Anorgaaniline keemia (2)

Alari Allika pedl-2 092126
Anorgaanilise keemia I Laboritöö
Töö nr. 2- Metalli aatommassi määramine,
katse 1. metalli aatommassi määramine erisoojusmahtuvuse kaudu.
Töö eesmärk: Metalli aatommassi määramine erisoojusmahtuvuse kaudu.
Töövahendid:
Kalorimeeter ,soojusisolatsiooniga varustatud keeduklaas (200-300cm3 ),keeduklaas (100 cm3), termomeeter ,kaal, pliit
Töö Käik: Kaaluda 0,01 g täpsusega 30-50g raskune metallitükk, siduda niidi ots ja riputada 10 kuni 15 minutiks keevasse vette. Kaaluda kalorimeetri sisemine klaas, valada sellesse umbes 100 cm3 vett, kaaluda uuesti ja asetada klaas veega tagasi kalorimeetrisse. Mõõta kalorimeetri siseklaasis oleva vee temperatuur. Kiiresti võtta keevast veest metal ja asetada kalorimeetri siseklaasi. Kalorimeeter katta kaanega , segada termomeetriga ettevaatlikult vett ja märkida vee kõrgeim temperatuur.
Katse andmed:

Metalli mass: m1 = 29,91g=0,02991 kg

Kalorimeetri siseklaasi mass: m3= 43,5 g= 0,0435 kg

Kalorimeetri siseklaasi mass koos veega: m4= 141,19g = 0,14119 kg

Vee mass kalorimeetris m2=m4-m3 m2= 0,14119kg-0,0435kg=0,09769

Metalli temperatuur keevas vee: 100.c

Vee algtemperatuur : t1=23 .c

Vee kõrgeim temperatuur: t2= 26 .c

Vee erisoojusmahtuvus: cvesi= 4,187*103J kg-1K-1

Klaasi erisoojusmahtuvus: cklaas= 0,080*103 J Kg-1K-1 Arvutused:

Metalli poolt antav soojushulk: q1=m1 c (100-t2) J

Kalorimeetris olev vesi sai soojust: q2= m2 4,187*103(t2-t1)J
q2= 0,09769*4,187*103(26.c-23.c)= 1227,08409 J

Keeduklaas sai soojust : q3=m3 * 0,80 * 103(t2-t1)J
q3=0,0435 * 0,80 * 103 * 3 =104,4 J

Kuna antav ja saadav soojuse hulk on võrdsed, siis q1=q2+q3 q1=
q1= 1227J+104,4J= 1331 .4J
5. Leiame metalli erisoojusmahtuvise cmetall asendusete teel punkt 1 all toodud võrrandist.
1331,4= 0,030 * c( 100-26)
1331,4=2,22c
c= 1331,4/2,22= 599,7 J kg-1 k.1
x*599,7 26000/599,7
x=43,35
Al-27 g
Absoluutne viga
Abs. viga 27-43,35=-16,35
Suhteline viga= -16,35/27*100= -60%
Järeldus:Vead võisid tulla sellest, et osad andmed saadakse vaatluse tulemusena ja silm on tihti ebatäpne.Näiteks kui võtsime vee algtemperatuuri .Siis arvutustel on palju komakohti ning ümardamisel tekivad ebatäpsused.Ka ei katnud me kalorimeetrit kaanega,kui seal sees oli metallitükk ning sealt võis toimuda soojuskadu .Soojuskadu võis suurendada ka see, kui me asetasime metallitüki kalorimeetri siseklaasi. Katset saaks rohkem täpsustada suurendades metallitüki massi.
Töö nr. 3 – keemilise reaktsiooni kiirus

Töö eesmärk: reaktsiooni kiiruse sõltuvus reageerivate ainete konsentratsioonist
Töö käik: Nelja katseklaasi mõõta 6cm3 2%-list väävelhapet. Naatriumisulfaadi lahuste valmistamiseks võtta neli katseklaasi ja need nummerdada 1-4. Vastavalt altoodud tabelile mõõta katseklaasidesse naatriumsulfaadi 2%-list lahust ja vet erinevates vahekordades, saades nii, neli erineva konsentratsiooniga naatriumsulfaadi lahust. Esimesele naatriumsulfaadi lahusele valada varem väljamõõdetud kogus (6cm3) väävelhappelahust, sulgeda katseklaas korgiga ja segada kiiresti katseklaasi seda kahel korral umber pöörates. Mõõta aeg lahuste kokkuvalamise hetkest kuni hägu tekkimiseni. Hägu ilmumiseks kulunud aeg kanda tabelisse. Samuti toimuda teiste naatriumsulfaadi lahustega . Katseandmete põhjal koostada graafik . Ordinaatteljele märkida reaktsiooni kiirus v mõõdetud aja pöördväärtusena (1/t) ja abstsissteljele naatriumsulfaadi konsentratsioon . Soovitav mastaap: minimaalne Na2S2O3 sisaldus lahuses- 3cm ja maksimaalne kiirus- 8cm.
Katseklaasi nr
Na2S2O3 lahus, cm3,
A
H2O, cm3,
B
Na2S2O3 lahuses
a/(a+b)
Aeg
t, s
 Kiirus
1/t, s-1
1
6
0
1
149
0,02
2
4
2
2/3
60
0,012
3
3
3
1/2
69
0,014
4
4
4
1/3
119
0,009
Graafik:
Järeldus:Mida väiksem protsent oli lahuses Na2S2O3 –e, seda kauem võttis aega, et hägu tekiks.Esimene katse oli ka küllaltki ebatäpne, sellep . et ei olsanud näha hägu tekkimist ning kella panime kinni hägu tekkimise erinevatel faasidel.Ei olnud korrapära

Töö Eesmärk: Reaktsiooni kiiruse sõltuvus temperatuurist.
Töö Käik: Nelja nummerdatud katseklaasi (1,2,3,4) mõõta 4 cm3 naatriumtiosulfaadi 2%-list lahust ja teise nelja (1*,2*,3*,4*) 4cm3 väävelhappe 2%-list lahust. Keeduklaasi valada vett ja asetada selle kõik katseklaasid. Viie minuti pärast valada katseklaasist 1* väävelhape naatriutiosulfaadi lahusesse 1. Lahused kiiresti segada ja mõõta aeg lahuste kokkuvalamise hetkest hägu tekkimiseni. Mõõta vee Temperatuur. Keeduklaasis oleva vee temperatuuri tõsta 10 .c Võrra ning korrata katseid teise katseklaaside paariga (2*ja 2). Analoogiliselt viia läbi katsed kolmanda ja neljanda katseklaaside paaridega, kusjuures iga kord tõsta vee temperatuuri 10.c võrra.
Katseandmes kanda tabelisse:
Katseklaaside nr-d 
 Katse temperatuur, .c
 Aeg t, s
 Reaktsiooni kiirus 1/t, s-1
1 ja 1*
23
46
0,02
2 ja 2*
33
26
0,03
3 ja 3*
43
13
0,07
4 ja 4*
53
10
0,1
Graafik:
Järeldus:Kuna antud katsel oli mõlemaid lahuseid üks kogus ning nende protsent( 2 % toim.) oli sama, siis mängis hägu tekkimisel rolli vee temperatuur.Mida kõrgem oli temperatuur,seda kiiremini nägi hägu tekkimist katseklaasis.Võiks öelda, et isegi vee temperatuuri tõustes iga 10 C kohta , kiirenes reaktsioon poole võrra.Vigu võis põhjustada see, et hägu tekkimise vaatlus on küllaltki ebatäpne.Ei osanud panna kella kinni ühel kindlal hägu tekkimise staadiumis , tänu sellele tekkisid väikesed nihked .
Töö nr. 4- Keemiline tasakaal
Töö eesmärk: Ainete konsentratsiooni muutuse toime keemilisele tasakaalule, Pöörduva reaktsiooni näitena vaatleme reaktsiooni raud(III)kloriidi ja ammooniumtiosüanaadi vahel:
FeCl3 + NH4SCN [FeNCS]Cl2 + NH4Cl
Mille puhul tekib punase värvusega isotsüannaatkompleks. Lahuse punase värvuse tegevus oleneb tekkinud ühendi konsentratsioonist. Reaktsiooni tasakaalu nihkumist on lihtne jälgida lahuse värvuse tegevuse muutumise järgi.
Töö Käik: Keeduklaasi valada 20cm3 destilleeritud vet ning lisada 1 tilk küllastatud raud(III)kloriidi ja 1 tilk küllastatud ammooniumtiotsüanaadi lahust. Saadud punane lahus korralikult segada ja jagada võrdselt nelja katseklaasi. Esimene katseklaas jätta võrdluseks.
Teise katseklaasi lisada 2 kuni 3 tilka küllastatud raud(III)kloriidi lahust. Mida võib seejuures tähele panna? Kummas suuna tasakaal nihkub?
Kolmandasse katseklaasi lisada 2- 3 tilka küllastatud ammooniumtsüanaadi lahust. Mida võib seejuures tähele panna? Kummas suunas nihkub taskaal?
Neljandasse katseklaasi lisada tahket ammoniumkloriidi ja loksutada tugevasti. Kuidas muutub lahuse värvus? Kirjutada reaktsiooni tasakaalukonstandi avaldus ja anda seletus tasakaalu nihkumise kohta teises, kolmandas ja neljandas katseklaasis.
Järeldused:
Teises katseklaasis muutus värvus tumedamaks, tasakaal liikus paremale, saaduste suuna.
Kolmandas katseklaasis juhtus sama, mis teiseski, värvus muutus tumedamaks ja tasakaal liikus saaduste suunas.
Neljandas katseklaasis muutus värvus heledamaks ning reaktsiooni tasakaal liikus lähteainete suunas.
Töö nr 5- Aine salamis- ja keemistemperatuuri määramine
Katse 1. Töö eesmärk: Naatriumtiosulfaadi sulamistemperatuuri määramine
Töö Käik: Õhukeseseinalisest 5 kuni 8 mm läbimõõduga klaastorust tõmmata 50 mm pikkust ja 1 kuni 2 mm läbimõõduga kapillaari. Klaasi ühtlasemaks sulatamiseks varustada põleti kalasabaotsikuga. Klaasi sulamine algab, kui gaasipõleti leek värvub naatriumisoolade lendumise tõttu kollaseks. Kapillaari üks ots sulatada kinni. Kapillaari täitmiseks puistada uhmris hästi peenestatud naatriumtiosulfaadi paberlehekeseleja torgata kapillaari ots ainesse , nii et kapillaari satub veidi ainet. Kapillaari lastakse umbes 30 cm pikkuses torus kukkuda 5-6 korda lauale, et põrutada aine kapillaari põhja. Kinnitada kapillaar, mille põhjas on paari mm kõrguselt ainet, termomeetri kluge ja asetada koos termomeetriga veega täidetud keeduklaasi, nii et vesi ei ulatu kõrgemale poolest kapillaari kõrgusest.
Vesi ei tohi pääseda kapillaari sisse. Keeduklaasi soojendada , kuni on märgata aine kristallide sulamist. Märkida termomeetrilt aine orjenteeruv sulmaistemperatuur. Korduskatsel alustada soojendamist saadud sulamistemperatuurist 10 .c madalamalt ning soojendada kiirusega 1 .c minutis . Kordukatsel leitud sulamistemperatuur märkida protokolli ja võrreldes saadud sulamisteperatuuri Na2S2O3 * % H2O tegeliku sulamistemperatuuriga ( t=48 .c), teeme järelduse aine puhtuse järgi.
Andmed:
T1=50 .C
T2=46 .C
Tegelik sulamis t=48 .C
Järeldus:
Keskmise temperatuuri järgi võiks arvata, et tegemist on puhta ainega, kuid ma siiski kahtlen sellest, kuna kui me temperatuuri vaatasime, siis polnud kindlad, millal täpselt stopper kinni panna ja kõhklesime ning lõpuks panime tulemuse, mille juures nägime reageerimist.Kuid reageerimise tase ei olnud mõlemal katsel ühes staadiumis.Ning ma arvan, ka seda, et kindlalt midagi väita on kaks katset liiga vähe.
Katse 2. Tetraklorometaani keemistemperatuuri määramine
Töö eesmärk: Tetraklorometaani keemistemperatuuri määramine
Töö Käik: Kuiva katseklaasi valada 3-4 cm3 tetraklorometaani ja sinna panna mõni väike ühest otsast kinnistatud klaaskapillaari tükike (ühtlase keemise saavutamiseks) Katseklaas suletakse küljelt avatud korgiga, mida läbib termomeeter. Termomeetri alumina ots jab vedelikust 3 cm kõrgusele. Katseklaas kinnitatakse väikese nurga all statiivi külge ja soojendatakse katseklaasi väikesel põletileegil. Lugege termomeetrilt temperatuur, kui selle alumisse otsa hakkab kogunema ja sealt tilkuma vedeliku kondensaat . Loetud temperatuur märgitakse, katseklaas jahutatakse ja katset korratakse veel kaks korda. Keemistemperatuurina võetakse kolme katse keskmine temperatuur. Mida nimetatakse keemistemperatuuriks?
Andmed:
T1=54 C
T2=62 C
T3=65 C
Keskmine: 54+62+65/3= 60,3 C
Tegelik keemistemperatuur tetraklorometaanil on 77 C
Abs viga 77-60,3= 9,7
Suhteline viga = 9,7/ 77 *100= 12,6%
Järeldus:
Viga tuli sellest, et põleti leek oli vahepeal katseklaasile väga lähedal ning leek suur.Tänu sellele hakkas lahus kiiresti kondenseeruma.Järgmisetel katsetel proovisime hoida leegi madala ning tõstsime katseklaasi kõrgemale leegist, kuid siiski toimus kondenseerumine võrdlemisi madalal temperatuuril.Iga katsega läksime osavamaks reguleerides õige leegi suuruse ja katseklaasi kõrguse leegist.Võib-olla kui oleks katseid olnud rohkem, oleks meie vastus tulnud rohkem ligilähedasem.Kuid antud katsel on meie keemistemperatuur kõvasti madalam tegelikusest ehk viga on üpris suur.
Töö nr. 6- HCl ja NaOH vahelise neutralisatsionireaktsiooni soojusefekti määramine.
Töö eesmärk: - HCl ja NaOH vahelise neutralisatsionireaktsiooni soojusefekti määramine.
Töö käik: Kuiva keduklaasi mõõta 100 cm3 1 Molaarset HCl lahust. Teise kuiva, soojusisolatsiooniga varustatud 250 cm3 keeduklaasi mõõta 100 cm3 1 molaarset NaOH lahust ja mõõta selle temperatuur. Valada kiiresti vesinikkloriidhape naatriumhüdroksiidi lahusesse ja termomeetriga segades määrata lahuse kõrgeim temperatuur. Saadud 0,5 Molaarne NaCl lahuse tiheduse ja erisoojusmahtuvuse võib lugeda võrdseks vee vastavate parameetritega: c= 4,18 J g-1K-1 ja P= 1 g * cm-3 . Saadud lahuse mass ons eega 200g. Nende andmete põhjal on võimalik arvutada reaktsioonil eraldunud soojushulka q (J):
Qr= 4,18 (Jg-1K-1) * 200 (g) * lamda t (K)
Saadud Andmetest arvutada neutralisatsioonireaktsioonientalpia LamdarH (kJ mol-1) tekkiva vee moolide hulka arvestades.
Arvutada tugeva happe ja aluse vahelise reaktsiooni ioonvõrrandile vastav soojusefekt , kui on teada järgmised tekkeentalpad:
LamdafHOH-= -230,0 kJ * mol-1 ; lamdafHH20(v)= -285,8 kJ * mol-1
KASUTADA ARUVATMISEL HESSI SEADUSEST TULENEVAT KOMANDAT JÄRELDUST. Võrrelda arvutatud ja katselist tulemust. Leida katse viga.
Andmed:
M=200g
T1= 20 C
T2=27 C
Mol-1
Arvutused:
t=t2-t1
t= 27-20=7 c
qr= - 4,18(J g-1 K-1)*200(g)* t
qr= - 4,18(J g-1 K-1)*200(g)*7= -5852 ehk – 5,9 kJ
n= 0,1 mooli
HCl + NaOH = NaCl + H20
0,1M 0,1M 0,1 M 0,1M
g=n* H ehk H=g/n
H=-5,9/0,1= -59 kJ*mol
Teor. H= H2O- OH
Teor. H= -285,8 kJ mol-1
– 230 kJ*mol-1= -55,8 kJ
Abs viga: -55,8- (-59)=3,2
Suhteline viga: 3,2/-55,8*100= - 5,7%
Järeldus: Võimalus, et kraadiklaas puutus keeduklaasi põhja , ning sellest tuli erinevus, kuid ei tea, mis võis valesti minna.
Töö nr. 7 Lahused ja lahustuvus
Katse 3:
Töö eesmaärk: Soojusefekt aine lahustumisel
Töö käik: Kahte katseklaasi valada 5 cm3 destilleeritud vet ja mõõta selle temperatuur. Ühte katseklaasi lisada 3 g ammooniumnitraati ja teise niisama palju naatriumsulfaati. Termomeetriga ettevaatlikult segades jälgida aine lahustumisel toimuvat temperatuuri muutsut ja märkida suurim erinevus algtemepratuurist. Katsest teha järeldus.
Andmed:
a) Ammooniumnitraat
t1= 23 C
t2=26 C
b) Naatriumsulfaat
t1=23 C
t2=0 C
Järeldus:
Destileeritud veele ammooniumnitraati lisades, tõusis temperatuur küllaltki kiiresti kõrgemale 3 C võrra.Nüüd aga lisades destileeritud veele naatriumsulfaati langes temperatuur kiiresti 0 C.Võrreldes neid kahte katset võib öleda, et naatriumsulfaat reageeris (destileeritud) veega ägedamalt , sest langus oli 23 C,mis on väga suur muutus katses.Katseklaasis A toimus eksotermiline reaktsioon ning katseklaasis B endotermiline reaktsioon.
Katse 4:
Töö eesmaärk: Vask(II) sulfaat -5-vee kristallvee koefitsendi määramine
Vask(II) sulfaadi molekul seob endaga teatud arvu molecule vet ning tema valemi üldkuju on CuSO4 x nH2O . Suurust n nimetatakse kristallvee koefitsendiks ja seda saab arvutada alljärgneva valemi abil:
N= aine mass (g) / aine molaarmass (g x mol-1)
Töö käik: Kaaluda tehnilistel kaaludel puhas kuiv tiigel . Tiiglisse kaaluda 1-1,2 g CuSO4 x nH2O. Kristallvee eraldamiseks kuumutada tiiglit termostaadis 220 .c juures või ettevaatlikult gaasipõleti leegil, mille juures sool muutub veevabaks. Tekkinud CuSO4 on värvitu ühend. Kõrgemal temperatuuril kuumutamine ei ole lubatud, kuna siis hakkab lagunema CuSO4. Tiigel jahutada eksikaatoris ja kaaluda. Kuumutamist korrata konstantse kaalu saavutamiseni. Kuumutamisel vähenenud mass vastab soolast eraldunud kristallvee massile . Katsel saadud veevaba sool hoida alal järgnevateks katseteks.
Katse tulemused:
Tiigel 17,23 g
Tiigel + CuSO4 x nH2O 18,36 g
CuSO4 + nH2O 1,13 g
Tiigel + CuSO4 18,01 g
Kristallvesi 0,35 g
Katse tulemustest arvutada kritallvee koefitsent (n) vask(II)sulfaat kristallhüdraadis, s.o vee moolide hulk ühe mooli CuSO4 kohta.
Arvutused:
n=m/M
M(CuSO4)=159,5 g/mol
m(CuSO4)= 0,78g
n=0,78/159,5=0,00626 mol
M(H2O)=18 g/mol
M(H2O)= 0,35 g
n= 0,35/18= 0,019 mol
Kristallvee koefitsent:
n= vee moolide arv/ soola moolide arv
n=0,019/0,00626= 3,1
Järeldus: Kristallvee koefitsent tuli 3,1 mooli ühe mooli CuSO4 kohta, mis tähendab, et katse on sooritatud nadilt. Tulemused võivad olla nii palju erinevad kõik, kuna jällegi võis kaalumisel viga tulla, mingi osa võis katse käigus kaduma minna jne. Katset oleks pidanud sooritama mitu korda, siis oleks ehk parem tulemus tulnud.
Katse 6
Töö eesmärk: Üleküllastatud lahuse saamine
Töö käik: Kuiva katseklaasi võtta umbes 3 g naatriumtiosulfaati ( Na2S2O3 x 5H2O), lisada 1 cm3 vett ja ettevaatlikult soojendada täieliku lahustumiseni. Katseklaasi ava sulgeda vatiga ja siis aeglaselt jahutada toatemperatuurini. Raputada järsult katseklaasi.
Mis Toimub?
Valmistada, nagu eespool näidatud, veel kord naatriumtiosulfaadi küllatatud lahus. Saadudlahusesse visata naatriumtiosulfaadi kristallike.
Mis toimub?
Järeldus:
Esimeses katses tundub lahus olevat selline tihke ja õlijas.Lahuses on väikesed õhumullikesed,tekivad niidikesed.Toimus kristalliseerumine ,kuna raputasime katseklaasi tugevalt.Esimeses katses ei olnud märgata lahuse temperatuuri muutust.
Teises katses,kuhu lisasime naatriumtiosulfaadi kristallikese tekib hägune vedelik.Vedelik muutus kiiresti soojaks ehk oli tegemist eksodermilise reaktsiooniga.Teises katseklaasis toimus üleliigse aine väljakristalliseerumine tahke naatriumtiosulfaadi tükikese tõttu.Kristalliseerumine toimub selle tõttu, et üleküllastunud lahus on ebapüsiv, kuna sisaldab rohkem lahustunud ainet,kui see vastab aine lahustuvusele antud temperatuuril.
Katse 7
Töö eesmärk: Naartriumkloriidi protsentsisalduse määramine liiva - soola segus
Töö käik:
Juhendajalt saadud liiva-soola segu kaaluda tehnilistel kaaludel 100 cm3- keeduklaasi. Segu lahustada 25-50 cm3 destilleeritud vees, filtreerida läbi klaaslehtri asuva paberfiltri ja filtrile jäänud liiva pesta pespudelist filtrile suunatud veejoaga. Lahus ja pesuvesi koguda mõõtesilindirisse mahuga 100 cm3 ja jahutada kraanivee joas 20 .c-ni Saadud lahuse maht määrata mõõtesilindril asuva skaala järgi. Areomeetri abil mõõta saadud naatriumkloriidi lahuse tihedus.
Areomeeter libistatakse ettevaatlikult mõõtesilindrisse valatud vedelikku nii, et ta ei puudutaks põhja ja asuks eemal mõõtesilindri seintest. Naatriumkloroodo protsendilisus lahuses arvetatakse, kasutades tabelit.
 1,0523
 7,5
 1,0560
 8,0
Katse tulemused:
Sool liiv= 4,94 g Tihedus= 1,054 Ruumala= 58 cm3 tabeli väärtused
Interpoleerin: et saada täpset tulemust! Kuna minu saadus tihedus on kahe tabeli väärtuse vahel, siis püüan leida vastavuse enda andmete põhjal.
*-korrutusmärk
0,0037/0,5=0, 0031 /y y= 0,419
Mass= tihedus korda ruumala.
m=1,054 * 58= 61,132g
W%= 7,5 +0,419= 7,919
W%=m lahustunud aine/m lahus x 100%
7,919=Y/61,132 * 100% y=4,84 g
n(NaCl)= 4,84 /58,5 = 0,08mol
Mc= 0,08/58*100= 0,14 mol /dm3
Järeldus: selline kogus tuli ilmselt selle pärast, et järelikult o,1 g oli lahuses ainult liiva ja ülejäänud osa oli sool.
Töö 8
Katse 1.
Töö eesmärk: Suhkru molaarmassi määramine krüoskoopilisel meetodil
Töö käik: 100 cm3 kuiva keeduklaasi pipeteerida 50 cm3 destilleeritud vett ja asetada 300 cm3 keeduklaasis olevasse lumest ja (100:5) naatriumkloriidist valmistatud jahutussegusse. Märkida vee remperatuur (t1) momendil , kui tekivad esimesed jääkristallid. Vee külmumistemperatuur mõõta termomeetriga ( 0,1 .c täpsusega). Allajahtumise vältimiseks tuleb katse ajal vet klaasplgaga segada- Külmumistemperatuuri saavutamise järel eemaldada keeduklaas jahutussegust ja raputada vette 25 g eelnevalt uhmris peenestatud suhkrut. Kui suhkur on täielikult lahustunud, asetada keeduklaas uuest jahutussegusse ja mõõta saadud ahuse külmumistemperatuur (t2).
TULEMUSED:
Suhkru mass. a=25 g
Vee mass: b=50g
Vee külmumistemperatuur: t1=3C
Lahuse külmumistemperatuur: t2= -4C
ARVUTUSED:
Arvutada suhkru molaarmass ja määrata tehtud viga (%), arvestades, et tegemist on sahharoosiga C12H22O11.
M= 1,86 * 25 * 1000 / 50 * 1 = 930 (g/mol)
Tegelik molaarmass 342
Abs viga 342-930= -588
Suhteline viga= -588/342*100= - 172 %
Järeldus: See, et katse nii valesti läks, on ilmselt sellest, et ei pannud tähele õiget kristalli teket ning tegelik külmumis t võib erineda, sellest mis meie saime .
Töö nr. 9- Lahuste molaarne konsentratsioon ja selle määramine
Katse 1.
Töö eesmärk: Naatriumhüdroksiidi lahuse molaarse konsentratsiooni määramine
Töö käik: Tahkest naatriumhüdroksiidist kaaluda 100cm3 mahuga keeduklaasi nii palju ainet, kui vajatakse 0,25 dm3 0,1 Molaarse lahuse valmistamiseks. Naatriumhüdroksiidi kaalutis lahustada ca 50 cm3 destilleeritud vees a jahtunult kallata saadud lahus 0,25 dm3 mahuga mõõtekolbi. Lahus lahjendada mõõtejooneni, sulgeda kolb korgiga ja loksutada lahus hoolega läbi. Lahusest pipeteerida 25 cm3 koonilisse kolbi ja lisada sellesse umbes sama palju destilleeritud vet ning indikaatorina 2-3 tilka metüülpunast. Juhendajalt saadakse tuntud konsentratsiooniga vesinikkloriidhappe lahus, millega loputada ning täita bürett. Lahus on indikaatori tõttu kollane. Naatriumhüdroksiidi lahust tiitrida, lisades vesinikkloriid hapet büretist tilkhaaval tiitrimisnõusse. Tiitritavat lahust segada tiitrimisnõud ringikujuliselt liigutades ja tiitrimine lõpetada, kui lahus muutub kogu mahus punakasroosaks. Büreti skaalalt lugeda tiitrimiseks kulunud HCl lahuse maht vähemalt 0,1 cm3-lise täpsusega.
Katset korrata, votes puhtasse tiitrimisnõusse uuesti 25 cm3 naatriumhüdroksiidi lahust ja püüda tiitrimise lõpp-punkti veelgi täpsemalt määrata. Tulemustest arvutada NaOH lahuse täpne molaarne konsentratsioon.
Katse andmed ja arvutused:

HCl1 = 3,5 cm3
HCl2 = 10,5 cm3
HCl kulu = 10,5 - 3,5 = 7 cm3

HCl3= 18,5 cm3
HCl4= 34,0 cm3
HCl kulu = 34,0 cm3 - 18,5 cm3 = 15,5 cm3

nNaOH = 0,1(mol dm-3)  0,25(cm3) / 1000(cm3 dm-3) = 0,000025 mol
Järeldus: katse viga võis tulla sellest, et me ei vaadanud piisavalt täpselt millal lahus muutus punakasroosaks ja tiirtisime seega kauem, samuti võis viga tekkida sellest, et teisel katsel me ei loksutanud naatriukhüdroksiidi lahust ja kaks komponenti ei olnud omavahel piisavalt segunenud.
Katse 2.
A Üldkareduse määramine
Töö eesmärk: Vee kareduse määramine mahtanalüüsi abil.
Töö käik: Määratakse üldine kaltsium - ja magneesiumioonide sisaldus mgmol x dm3. Määramiseks kasutatakse nende ioonide võimet moodustada püsivad kompleksühenid orgaanilise ühendi triloon-B molekulidega. Nimetatud ühend kuulu kompleksioonide rühma. Meetodiks on mahtanalüüs, mille puhul mõõdetakse büreti abli kompleksi moodustamiseks kuluva triloon-B maht 0,1 cm3 täpsusega.
Katse. Ppeteerida 100 cm3 vett, lisada 5cm3 NH4Cl , NH3 x H2O, ph (9,7) puhverlahust*, väike kogus (ca 0,1 g ) Indikaatorit ET00 ja tiitrida 0.05 M EDTA lahusega aeglaselt kuni lahuse punase värvuse muutumiseni siniseks . Arvutada üldkaredus tiitrimiseks kulunud EDTA lahuse ruumala kaudu ühikutes mgmol dm-3 ehm mol x 10-3 dm-3:
x (mgmol dm-3)
Üldkaredus= v EDTA (cm3)cEDTA (mol x dm-3) 1000 x 1000 x (mg-mol x dm-3)
1000 x 100 (cm3)
Katse andmed:

EDTA lahust alguses : 15,7 cm3

EDTA lahust lõpus : 19,2 cm3
Arvutused:
19,2 - 15,7 = 3,5 cm3
Üldkaredus = 3,5 ∙ 0,005 ∙ 1000 ∙ 1000 / 1000 ∙ 100 = 0,175 mgmol ∙ dm-3
Järeldus: leidsime kogu Ca ja Mg ühendite summa keetmata vees ehk Ca ja Mg ioonide kontsentratsioonid vees. Üldkaredus on 0,175 mgmol ∙ dm-3 , mis näitab, et tegemist on pehme veega.
Katse 2 B
Töö eesmärk: mööduva ehk karbonaatkareduse määramine.
Töö käik: Mööduva ehk karbonaatkareduse põhjustavad süsihappe vesiniksoolad Ca( HCO3 )2 ja Mg(HCO3)2, mis kõrvalduvad, kui vet keeta . Seda määratakse tiitrides vesinikloriidhappega, kasutades indikaatorit metüülpunast.
Katse. Pipeteerida 100 cm3 analüüsitavat vet, lisada 3-4 tilka indikaatorit metüülpunast ja tiitrida lahuse värvuse muutumiseni kollasest punaseks. Arvutada mööduv karedus tiitrimisel kulunud vesinikloriid lahuse ruumala järgi ühikutess mol x 10-3 dm-3 .
x-korrutusmärk
Mööduv karedus: vHCl (cm3) x cHCl (mol dm-3) x 1000 x 1000 x (mgmol dm-3) . 1000 x 2 x 100 (cm3
Andmed:
HCl alguses: 5,2 cm3
HCl lõpp: 9,6 cm3
Arvutused:
9,6 - 5,2 = 4,4 cm3
Mööduv karedus = 4,4  0,110242  1000  1000 / 1000  2  100 = 2,43 mgmol dm-3
Järeldus: mööduvat karedust põhjustavad vees lahustunud Ca ja Mg vesinikkarbonaadid (HCO-3) ja karbonaadid (CO2-3), mis sadenevad vee keetmisel lahustumatu CaCO3-na välja.
Töö 10
Katse 2 a Happed ja alused
Töö eesmärk: Lahuse happesuse või aluselisuse määramine
Raktiivid:
0,01 M lahused: HCl, HNO3 , H2SO4,H3PO4, CH3cOOH , NH3 x H2O ;
0,1 M Lahused: NaCl, Na2CO3, NH4Cl, Al2(SO4)3 ;
1M lahused: CH3COOH, NH3 x H2O ;
Värskelt valmistatud deioniseeritud destilleeritud H2O; Kraanivesi ; 0,1 M Glükoosi lahus.
Töö käik: Loetletud reaktiivid kanda pipeti abil tilkanalüüs plaadi (TAP) kehte pessa 4-5 tilka.

Universaalindikaatorpaberile kantakse klaaspulgaga ühest TAP-pesast väike tilk lahust, kusjuures tilgaalune paberipind omandab lahuse pH-le vastava värvi.

Esimesse pessa lisatakse indikaator fenolftaleiini lahust (ff), mis muudab lahuse roosaks kui ph > 8,2 aluselises keskonnas, ja värvituks kui, kui ph

Teise pessa lisatakse indikaator metüülpunase lahust (mp), mis muudab happelise lahuse, ph 6,2, kollaseks. Tulemused kanda tabelisse.
Ühend 
Fenoolftaleiini värv
 Metüül punase värv
 Universaal indikaator näit
HCl,0,01 M
-
Punane
3
HNO3,0,01 M
-
Punane
3
H2SO4,0,01 M
-
Punane
3
H3PO4,0,01 M
-
Punane
3
CH3cOOH, 0,01 M
-
Punane
5
NaCl, 0,1 M
-
punane
4
Na2CO3, 0,1 M
lilla
kollane
10
NH4Cl, 0,1 M
-
punane
5
Al2(SO4)3, 0,1 M
-
punane
3
CH3COOH, 1M
-
punane
3
NH3 x H2O, 1M
lilla
kollane
8
NH3 x H2O, 0,01 M
-
-
5
deioniseeritud H2O
-
punane
5
Kraanivesi
-
oranž
5
Glükoosi lahus,0,1M
-
Tume punane
5
Katse 4.
Katse eesmärk: Soolade hüdrolüüs
Katse käik: Milliste eelmise katse sooladega toimub hüdrolüüsireaktsioon? Kirjutada vastavad molekulaar ja ioonvõrrandid. Millega on seotud lahuse pH muutumine hüdrolüüsireatsiooni tagajärjel.
Arvutused
Al2(SO4)3
Al(OH)3 + H2SO4  Al2(SO4)3 + 6H2O ; | --vabad vesinikioonid
Al2(SO4)3 + 6H2O  2Al(OH)3 + 3H2SO4  Al(OH)3 + H+ + SO4
Nõrk Tugev
Dissotseerub halvasti Dissotseerub hästi
H+ - annab ph happesuse
NaCl + H2O ->Na+ OH- + H+ + Cl-
TUGEVAD
Järeldus: hüdrolüüsi annavad soolad milles üks pool on hästi dissotseeruv ning teinepool on halvasti dissotseeruv.
Töö 11
Katse b sademete tekkimine ja lahustuvuskorrutis
Töö eesmärk: Sademete tekke ja lahustuvuskorrutise seos.
Töö käik: Kate TAP pesse mõõta 4 tilka 0,1 M Plii(II) nitraadi lahust. Ühte pessa lisada 4 tilka 1M naatriumkloriidi lahust ja teise 1 tilk 1M naatriumkloriidi lahust ning 3 tilka destilleeritud vet. Kummas pesas tekib sade? Võrdleme katsetulemusi arvutuslike tulemustega, votes arvesse, et aine sadeneb, kui ioonkorrutis jääb väiksemaks lahustuvus korrutisest , siis sadet ei teki. Arvutame kui suur on Pb2+-ja Cl—inoodine konsentratsioon lahustes enne ja pärast naatriumkloriidi lisamist, arvestades lahjendamist reaktiivide segamisel , ning leiame ioonide konsentratsioonide korrutised vastavalt lahustuvuskorrutise avaldise paremale poolele:
Arvutused
Ks- ioonide konsentratsioon lahustes Kui Pb (NO3)2 > Ks siis sade, kui Pb(NO3)2