Erich Fromm - Armastuse kunst - ÜLDKOKKUVÕTE (1)

Erich Fromm – Armastuse kunst
Armastuse olemus –
Kui tahame armastust, peame seda õppima nagu igat teist kunsti. Ometi õpitakse seda harva – armastusest peetakse tähtsamaks raha, võimu vms. Õppimisväärseks peetakse ka vaid seda, millega saab raha teenida, aga armastus hingele on siis kasutu luksus , millele pole õigust palju energiat kulutada? Armastamine sõltub inimese arenguastmest, see eeldab, et in on üle saanud enesekesksest võimuihast. Armastus on ka tee inimeraldatusest ülesaamiseks. Inimese sügavaim vajadus on üle saada eraldatusest, vabaneda üksilduse vanglast. Kunagi on nad seotud olnud emaga, kes oli justkui üks hinge-ja kehapool nendest , aga järjest enam iseseisvutakse.
Suur armastus? Arvatakse, et sõgeda armumise suurus, teineteise järele hull olemine ongi suure armastuse tõend, ometi võib see näidata vaid inimeste eelnenud üksioleku ulatust. Armastuseobjektid – arvatakse, et kui midagi peale ühe ei armastata, siis on see sügav armastus, see võib siiski olla ka puhas kiindumus . Armastamise suhte määrab ära mitte objekt, vaid suhtumise armastuse tundesse. Arvatakse , et on vaja leida objekt ja siis on kõik korras.
Võrdsus tähendab tänapäeval pigem samasust kui ühtekuulmist (peetakse ju samu ameteid, samu lõbustusi. Kõik ettevõtmised on ühtlustatud, tööl on kindel aeg-kiirus, struktuur paigas. Lõbustusedki valib kindel hulk inimesi kuskilt mujalt – tv saated valivad kanalite peajuhid jms). Sugude vastandlikkus on kadumas , mehed-naised muutuvad ühesugusteks, mitte vastanditena võrdseteks.
Autor kritiseerib Freudi – ta nägi armastuse väljendamises vaid füüsilist poolt. Seksis on muudki armastuse vorme, see on mehe ja naise ürgne iha ja soov astuda üksteist tundma, seal on nii naiselikku kui ka mehelikku poolt, ning libiido ei saa olla vaid mehelik , sest mees ei tunne naise keha nagu enda oma, vaid naisekehana ikkagi.
Armastuse tüüpe –
Lapse- ja vanemavaheline – enne 8,5-10 a saamist arvavad lapsed, et neid armastatakse sp, et nad on sellised nagu nad on. Siis hakkavad nad tahtma armastust teenima – teevad näiteks vanemale luuletuse . Läheb siiski aastaid, kuni asi jõuab küpse armastuseni. Andmine annab rohkem rõõmu ja on maha jäetud eraldatuse/üksinduse tunne. Oma last armastatakse sp, et ta on laps, mitte sp, et ta midagi erilist tegi.
Isaarmastus on nii pos kui ka neg , isaarmastus on tingimustega armastus (ma armastan sind, sest täidad mu lootused, täidad oma kohust). Isaarmastuse peab ära teenima.
Armastuse vahel on siiski erinevusi – vennaarm – kõik oleme 1, loomulik in armastus, austus üksteise vastu ja üksteist vajatakse.
Emaarmastus – üks vajab armastust, teine annab. Peetakse kõrgeimaks, sest see on omakasupüüdmatu armastus.
Erootiline armastus – ajatakse sassi plahvatusliku armastusega, see on olemuselt lühiajaline intiimsuse kogemise nähtus. In saab sama tuntuks meile, kui me ise (või siis sama vähe tuntuks). Enamikule tähendab see seksuaalvahekordi ja füüsilisest eraldatusest ülesaamise ül-t. keeldude puudumine tekitab armastuse vähenemist, sest üksteist tuntakse lähedastena siis vaid voodis ja vihastades. Hakatakse otsima uut armastust võõraga, et elavdada armumiskogemust. Jääb illusioon , et see on erinev, sellel aitab püsida suguiha petlik iseloom. Suguiha võib ergutada nt hirm üksinduse ees, edevus, soov haiget teha. Suguiha võib kergesti seondada ükskõik millise tugeva emotsiooniga. Suguiha pole vaid füüsiline vajadus. See kõrvutub armastusega. Suguiha viib eksiteele, et himu ongi armastus. Seal on segatud hullus. Hiljem võivad inimesed tunda isegi enam võõrandatuna. Erootiline armastus võib olla vaid tahteakt ja individuaalne kütkestatus.
Enesearmastus – mida rohkem inimene end armastab , siis teisi vähem. Enesearmastus on egoism . Aga kui enesearmastus on halb, siis järeldub, et omakasupüüdmatus on voorus. Ainult omakasupüüdmatu olles elab teistele ning ise on õnnetu. Võime armastada ja rõõmu tunda on halvatud , tahe on varatud tugev enesekesksus.
Jumalaarmastus – jumal peab olema ihaldatuim ja kõrgeim. Inimest arengut looduse rüpest ehk jumalast võib võrrelda eraldumisega emast. Ema on jumalaga niisiis seotud. Ema on tingimusteta armastus, kaitsev jms. selle puudumine tekitab tunde, et oleme looduses eksinud . Isaarm – sõltub kuulekusest, nõudmiste täitmisest. Isa-ema armastuse olemuse määrab 1 aspekt – küpsus, mille inimene on saavutanud, see peegeldub tema jumalakäsitluses ja armastuses jumala vastu. Läänes on jumalaarm usk jumalasse, tema õiglusse ja armastusse . Idas – ühtsustunde kogemine, avaldub igas eluteos. Armastust vanemate vastu ja armastust jumala vastu ei saa lahutada.
Armastus ja selle allakäik lääne ühiskonnas – lääne kultuur ja selle vaimsus pole armastust soodustav . Erinevatel armastustel on mitmeid pseudovorme, mis tegelikult on allakäiguvormid. Tänapäeval on inimene võõrandunud iseenesest, kaasinimestest, loodusest. Temast on saanud kaup, valitseb kapitalistlik elu, ning sellest ei suudeta üle olla.
Töö range rutiin ei luba olla mina ise. Inimene summutab rutiini lõbustuste rutiinis, saab rahuldust uute asjade ostmisest ja nende väljavahetamisest.
Maailm on nagu isude tohutu objekt, kõike tarvitatakse – filme, näitusi jms. ollakse valmis vaid vahetama ja saama. Kahekesi moodustatakse liit maailma vastu (pakutakse tundeid, mõistmisi ) ja peetakse seda armastuseks ning läheduseks.
Seksuaalne õnn – armastuse tulemus. Põhjused ei peitu vähese tundmises, vaid pärsingutes, mis muudavad armastuse võimatuks. Juur peitub vastassugupoole pelgamises – ei lasta end vabaks, siis järelikult ei usaldata partneri füüsilist lähedust. Kui suudab vabaneda hirmust, vihast ning muutub armastusvõimeliseks, siis on tema seksuaalprobleemid lahendatud . Kui ei õnnestu, siis ei aita ükskõik kui suured teadmised seksuaalvaldkonnast.
Neurootiline armastus – lapsepõlvehirmud-lootused kantakse täiskasvanuelu armastussuhetesse. Tundeelu poolest jäädakse 2-5 aastaseks, mõistus ja sotsiaalne areng aga on tegeliku vanuse tasemel. Ebaküpsus segab sotsiaalset suhtlust – kergematel jääb see konflikt intiimsuspiiridesse. On inimesi, kes emotsionaalses arengus säilitavad lapseliku kiindumuse. Tahavad armastust, aga ise ei anna. Leidnud naise, on nad õnne tipul , nad on südamlikud ja võluvad. Kui see ei täida lootusi, nt naine tahab ka armastatust, siis koguneb vihavimma. Tuntakse, et naine on võimukas ja pettutakse. Ajavad sassi armastuse ja armastusväärse käitumise, omaenda kujutluses on suured armastajad ja hindavad teise poole tänamatuks. Kodu, kus vanemad ei armasta, aga ei tülitse, muudab suhted ebasiiraks. Tuntakse ainult viisakust ja elu jääb mõistatuseks, õhu on alati teadmatust, tekivad kartused . Hiljem tõmbutakse omaenese maailm, jäädakse eluvõõraks, ka armastuses.
Võltsarmastus ehk jumaldamine – kaotatakse end armastusse, mõnikord on mõlemad pooled meeletud. Kui ei suuda täita, otsitakse uut ebajumalat. Omane – tugev pingestatus ja järsk armumine ja kogemine. Peaks näitama sügavust ja tundeküllasust, näitab aga igatsust ja meeleheidet. Teine võltsarmastus – sentimentaalne. Armastakse kujutluses armastatakse, aga mitte tegelikku inimest.
Projitseerimine – välditakse oma probleeme, tegeletakse oma armastatud puudustega. Nähakse teises vaid vigasid. Kui mõlemad teevad, siis justkui kasvatavad üksteist, lõpuks ei astu kumbki arenguteel ühtki sammu. Probleeme kantakse üle ka lastele – siis seovad nii isiklikud kui ka lastega seotud mured. Õnnetu abielu lahutamine - ei taheta jätta lapsi ühise kodu õnnistusest ja sellepärast ei lahutata. Küll on aga pinge kodus suurem kui lahkumineku puhul, viimane õpetaks, et inimene on võimeline julget otsust tegema. Mõnikord arvatakse, et konfliktide puudumine ongi armastus.
Armastus on võimalik, kui kumbki iseend kogeb . Seal peitub inimese tõelus, aga selles on ka armastuse alus. Pidev väljakutse, liikumine, kasvamine. Tunnetatakse, et kogetakse üksteist lähtuvalt, et inimene on teisega üks, tema on ka enesega 1. Ei põgeneta enda eest.
Annab tõendit – suhete sügavus , tundlikkus, jõud. Armastuse praktika- keskendumisvõime – tuleb elada praegu, mitte mõelda, mis järgmiseks tuleb. Distsipliin , püsivus (kiiresti õppides ei õpita korralikult), ülim huvitatud meisterlikkuse saavutamisest, enesetundlikkus.
Armastuseni jõudmiseks peab üle saama nartsissismist. Siis näeb inimesi sellistena, nagu nad on – objektiivselt. Tuleb uskuda endasse ja teisesse, ka tema võimetesse. Uskumine nõuab julgust , võimet riskida , valmisolekut välja kannatada valu ja pettumusi.
Igapäevaelu pisiasjadesse tuleb uskuda. Tuleb näha, kus kipub kaduma ja miks näha mõtteid, millega me usu puudumist arvame, millal juhib käitumist argus ja kuidas argust targutuste abil varjatakse.