaim tööstuskeskus Narva, 20.sajandi algul aga Tallinn.

Eesti linnad, nende areng 19. sajandil (1860. ja 1877. a seadused).
Tänu tööstuse kiirele arengule, ühiskonna sotsiaalsele kihistumisele ja kaubalis-rahaliste suhete arengule toimus Eestis linnastumine . Kui Eesti linnades elas sajandi keskel kokku vaid 62 000 inimest, siis sajandi lõpul elas seal umbes 181 000 inimest. 20.sajandi alguseks oli Eestis 12 linna (suurimad Tallinn, Tartu, Pärnu, Valga). Kiire kasvasid ka tööstusettevõtete lähedusse rajatud ja raudteejaamade ümer kujunenud alevid ja alevikud (Sindi, Tapa , Türi, Tõrva , Põltsamaa, Jõhvi ja Otepää). Sinnagi koondus linlike tegevusalade esindajaid (käsitöölisi, ametnikke, töölisi ja kaupmehi).
19.sajandi esimesel poolel olid enamikud linlased sakslased, kelle käes olid juhtpositsioonid tsunftides ja gildides, ka linna juhtorganeid valisid nemad (rae, raehärrad , bürgermeistrid).
19.sajandi teisel poolel saavutasid eestlased linnades ülekaalu. Muutus ka linnade valitsemine, sest anti välja kaks olulist seadust:

Kaotati tsunfti korraldus (1860.aastate lõpul/1870.aastate algul).

1877.aastal hakkas kehtima Vene linnaseadus, mille alusel:

Linnade juhtimiseks valiti linna volikogu, mis omakorda valis linnavalitsuse ning selle etteotsa valiti linnapea.

Kehtis varanduslik tsensus .
Ettevõtlikumad linlased ehitasid maju, avasid väikseid töökodasid ja/või vürtspoode.

Raudteede ehitamine, nende ehitamise tähtsus.
1870.aastail avati Balti raudtee, mis kulges Paldiskist Tallinna ja Narva kaudu Peterburgi. Seejärel rajati ühendusteed: Tapa-Tartu-Valga-Riia ja Valga-Võru-Pihkva.
Raudteede ehitamisel oli suur mõju mitmete valdkondade arengule:

Tööstusareng: Raudteevõrgu väljaehitamine kiirendas uute tööstusettevõtete rajamist . Sai toorainet ja valmis toodangut transportida.

Kaubandusareng: avardusid kaubavahetuse võimalused ning suurenes Tallinna ja Paldiski sadamate kaudu saabuvate transiitveoste tähtsus. Sisekaubandus arenes kiiresti, sai vedada kaupa Venemaa erinevatesse paikadesse.

Asustuse kujunemine: kiirendas asulate rajamist, neist kujunesid linnad (nt Tapa, Antsla , Elva, Jõgeva, Mõisaküla).

Tartu ülikooli taasavamine : avamise põhjus, dateering; teaduskonnad; silmapaistvamad õppejõud, ülikooli rektor; tähtsamad ülikooli hooned; Professorite Instituut. N. Pirogov .
1796.aastal keisriks saanud Paul I otsustas, et riigipiirid tuleb kindlalt sulgeda. Seetõttu keelati kodanikel Lääneriikides õppiminegi ning nad pidid naasma kodumaale , kuid kuna paljude õpingud sellega katkesid ja inimesed ei saanud ilma kõrghariduseta jääda, otsustati rajada Venemaal uusi ülikoole. Seetõttu otsustati Tartu Ülikool taasavada 1802.aastal.
Tartu Ülikoolis oli sel ajal neli teaduskonda : usu-, arsti-, õigus- ja filosoofiateaduskond.
Ülikooli esimene rektor, Georg Friedrich Parrot, oli lähedane sõber keisrile ning see tagas ülikoolile laialdase autonoomia ja rahalise toetuse. Lühikese aja jooksul hakati ülikooli tarvis ehitama hooneid, mille projekteerijaks sai Eesti kõige silmapaistvaim arhitekt Johann Krause. Ta projekteeris: Tartu Ülikooli peahoone (Maarja kiriku hoonele), anatoomikumi (vana), rahvaste monumendi, raamatukogu Toomkiriku varemetesse, observatooriumi ehk tähetorni (ehitati piiskopilinnuse varemetele).
Kuulsamad Tartu ülikooli professorid olid:

Wilhelm Struwe – astronoom, kelle ajal ülikooli observatoorium saavutas ülemaailmse kuulsuse.
Karl Ernst von Baer – embrüoloogia rajaja.
J.K.S von Morgenstern – rajas ülikooli raamatukogu ja kunstimuuseumi; keeleteadlane.
M.H Jacobi – füüsik, galvanoplastika rajaja, arhitektuuri õppejõud.

1828.-1840. töötas ülikoolis Professorite Instituut, mis valmistas õppejõudu ette Venemaa kõrgkoolidele. Seal õppis nt. Nikolai Pirogov (kirurg, anatoom ; opereeris ohtliku eeternarkoosiga, pani aluse välikirurgiale).

Rahvaharidus: ühtluskool, õpetajate seminarid .
19.sajandi algul Venemaal toimunud ümberkorraldustega sätestati kogu impeeriumis neljaastmeline ühtluskool: kihelkonnakool ja kreiskool maakondades, gümnaasium kubermangulinnades ning ülikool. Läänemere kubermangud moodustasid õpperingkonna, mille keskuseks sai Tartu ülikool. Nii Tartus kui ka Tallinnas olid gümnaasiumid , kus õpetati antiikkeeli, ajalugu ja kirjandust. Igas linnas oli kreiskoolid, kus 2-3 aasta jooksul õpiti põhiliselt matemaatikat, geograafiat ja loodusteadusi. Linnakoolide alamastme moodustasid elementaarkoolid, kus õpetati lugemist, kirjutamist, arvutamist.
Talurahva haridustee algas vallakoolist, järgnes kihelkonnakool. 1840.aastate usuvahetusliikumise tagajärjel tekkisid Lõuna-Eestisse ka õigeusu maarahvakoolid.
1870.aastatel kujunes püsiv koolivõrk Põhja-Eestis. Rahvahariduse lünki kompenseeriti rändõpetajate, parandus- ja pühapäevakoolidega.
1828.aastal loodi rahvakooli õpetajate ettevalmistamiseks Tartusse elementaarkooliõpetajate seminar (esimene taoline Vene riigis). Sajandi keskpaiku õpetati vallakoolmeistreid juba viies seminaris. Janis Cimze juhtimisel nii eestlastele ja lätlastele mõeldud saksakeelne kihelkonnakooliõpetajate seminar toimus Valgas .
19.sajandi keskpaiku hakati üle minema kohustuslikule koolisundusele. Esimesena kehtestati see Pilistvere kohelkonnad, 1870.-1880.aastatel juurdus see nõue üle Eesti.
Tulemuseks 1880.aastateks peaaegu täielik lugemis- ja vähemalt 30%-40%-ne kirjutamisoskus maarahva seas.

Eesti keelne kirjasõna . Ed. Ahrensi grammatika.
19.sajandi esimesel poolel muutus eestikeelses kirjasõnas valitsevaks ilmalik kirjandus. Ilmaliku kirjanduse peamisteks levitajateks olid kalendrid, mida sajandi keskel ilmus juba kümmekond. Esimese ajalehena hakkas 1806.aasta kevadel ilmuma Tarto maa rahwa Näddali-Leht; aasta lõpuks see sulgeti. O.W.Masingu toimetamisel ilmus lühikest aega Marahwa Näddala-Leht ja Fr.R.Kreutzwald andis mõni aeg hiljem välja ajakirja „Ma-ilm ja mõnda, mis seal see leida on“.
Püsivale eestikeelsele ajakirjandusele pani aluse aga J.V. Jannsen , kelle toimetamisel hakkas 1857.aastal ilmuma Perno Postimees , mis sajandi lõpul ilmus üle 20 eestikeelse väljaandena.
Jutukirjanduses sajandi algul valitsenud vagakirjandus asendus seiklusjuttude ja sentimentaalse lektüüriga. Populaarseks osutus Kreutzwaldi tõlgitud „Wagga Jenowewa“
Eestikeelse kirjasõna levik soodustas ühtse kirjakeele võidulepääsu 19.sajandi teisel poolel. Suured teened selles vallas olid Kuusalu pastoril Eduard Ahrensil, kes koostas 1843.aastal uue eesti keele grammatika, võttes aluseks põhja-eesti keskmurde.

Estofiilid : millega tegelesid, kuulsamad estofiilid Rosenplänter ja Masing , Õpetatud Eesti Selts, Eestimaa Kirjanduslik Ühing.
Eelärkamisaeg – seotud balti-saksa haritlastega, kes uskusid, et igal rahval on õigus oma rahvuskultuurile.
Estofiilid – baltisakslased , kes olid huvitatud eesti keelest ja kultuurist ning püüdsid neid arendada.
Kuulsaimateks estofiilideks on:

Rosenplänter – töötas üle 30 aasta Pärnus kirikuõpetajana; õhutas Pärnu raadi avama Eesti koolmeistrite kooli; andis välja õpikuid, lavastas Pärnus eestikeelseid näidendeid.

Masing – andis välja eestikeelse aabitsa; andis välja maarahva nädalalehti.
Estofiilid lõid kaks suurt organisatsiooni: Õpetatud Eesti Selts (eesmärgiks „edendada eesti rahva ajaloo ja tänapäeva, tema keele ja kirjanduse kui ka tema poolt asustatud maa tundmist“) ja Eestimaa Kirjanduslik Ühing.
Nende eestvedamisel anti välja eepos „Kalevipoeg“.
Eestlaste tuleviku suhtes ei olnud estofiilid üksmeelsed. Paljude baltisakslaste arvates oli eestlaste parem perspektiiv saksastumine. Seetõttu kritiseeriti teravalt Kuusalu pastorit Eduard Ahrensit.
Sajandi lõpupoole hakkas estofiiline liikumine vaibuma, kuna eestlastest kujunes rahvus ning nad hakkasid esitama nõudmisi, mis kärpisid baltisakslaste juhtpositsioone Eestis.
Eesti esimese põlve haritlased liitusid estofiilidega.
Baltisakslaste tähtsus Eesti kultuuri arengus:

Korraldasid laulupidusid, millest kujunes traditsioon; eestlaste ühislaulupeod.

Ehitasid Eestisse mitmeid mõisasid, seega arendasid eesti arhitektuuri (nt hakati kodudesse ehitama ahjusid); paljud mõisad siiani kasutuses.

Asutasid Õpetatud Eesti Seltsi ja Eestimaa Kirjandusliku Ühingu, mille eestvedamisel ilmus „Kalevipoeg“.
Kahe valdkonna suurimad kultuurisaavutused 19.sajandil:

Haridus – Tartu Ülikooli taasavamine; anti välja aabits; rajati seminare rahvakoolide õpetajate koolitamiseks.

Eestikeelne kirjasõna – anti välja eepos „Kalevipoeg“; koostati uus grammatika; anti välja ajakirju ning ajalehti.

Esimesed eesti haritlased:
Faehlmann – õppis ülikoolis arstiks; hiljem sai temast eesti keele lektor. Tema eestvedamisel loodi 1838.aastal Tartus ülikooli juures Õpetatud Eesti Selts.
Kreutzwald – rahvuseepos „Kalevipoeg“ (1857-1861) autor; Võru linna arst.
Köler – Eesti rahvusliku maalikunsti rajaja.
dr. Karell – keiser Nikolai I ja Aleksander II ihuarst.
„maa sool“ – rahvakoolide õpetajad, kellest sai kandev jõud rahvuslikus liikumises.

.DOCX Laadi alla originaalfail 7 lk · .docx · 37 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 7 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2016-01-28 Kuupäev, millal dokument üles laeti

37 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kadiikiisju Õppematerjali autor

1. 1804. aasta talurahvaseadused
2. Pärisorjuse kaotamine
3. 1849. ja 1856. aasta talurahvaseadused: üleminek raharendile, talurahvaseaduste tähtsus.
4. Talurahva koorimised.
5. Usu vahetamine. Prohvet Maltsvet
6. 1863. aasta passikorralduse seadus ja 1866. aasta vallareform.
7. Tööstuse areng: peamised tööstusharud ja tähtsamad ettevõtted.
8. Eesti linnad, nende areng 19. sajandil (1860. ja 1877. a seadused).
9. Raudteede ehitamine, nende ehitamise tähtsus
10. Tartu ülikooli taasavamine: avamise põhjus, dateering; teaduskonnad; silmapaistvamad õppejõud, ülikooli rektor; tähtsamad ülikooli hooned; Professorite Instituut. N. Pirogov.
11. Rahvaharidus: ühtluskool, õpetajate seminarid.
12. Eesti keelne kirjasõna. Ed. Ahrensi grammatika
13. Estofiilid: millega tegelesid, kuulsamad estofiilid Rosenplänter ja Masing, Õpetatud Eesti Selts, Eestimaa Kirjanduslik Ühing.
14. Esimesed eesti haritlased:

1804. aasta talurahvaseadused Pärisorjuse kaotamine 1849 1856. aasta talurahvaseadused üleminek raharendile talurahvaseaduste tähtsus Talurahva koorimised Usu vahetamine. Prohvet Maltsvet 1863. aasta passikorralduse seadus ja 1866. aasta vallareform. Tööstuse areng: peamised tööstusharud ja tähtsamad ettevõtted Eesti linnad nende areng 19. sajandil (1860. ja 1877. a seadused) Raudteede ehitamine nende ehitamise tähtsus Tartu ülikooli taasavamine: avamise põhjus dateering; teaduskonnad; silmapaistvamad õppejõud ülikooli rektor; tähtsamad ülikooli hooned; Professorite Instituut. N. Pirogov Rahvaharidus: ühtluskool õpetajate seminarid Eesti keelne kirjasõna. Ed. Ahrensi grammatika Estofiilid millega tegelesid kuulsamad estofiilid Rosenplänter ja Masing Õpetatud Eesti Selts Eestimaa Kirjanduslik Ühing Esimesed eesti haritlased:

Sarnased õppematerjalid

docx

Eesti 19. sajandil

1) Tekstiilitööstus – Narva linavabrik, Narva kalevivabrik, Kreenholmi Manufaktuur: suurim tööstusettevõte Eestis (kedratud puuvillane riie). Balti puuvilla manufaktuur Tallinnas, Kärdla kalevivabrik, Sindi kalevivabrik. 2) Puidu- ja paberitööstus – Räpina paberi- ja tselluloositööstus. Tallinna, Pärnu 3) Masina- ja metallitööstus – raudteetehased Tallinnas. 4) Ehitusmaterjalide tööstus – tellise- ja lubjatehased üle kogu Eesti, Kunda ja Aseri tsemenditööstus. 19. saj. oli tähtsaim tööstuskeskus Narva, 20. saj. Tallinn. 8. Eesti linnad, nende areng 19. sajandil (1860. ja 1877. a seadused). lk. 144 Linnu oli 12 (Tallinn, Narva, Paldiski, Rakvere, Paide, Haapsalu, Tartu, Võru, Valga, Viljandi, Pärnu, Kuressaare). 19. saj. I poolel moodustasid linnaelanike seas enamuse sakslased. Linna juhtis raad, kuhu valiti raehärrasid vaid sakste seast. 19. saj

Ajalugu

doc

Eesti 19 sajandi I poolel

19. sajandi teisel poolel kujunes peamiseks põllumajandusharuks piimakarjakasvatus. 8. Tööstuse areng: peamised tööstusharud ja tähtsamad ettevõtted. Lk. 143-144. 19. sajandi lõpuks oli peamine tööstusharu tekstiilitööstus ning vähemal määral puidutööstus ja metalli-ja masinatööstus. 20.sajandi alguseks aga kasvas masina- ja metallitööstuse osatähtsus ning ka toiduainete- ja puidutööstuse osatähtsus. 9. Linnastumine. Eesti linnad, nende areng 19. sajandil (1860. ja 1877. a seadused). Lk. 144. Tööstuse kiire kasv, ühiskonna sotsiaalne kihistumine ning kaubalis-rahaliste suhete areng tõid endaga kaasa linnastumise. 1862. Aastal elas Eesti linnades kokku 62000 inimest, sajandi lõpul aga 18100 inimest. Seega oli sajandi vahetusel peaaegu iga viies eestlane linnlane. 20.sajandi algul oli Eestis kokku 12 linna, nendest suuremad olid Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu ja Valga

Eesti ajalugu

docx

Ajalugu, Uusaeg

(pastlad saapad, rasvaküünal petrooleumilamp). 19sajandi teisel poolel kujunes peamiseks põllumajandusharuks piimakarjakasvatus( seni oli olnud peamine viljakasvatus).Tähelepanu hakati pöörama põllumajanduse intensiivistamisele.(põllumajandus seltsid ja nende rahvavalgustuslik tegevus) Tööstus 19. Sajandi esimesel poolel jäi tööstuse ja kaubanduse areng Eestis tagasihoidlikuks. Eelduses tööstuslikuks pöördeks hakkasid kujunema aurumasinate kastuselevõtmisega. Eesti ala tööstuslik areng oli väga tihedalt seotud ülevenemaalise turu ning impeeriumi teiste piirkondade vajadustega. Vabrikutootmine sai alguse villatöötlemisest, mille taga oli järjest suurenev nõudmine kalevi järele, mida vajas hiiglaslik sõjavägi ja järjest kasvav ametnikkond. Eestis rajati kalevivabrikuid Narva, Sinti ja Kärdlasse . Kalevitööstuse kiire areng soodustas meriinolammaste kasvatamist(puuvilla töötlemine). 1858. Aastal kujunes suurimaks

Ajalugu

doc

Valgustussajand 18.saj

T Mõjutas eestikeelse kirjakeele arengut Helle 1739 G.Eisenv. Sewarzenberg Õhutas talupoegi võtma kasutusele uuendusi Propageeris koolide asutamist ja levitas tervishoiu- ja Kirj. Baltikumi kohta ülevaateid ajaloost ja geograafiast põllumajandusalaseid teadmisi eesti keeles /A.W. Hupel ,,Lühike õpetus" /P.E Wilde 1766 Esimene eestikeelne ajaleht F.W.W.Göttingen Eesti keelsed õpetlikud jutud Rahvaluule koguja/Matthias Eesti keele arenemine Johann Eisen Barokk Klassitsism

Ajalugu

docx

Vene aeg 1721-24.02.1918

nimekirjad, 1730-40-ndatel poliitiliste ja majanduslike eesõiguste kaitsmine · Linnade omavalitsus säilis · Säilisid rüütelkonnad · Talupoegade pärisorjastamine 1739 Negatiivne: Roseni deklaratsioon (mölder Jaan kaebas keisrinnale liiga suurte maksude pärast, Elizaveta II järelpärimine) talupoeg on pärisori, mõisnik võis teda pärandada, vahetada, müüa nagu muud mõisa vara. 1739 Positiivne: A.Thor Helle tõlkis piibli eesti keelde, Jüri kiriku õpetaja Majanduse edusammud (kaubandus, tööndus, käsitöö) · 1734 Räpina paberivabrik tööstuse taastamine · Klaasi tootmine Põltsamaal (ka portselan) · Viljakaubandus viin, Peterburg härjad (väetis, praagi sööjad) · Merekaubandus tühistati keelud · Manufaktuuride areng (tööjaotus) II KATARIINA II BALTI POLIITIKA Asehalduskord 1783-1796

Ajalugu

doc

Vene aeg + Balti erikord

Üüed ühendusteed:Tapa-Tartu-Valga-Riia ja valga-Võru-Pihkva. 20saj algul Haapsalu- Tln. Laia-ja kitsarööpalised liinid. 20saj algul kõigil linnadel(va Kuressaare) raudtee ühendus. Kiirenes uute tööstusettevõtete ja asulate rajamine. Kaubavahetus avardus, transiidiveokid sadamatest. Peamine sisseveo sadam tln-masinad, keemia,kivisüsi), väljavedu Pärnu-vili, lina, puit. Sisekaubanduse areng. Linnastumine-sajandivahetuseks pea iga viies Eesti elanik linlane. 20saj algul 20 linna, suurimateks:Tln, Tartu, Pärnu, Narva, Valga. Kiiresti kasvasid tööstusettevõtete ja raudtee ümber kujunenud alevikud, kuhu koondusid käsitöölased, kaupmehed, töölised ja ametnikud. 19saj Ip linnaelanikeks peamiselt sakslased, kelle käes juhtpositsioonid ja kes valisid ka linna juhtorganid. IIp linnaelanike ülekaal eestlastel-raskemad, viletsama sissetulekuga ametid. 1860ndate lõpuni püsis tsunftisundlus, 1877 Vene linnaseadus,

Ajalugu

doc

Eesti XIX saj

Kodukariõigust piirati. Teokoormised fikseeriti 1804. aastal ka Eestimaal. Eesti- ja Liivimaa talupojad jäid siiski edasi pärisorjadeks. Loodi vallakohtud, kus kohtumeesteks olid talupojad ise. Rahutused Põhja-Eestis. 1804. a. seadused ei rahuldanud kumbagi poolt. Liivimaa kubermangus alanud rahutused kandusid 1805. a sügisel Eestimaale. Ärevuse kasv mõisates sundis taas sõjaväelt abi paluma. Suurem väljaastumine puhkes Harjumaal Kose-Uuemõisas. Napoleoni sõjad ja Eesti. 1801 mais tungis Tallinna alla admiral Horatio Nelson. Ka järgnevatel aastatel liikusid Briti sõjalaevad Eesti rannikuvetes. 1809. a augustis blokeerisidInglise sõjalaevad koos rootslastega Paldiski sadamas vene laevastiku mitmeks nädalaks. 1812. aastal tungisid Napoleoni väed Kuramaale. Eestlastele tõi sõda kaasa täiendavaid koormisi. Pidev sõjategevus nõudis järjest rohkem mehi nekruteid. 1807. a moodustati talupoegadest maakaistsevägi e maamiilits.

Ajalugu

doc

XX sajandi esimesed aastad Eestis

XX sajandi esimesed aastad Eestis 1. XX sajandi alguse Eesti poliitilised rühmitused Tartu Tallinna radikaalid Sotsiaal-demokraadid liberaalid Hääle-kandja "Postimees" "Teataja" "Uudised"

Ajalugu

Rohkem sarnaseid