Vene aeg (0)

Kordamisküsimused: Vene aeg
1.Võrrelge talurahvast haaranud usuvahetusliikumisi 19. saj. I ja II poolel.
Usk keisrisse vallandas 1845 a. suvel Lõuna – Eestis massilise astumise Vene õigeusku. Talupojad olid veendunud, et sellega kaasneb tasuta maa, teoorjuse kaotamine ja muud hüved. Kolme aasta jooksul astus Vene õigeusku 60000 inimest. Uue tõusu elas üle ka Vennastekoguduste liikumine, mis küll sajandi teiseks pooleks rauges. Usuvahetuses aga pettuti ja 1850. ja 1860. aastatel toimus rekonversiooni liikumine, mille käigus 35000 eestlast soovis tagasi Luteri kiriku rüppe. 1850. ndatel algas ka nn. Maltsveti-liikumine, mille rajajaks sai Juhan Leinberg.
2.Talurahva rahutused 19 saj. I poolel.
Talumajanduse arengule mõjusid 1816. ja 1819. aasta seadused pärssivalt. 1840. tabas maad aga ka viljaikaldus ja terav näljahäda, mis soodustas käärimist talupoegade seas. Et aga ärev meeleolu kasvas mitmel pool vastuhakuks mõisale, tuli abi otsida sõjaväelt. 1841 . aasta septembris leidis aset Pühajärve sõda, kus talupojad takistasid kihutustöö peasüüdlasteks olevate kaaslaste karistamist. Nende tegevus piirdus nuiad käes metsas redutamise ja ümber mõisa käratsemisega. Pärast 1856 . aasta talurahvaseadust algas käärimine ka Põhja-Eestis ja Saaremaal. 1858. aasta kevadel keeldusid paarikümne Harju-, Järva-, ja Virumaa talupojad tööle minemast. Kohale toodi sõjaväeosad ja tekkinud sõnavahetus kasvas Mahtras üle veriseks kokkupõrkeks.
3.Talurahva olukord 18. 19. saj. vahetusel.
Peale Roseni deklaratsiooni langesid talupojad Eestis õigusteta pärisorja seisusesse.Talupoegi kaitses ainult mõisnike majanduslik huvi. 1765 . aastal võeti vastu Browne positiivsed määrused talupoegade olukorra kergendamiseks. Talurahva õigusetu olukord Baltikumis kiskus alla Vene riigi mainet Euroopas. 1795. a. Eestimaa maapäeval kukkus aga talurahvaküsimuse arutamine läbi. Aleksander I võimule tulekuga hakkasid asjad liikuma ja 1802. ja 1804. aastal võeti talurahva olukorra parandamiseks vastu talurahvaseadused .
4.Kartulikasvatus.
Jõudis Eestisse esmakordselt 18. saj. keskel ja oli põhiliseks tuluallikaks Põhja-Eestis, mille abil osteti päriseks talusid.
5.Talupoegade elu-olu.
Talurahvaseisus jagunes mõisa- ja külarahvaks. Viimaste seas oli keskne koht pererahval, kelle õlul lasus mõisakoormisi täitva talu majandamine . Nende lapsed töötasid enamasti koos sulasrahvaga, tehes teotööd. Suuremate talude äärealadel elasid veel väikest maalappi või eluaset omavad vabadikud e. popsid. Mõisakoormistest oli peamiseks teotöö. Teotööle lisandusid veel naturaalandamid ja rahamaksud. Riiklikest kohustustest lasusid talurahva õlul pearaha ja nekrutiandmine. Täitmist vajasid ka kogukondlikud (teed, koolid) koormised ja kirikumaksud, millest peeti ülal kirikut. Kogukonna ülesanne oli ka vaestekhoolekanne.
6.Talurahvaseadused.(Roseni deklaratsioon , Browni positiivsed määrused, 1802-1804 aasta seadused, 1816-1819 seadused, 1849-1856 seadused.)
1739. aastal võeti vastu Roseni deklaratsioon, mille järgi siinne talupoeg oli pärisori, keda mõisnik võis pärandada, müüa või vahetada, nagu mõisa vara. Talupoeg kukkus õigusteta pärisorja seisundisse.
1765. aastal kinnitas Browne oma positiivsed määrused, mis talurahva olukorda mõnevõrra kergendasid. Talurahvas sai õiguse vallasvarare. Mõisakohustused täitnud talupoeg võis ülejäägi turustada. Kindlad piirid seati ka mõisakoormistele. Seati piirangud ka karistamisele.
1802. a. võeti Eestimaa maapäeval vastu talurahvaregulatsioon mille olulisemaks sätteks oli talude pärandatava kasutamisõiguse kehtestamine. Samalaadne seadus võeti 1804. a. vastu Liivimaal. Lisaks sellele nähti Liivimaal ette ka teokoormiste normeerimine.
Uued Eestimaa ja Liivimaa talurahva seadused võttis Aleksander I vastu 1816 ja 1819 aastal. Eesti talurahvas kuulutati pidulikult pärisorjusest priiks. Maa tunnistati aga mõisniku ainuomandiks. Koormised asendati rendilepingutega.
1849. a. avaldatud uus Liivimaa talurahvaseadus korraldas täielikult ümber kogu senise mõisa- ja talumajanduse. Vabaneti tööst mõisapõllul. Talupõldude tükeldatus kadus. Mõisapõldudel hakkasid tööle mõisamoonakad – palgatöölised. Sarnased seadused võeti 1856. a . vastu ka Eestis.
7.Eesti haritlaskonna teke ja kujunemine.
Eesti esimesed haritlased kasvasid välja taasavatud Tartu Ülikoolist. Eesti keelt ja kultuuri uurisid ja arendasid baltisakslastest eestihuvilised – estofiilid . Esimesed eesti haritlased Kreutzwald , Faehlmann ühinesid estofiilide tegevusega . Osa eesti haritlasi, nagu Köler, Karell leidsid teenistust Venemaalt.
8.Baltisakslaste osa Eesti kultuuri arengus.(3 näidet ja 3 põhjendust)
1) Arendasid eesti keelt ja kultuuri – estofiilide tegevus pani aluse meie kultuuri ja keele uurimisele.
2) Tõid Eestisse euroopalikku kultuuri – Baltisaksa kultuurielu oli seotud Lääne-Euroopa vaimsete suundumuste ja arengutega. Tõid seda ka Eestisse.
3)Tõid eestisse klassitsismi – Suur osa mõisaarhitektuuri on just selles vaimus.
9.Balti kubermangude üldised sisepoliitilised olud.
Talumajanduse arengule mõjusid 1816. ja 1819. aasta seadused pärssivalt. 1840. tabas maad aga ka viljaikaldus ja terav näljahäda, mis soodustas käärimist talupoegade seas. Eriti kääris Liivimaa. Põhja- Eestisse jõudis käärimine 1856 . a. Peale 1849-1856. a. seadusi hakkas olukord rahunema.
10.Võrrelge Balti erikorda ja asehalduskorda. (Maksukorraldus, aadliomavalitsus , keskvõimu piirid ja linnade valitsemine)
Balti erikorraga jäid kehtima senised seadused ja maksukorraldus. Asehalduskorraga muudetu seda põhjalikult ja Eesti- ning Liivimaal seati sisse pearahamaks. Balti erikorra puhul teostasid aadliomavalitsust nii Eesti-, Liivi, kui ka Saaremaa rüütelkond. Asehalduskorra puhul saadeti rüütelkonnad laiali ja kõik aadlikud olid võrdsed. Balti erikorra puhul olid keskvõimu esindajad Tallinnas ja Riias ametisse määratud kindralkubernerid. Asehalduskord nõudis äärealade ühtesulamist Venemaaga. Balti erikord säilitas omavalituse ka linnadel. Asehalduskorra puhul loodi linnade valitsemiseks linnaduumad.
11. Mõisnike elulaad ja selle muutumine.
Mõis sai oma põhilise sissetuleku teraviljakasvatusest. Peale pärisorjuse kaotamist ei suutnud mõisamajandus enam Euroopa turul konkureerida. Mõisnike sissetulekud vähenesid . Ettevõtlikumad mõisinikud hakkasid otsima uusi sissetulekuallikaid: kasvatati lambaid , piimakarja, kartulit. Enamik üritas aga teoorjuslikukst majandusest viimast pigistada.