Armastuse determinandid (0)

Gustav Adolfi Gümnaasium
Armastuse determinandid
Referaat sotsiaalpsühholoogiast
Koostaja :
Juhendaja : Eve Tammaru
Haabneeme 2008

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1 ARMASTUSE TEOORIA 4
1.1 Vanemate ja laste vaheline armastus 6
1.2 Armastuse objektid 8
1.2.1 Vennaarm 8
1.2.2 Emaarm 9
1.2.3 Erootiline armastus 9
1.2.4 Enesearmastus 11
1.2.5 Jumalaarmastus 11
2 ARMASTUSE PRAKTIKA 12
3 KIRE KONTROLLIMINE 13
3.1 Sõltuvus armastusest 13
3.2 Armuhaigus: tervenemine 13
3.2.1 Antidepressantide võtmine 14
3.2.2 Rääkimise teraapia 14
3.3 Mehe lähedus, naise lähedus 14
3.3.1 Võrgutav jutt 15
3.3.2 Seks kui lähedus 15
3.3.3 Aja võitmine 15
3.4 Armastuse hoidmine 15
KOKKUVÕTE 17
KASUTATUD KIRJANDUS 18

SISSEJUHATUS

Mis on armastus? Tänapäeva ühiskonnas arvatakse, et armastus on meeldiv tunne, mille kogemine on juhuse asi: midagi, mis õnnekombel sülle võib langeda. Kuid tegelikult võib armastust nimetada hoopis kunstiks, mis nõuab teadmisi ja pingutust. Inimesed janunevad armastuse järele, mõistmata tegelikult, mida armastus tähendab. Nad vaatavad üha uusi filme, kus nädatakse õnnelikke ja õnnetuid armastuslugusid, nad kuulavad laulukesi, mis räägivad armastusest. Ometi on vähe neid, kes arvaks, et armastus on midagi, mida on vaja õppida. Inimesed tahavad olla armastatud ning selle eesmärgi poole püüeldes kasutatakse mitmesuguseid teid. Üks, mida mehed eriti kasutavad, on edu saavutamine – olla nii võimas ja rikas, kui ühiskonna seatud piirid vähegi lubavad. Teine, mida eriti naised kasutavad, on enese köitvaks muutmine: eriline hoolitsus keha, riietuse jne eest. Võimalused, mida enese kõitvaks muutmisel kasutavad nii mehed kui ka naised, on head kombed, vestlusoskus, abivalmidus, tagasihoidlikkus, sõbralikkus. Õigupoolest on see, mida enamik inimesi meie ühiskonnas armastust väärivaks peab, midagi populaarsuse ja sugulise võlu vahepealset.

ARMASTUSE TEOORIA

Ükskõik milline armastuse teooria peab lähtuma inimese, inimeksistentsi teooriast. Kui kohtame armastust või pigem armastuse vastet loomariigis, siis loomade kiindumused kuuluvad peamiselt instinktide valda; inimeses toimivad vaid instinktide jäänused. Inimeksistentsis on oluline tähtsus asjaolul, et inimene on esile kerkinud loomade kuningriigist. Kuid inimesele on kingitud mõistus: ta on teadlik enesest, kaaslastest, oma minevikust ja tulevikuvõimalustest. Inimene on ka teadlik oma eraldatusest ja üksildusest, mis tekitab ängistust, häbi ja süütunnet. Tänapäeval otsitakse armastust just meeleheitlikult sellepärast, et mitte tunda teiste ees häbi ja ebamugavust, kui kõigil teistel on niinimetatud oma armastus olemas. Tahetakse olla sarnane ühiskonnaga, kuuluda sellesse suurde gruppi.
Inimesed elavad illusioonis, et kuuletuvad omaenese mõtetele ja kalduvustele, et nad on individualistis, et nad on oma arvamuseni mõtlemise teel jõudnud ning et vaid juhtumisi langevad nende mõtted ühte suure enamiku omadega. Kõigi nõustumine on kui „nende“ mõtete õigsuse kinnitus. Ka eraldatuse ängi püütakse ühtviisi kergendada. Alkoholism , narkomaania , sunnitud seksuaalsus ning enesetapp on kaasaegses ühiskonnas läbikukkumise sümptomid.
Rutiin on kidlasti süüdi selles, et inimene loodab sellele, et tema eest kõik ära tehakse ja ta ei pea vaeva nägema mõtlemisega, et kuidas olla armastatud, vaid loodab, et see õnn kukub talle lihtsalt ühe päeval sülle. Inimesel on vähe algastusvõimet, töökorraldus kirjutab talle ette ülesanded; nende vahel, kes on ametiredeli ülemisel ja alumisel astmel, on õige vähe erinevusi. Kõik täidavad ülesandeid, mida näeb ette kogu korralduse struktuur – seda tehakse ettekirjutatud kiirusega, ettekirjutatud viisil. Inimene lihtsalt ei oskagi oma rutiini muuta ja sellesse tuua mõtlemine ka armastuse üle.
Armastust võib nimetada sümbiootiliseks ühenduseks, mille mudel väljendub raseda naise ja lapse suhtes. Nad on küll kaks, kuid samas ikkagi üks. Loode on osa emast, ta saab emalt kõike, mida vajab. Hingelist laadi sümbiootilises ühenduses on kaks keha küll iseseisvad, ent nende vahel eksisteerib hingeliselt võttes samasugune side. Sümbiootilise ühenduse passiivne vorm on alistumine, kus üks inimene ütleb lahti terviklikkusest, ta muutub kellegi või millegi enesevälise vahendiks, ta ei pea elamisprobleeme lahendama loovalt ja aktiivselt. Inimene muudab end lahutamatuks teiseks inimesest, kes suunab, juhib ja kaitseb teda, on talle nii-öelda elu ja hapnik. Sümbiootilise ühtesulamise aktiivne vorm on domineerimine ehk sadism . Sadistlik inimene tahab vabaneda üksildusest ja ahistusetundest, muutes teise inimese omaenda lahutamatuks osaks. Tema enesetunne tõuseb ja võim paisub sellega, et ta haarab enesesse teise, teda jumaldava inimese. Tegelikult on sadistlik inimene alistuvast samavõrd sõltuv kui see temast. Üldjuhul käitubki inimene mõlemat moodi, nii sadistlikult kui ka alistuvalt – enamasti küll erinevate objektide puhul. Vastandina sümbiootilisele ühendusele on küps armastus selline liit, mille puhul säilib inimese terviklikkus, tema individuaalsus. Armastuse paradoks on see, et kaks on üheks saanuna ikkagi kaks.
Armastus on aktiivsus/tegevus, peamiselt tähendab armastus andmist, mitte saamist. Andmine on võimekuse ülim väljendus, sest andmisaktis kogeb inimene oma jõudu, rikkust ja võimeid. Seda laadi suure jõu ja võimekuse kogemine peaks valmistama inimesele rõõmu. Inimene kogeb end kui ületulvavat, heldet, elavat , järelikult rõõmuküllast inimest. Andmine on rõõmupakkuvam kui saamine, mitte et tegemist oleks ilmajäämisega, vaid sellepärast, et andmisakt on inimese elutahte väljendus. Üks inimene annab teisele osa oma elust. See ei tähenda tingimata elu teisele ohverdamist, inimene annab enesest seda, mis temas elab: annab oma rõõmu, huvi, arusaamisi, teadmisi, huumorit, kurbust – kõike, milles väljendub ja avaldub see, mis temas elab. Enesest nõnda andes rikastab ta teist inimest, ta suurendab teise elutahet, suurendades samal ajal ka oma elutahet.
Armastuse aktiivne olemus ilmneb peale andmise veel hoolitsuses, vastutuses, lugupidamises ja teadmistes. Armastus on aktiivne hoolitsus selle elu ja kasvu eest, mida me armastame. Vastutus on täiesti vabatahtlik: see on inimese vastus teise inimolendi väljendatud või väljendamata vajadustele. Vastutus võiks kergesti muutuda ülemvõimutsemiseks ja omandamiseks, kui poleks armastuse kolmandat komponenti, lugupidamist. Lugupidamine tähendab võimet näha inimest sellisena, nagu ta on, olla teadlik tema kordumatust individuaalsusest. See tähendab ka hoolitsust selle eest, et inimene saaks kasvada ja kujuneda selliseks , nagu ta tegelikult on. Kui üks inimene teist armastab , siis näeb ta teda sellisena, nagu ta on, mitte sellisena, nagu teine inimene teda kasutusobjektina vajab. Inimesest on võimatu lugu pidada ilma teda teadmata-tundmata. Ligimesega ühekssaamise põhivajadus on tunda tema saladusi. Armastus on aktiivne tungimine teise inimesse , mille käigus teadasaamiseiha kokkukuulumises vaigistust leiab.
Kindlapiiriline bioloogiline vajadus on meheliku ja naiseliku olemuse kokkukuulumise iha. Sooline polarisatsioon viib inimese oma erilisel moel ühendust otsima vastassugupoolega. Mehe-naise polaarsuse probleem viib üksikasjalisemale arutlusele armastuse ja seksi teemadel . Suguiha on armastuse ja ühenduse vajaduse üks avaldusi. Tegelikult ei väljenda erootilist veetlust mitte mingil juhul ainult seksuaalne veetlus. Mehelikkus ja naiselikkus on olemas niihästi iseloomus kui ka sugufunktsioonis. Mehelikku iseloomu võib määratleda kui sellist, millega kaasnevad läbimurdmise ja juhtimiseoskus, aktiivsus, enesevalitsemine ja julgus; naiseliku iseloomu omaduseks on loov vastuvõtlikkus, kaitseinstinkt, reaalsusetaju, taluvus , emalikkus. Sageli on nii, et kui mehe iseloomujooned on nõrgad, siis püüab ta puudust kompenseerida esmajoones rõhuasetusega oma mehe rollile seksis. Mees püüab tõestada oma mehelikku vaprust seksis, kuna ta on ebakindel oma mehelikkuses. Mehelikkuse veel äärmuslikuma halvatuse puhul võtab võimust sadism. Kui naiselik seksuaalsus on nõrgestunud või väärastunud, siis muutub see masohhismiks või omamiskireks.

Vanemate ja laste vaheline armastus

Isegi pärast sündi pole imiku elu oluliselt erinev, võrreldes eelnenuga: ta ei suuda ära tunda asju ja inimesi, ta ei ole veel teadlik enesest ega teda ümbritsevast maailmast. Ainus, mida ta tunneb on soojuse ja toidu positiivne trgutav mõju, ning ta ei erista veel soojust ja toitu selle allikast – emast. Ema on soojus , ema on toit, ema on rahuldatuse ja kaitstuse eufooriline seisund.
Kui laps kasvab ja areneb, muutub ta ka võimeliseks asju sellistena tajuma , nagu need on; rahuldus , mille ta saab toitumisest, eristub rinnanibust, rind emast. Ta õpib tajuma paljusid erinevaid asju, millel kõigil on oma olemine. Samal ajal õpib ta neid nimetama ning nendega ümber käima. Ta õpib, kuidas inimestega ümber käia: et ema naeratab, kui laps sööb, et ta võtab lapse sülle, kui laps nutab jne. Kõik need kogemused kristalliseeruvad ja moodustavad tervikliku kogemuse: mind armastatakse. Mind armastatakse sellepärast, et ma olen selline, nagu olen, või võib-olla täpsemalt, mind armastatakse sellepärast, et ma olemas olen. Kogemus emaarmastusest on passiivne. Laps ei pea midagi tegema selleks, et olla armastatud – emaarmastus on tingimusteta armastus. Emaarm on õndsus, rahu, mida ei pea saavutama ega ära teenima . Kuid kui emaarmastust pole, siis seda ei saa ka saavutada, luua, juhtida.
Kuni 10-aastane laps veel ei armasta: ta reageerib tänulikult ja rõõmsalt sellele, et teda armastatakse. Sel arengutasemel tuleb aga mängu uus tunne, oma tegudega armastuse loomine. Esimest korda tuleb laps mõttele emale või isale midagi anda, midagi neile teha: kirjutada luuletus , joonistada pilt või korda saata midagi muud head. Siit alates läheb veel palju aastaid küpse armastuse loomiseks. Lõpuks on laps( noorik ) üle saanud egotsentrismist: teine inimene ei ole tema jaoks emasjoones omaenese vajaduste rahuldamise vahend. Teise inimese vajadused on niisama tähtsad kui tema enda vajadused – tegelikult on need isegi tähtsamad. Nüüd tunneb ta uudset sidet, jagamist, ühtekuuluvust. Ta tunneb, et ta on võimeline armastades armastust looma.

• Infantiilse armastuse põhimõte on: Ma armastan sellepärast, et mind armastatakse.
  
• Küpse armastuse põhimõte on: Mind armastatakse sellepärast, et ma armastan.
  
• Ebaküps armastus ütleb: Ma armastan sind sellepärast, et ma vajan sind.
  
• Küps armastus ütleb: Ma vajan sind sellepärast, et ma armastan sind.
  

Armastusvõime arenguga on tihedalt seotud armastuse objekti areng. Laps on esimestel elukuudel ja aastatel kõige tugevamini kiindunud emasse. Aga iga päevaga saab ta üha iseseisvamaks: õpib kõndima, rääkima, iseseisvalt maailma uurima ; suhted emaga kaotavad mõndagi oma elulisest tähtsusest, selle asemel muutuvad järjest tähtsamaks suhted isaga. Suhted isaga on hoopis erinevad. Tal on lapsega selle esimestel eluaastatel lõdvad sidemed ning tema tähtsust lapsele ei saa ema omaga sel varasel perioodil võrreldagi. Isa ei kujuta endast küll looduslikku maailma, ent ta kannab endas inimeksistentsi teist poolust: mõttemaailma, inimese loodud asjade maailma, õigust ja korda, enesevalitsust, rändamist, julgeid ettevõtmisi. Isa on see, kes last õpetab, kes näitab talle teed maailma.
Isaarmastus on tingimustega armastus. See rajaneb põhimõttel: „Ma armastan sind sellepärast, et sina täidad mu lootused, sellepärast, et sa täidad oma kohust, sellepärast, et sa oled minu moodi.“ Isaarmastus on vastupidiselt emaarmastusele inimese poolt juhitav. Ema ja isa erinevad suhtumised on kooskõlas lapse vajadustega. Väikelaps vajab nii füsioloogiliselt kui ka psüühiliselt ema tingimusteta armastust. Kuueseks saanud, hakkab laps vajama isa armastust, tema autoriteeti, teda kui juhti. Ema funktsioon on muuta lapse elu turvaliseks, isa funktsioon on talle teadmisi anda, õpetada teda toime tulema nende probleemidega, mida tema ette seab ühiskond, milles ta on sündinud. Üheks ema elusihiks peaks olema soov, et lapsest saaks iseseisev inimene, kes lõpuks elab omaenda elu. Isa armastust peaksid suunama põhimõtted ja lootused, see peaks olema pigem kannatlik ja salliv kui ähvardav ja autoritaarne.
Lõpuks jõuab küps inimene selleni, et ta on enesele nii ema kui ka isa. Tal on nii-öelda ema- ja isapoolne südametunnistus. Küps inimene on vabanenud konkreetsest emast ja isast, ta on nad enesesse projitseerinud. Ta rajab ema-südametunnistuse oma armastusvõimele ning isa-südametunnistuse oma mõistusele ja otsustusvõimele.
Areng emakeskselt isakesksele kiindumusele ning lõpuks nende süntees ongi vaimse tervise ja küpsuse saavutamise aluseks. Sellise arengu ebaõnnestumine on neurooside peapõhjus. Üheks neuroosi tekke põhjuseks võib olla asjaolu, et poisil on armastav, aga kas liiga järeleandlik või siis võimukas ema ja nõrk ning ükskõikne isa. Sellisel juhul võib poiss jäädagi varasesse emassekiindumuse staadiumi ning temast võib kasvada emast sõltuv inimene. Teisest küljest jällegi, kui ema on külm, tundetu ja võimukas, võib laps emaliku kaitse vajaduses isa poole ning hiljem isa asemike poole pöörduda. Kui isa on võimukas, tugevasti pojasse kiindunud, siis areneb laps ühekülgselt isale orienteeritud inimeseks, kellele on tähtsad ainult seadus, kord ja võim ning kel puudub võime loota või vastu võtta tingimusteta armastust. Teatud tüüpi neuroosid, mida väljendavad näiteks kinnismõtted, arenevad põhiliselt tänu ühekülgsele isassekiindumisele, teised aga, mida väljendavad näiteks hüsteeria, alkoholism, võimetus end maksma panna ning elu realistlikult võtta ja depressioonid, tulevad emakesksusest.

Armastuse objektid

Armastus ei ole esmajoones suhe teatud kindlasse inimesse; see on suhtumine, suhtumisviis, mis määrab inimese seostatuse maailma kui tervikuga , mitte vaid ühe armastuse „objektiga“. Kui inimene armastab ainult seda ühte ning on ülejäänud kaaslaste suhtes ükskõikne, siis ei ole tegemist armastuse, vaid sümbiootilise kiindumuse või paisunud isekusega. Ometi usub enamik inimesi, et armastuse määrab objekt, mitte armastamisvõime. Inimesed lihtsalt ei mõista, et armastus tähendab aktiivset tegutsemist , hingejõudu; arvatakse, et vaja on vaid leida see õige objekt ning pärast läheb asi juba iseenesest. Kui inimene ikka tõesti ühte inimest armastab, siis armastab ta ka kõiki teisi inimesi, armastab maailma, armastab elu. Kui ta võib kellelegi öelda „ma armastan sind“, siis peab ta võimeline olema ütlema „ma armastan sinus kõiki teisi, sinu läbi armastan ma maailma, sinus armastan ma ka iseennast .“

Vennaarm

Vennaarm on kõige tähtsamat tüüpi armastus ning sellel põhinevad kõik teised armastused. Siinjuures on silmas peetud vastutustunnet, hoolitsust, lugupidamist, teadmisi teisest, elu edendamise soovi. Vennaarm on armastus kõigi inimolendite vastu: see välistab valiku. See sisaldab kokkukuulumise kogemust kõikide teiste inimestega: inimlikku solidaarsust, lunastust. Vennaarm põhinebki kogemusel, et me kõik oleme üks. Selleks, et seda samasust kogeda, on vaja läbi välise jõuda sisuni. Kui ma teist inimest pealiskaudselt tunnetan, siis tunnetan peamiselt erinevusi: seda, mis meid lahutab. Kui ma tungin sisusse, siis tunnetan meie samasust, saan teadlikuks vennalikkuse olemasolust. Vennaarm on kõigepealt armastus abitu, vaese ja võõra vastu. Omaenese liha ja verd armastada ei ole mingi saavutus. Tõeline armastus avaneb vaid neile, kes ei teeni mingit eesmärki. Kaastundest abitu vastu tekib inimeses vennaarm ning armastusest enese vastu armastab ta ka seda, kes vajab abi: nõrka, ebakindlat inimolendit.

Emaarm

Emaarm on lapse elu ja vajaduste tingimusteta jaatus . Kuid lapse elu jaatamisel on kaks külge: üks on hoolitsus ja vastutus, mis on absoluutselt vajalikud lapse elu säilitamiseks ja kasvutingimusteks. Teine aga on suhtumine, mis istutab lapsesse armastuse elava vastu, tunde, mis ütleb: hea, et olen elav olend , hea, et olen väike poiss või tüdruk, hea, et elan siin ilmas! Sel teisel astmel paneb emaarmastus lapse tundma: hea, et ma sündisin; ta istutab lapsesse armastuse elu vastu, mitte ainult soovi ellu jääda.
Vastupidiselt vennaarmule ja erootilisele armastusele, mis on võrdsete armastused, on ema ja lapse suhe juba olemuselt ebavõrdne: üks vajab abi ning teine annab seda. Altruistlikkuse ja omakasupüüdmatuse tõttu peetaksegi emaarmu kõige kõrgemat liiki armastuseks, kõigist emotsionaalseist sidemeist kõige pühamaks. Enamik emasid on armastavad emad seni, kuni laps on väike ja nendest veel täielikus sõltuvuses. Enamik naisi tahab lapsi saada, nad on lapse sünni üle õnnelikud ja asuvad agaralt tema eest hoolitsema. Vaatamata sellele, et nad lapselt vastu ei saa mitte midagi peale naeratuse või rahuloleva ilme. Kuna väikelaps on ikka veel nagu osa emast, siis võib armastus ja sõge kiindumus lapsesse pakkuda emale eneseimetluslikku rahuldust. Emale võivad motiive anda ka võimu- ja omamisiha. Abitu ja täielikult tema meelevallas laps on võimukale ja omamishimulisele naisele tõelist rahuldust pakkuv objekt.
Emaarmu sügavaim sisu on hoolitsus lapse kasvamise eest ning see tähendabki soovida lapse eemaldumist enesest. Emaarmu puhul saab neist, kes olid üks, kaks iseseisvat inimest. Ema ei pea ainult taluma , ta peab ka soovima lapse iseseisvumist ja sellele kaasa aitama . Emalt nõutakse omakasupüüdmatust, võimet kõike anda ning mitte midagi peale armastatud lapse õnne soovida. Ainult tõeliselt armastav naine, naine, kes andes on õnnelikum kui võttes, kes on endas kindel – ainult tema suudab olla armastav ema ka siis, kui laps temast eemaldub. Emaarm kasvava lapse vastu, armastus, mis ei taha enesele mitte midagi , on võib-olla kõige raskemini saavutatav armastuse vorm ja petlikki tänu võrreldamatule kergusele, millega ema võib väikelast armastada.

Erootiline armastus

Vastandiks venna- ja emaarmastusele on erootiline armastus: teise inimesega täieliku ühtesulamise ja kokkukuulumise iha. Juba oma olemuselt on see ainult ühele suunatud; võimalik, et tegemist on kõige petlikuma armastuse vormiga üldse. Pärast seda, kui oleme võõrast intiimselt tundma õppinud ning pole enam takistusi, mida ületada, ei saa ka enam ootamatut lähedust leida. „Armastatud“ inimene saab meile niisama tuntuks, kui oleme iseenesele. Paljudele tähendab intiimsus peamiselt seksuaalvahekorda. Kuna nad kogevad teisest eraldatust põhiliselt füüsilises mõttes, siis tähendabki neile füüsiline ühendus eraldatusest ülesaamist.
Eraldatuse ülesaamiseks räägitakse oma isiklikust elust, lootustest ja muredest, näidatakse end lapselikuna või lapsikuna – kõike seda tehakse eraldatusest ülesaamise huvides. Intiimsuse näitena tuleb arvesse isegi viha, vihkamine, keeldude täielik puudumine. Igasugune sellist tüüpi lähedus kipub aga aja möödudes nõrgenema. Tagajärjeks on see, et inimene otsib uut armastust uue võõraga – alati jääb illusioon , et uus armastus on varasemaist erinev.
Suguiha siht on ühtesulamine – mõistagi pole see vaid füüsiline vajadus, kergenduse otsimine painavale pingele. Ent suguiha ergutada võivad ka hirm üksinduse ees, soov vallutada või olla vallutatud, edevus, soov haiget teha või isegi hävitada; samamoodi võib seda ergutada ka armastus. Kuna suguiha enamiku inimeste mõtteis kõrvutub armastusega, mis viib see neid kergesti eksijäreldusele, et himu ongi armastus. Armastus võib tekitada soovi suguliseks kontaktiks – siis on sellesse segatud hellus . Kui iha füüsilise vahekorra järele ei erguta armastus ning kui erootilises armastuses pole vennaarmu, siis ei vii see kunagi kontaktini rohkem kui vaid orgialikus, ajutises mõttes. Hellus tuleneb vennaarmust ning esineb niihästi füüsilise kui ka mittefüüsilise armastuse vormides .
Erootilist armastust iseloomustab piiratus, mis venna- ja emaarmus puudub. Erootiline armastus on küll piiratud, ent teises inimeses armastatakse ikkagi kogu inimkonda: kõike, mis elab. Piiratud on ta ainult ses mõttes, et inimene võib täielikult ja sügavalt liituda vaid ühe inimesega. Erootiline armastus välistab armastuse teiste vastu vaid erootilise ühtesulamise mõttes, kõige täiuslikuma elulise pühendumise mõttes – see ei tähenda aga vennaarmu puudumist. Erootiline armastus eeldab ühte: „Ma pean armastama oma sügavaima olemusega – ma pean kogema teise inimese sügavaimat olemust.“
Armastus peaks peamiselt tahteakt olema: otsus pühendada elu täielikult teisele inimesele. Kedagi armastada ei tähenda ainult suur tunnet – see on otsustus , otsus, tõotus. Kui armastus oleks vaid tunne, siis poleks ju alust tõotuseks armastada teineteist igavesti . Tunne tuleb ja läheb. Sellistest vaadetest lähtuvalt võime jõuda seisukohale, et armastus on ainult tahte- ja kohustumisakt ning et põhimõtteliselt pole tähtiski, millised need kaks inimest on. Tundub, et sellise seisukoha puhul jääb kahe silma vahele inimloomuse ja erootilise armastuse paradoksaalne iseloom. Me oleme küll üks – ent igaüks meist on kordumatu ja omanäoline. Kuna me kõik erinevad oleme, siis nõuab erootiline armastus iselladseid ja sügavalt individuaalseid suhteid, mis mõnede inimeste vahel on võimalikud, kuid kõikide vahel mitte. Erootiline armastus on täiesti individuaalne, kahe inimese vaheline kordumatu kütkestus, kuid on ka õige, et erootiline armastus pole muud kui tahteakt.

Enesearmastus

Arvatakse, et mida rohkem inimene armastab ennast, seda vähem armastab ta teisi; et enesearmastus võrdub egoismiga. Kui armastada ligimest kui inimolendit on voorus, siis peab olema voorus ja mitte pahe armastada iseennast. Armastus enese vastu on lahutamatult seotud armastusega ükskõik kelle vastu. Mitte ainult teised, ka me ise oleme oma tunnete ja suhtumiste „ objektiks “; suhtumised teistesse ja enesesse ei ole kaugeltki vasturääkivad, need on põhiliselt samasuunalised. Kõik need inimesed, kes on võimelised teisi armastama, armastavad ka iseennast. Tõeline armastus on aktiivne püüdlus, mis on suunatud armastatud inimese kasvule ja õnnele nind mis tuleneb teie võimest armastada.
Kedagi armastada tähendab armastuse kui tunde konkretiseerumist. Armastuses sisalduv ja armastatule suunatud põhiline jaatus tähendab olemuselt inimlike väärtuste elustamist. Inimarmastuson armastus erinevate inimeste vastu. Omaenese elu, õnne, kasvu ja vabaduse jaatamine põhineb armastusvõimel. Kui inimene on võimeline loovalt armastama, siis armastab ta ka iseennast; kui ta suudab armastada ainult teisi, siis ei suuda ta üldse armastada.
Isekas inimene on huvitatud ainult enesest, ta tahab kõike vaid enesele, ei tunne rõõmu andmisest, vaid ainult võtmisest. Ta ei näe midagi peale iseenda, ta otsustab kõigi ja kõige üle ainult kasu arvestades; põhimõtteliselt on ta võimetu armastama. Arvatakse, et isekus ja enesearmastus on identsed, kuid kaugel sellest, tegemist on vastanditega. Isekas inimene ei armasta end liiga palju, ta armastab liiga vähe, tegelikult ta vihkab end. Isekad inimesed on võimetud teisi armastama ja nad ei ole võimelised ka iseennast armastama.

Jumalaarmastus

Jumalaarmastus kasvab välja eraldatusest ülesaamise ja ühenduse saavutamise vajadusest. Tegelikult on jumalaarmastus väga mitmekesine ning sellel on palju aspekte nagu inimarmastuselgi - suures osas on ka erisused sama laadi. Kõikides teistlikes religioonides, olgu siis tegemist polüteismi või monoteismiga, kujutab Jumal endast kõrgeimat väärtust, kõige ihaldatumat head. Jumala vastu tuntav armastus vastab sellele armastusele, mida inimene tunneb inimese vastu; peale selle on tema Jumala ja inimese vastu tuntava armastuse tõeline olemus tihti alateadvuslik – seda varjab ja mõistupärastab küpsem mõte sellest, mis armstus tema meelest ikkagi on.

ARMASTUSE PRAKTIKA

Inimesed loodavad saada „kuidas seda teha“ retsepti – nad loodavad, et neid õpetatakse, kuidas armastada. Kui tegelikult on see individuaalne kogemus, mida igaüks saab vaid ise läbi elada. Iga kunsti praktiliste oskuste omandamiseks on vajalikud teatud üldised eeldused, olenemata siis sellest, kas tegemist on puusepakunsti, arstikunsti või armastuse kunstiga.
Esmajoones nõuab praktiliste oskuste omandamine distsipliini . Asi pole ainult mõne kindla kunsti praktiseerimise distsipliinis – tegemist on kogu elu distsiplineerimisega. Tänapäeva inimene on küll tööl distsiplineeritud, kuid kui inimene parajasti ei tööta, siis tahab ta laiselda, looderdada või lõdvestuda. Võitluses autoritaarsuse vastu on ta muutunud umbusklikuks distsipliini suhtes üldse – nii selle suhtes, mida sunnib peale mingi seletamatu autoriteet, kui ka mõistuspärase enesedistsipliini suhtes. Ilma viimaseta kaotab aga elu terviklikkuse, muutub kaootiliseks, inimene pole võimeline millelegi keskenduma.
Teiseks on vajalik keskendumisvõime, kuigi seda kohtab meie kultuuris veel harvem kui enesedistsipliini. Inimene teeb üheaegselt paljusid asju: loeb, kuulab raadiot , räägib, suitsetab , sööb, joob. Keskendusmisvõime puudumisest annavad selget tunnistust raskused, mis tekivad siis, kui üksi ollakse. Enamik inimesi ei suuda lihtsalt vaikselt istuda: nad pigem räägiksid, suitsetaksid, loeksid, jooksid. Nad lähevad närviliseks ja rahutuks ning otse peavad midagi tegema suu ja kätega.
Kolmas tähtis eeldus on püsivus. Kui soovitakse kiiresti saavutusi näha, siis ei õpita kunagi korralikult. Tänapäevane ühiskond soodustab kiirustamist. Tänapäeva inimene arvab, et ta kaotab aega, kui ta kõike kiiresti ei tee; ometi ei tea ta, mida peale hakata võdetud ajaga – ta lihtsalt lööb seda surnuks.
Neljas tingimus on ülim huvitatus meisterlikkuse saavutamisest. Kui kunst ei ole õppijale kõige tähtsam, siis ei õpi ta seda kunagi ära. Paremal juhul saab temast hea asjaarmastaja, meistrit aga mitte kunagi.
Kunsti ei hakata õppima otse, vaid selleks tuleb nii-öelda pinda ette valmistada. Tuleb õppida palju muud, sageli näiliselt kõrvalistki – alles siis saab algust teha kunsti endaga. Kui tahetakse saada mingi ala meistriks, peab kogu oma elu sellele pühendama või vähemalt sellega siduma. Armastuse kunsti silmas pidades tähendab see, et igaüks, kes ihaleb saada selle ala meistriks, peab alustama distsipliini, keskendumisvõime ja püsivuse harjutamisest – ta peab kogu elu nendele allutama.

KIRE KONTROLLIMINE

Inimesed säravad, kui nad on armunud. Nad ka piinlevad ja loodavad. Eelkõige nad aga igatsevad – nad tahavad näha ja puudutada ja naerda ja armastada ja olla armastatud. Looduse ühe kõige stimuleerivama kemikaali toel on neil rohkem energiat, nad suudavad tähelepanu koondada ja otsida oma tasu. Romantiline armastus on tung, puudus ja vajadus – ürgne paaritumistung, mis võib aeg-ajalt näjast võimsam olla.

Sõltuvus armastusest

Romantiline armastus on niivõrd eufooriline „joobumine“, et seda kirge on raske kontrollida. See tekitab iha, kinnisideid, vastupandamatuid soove, emotsionaalset ja füüsilist sõltuvust ning enesekontrolli kaotamist, see moonutab tegelikkust ja muudab isiksust. Paljud psühholoogid peavad romantilist armastust sõltuvuseks. Kui sind vastu armastatakse, on see positiivne sõltuvus. Kuid see võib muutuda kohutavalt negatiivseks sundmõtteks, kui su armastus tagasi lükatakse ja sa ei suuda sellest vabaneda. Lummatud armunul esinevad kolm klassikalist sõltuvuse faasi: tolerants, võõrutus ja tagasilangus. Kõigepealt on armunu rahul, kui armsamat aeg-ajalt näeb, kuid kui sõltuvus suureneb, vajavad nad üha suuremat annust.
Kui armsam suhte lõpetab, esinevad armunul kõik tavapärased narkootikumidest võõrutamise märgid, sealhulgas depressioon, nutuhood, ärevus, unetus , isupuudus, ärrituvus ja krooniline üksindus. Nagu kõik sõltlased, kasutavad ka armunud sellises olukorras ebatervislikke, alandavaid ja isegi füüsiliselt ohtlikke meetodeid oma narkootikumi hankimiseks.

Armuhaigus: tervenemine

Kõigepealt tuleb lahti saada kõikidest sõltuvusainet ehk armsamat meenutavatest asjadest. Aitab ka näiteks mediteerimine: tuleb välja mõelda paar mantrat ja korrata neid endale vaikselt. Tuleb otsida midagi, mis enesehinnangut tõstaks, mõtted ebaõnnestunud suhtelt eemale viiks ning tulevikus edukalt toimivale suhtele mõtlema paneks. Kui inimene ei suuda ekskallimale mitte mõelda, siis tuleb keskenduda tema negatiivsetele omadustele. Veel aitab täiusliku partneri väljamõtlemine. Väga tähtis on end tegutsemas hoida, sest oma tähelepanu tuleb mujale viia. Eriti kasulik on trennitegemine, sest see parandab tuju. Päike on veel üks erguti depressiivsetele armunutele. Põhiline on see, et tuleb naeratada, isegi kui sisemiselt nutad, sest näolihaste närvid aktiveerivad ajus asuvad juhteteed , mis võivad inimeses tekitada heaaolutunnet.

Antidepressantide võtmine

Romantiline armastus võib pesitseda pikaajaliselt ja kangekaelselt inimese peas ja kui asjad lähevad halvaks, siis tuleb nad seal välja visata . Tänapäeva meditsiin võib abiks olla. Kõikidel „ kliinilise “ depressiooni vormidel on neli peamist sümptomit. Kognitiivsete kahjustuste hulka kuuluvad tavapärase keskendumisvõime puudumine, võimetus meeles pidada igapäevaseid sündmuseid või kohustusi, sundmõtlemine oma probleemidele ja valule ning muud mõtlemishäired. Depressioonis inimestel on raskusi söömise, magamise ja seksimisega. Paljud kaaluvad enesetappu .
Suutmatusest hakkama saada pöörduvad paljud antidepressantide poole, et nii oma ängistust leevendada. Ravimi mõjudes hakkab täieliku kurbuse tekitatud füüsiline ja psüühiline valu hajuma. Need ravimid parandavad isegi mõningaid tekkinud füüsilisi kajustusi. Nad stimuleerivad närvirakkude kasvamist aju mälukeskuses hipokampuses, heastades nii pikaajalise stressi poolt sageli tekitatava kahju. Kuid sellistel ravimitel on ka kõrvalmõjud: kaalutõus, võimetus sekselus.

Rääkimise teraapia

Terapeudiga oma hädast vesteldes ning seeläbi mõtlemis- ja tegutsemisviise muutes võib inimene oma ajutegevust muuta. Uuringud näitavad, et psühhoteraapia võib põhjustada ajutegevuses suuresti samasuguseid muutusi kui antidepressandid . Paljud psühhiaatrid ei soovi täna rääkimise teraapiat ravimite kasutamisele vastandada, vaid usuvad, et need raviviisid on kombineerituna tõhusamad kui eraldi.

Mehe lähedus, naise lähedus

Lähedus on tänapäeval populaarne. Mõlemad sugupooled arvavad , et isiklike saladuste jagamine ja ühised rõõmsad tegevused on intiimsed. Kuid naise panevad sageli intiimsuseks neljasilmavestlusi, samal ajal kui mehed tunnevad emotsionaalset lähedust kõrvuti töötades, mängides või rääkides. Mehed tunnevad end ebakindlana, kui vaatavad partnerile otse silma. Targad naise arvestavad selle erinevusega ja saavutamaks lähedust meespartneriga teevad nad asju, mida saab külg külje kõrval teha. Näiteks jalutavad metsas või kaubanduskeskuses, sõidavad autoga , käivad kinos või vaatavad koos televiisorit. Enamik mehi tunneb lähedust ka sportides või sporti vaadates.
Naised aga tunnevad meeletut intiimsust, kui nad saavad nelja silma all rääkida. Nad istuvad üksteisele lähemale kui mehed ja vaatavad partnerile otse silma. Järelikult, kui oled taiplik mees, siis näiteks pargipingil istudes , tuleb pöörata ennast naise poole ja vaadata talle rääkides otse silma.

Võrgutav jutt

Naistele meeldivad sõnad, seega võrgutavad targad mehed naisi sõnadega. Üldiselt saavutavad naised ja mehed läheduse erinevatel teemadel vesteldes. Paljudele meelstele meeldib rääkida spordist, poliitikast , välissuhetest ja ärist. Naisi aga tõmbab rohkem emotsionaalne, enast paljastav vestlus isiklikel teemadel. Samuti meeldib neile rääkida teistest inimestest. Keskealised mehed ja naised muutuvad teineteisega sarnasemaks, ent vaatamata eale laskuvad tähelepanelikud võrgutajad püüdlikult armsamaga veetlevatesse vestlustesse, lootes nii suurendada lähedust, mis võiks sütitada romantilise armastuse.

Seks kui lähedus

Ka seks võib viia läheduseni ja vallandada võimaliku romantilise ekstaasi. Mehed võrdsustavad seksi emotsionaalse lähedusega neli korda suurema tõenäosusega kui naised. Naiste sõnul tunnevad nad partneriga suuremat lähedust, kui saavad temaga rääkida vahetult enne seksi. Säärane vestlus näitab naistele, et nende partner suudab kuulata, olla kannatlik ja toetav ning talitseda oma iha. Ükskõik kuidas asja vaadata, on seks äärmiselt meeldejääv ja rahuldust pakkuv, kui kõik kulgeb õiget rada.

Aja võitmine

Naisi tõmbavad mehed, kellel on ressursse ja kes jagavad paarilisega lahkelt oma raha, aega, kontakte ja staatust. Mehi tõmbavad naised, kes nende arvates päästmist vajavad. Nii teevad ja ütlevadki naised tihti alateadlikult asju, mis näitavad nende haavatavust. Mehed aga vastupidiselt naistele hooplevad ja naised kuulavad neid, kuigi naised peavad sellist varjamatut kelkimist sageli kohutavaks, avaldab see neile ka muljet. Kui inimene on liiga innukas , võib kõhklev kaaslane põgeneda. Varane tasu saamine vähendab dopamiini eraldumise kestust ja intensiivsust ajus, samal ajal kui tasu saamise edasilükkamine seda suurendab. Nii ongi „raskesti kättesaadavad“ inimesed ahvatlevamad.

Armastuse hoidmine

Vaatamata sellele, et mitmetel juhtudel kirg aja jooksul vaibub, püsivad mõned inimesed terve elu kirglikult armunutena. Mõned arvavad, et neid hoiab koos huumor. Huumor põhineb ebaharilikul ja ootamatul, mis suurendab dopamiinitaset ajus. Teised aga arvavad, et neid hoiab koos seks. Seksi seostatakse testosterooni kõrgema tasemega, mis võib ahelreaktsioonina samuti dopamiinitaset tõsta. Peamised põhimõtted, mida tuleks järgida, et armastust hoida on: pühendu, kuula partnerit aktiivselt, esita küsimusi, vasta küsimustele, tunnsuta, ole huvitav, kasva intellektuaalselt, kaasa naine oma tegemistesse, anna mehele privaatsust, ole aus ja usaldusväärne, selgita partnerile oma vajadusi, lepi tema puudustega, käitu viisakalt, arenda oma huumorisoont, austa kaaslast , tee kompromisse, vaidle lahendusele keskendudes, ära iial ähvarda lahkuda, unusta minevik , ära murra truudust, ära eelda, et suhe kestab igavesti- ehita seda üks päev korraga ja ära iial anna alla.
Kindlasti oleks kaval pühendada aega kohtamist meenutavale tegevusele. Tuleb arendada ühiseid huvisid ja teha koos midagi ebaharilikku ning põnevat, sest just mitmekesisus stimuleerib aju naudingukeskusi ja säilitab seega romantilise armastuse õhkkonna.

KOKKUVÕTE

Fromm väidab, et tõeline armastus ei tärka tänu mingile spetsiifilisele objektile , vaid see on inimese püsiv omadus, mille teatud objekt üksnes ilmsiks toob. Armastus ühe isiku vastu väljendab armastust inimese vastu üldse. Viimane ei ole esimesest tulenev üldistus või selle laiendus : ta on selle eeldus – olgugi et geneetiliselt omandatud kokkupuuteis konkreetsete inimestega.
Esmapilgul tundus, et minu arvamused ei ühti sugugi Frommi omadega, kuid pida enam ma sellele mõtlesin, seda loogilisemaks tema põhimõtted mulle said. Ma olin neid alati oma alateadvuses teadnud , kuid ma polnud nende järgi elanud. Võib öelda, et Fromm avas mu silmad. Ma teadsin ka enne, et armastus ei ole sugugi lihtne, kuid et ta on nii keeruline, seda mõistsin ma alles nüüd. Ka mina olin üks nendest, kes arvas , et armastus võib õnnekobel lihtsalt sülle kukkuda , kuid tegelikult tuleb selle nimel hoopis tööd teha.
Ma ei olnud enne teadlik ka armastuse erinevatest vormidest, eriti vennaarmust ning emaarmu osa pani mind võrdlema oma enda ema taolise tekstiga. Mina olen senini nimetanud armastust erootiliseks armastuseks ja tegelikult minu jaoks ongi tegelik armastus üldjoontes erootilise armastuse põhimõtetega. Ma ei tähtsustanud enne nii palju ka enesearmastust ja pidasin seda ka enda juures egoismiks, kuid nüüd sain teada, et see on hoopis positiivne nähtus. Minu uueks elu motoks saab kindlasti mõte, et kõik need inimesed, kes on võimelised teisi armastama, armastavad ka iseennast.
Armastamine on kunst, mida annab õppida ja isegi peab, sest muidu ei võigi leida endale seda inimest, keda armastada.

KASUTATUD KIRJANDUS

Erich Fromm. „Armastuse kunst”. Pegasus , 2006

Helen Fisher. „Miks me armastame?“. Pilgrim , 2006
18