Biokeemia, Laboratoorne töö: "Valkude ja süsivesikute reaktsioonid" (0)

TTÜ Keemiainstituut
Bioorgaanilise keemia  õppetool
YKL0061 Biokeemia I
Laboratoorne töö 
Töö pealkiri: 
nr. 1
Valkude ja süsivesikute reaktsioonid
Õpperühm:
Töö teostaja :
YAFB21
Jana  Sarnavskaja(YAFB163900)
Õppejõud:
Töö teostatud:
Protokoll  esitatud:
Protokoll 
Tiina  Randla
06.02. 2017
19.02.2017
arvestatud:
1. AINETE  TUVASTAMINE  KVALITATIIVSETE REAKTSIOONIDEGA
Kvalitatiivsed    reaktsioonid   võimaldavad   kindlaks   teha   mingi   keemilise   elemendi,
funktsionaalse  rühma, ühendi või ühendite rühma olemasolu või puudumist uuritavas
materjalis . Saadav informatsioon on kas ei või jah, kas  reaktsioon  toimub või ei toimu,
kas aine sisaldub või ei sisaldu uuritavas proovis.
Hinnatakse iseloomuliku värvusreaktsiooni teket, sademe või  hägu  moodustumist, gaasi
eraldumist ja muid silmaga nähtavaid muudatusi.
Käesolevas   töös   kasutatakse   reaktsioonianumana   normaalkatseklaase,   kus   1-
milliliitrisele mahule vastab umbes 1 cm kõrgune vedeliku nivoo.
1.1 VALKUDE REAKTSIOONID
Valgud    -   polüpepti did,   mis   koosnevad   aminohapetest,   mis   on   omavahel   seotud
pepti dsidemete   abil.   Peptiidside   moodustub   ühe   aminohappe   karboksüülrühma
reageerimisel   teise   aminohappe   aminorühmaga.   Kuna   peptiidsideme   moodustumisel
eraldub vesi, võib seda nimetada ka kondensatsioonireaktsiooniks.
Valkude   koostises   leidub   20   üldlevinud   aminohapet,   mida   nimetatakse
proteogeenseteks
aminohapeteks.   Mõningad   valgud   sisaldavad   lisaks   neile   ka   nn   ebaharilikke
aminohappeid : hüdroksü-,  metüül -, fosforüül- jt derivaate.
 
Valkudel eristatakse peamiselt primaar-,  sekundaar -, tertsiaar- ja kvaternaarstruktuure.
Primaarstruktuuri   puhul   on   tegu   aminohapete   järjestusega   ahelas.   Ahela   lokaalset
korrapärastumist   iseloomustab    sekundaarne    struktuur,   kogu   valgumolekuli
kolmemõõtmelist   struktuuri   aga    tertsiaarne    struktuur.   Kui   valgumolekul   koosneb
osamolekulidest, siis tegu on kvaternaarstruktuuriga.  Struktuurid  on fikseeritud nõrkade
keemiliste sidemete ja vastasmõjudega.
Valgu   unikaalse   ruumilise   struktuuri   lagunemist   nimetatakse   denaturatsiooniks.   Selle
käigus grupeeruvad ümber või  katkevad  struktuuridevahelised nõrgad sidemed, kuid
säiluvad aminohappeid ühendavad peptiidsidemed.
Valgu   peptiidsidemete   lagunemist   nimetatakse   valgu   hüdrolüüsiks.   Valkude
kindlakstegemiseks   lahustes   või   bioloogilistes    vedelikes    kasutatakse   mitmeid
meetodeid    nagu:   värvusreaktsioonid,   väljasadestamine,    väljasoolastamine    lahusest,
üld-  ja  erireaktsioone.  Kuna valdav osa valke sisaldab kõiki  20 aminohapet, siis on
erireaktsioonid kasutatavad enamiku valkude tuvastamiseks.
1.1.1  Biureedireaktsioon
Ühendid,   mis   sisaldavad   kaht   või    enamat     peptiidsidet ,   moodustavad   aluselises
keskkonnas   Cu2+-ioonidega   violetse   kompleksi.   Kuna   biureedireaktsioon   on   tingitud
pepti dsidemete   esinemisest,   siis   on   ta   valkude   üldreaktsioon.   Kompleksi   värvus   on
tingitud   Cu2+-ioonide   koordinati vsest   seostumisest   nelja   peptiidsidemete   koostisse
kuuluva   lämmastiku   aatomiga.   Kompleksi   värvuse   intensiivsus   sõltub   valgu
kontsentratsioonist ja vase ioonide hulgast lahuses.
Töö käik: Katseklaasi valatakse 1 ml munavalgu lahust, lisatakse 1 ml
10%-list   NaOH   lahust   ja   mõni   tilk   1%-list    CuSO4    lahust.   Segu
loksutatakse hoolikalt.
Järeldus:   Segu   värvus   lillakaks,   mil est   järeldan,   et   lahuses   leiduvad
peptiidsidemed, mis moodustavad aluselises keskkonnas Cu2+-ioonidega
violetse kompleksi.
1.1.2 Ksantoproteiinreaktsioon (Mulderi  reaktsioon )
Ksantoproteiinreaktsioon tõestab aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete (Tyr, Trp,
Phe) olemasolu valgus. Kontsentreeritud lämmastikhappe lisamisel denatureerib valk
pöördumatult ja sadestub. Katseklaasi sisu soojendamisel toimub aromaatsete tuumade
nitreerumine. Moodustunud nitrofenooli tüüpi ühend on intensiivselt kollase värvusega
ja käitub  hape /alus indikaatorina, omandades leeliselises keskkonnas oranži värvuse. 
Töö   käik:
Katseklaasi
valatakse 1 ml munavalgu lahust ja lisatakse 5–6 tilka kontsentreeritud HNO3.
Segu   loksutatakse   ja   soojendatakse   kuni   tekkinud   valge   sade   värvub
kol aseks. Seejärel segu jahutatakse, lisatakse NH4OH lahust kuni ammoniaagi lõhna
ilmumiseni ja loksutatakse hoolikalt. 
Järeldus: Segu värvus tumekol aseks värvuseks pärast  NH4OH lahuse lisamist, enne
soojendamist   oli   helekol ane.   Segu   käitub   hape/alus   indikaatorina,   omandades
leeliselises keskkonnas oranži värvuse. 
1.1.3 Milloni reaktsioon
Reaktsioonis kasutatakse Mil oni reaktiivi, mis kujutab endast  elavhõbe (II)nitraadi lahust
lämmastikhappes   vähese   NaNO2  lisandiga.   Milloni   reakti viga   reageerivad   fenoolset
hüdroksüülrühma  sisaldavad   ühendid,  seega   valkude   puhul   türosiini   (Tyr)   radikaalid.
Kuna    türosiin    esineb   enamiku   valkude   koostises,   siis   suurem   osa   valkudest   annab
positiivse Milloni reaktsiooni, mille puhul valgu lahus või denatureerunud valgu sade
värvuvad soojendamisel roosakaks kuni tume(tel iskivi)- punaseks.
 
Töö käik: Võetakse kaks katseklaasi, ühte neist valatakse 1 ml munavalgu lahust, teise
1   ml   želati ni   lahust.   Katseklaasidesse   lisatakse   5–6   tilka   Milloni   reakti vi.
Reaktsioonisegud soojendatakse.
Järeldus:   Želatiinilahus   (pildil   paremal)   ei   sisalda   türosiini   radikaale,   mis
reageeriksid Milloni reaktiiviga, sest lahus jäi läbipaistvaks. Munavalgu lahus
(pildil   vasakul)   aga   näitas   positiivse   Milloni   reaktsiooni:   valgu   lahus   värvus
pärast soojendamist roosakaks, mis tõendab asjaolu, et lahuses on türosiini
radikaale.
 
1.1.4 Sulfhüdrüüli- e tioolireaktsioon
Positi vne   sulfhüdrüülreaktsioon   näitab   tsüsteiini   (Cys)    esinemist    valgus.   Tsüstei ni
radikaalis   sisalduv   sulfhüdrüül-   e   tioolrühm   (-SH)   al ub   hõlpsasti   leeliselisele
hüdrolüüsile,  andes  sulfiidioone, millised Pb2+-ioonide juuresolekul moodustavad musta
või   tumepruuni   ülipeene   pli sulfi di   (PbS)   sademe.   Katse   teostatakse   pliietanaadi
Pb( CH3COO )2  e   pliiatsetaadi   lahusega,   mil ine   moodustab   aluselises   keskkonnas
naatriumplumbaadi(II).
Töö käik: 2 ml Pb(CH3COO)2  0,5 %-lisele lahusele lisatakse ettevaatlikult tilgakaupa
10%-list   NaOH   lahust   kuni   tekkiv   Pb(OH)2  sade   kaob   ja   lahuses   moodustub
naatriumplumbaat   Na2PbO2.   Seejärel   lisatakse   katseklaasi   1   ml   munavalgu   lahust,
loksutatakse   ja   reaktsioonisegu   soojendatakse   mõne   minuti   vältel,   kuni   algab
pruunikasmusta kolloidse sademe moodustumine.
Järeldus: Lahus värvus pärast soojendamist „Coca -  Cola “ värvuseks,  tekkis
sade (PbS), mis tõendab, et valgus esineb tsüsteiin, mil es sisalduv tioolrühm
(-SH) allus leeliselisele hüdrolüüsile andes sulfiidioone.
1.1.5 Valkude sadestamine trikloroäädikhappega
Trikloroäädikhape (TKÄ) ehk trikloroetaanhape on laialdaselt levinud valke denatureeriv
ja lahusest väljasadestav reagent, kuid TKÄ ei sadesta peptiide, mille  molekulmass  on
al a   10   000.   Seetõttu   saab   trikloroäädikhapet   kasutada   valkude   eraldamiseks
madalmolekulaarsetest lämmastikuühenditest, nagu valgu hüdrolüüsi produktid.
Töö   käik:   Katseklaasi   valatakse   1   ml   munavalgu   lahust   ja   lisatakse   mõni   tilk
CCl3COOH
 
lahust.
Loksutatakse.
Järeldus:   Segus   tekkis   sade,
mis   tähendab   seda,   et   lahus
sisaldab
 
peptiide,
 
mille
molekulmass on alla 10 000.
1.1.6
 
Valkude
väljasoolastamine
(globuliinide ja albumiinide eraldamine)
Neutraalsete   soolade   kõrged   kontsentratsioonid   põhjustavad   valkude   pöörduvat
denaturatsiooni , millega kaasneb väljasadestumine lahusest. Protsess kannab  nimetust
väljasoolastamine. Sadestumise protsessi mõjutavad valgu hüdrofiilsus/ hüdrofoobsus ,
laeng,   molekulmass   ja   muud   omadused.   Ni   sadestuvad   globuli nid   (NH4) 2SO4
poolkül astunud   lahuses,   albumi nide   sadestumiseks   aga   on   vaja   soola   küllastunud
lahust.
Töö   käik:   2   ml   munavalgu   lahusele   lisatakse   võrdne   maht   (NH4)2SO4  kül astunud
lahust,   loksutatakse   ja   jäetakse   5   minutiks   seisma.   Tekkinud   globuliinide   sade
filtreeritakse   ( piisab    umbes   ½   lahuse   filtrimisest).    Filtraadile    lisatakse   kristalset
(NH4)2SO4 kuni soola kristallid enam ei lahustu.
Järeldus:   Poolküllastunud   filtreerimata   lahuses   sadestusid   globuli nid,   kül astunud
filtreeritud   lahuses   sadestusid   albumi nid.   Munavalgus   on   rohkem   albumi ne   kui
globuliine, kuna küllastunud lahuse korral tekkis sadet rohkem kui poolküllastunud
lahuse korral.
1.1.7 Valkude  termiline  denatureerimine ja  lahustuvuse  sõltuvus pH-
st
Kõik valgud denatureeruvad kõrgel temperatuuril pöördumatult, kuna ruumilist struktuuri
fikseerivad   nõrgad   sidemed   katkevad.   Denatureerumise   temperatuur   sõltub   valgu
loomusest   ja   keskkonna   koostisest.   Tavaliselt   kaasneb   denatureerumisega   valgu
väljasadestumine   lahusest.   Kui   aga   keskkonna   pH   väärtus   erineb   tunduvalt   valgu
isoelektrilise   täpi   (pI)   väärtusest,   siis   ei   pruugi   denatureerunud   valk   lahusest   välja
sadestuda. 
Valgu pI näitab keskkonna pH väärtust, mille juures valgumolekulis on positi vsete ja
negatiivsete   laengute   hulk   võrdne,   seega   molekuli    summaarne    laeng   võrdub   0-ga.
Sel est tingituna valgumolekulid agregeeruvad hõlpsasti ning sadestuvad lahusest välja.
Seevastu   pI-st   oluliselt   erineva   pH   väärtusega   keskkonnas   omandavad   kõik
valgumolekulid   ühesuguse   laengu   („+“   või   „-“),   valk-valk    interaktsioonid    lakkavad,
agregatsiooni ja väljasadestumist ei toimu.
Töö käik: Kahte katseklaasi valatakse kummassegi 2 ml munavalgu lahust. Ühte neist
lisatakse   1   ml   kontsentreeritud   etaan-   e   äädikhapet.   Mõlemaid   katseklaase
kuumutatakse.
Järeldus:  Katseklaas,   mis   sisaldas  äädikhapet   (pildil  vasakul),   jäi  läbipaistvaks,
valku välja ei sadestunud, sest katseklaasi keskkonna pH väärtus erines tunduvalt
valgu   isoelektrilise   täpi   (pI)   väärtusest.   Segu,   kus   äädikhapet   aga   polnud   (pildil
paremal), toimus valgu denatureerimisega ka sadestumine. Sadestumine toimus,
sest   katseklaasi   keskkonna   pH   ei   erinenud   palju   valgu   isoelektrilise   täpi   (pI)
väärtusest.
1.1.8 Valkude sadestamine orgaaniliste lahustitega
Etanool ,   atsetoon   jt.   veega   segunevad   orgaanilised   solvendid    kutsuvad
valgumolekulides   esile   aminohapete   apolaarsete   (=   hüdrofoobsete)   radikaalide
pöördumise molekulide  välispinnale.  Toimub  valgu  dehüdratiseerumine,  mistõttu  valk
sadestub lahusest välja. Kui sadestit ettevaatlikult lisada ja katseklaasi sisu pidevalt
loksutada , denatureerub valk pöörduvalt. Sellisel juhul lahustub tekkinud sade uuesti,
kui sadesti kontsentratsiooni vee lisamise teel vähendada. Orgaanilise solvendi lisamine
ettevaatamatult   kiiresti   või   suures   koguses   tekitab   solvendi   kõrge   lokaalse
kontsentratsiooni, võib  toimuda valgu pöördumatu  denaturatsioon  ja  sade ei lahustu
enam täielikult.
Töö käik: Katseklaasi valatakse 2 ml munavalgu lahust. Tilgakaupa ja segu pidevalt
loksutades   lisatakse   orgaanilist   solventi   kuni   sademe   tekkimiseni,   mil est   annab
tunnistust lahuse hägustumine. Seejärel lahjendatakse katseklaasi sisu veega.
Järeldus:   Orgaanilist   solventi   munavalgule   lisades   sadestub   valk   lahusest   välja.
Katseklaasi   sisu   veega   lahjendades   sade   kaob,   seega   tegu   on   pöörduva   valgu
denaturatsiooniga. Siit järeldan seda, et lisasin orgaanilist solventi ettevaatlikult ning ei
tekitanud selle kõrget lokaalset kontsentratsiooni, mis põhjustaks pöördmatut valgu
denaturatsiooni.
1.2 SÜSIVESIKUTE REAKTSIOONID
Süsivesikud  on  bioloogiliste  ühendite rühm, mis koosnevad ainult süsinikust, vesinikust
ja hapnikust. Neid jaotatakse  mono - ,  oligo - ja polüsahhariidideks.  Monosahhariidid  ehk
lihtsuhkrud  oligo- ja  polüsahhariidide  „ehituskivideks“. Monosahhariidi molekuli üldvalem
on   Cx(H2O)y.   Oligosahhariidide   molekulid   koosnevad   mõnest   (2–10)   monosahhariidi
molekuli   jäägist   ( sahharoos ,    laktoos ,    maltoos ),   polüsahhariidides   on   aga    sajad    või
tuhanded lihtsuhkru molekulid ühinenud pikkadeks sirgeteks või hargnenud struktuuriga
ahelateks (tärklis, tselluloos jt).
Levinumad oligosahhariidid, nagu sahharoos, laktoos, maltoos jt omavad energeetilist
rol i. Oligosahhariidi lisamisel valgule post-translatoorse modifitseerimise käigus tekivad
glükoproteiinid.    Polüsahhariidid ,   nagu   tärklis   ja   glükogeen   (glükoosi   polümeerid),   on
energeetiliseks varuaineks, taimedes on polüsahhariidid ka rakukesta ehitusmaterjaliks.
Enamus süsivesikute  määramiseks  kasutatavaid reaktsioone baseerub karbonüülrühma
esinemisele   molekulis   ( hõbepeegli    reaktsioon,   reaktsioon   Fehlingi   lahustega   jt).
Reaktsioonitingimustest   sõltuvalt   oksüdeeruvad    suhkrud    seejuures   erinevateks
produktideks.   Teine   osa   analüüsi   meetoditest   põhineb   heterotsükliliste   aldehüüdide
furfuraali (pentoosidest) või 5-hüdroksümetüülfurfuraali (heksoosidest) moodustumisele
süsivesikute   kuumutamisel   tugeva   mineraalhappe   juuresolekul.   Mõlemad    aldehüüdid
moodustavad   kondenseerumisel   fenoolidega   värvilisi   ühendeid   (Molisch’i   test,
Selivanoff 'i reaktsioon).
1.2.1 Molisch'i test
Molisch'i   test   on   süsivesikute   kvalitati vse   analüüsi   põhitestiks,   kuna   positiivse
reaktsiooni annavad nii mono-, oligo- kui polüsahhariidid. Väävelhappe toimel suhkrud
dehüdreeruvad, moodustades kas furfuraale või 5-hürdoksümetüülfurfuraale. Tekkinud
produktid reageerivad edasi α-naftooliga(C10H7OH), moodustades purpurse kihi uuritava
lahuse ja happe pi rpinnale.
Töö käik: Võetakse kaks katseklaasi ja  neisse  valatakse 2 ml erinevate süsivesikute
lahust. Mõlemasse katseklaasi lisatakse 5–6 tilka Molisch'i reakti vi, mis kujutab endast
α-naftooli lahust alkoholis. Katseklaaside sisu loksutatakse hoolikalt. Seejuures võib α-
naftool osaliselt lahusest välja sadestuda, kuna tema  lahustuvus  vees on väga madal,
kuid katse  käiku  see ei mõjuta.  Hoides  katseklaasi kaldasendis lisatakse ettevaatlikult
tilkhaaval 1 ml kontsentreeritud väävelhapet. Hape peab voolama mööda katseklaasi
külge selle põhja uuritava lahuse al a. Süsivesikute esinemise korral uuritavas lahuses
tekib happe ja lahuse piirpinnale purpurne või violetne reaktsiooniprodukt, mille värvus
sõltub teatud määral ka  süsivesiku  li gist.
Järeldus:    Tegin    katset   laktoosi   (pildil   vasakul)   ja   glükoosiga
(pildil paremal). Mõlema puhul katse õnnestus, happe ja lahuse
pinnale   tekkis   lil a   „rõngas“,   laktoosi   oma   on    tumedam    kui
glükoosi   oma.   Järeldan,   et   mõlemad    lahused    sisaldavad
süsivesikuid,   mis   dehüdreeruvad   väävelhappe   toimel,
moodustades kas furfuraale või 5-hürdoksümetüülfurfuraale, mis
omakorda   reageerivad   edasi   α-naftooliga(C10H7OH)   ja
moodustavadki lilla kihi.
1.2.2 Osasoonide saamine
Osasoonid  on süsivesikute  derivaadid , mis tekivad redutseeriva ehk taandava suhkru
reageerimisel   fenüülhüdrasiiniga.   Kõrvuti   monoosidega   moodustavad   osasoone   ka
taandavad oligosahhariidid. Osasoonid kristalluvad lahustest hõlpsasti välja,  kusjuures
tekkivate kristal ide kuju ja sulamistemperatuur on lähtesuhkrule iseloomulikud. 
Osasoonide moodustumise reaktsioon on kaheetapiline –  esmalt  toimub reaktsioon C-1
paikneva aldehüüdrühma kaudu ja formeerub hüdrasoon C-1 positsioonis. Teine etapp
hõlmab C-2 asendis oleva hüdroksüülrühma oksüdeerumist karbonüüliks ja selle kaudu
ka   C-2   asendis   hüdrasooni   formeerumist.   Reaktsioon   vajab   fenüülhüdrasiini   liiga   ja
pikemaajalist kuumutamist.
Töö
käik:
Kahte katseklaasi valatakse 2 ml erineva taandava suhkru lahust. Mõlemasse lisatakse
~0,1 g tahket fenüülhüdrasiini ja ~0,2 g kristallilist naatriumatsetaati ning loksutatakse
kuni    tahked    ained   on   lahustunud.   Reaktsioonisegu   hoitakse   40   minutit   keevas
veevannis,    aegajalt    loksutades   ja   jahutatakse   seejärel   jäävannis.   Kui   osasoonid   on
hakanud   juba   moodustuma,   pole   vaja   segu   enam   loksutada.   Katse   korrektsel
läbivi misel moodustuvad katseklaasides vastavate  suhkrute  osasoonid, mis lahusest
välja   kristalluvad.   Moodustunud   osasoonide   kristal ide   kuju   tehakse   kindlaks
mikroskoobis.
Järeldus: Tegin katset glükoosi (pildil vasakul) ja laktoosiga (pildil paremal).
Pilt   on   tehtud   pärast   40-minutilist   kuumutamist   keeval   veevannil   ning
jahutamist jäävannis. Laktoosi osasoonid ei tulnud mul välja, kül  aga glükoosi
omad õnnestusid. 
Glükoosi   puhul   õnnestunud   osasoonid
tõendavad, et  glükoos  on redutseeriv ehk
taandav  suhkur. Laktoos on ka taandav
suhkur,   kuid   tema   osasoonide
moodustumine ebaõnnestus.
1.2.3 Hõbepeegli reaktsioon
Taandavate   suhkrute   molekulides  sisalduv   aldehüüdrühm    taandab  mitmete   metal  ide
sooli .   Ammoniakaalsest   hõbenitraadi   lahusest   ehk   Tolleni   reagendist   sadestub
metalliline  hõbe  aldehüüdide, seega ka taandavate suhkrute toimel, välja, moodustades
katseklaasi pinnale peegli. Tolleni reakti vis on akti vseks komponendiks AgNO3 ja NH3
baasil tekkiv diammi nhõbe(I) [Ag(NH3)2]+.
Töö käik:
Katseklaasi 
valatakse 1ml 1%-list AgNO3 lahust, lisatakse 0,5 ml kontsentreeritud NH4OH lahust ja 
loksutatakse. Seejärel lisatakse 1 ml glükoosi lahust, segu loksutatakse ja 
soojendatakse veevannis. Positi vse reaktsiooni puhul sadestub taandunud hõbe 
katseklaasi seintele peeglina.
Järeldus: Metalliline hõbe sadestus aldehüüdide toimel välja ja moodustas 
katseklaasi pinnale peegli. See tõendab asjaolu, et glükoos on taandav suhkur. 
1.2.4  Benedict ’i test suhkrute määramiseks
Reaktsioon   Benedict’i   reakti viga   (sisaldab   173   g/l   naatriumtsitraati,   100   g/l
naatriumkarbonaati   ja   17,3   g/l   vasksulfaat   pentahüdraati)   võimaldab   eristada
taandavaid   ja   mittetaandavaid   suhkruid.   Taandavad   suhkrud   reageerivad   tsitraadiga
komplekseerunud   vaseiooniga.   Vaba   aldehüüd-   või   ketorühma   toimel   vask   taandub,
andes   punase   värvusega   vask(I)oksiidi,   mis   lahusest   välja   sadeneb.   Suhkur
oksüdeerub reaktsioonil vastavaks happeks. 
Kuna positiivse reaktsiooni annavad ainult taandavad suhkrud, siis sahharoos Benedicti
reakti viga   ei   reageeri,   küll   aga   reageerivad   tema   hüdrolüüsi   produktid   glükoos   ja
fruktoos . Sahharoosi hüdrolüüsi saab kiirendada kas ensümaatiliselt või happe toimel
kõrgel   temperatuuril.   Sahharoosi   hüdrolüüsi   protsessi   nimetatakse   inversiooniks   ja
tekkivat glükoosi ja fruktoosi segu tuntakse invertsuhkru nime al . 
Töö   käik:   Kahte   katseklaasi   doseeritakse   1   ml   sahharoosi   lahust.   Ühte   katseklaasi
lisatakse sahharoosi hüdrolüüsimiseks 1 tilk kontsentreeritud HCl. Mõlemat katseklaasi
kuumutatakse 5 minutit  vesivannil  ca 80ºC juures. Mõlemasse katseklaasi lisatakse 2
ml   Benedict’i   reakti vi.   Reaktsioonikeskkond   loksutatakse   segamini.   Katseklaase
soojendatakse uuesti veevannil kuni ühes katseklaasis tekib tugev punane sade.
Järeldus:  Minu   katse   ebaõnnestus,   sest   ma   ei
kuumutanud
klaase enne Benedict’i reakti vi lisamist. See katse
õnnestub   vaid
taandavate   suhkrutega,   sahharoos   aga   on
mittetaandav.   Et
see   reaktsioon   õnnestuks,   pidi   enne   sahharoosi
hüdrolüüsima
ehk  lisama  1 tilga HCl ja seejärel kuumutama. Siis
ta
 
laguneks
glükoosiks   ja   fruktoosiks,   mis   on   taandavad
suhkrud,   siis
reaktsioon   õnnestuks.   Pildil   on   sahharoos,
millesse
 
on
lisatud tilk HCl, vasakul, ja sahharoos, milles ei ole
tilka   HCl,   on
paremal. Katse pidi õnnestuma vasakpoolses, HCl tilgaga katseklaasis.
1.2.5 Barfoed' reaktsioon
Suhkrute   reaktsioon   Barfoed'   reaktiiviga   [vask(II)atsetaadi   Cu(CH3COO)2  lahus
äädikhappes] võimaldab eristada taandavaid monosahhariide oligosahhariididest, kuna
nõrgas happelises keskkonnas taandavad vaske üksnes monosahhariidid. Reaktsioon
Barfoed' reaktiiviga, nii nagu Fehlingi reakti vigagi, annab punase vask(I)oksiidi  Cu2O
sademe.
Töö käik: Võetakse kaks katseklaasi ning ühte valatakse 1 ml monosahhariidi lahust
(glükoos,   fruktoos   vm)   ja   teise   taandava   oligosahhariidi   (laktoos,   maltoos)   lahust.
Mõlemale lisatakse 3 ml Barfoed' reakti vi, segatakse hoolikalt ning hoitakse  kuumal
veevannil   maksimaalselt   5   minutit.   Jälgitakse   Cu2O   sademe   moodustumist.
Monosahhariidide korral peab sade moodustuma 2–3 minuti jooksul.
Järeldus: Pildil on vasakul oligosahhariid laktoos ja paremal
monosahhariid    glükoos.   Glükoosiga   katseklaasi   seinale
tekkis punane vask(I)oksiidi Cu2O sade, mis tõendab seda,
et   glükoos   on   taandav   monosahhariid.   Kui   ma   oleksin
hoidnud katseklaase kuumal vesivannil kauem, siis tekkiks
Cu2O   sade   ka   laktoosiga   katseklaasi   seinale,   sest   kauem
kuumutades   laktoos   hüdrolüüsiks   vaske   taandavaid
monosahhariide.
1.2.6 Selivanoff'i reaktsioon
Suhkrute kuumutamisel tugevate mineraalhapete juuresolekul moodustub pentoosidest
heterotsükliline  aldehüüd furfuraal, heksoosidest 5-hüdroksümetüülfurfuraal. 
 
Tekkivad    ühendid   reageerivad   (polükondenseeruvad)   mitmealuseliste   fenoolidega,
andes   värvilisi   produkte,   mida   sageli   kasutatakse   ka   suhkrute   kvantitati vseks
määramiseks.  
Üks   selleks   otstarbeks   kasutatavaid   reaktiive   on   tuntud   Selivanoff'i   reaktiivina.   See
sisaldab   soolhapet,   kondenseeriva   agendina   resortsinooli   ehk    benseen -1,3-diooli
[C6H4(OH)2]   ja   katalüsaatorina   FeCl3.   Reaktsiooni   tulemusena   tekkiva   ühendi   värvus
varieerub  punakaspruunist tumepruunini. Reaktsioon toimub ketoosidega kiiremini kui
aldoosidega.
Töö käik: Võetakse 2 katseklaasi, ühte valatakse 1 ml fruktoosi lahust, teise sama hulk
glükoosi   lahust.   Lisatakse   2   ml   Selivanoff'i   reakti vi,   loksutatakse   ja
soojendatakse   4...5   minutit   keeval   veevannil.   Jälgitakse   värvilise   ühendi
tekkimise kiirust ja värvuse intensiivsust glükoosi ja fruktoosi puhul.
Järeldus: Pildil on glükoosi sisaldav lahus vasakul ja fruktoosi sisaldav lahus
paremal.    Glükoosilahus    omandas   õrnheleda   kol aka   (loodusvalge)   värvi,
fruktoosilahus  värvus aga punaseks. Kui ma oleksin hoidnud lahuseid keeval
veevannil kauem, siis omandaks punase värvuse ka glükoosilahus. Reaktsioon
toimub   ketoosidega   kiiremini   kui   aldoosidega   –   järeldan,   et   glükoos   on   aldoos   ja
fruktoos on ketoos.
1.2.7 Tärklise reaktsioon  joodiga
Tärklistele   iseloomulik   omadus   moodustada   joodiga   intensiivselt   lillakas-siniseid
komplekse   on   tingitud   polüsahhariidi    ahelate    keerdumisest   joodi   molekulide   ümber.
Tekkinud    kompleks    laguneb   kõrgemal   temperatuuril   ja   kaotab   värvuse   (pöörduv
reaktsioon). Joodiga värvuvad ka  taimsest  materjalist (kartulist, teraviljadest) eraldatud
nati vsed   tärkliseterakesed   ning   värvununa   on   nende   suurus   ja   kuju   mikroskoobis
hõlpsamini vaadeldavad, võimaldades kindlaks teha, mil isest taimest tärklis pärineb.
Töö käik: 
A.   Katseklaasi   valatakse   4–5   ml   tärkliselahust   ja   lisatakse   1   tilk   joodilahust.   Segu
loksutatakse ja kuumutatakse keemiseni. Seejärel katseklaasi alumine pool jahutatakse
jäävee vannil või veejoa all. Kirjeldatakse ja põhjendatakse lahuse värvusega toimuvaid
muutusi.
B.  Mikroskoobi  alusklaasile kantakse erinevate tärkliste või tärkliserikka materjali (jahu)
proovid. Lisatakse 1 tilk lahjendatud (helekollast) joodilahust, mille li g kõrvaldatakse
filterpaberi  tükikesega.
Järeldus:
A. Vasakul on pilt pärast joodi lisamist tärkliselahusesse, paremal aga on tärkliselahus
pärast jäävanni. Katse ebaõnnestus, sest tegelikult pidi tärkliselahus jahutamisel uuesti
moodustama sinise kompleksi. Minu reaktsioon sai olema pöördumatu,  ehkki  pidi olema
pöörduv. 
B.   Kartuli   tärkliseterad   olid   ebaühtlase
suurusega   ning   veidi
suuremad.   Maisi   tärkliseterad   seevastu
ühesuurused   ning   kartuli
teradest väiksemad, veidi tumedamad.
Maisi tärklis
     Kartuli tärklis