Seejärel mõõdan spektrofotomeetrilisel meetodil lainepikkusel 410 nm lahuste optilised tihedused. Kuna kontrollproov andis madala optilise tiheduse näidu, siis lahutan kõikide teiste lahuste optiliste tiheduste väärtustest kontrollproovi optilise tiheduse väärtuse. Proovi number Optiline tihedus 1.0-proov 0,0611 2.Õunamahl 1 0,0845-0,0611=0,0234 3.Õunamahl 2 0,0840-0,0611=0,0229 4.Glükoosilahus 0,25 0,1205-0,0611=0,0594 mg/ml 5.Glükoosilahus 0,125 0,0748-0,0611=0,0137 mg/ml 6.Glükoosilahuse 0,062 0,0617-0,0611=0,0006 mg/ml Koostan kaliibrimisgraafiku Kuna kaliibrimisgraafik peaks olema linearne ning minu katseandmetega polnud seda kuidagi võimalik saavutada, siis jätan antud koha peal graafiku selliseks, nagu ta on, ning teen arvutused selle graafiku kohaselt, võttes arvesse, et saadud tulemus on suure tõenäosusega ebakorrektne
nummerdatakse need. Proovid valmistatakse järgnevalt: Katseklaa Katseklaasi sisu millega on tegu? optiline tihedus s 1 1 ml dest vesi + 3ml tööreaktiiv kontrollproov 0,0690 D 2 1ml uuritav lahus + 3ml tööreaktiiv paraleelkatse 0,1222 D 3 1 ml uuritav lahus+ 3ml tööreaktiiv paraleelkatse 0,1156 D 4 1 ml 0,25 mg/ml glükoosilahus+ 3ml standardlahuse 0,2828 D tööreaktiiv lahjendus 3.3. Glükoosisisalduse ensümaatiline määramine Kaisa Rahuoja 093421 KATB41 5 1 ml 0,125 mg/ml glükoosilahus+ standardlahuse 0,1870 D 3ml tööreaktiiv lahjendus 6 1ml 0,062 mg /ml glükoosilahus+ standardlahuse 0,1176 D 3ml tööreaktiiv lahjendus
Kaliibrimisgraafiku koostamine ja glükoosi kontsentratsiooni kindlakstegemine Pärast reaktsiooni läbiviimist koostan kaliibrimisgraafiku ja selle abil leian glükoosisisaldust sidruimahlas. Kolv Optiline tihedus (ABS) Opt. tihedus 0 proov 0 proov 0,047 Sidrunimahl 0,083 0,036 KeskmineD väärtus? Sidrunimahl 0,091 0,044 Glükoosilahus 0,25 0,203 0,156 Glükoosilahus 0,125 0,114 0,067 Glükoosilahus 0,062 0,079 0,032 Keskmine väärtus on (0,036 + 0,044)/2 = 0,04 ABS Tulemuseks on 0,02 mg/ml. Kasutades valemit siit saab arvutada protsendilist glükoosisialdust sidrunimahlas. X = C L 10-3 d 100 , kus C glükoosisisaldus uuritavas lahuses vastavalt kaliibrimisgraafikule (mg /ml), L mahla lahjendustegur
· 3 katseklaasi kaliibrimislahustega - Igasse katseklaasidesse pipeteeritakse 3ml tööreaktiivi ja loksutakse. - Katseklaasi hoitakse 20 minutit toatmperatuuril. - Mõõdetakse spektrofotomeetriga lainepikkusel 410 nm lahuste optilise tiheduse väärtused. 5) Koostame kaliibrimisgraafiku. Töö tulemused. Lahus: Absorbtsiooni väärtus: Glükoosilahus 1 (0,25 0,1318 ABS mg/ml) Glükoosilahus 2 (0.125 0,0947 ABS kalibrimislahused mg/ml) Glükoosilahus 3 (0,062 0,0576 ABS mg/ml) 0-proov vesi 0,0293 ABS Uuritavad lahused Mahl 1 0.1273 ABS Mahl 2 0,1185 ABS M1 ja M2 keskmine 0
Kaliibrimisgraafiku koostamine: katseklaas Optilised tihedused, Korrigeeritud optilised lainepikkus 410 nm tihedused nr. 1: kontrollproov (dest. vesi) 0,037 - nr. 2: greip I 0,059 0,022 Keskmine nr. 3: greip II 0,062 0,025 0,0235 nr. 4: glükoosilahus (konts. 0,173 0,136 0,25 mg/ml) nr. 5: glükoosilahus (konts. 0,101 0,064 0,125 mg/ml) nr. 6: glükoosilahus (konts. 0,070 0,033 0.062 mg/ml) Saadud andmete põhjal koostasin graafiku (x-teljel glükoosi kontsentrasioon (C), y-teljel sellele vastav ABS). Graafik peaks olema koordinaatide alguspunkti läbiv sirge (korrektne katse).
1. 0,008 0,000 2. 0,030 0,022 3. 0,030 0,022 4. 0,040 0,032 5. 0,024 0,016 6. 0,016 0,008 Katseklaas nr 1. destilleeritud vesi (kontrollproov) + tööreaktiiv Katseklaas nr 2. mee lahus + tööreaktiiv Katseklaas nr 3. mee lahus + tööreaktiiv Katseklaas nr 4. glükoosilahus kontsentatsiooniga 0,25 mg/ml + tööreaktiiv Katseklaas nr 5. glükoosilahus kontsentratsiooniga 0,125 mg/ml + tööreaktiiv Katseklaas nr 6. glükoosilahus kontsentratsiooniga 0,062 mg/ml + tööreaktiiv Glükoosisisaldus massiprotsentides (X, %) X= C- glükoosi kontsentratsioon uuritavas lahuses kalibreerimisgraafiku järgi V1 uuritava lahuse üldmaht L lahjendustegur
tiheduste väärtustest kontrollproovi oma). Kaliibrimisgraafiku koostamine: Optilised tihedused (katseklaasid 2-6 korrigeeritud), lainepikkus 410 nm katseklaas nr. 1: kontrollproov (dest. vesi) 0,133 nr. 2: mesi I 0,083 nr. 3: mesi II 0,087 nr. 4: glükoosilahus (konts. 0,25 mg/ml) 0,109 nr. 5: glükoosilahus (konts. 0,125 mg/ml) 0,039 nr. 6: glükoosilahus (konts. 0.062 mg/ml) 0,015 Saadud andmete põhjal koostasin graafiku (x-teljel glükoosi kontsentrasioon (C), y-teljel sellele vastav ABS). Graafik peaks olema koordinaatide alguspunkti läbiv sirge (korrektne katse). ABS C Sirge ei läbi lineaarselt kõiki nelja punkti katsevea tõttu. Glükoosi kontsentratsiooni kindlakstegemine:
6. Luua uus lahus, mis on nõrgem, kui 30% lahus (ja ei ole 20%) ja lahustada 50% lahust sellega, kuni tuleb 30% . · Millised laborivahendid on iga meetodi puhul vajalikud? V: lusikas/spaatel/klaaspulk segamiseks; nõu, mille sees hoida ja lahustada; kaalu keelusoola kaalumiseks, et tekiks täpne vastus; mõõtesilinder 5. Laborandil on tarvis valmistada 250,0 g 12,0%-list glükoosilahust. Selleks on tal kasutada 5,00%-line (=1,019 g/cm3) ja 40,0%-line (=1,149 g/cm3) glükoosilahus. Mitu milliliitrit kumbagi lahust laborant võtma peab? V: Selleks, et saada 12,0%-list glükoosilahust 5,00%-lisest ja 40,00%-sest lahusest tuleks võtta neid vahekorras 4 osa 5%-list ja 1 osa 40%-list glükoosilahust. 43.5ml lahjemat ja kangemat 196.3ml 6. Kihisel multivitamiinitablett sisaldab 120 mg vitamiin C, 15 mg vitamiin B2, 145 mg niatsiini ja 250 mg foolhapet. · Arvutage multivitamiinitabletis sisalduvate ainete massiprotsendilised
Reaktsioon toimub ketoosidega kiiremini kui aldoosidega. Töö käik: Võetakse 2 katseklaasi, ühte valatakse 1 ml fruktoosi lahust, teise sama hulk glükoosi lahust. Lisatakse 2 ml Selivanoff'i reaktiivi, loksutatakse ja soojendatakse 4...5 minutit keeval veevannil. Jälgitakse värvilise ühendi tekkimise kiirust ja värvuse intensiivsust glükoosi ja fruktoosi puhul. Järeldus: Pildil on glükoosi sisaldav lahus vasakul ja fruktoosi sisaldav lahus paremal. Glükoosilahus omandas õrnheleda kollaka (loodusvalge) värvi, fruktoosilahus värvus aga punaseks. Kui ma oleksin hoidnud lahuseid keeval veevannil kauem, siis omandaks punase värvuse ka glükoosilahus. Reaktsioon toimub ketoosidega kiiremini kui aldoosidega – järeldan, et glükoos on aldoos ja fruktoos on ketoos. 1.2.7 Tärklise reaktsioon joodiga Tärklistele iseloomulik omadus moodustada joodiga intensiivselt lillakas-siniseid
Reaktsioon toimub ketoosidega kiiremini kui aldoosidega. Töö käik: Võetakse 2 katseklaasi, ühte valatakse 1 ml fruktoosi lahust, teise sama hulk glükoosi lahust. Lisatakse 2 ml Selivanoff'i reaktiivi, loksutatakse ja soojendatakse 4...5 minutit keeval veevannil. Jälgitakse värvilise ühendi tekkimise kiirust ja värvuse intensiivsust glükoosi ja fruktoosi puhul. Järeldus: Pildil on glükoosi sisaldav lahus vasakul ja fruktoosi sisaldav lahus paremal. Glükoosilahus omandas õrnheleda kollaka (loodusvalge) värvi, fruktoosilahus värvus aga punaseks. Kui ma oleksin hoidnud lahuseid keeval veevannil kauem, siis omandaks punase värvuse ka glükoosilahus. Reaktsioon toimub ketoosidega kiiremini kui aldoosidega järeldan, et glükoos on aldoos ja fruktoos on ketoos. 1.2.7 Tärklise reaktsioon joodiga Tärklistele iseloomulik omadus moodustada joodiga intensiivselt lillakas-siniseid
1.2.5 Barfoed' reaktsioon Barfoed' reaktiivi [vask(II)atsetaadi lahus äädikhappes] võimaldab eristada taandavaid mono- sahhariide oligosahhariididest. Kergelt happelises keskkonnas taandavad vaske vaid monosahhariidid, andes punase Cu2O sademe. Töö käik: valasin ühte katseklaasi 1ml monosahhariidi glükoosi lahust ning teise 1ml taandava oligosahhariidi laktoosi lahust. Lisasin mõlemale 3 ml Barfoed' reaktiivi, segasin ning kuumutasin 5min veevannis. Glükoosilahus värvus punakaks ning tekkis punakas vask(I)oksiidi sade, tegemist on taandava monosahhariidiga. Laktoosilahus aga värvi ei muutnud- tegemist on oligosahhariidiga, mis Barfoed' reaktiivi toimel vaske ei taanda. 1.2.6 Selivanoff'i reaktsioon Võimaldab eristada ketoose ja aldoose, kuna esimesed reageerivad Selivanoff'i reaktiiviga (resortsinool, FeCl3) kiiremini. Suhkrute kuumutamisel tugevate mineraalhapete juuresolekul
higistamine. Patoloogilised kaod oksendamine, kõhulahtisus, verejooks, palavik, liigne higistamine. Nt inimesel kehatemperatuuri tõus 1 graadi normist suureneb vedeliku eritumist 500 ml võrra ööpäevas. Kolmanda ruumi kaod vedeliku ümberpaiknemine kehas, nt trauma korral, operatsiooni korral, sooltepõletiku korral (eriti hobusel) · Vedelikukadude kompenseerimine - 0,9% naatriumklooridi lahus, isotooniline - 5% glükoosilahus, isotooniline - Elektrolüütide lahused, vajalikud tugeva dehüdratatsiooni, oksendamise ja kõhulahtisuse, korral elektrolüütide asendamiseks (Ringeri lahused) - Tugeva ja pikaajalise dehüdratatsiooni korral on vaja manustada K, mis on vajalik südame ja skelitilihaste talitluseks - Verejooksu korral manustada kolloidlahuseid, plasmaasendajaid (dekstraanid). Need on suure
punakaspruunist tumepruunini. Töö käik: · ühte katseklaasi valasin 1 ml fruktoosi lahust, teise sama hulga glükoosi lahust · lisasin 2 ml Selivanoff'i reaktiivi ning loksutasin · soojendasin umbes 5 minutit keeval veevannil Tulemused ja järeldused: Fruktoosi lahus muutus reaktsiooni käigus punakaks, glükoosi lahuses ei toimunud muutusi. Katse tulemusena võib järeldada, et fruktoosilahus on ketoos, sest reaktsioon toimus selles kiiremini, glükoosilahus on seega aldoos. 1.2.7 Tärklise reaktsioon joodiga Tärklisele on iseloomulik moodustada joodiga intensiivselt lillakas-siniseid komplekse ja see on tingitud polüsahhariidi ahelate keerdumisest joodimolekulide ümber. Tekkinud kompleks laguneb kõrgemal temperatuuril ja kaotab värvuse (pöörduv reaktsioon). Joodiga värvuvad ka kartulitest ja teraviljadest eraldatud tärkliseterakesed ning värvununa on neid mikroskoobis paremini vaadeldavad,
Tuleb jälgida, et neid mitte üle soojendada, normaalne temperatuur on 38-39 kraadi. Peale seda võib talle tagasi ema juurde panna, kuid tuleb jälgida. Kui tall on teadvusetu ei tasu teda soojendada ega sööta enne, kui ei ole süstitud glükoosi. Isegi 20 kraadise kehatemperatuuriga tallesid on võimalik elustada. Need lambad ei saa neelata, ega nad ei saa ka ternespiima seedida, seetõttu tulebki enne lambale glükoosi süstida. Ilma sellise ravita need lambad surevad. Glükoosilahus tehakse 20%-liseks. 10 ml/kg kohta on normaalne doos, ehk 4 kg tall vajaks 40 ml 20% glükoosilahust. Kui on vaja 40 ml lahust, siis võetakse 20 ml 40% glükoosi ja 20 ml vett. Koht tuleb joodiga puhastada. Süstida tuleb nabanöörist 2,5 cm paremale ja veel 2 cm tahapoole. Süstida 45 kraadise nurga all. Lisaks tuleb süstida antibiootikume, kuid ei tohi süstida kõhuõõnde koos glükoosiga. Peale seda tuleb tall üles soojendada. Kastreerimine ja saba eemaldamine
B suhtes hüpotooniline. Osmoos omab tähtsust nt. ainevahetusprotsessides. Taimelehed hoiavad oma kindlat kuju tänu osmootsele rõhule. Sama inimese rakkudega. Arstid peavad hoolitsema, et inimese organsmi viidav lahus oleks isotooniline vereplasmaga. Vereplasma osmootse rõhu tekitavad lahustunud elektrolüüdid ja mitteelektrolüüdid. πvereplasma>7 atm. Vereplasmaga on isotooniline 0,85% NaCl lahus (füsioloogiline lahus) ja ka 4,5…5% glükoosilahus. Kui organismi süstida (veeni) hüpertoonilist lahust (π kõrgem kui vereplasmal), algab veemolekulide difusioon erütrotsüütidest (läbi rakumembraani) vereplasmasse. Seda nimetatakse plasmolüüs. Kui süstida hüpotoonilist lahust (π väiksem kui vereplasmal), algab veemolekulide difusioon vereplasmast erütrotsüütidesse, need paisuvad kuni lõhkevad. Seda nimetatakse hemolüüs. Hemolüüs toimub, kui π≈4; plasmolüüs toimub, kui π<3,6 atm. 5
Vereplasmaga on isotooniline näiteks 0,85% kaetud mittelenduva aine molekulidega, mis ei saa aurufaasi üle minna. Seetõttu on lahusti molekulide NaCl lahus (füsioloogiline lahus) ja 5% üleminek aurufaasi vähem tõenäoline ja küllastunud auru rõhk samal temperatuuril väiksem kui puhta glükoosilahus. lahusti korral. Kui organismi süstida vereplasma suhtes hüpertoonilist Raoult'i seadus ideaalse lahuse küllastunud auru lahust, algab plasmolüüs (veemolekulide difusioon vererakkudest välja). Hüpotoonilise lahuse puhul algab
annaabi.ee 
