"Budismi ja hinduismi sarnasused ja erinevused" (0)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL

’
HINDUISMI JA BUDISMI SARNASUSED JA ERINEVUSED
Referaat

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
1. Hinduism 4
1.1.Hinduismi päritolu ja ajalugu 4
1.2.Hinduismi alused 5
1.3.Hinduismi uus süntees 5
1.4.Kommentaarid ja tõlgendamine 6
1.5.Peamised uskumused 6
1.6.Eetika, moraal ja seadus 7
2.Mokša 8
2.1.Väärtused 8
2.2.Hinduism- religioon või ühiskond? 8
3. Budism 10
3.1.Peamised uskumused 10
3.2.Neli õilsat tõde 11
3.3. Buddha õilis kaheksaosaline tee 11
3.4.Peamised põhimõtted 11
3.5.Eetika, moraal ja seadus 12
3.6.Käitumisnormid 12
3.7.Budismi harud 13
3.8.Moraal 13
3.9.Meditatsioon 14
3.10.Perekond 14
4.Hinduismi ja budismi sarnasused ja erinevused 16
Kokkuvõte 17
Viited 18
Sissejuhatus 3
1. Hinduism 4
1.1. Hinduismi päritolu ja ajalugu 4
1.2. Hinduismi alused 5
1.3. Hinduismi uus süntees 5
1.4. Kommentaarid ja tõlgendamine 6
1.5. Peamised uskumused 6
1.6. Eetika, moraal ja seadus 7
2. Mokša 8
2.1. Väärtused 8
2.2. Hinduism- religioon või ühiskond? 8
3. Budism 10
3.1. Peamised uskumused 10
3.2. Neli õilsat tõde 11
3.3. Buddha õilis kaheksaosaline tee 11
3.4. Peamised põhimõtted 11
3.5. Eetika, moraal ja seadus 12
3.6. Käitumisnormid 12
3.7. Budismi harud 13
3.8. Moraal 13
3.9. Meditatsioon 14
3.10. Perekond 14
4. Hinduismi ja budismi sarnasused ja erinevused 16
Kokkuvõte 17
Viited 18

Sissejuhatus

Maailma religioonid, mis on tekkinud peaaegu igas maailma nurgas , on niisama mitmekesised kui kultuurid. Peaaegu igas teadaolevas kultuuris on olemas oma religioon. Teadaolevalt enamus suuri maailmareligioone pärinevad Aasia regioonist, kusjuures üheks vanimaks neist on hinduism. Maailma religioonides on mitmeid ühisjooni, mis teevad religioonist selle, mis ta on. Religioon on ajalooliselt mõjutanud tugevalt poliitilist väljendust ja identiteeti. Hinduismil oli oluline osa India poliitilise identiteedi kujundamisel enne 1947. aasta iseseisvumist. Budism oli oluline tegur Myanmari kolonialismivastastes liikumistes ning vabastav usk aitas Ladina-Ameerikas paljudel vastu seista mitterahuldavatele sekulaarsetele režiimidele (kuigi vaesus on seal suureks probleemiks siiani). See näitab, et usul on vabastav mõju, usk mõjutab poliitikuid tegema paremaid otsuseid ning seisab vastu korruptsioonile ja ebaõiglusele. Antud referaadi esimesed peatükid keskenduvad hinduismi tutvustamisele, teises on kirjeldatud budismi ajalugu ning tavasid. Samuti on referaadi teises osas väljatoodud ka budismi ja hinduismi võrdlus.

Hinduism

Hindule tähendab usund igavest jumalikku maailmakorda. Igal elaval olendil on maailmas koht ja ülesanne, mida tuleb täita võimalikult hästi. Sõna „hindu“ tuleneb sõnast „India“ ning seda kasutavad peamiselt väljaspool seisjad. Hindusid on veidi üle 800 miljoni ning enamik neist elab Indias. Väikeseid hindu kogukondi ning uushindu liikumisi võib kohata siiski ka mujal maailmas, eelkõige Ida-ja Lõuna-Aafrikas, Suurbritannias ning Ameerika Ühendriikides. Iidne usund hinduism arenes välja Indias, kus tal on tänapäevalni miljoneid järgijaid.
Mõne arvamuse kohaselt on lausa tuhandeid hinduistlikke jumalaid ja teeb hindu panteoni asjassepühendamatutele veidi hirmuäratavaks. Siiski toetub kogu see mitmekesisus ühtsele printsiibile: hindud ütlevad, et kõik nende Jumalad on ühe kõrgema olendi erinevad aspektid. Hindusmi algus ulatub ajas nii kaugele tagasi, et sellest ajast pole mingeid kirjalikke ülestähendusi. Tõenäoliselt tekkis see usund Induse orus praeguse Pakistani alal rohkem kui 3000 aastat tagasi. Hindud usuvad, et hinduismil on olnud mitmeid alusepanijaid ja et nende vanimad pühad tekstid, kaasa arvatud hümnid, mis on tuntud kui Veedad , on saadud Jumalalt otsese ilmutuse kaudu. Veedad käsitlevad teatud gruppi jumalaid ja jumalannasid (vedantistlikud jumalad), kuid hilisemad tekstid lisavad veel palju uusi jumalaid ja peale selle on veel mitmesuguseid kohalikke India jumalaid. Enamik hindusid austab siiski ühte jumalat: kõige populaarsemad on hävitav jumal Siva ja kaitsev jumal Višnu. Lisaks sellele toovad hindud ohvreid teistele populaarsetele jumalatele, nagu õnnejumal Ganešale, kui soovitakse midagi saada; naised austavad sageli rikkuse ja puhtuse jumalanna Lakšmid. Kuigi tohutu hulk jumalaid teeb hinduismi ja selle õpetused väga mitmekesiseks, on kõige aluseks uskumus, et erinevad jumalad on ühe igavese reaalsuse, universaalse vaimsuse või brahmani nime all tuntud kõrgema eksistentsi aspektid.
Jumalate austamine on ainult üks osa hinduismist. Nagu teisedki Indias alguse saanud usundid, tegeleb hinduism peamiselt inimeste tegudega ja nende mõjuga inimese surmajärgsele elule. Hindud usuvad, et elu on pidev sünni-, surma- ja taassünnitsükkel. Seda tsüklit juhib karma seadus, mille kohaselt vooruslikule elule järgneb soodne taassünd ja patusele ning isekale elule järgneb taaskehastus alama olendina.

Hinduismi päritolu ja ajalugu

Hinduismi algusaeg on jälgitav kuni India varaseima linnakultuuri Induse oru kultuurini. See kultuur valitses 3. aastatuhandele eKr ja arheoloogid on selle muistiseid välja kaevanud Harappa linnas Ravi jõe ääres ja Mohendžo – Daros Induse kallastel. Seniajani pole teadlastel õnnestunud dešifreerida nende inimeste kirja, nii et teadmised nende kohta pärinevad majade varemetest ning säilinud asjadest. Nende põhjal on selge, et rituaalne puhtus oli neile oluline – nende templites olid suured basseinid . Ilmselt austasid nad nii üht jumalannat kui ka kolmenäolist jumalat, keda kujutatakse joogiasendis. See kolmenäoline jumal võib olla aluseks jumalate kolmikule, mis hiljem hinduismis keskseks muutus. 2. aastatuhandel eKr vallutasid India aarjalased . Nad austasid paljusid jumalaid ja ühendasid neid jumalaid loodusjõududega. Aarialaste usundit tuntakse iidsete sanskritikeelsete tekstide kaudu, mis pandi kirja 800. aasta paiku eKr, kuid kajastavad ilmselt uskumusi, mis ulatuvad mitmeid sajandeid varasemasse aega.

Hinduismi alused

Aarialaste kirjutised , mida nimetatakse Veedadeks (tuleneb sanskritikeelsest sõnast, mis tähendab teadmist), on hinduismi varaseimad tekstid. Vanim veeda on „Rigveeda“, mis sisaldab üle 1000 hümni, millest igaüks on pühendatud mõnele jumalale . Nende paljude jumalate hulgas, keda hümnid mainivad, on kõige populaarsemad sõjajumal Indra ja tulejumal Agni . Ohverdustel oli tähtis osa nende jumalate austamises ja preestrid, kes neid rituaale juhtisid, kuulusid India ühiskonnas kõige tähtsamate isikute hulka.

Hinduismi uus süntees

Umbes 600 aastat eKr toimusid India religioonis suuremad muutused. Sel ajal kerkisid esile budism ja džainism ning mitmed uued õpetused, mida paljud võtsid kui jumalikke ilmutusi, juhtisid India vaimsust uutes suundades. Need uued õpetused, mis pandi kirja Upanišadides, tegelesid vähem ohverduse ja rituaaliga ning rohkem kõrgema reaalsusega. Koos mõningate muude tekstidega, kaasa arvatud suured sanskritikeelsed eepilised poeemid, tutvustasid nad tervet hulka uusi jumalaid, need uued jumalad koos filosoofilise huviga elu tähenduse vastu aarja traditsiooni osana moodustasid selle suurepärase sulami, mida tänapäeval tuntakse hinduismina.
Mitmekesised ja huvitavad lood jumalatest, eriti Ramast kõnelevates eepostes, läbivad iga elu kihistust ja on hindude jaoks alati olemas – Rama poole pöördutakse regulaarselt abi saamiseks ja mehed püüavad teda jäljendada, samuti nagu naised vaatavad imetlevalt tema naise Sita poole.
Hinduism on sünkretistlik, polüteistlik ja killustunud religioon, mis tuleneb põliste kultuste integreerimisest aarialaste toodud vedaismiga. Hinduismis ei ole kõikide poolt kummardavat Jumalat, ühiseid kombetalitlusi ega hierarhilist organisatsiooni. On sadu erikujulisi ja eri nimedega jumalusi. Seda panteoni korraldavad kaks peamist jumalust, Siva ja Višnu. Erinevalt braahmani hinduismist, mida tunnistavad õpetatud inimesed, austatakse rahvalikus hinduismis külajumalusi, kes on ühtaegu eestkostvad ja hirmuäratavad, igal kogukonnal on oma lemmikjumalused.

Kommentaarid ja tõlgendamine

Upanišadid ja eeposed tegelevad mõningate eriti keeruliste mõistetega, nagu reaalsuse tähendus, ning jutustavad pikki ja keerulisi lugusid, milles esineb tohutu hulk tegelasi. Hulk aega hiljem hakkasid hindu õpetlased nende pühakirjade sõnumeid tõlgendama ja esitama nende sisu sel viisil, et kõik inimesed neid mõistaksid. Üks kõige mõjukamaid neist tõlgendusist oli „Brahmasuutra“, mis kirjutati 6. sajandil pKr ja mis omakorda inspireeris õpetlasi ja kirjanikke esitama oma kokkuvõtet hindu filosoofiast.

Peamised uskumused

Hinduism on suurtest maailma usunditest kõige mitmekesisem ja teda võib tõlgendada mitmel moel. Tulemuseks on kompleksne religioon oma tuhandete jumalatega, milles ei ole ühtseid jumalateenistuse tavasid. Siiski on mõningad põhitõed, mida kõik usklikud järgivad. Hinduism keskendub kolmele põhimõistele: absoluut, sansaara ja mokša. Hindud usuvad kõikehõlmavasse absoluutsesse reaalsusse brahmanisse. Kuna ta on absoluutne, pole brahmanit võimalik kirjeldada ja temast räägitakse sageli negatsiooni vormis – ta pole ei mees ega naine, ta ei avaldu mingis konkreetses vormis ja ta pole surelik. Loodu, mis on samuti lõpmatu, on osa brahmanist ja inimkond loodu osana kannab samuti endas brahmanit, on hing, aatman . See hinge side lõpmatusega, aatmani ja brahmani seos on näiteks ääretu ja konkreetse jumaliku ja inimliku ühendusest hinduismis. Paljude jaoks ongi see peamine selles religioonis.
Teine viis brahmanit vaadelda on näha seda ilmnevana paljudes jumalates, kes moodustavad hindu panteoni. Iga jumal on seotud mingi kõrgema reaalsuse aspektiga ja hindud austavad neid kõiki. Paljudest jumalatest tähtsaim on kolmik, kes on tuntud kui trimurti – ülev looja Brahma, kaitsja Višnu ja hävitaja ning taaslooja Siva. Igal jumalal on ka naine. Need naised – Sarasvati, Lakšmi ja Kali - on ise võimsad jumalannad. Lisaks sellele võib Višnu ilmneda maa peal kümnes eri vormis ehk kehastuses, neist austatuimad on üllas isand Rama ja kangelassõdalane jumal Krišna. Enamik hindusid keskendub ühele teatud jumalale või jumalannale. Kuid jumalateenistuses tunnustatakse ka teisi jumalaid, teenistuse alguses kutsutakse sageli viit jumalat ( Devi , Ganeša, Narayan,Siva, Surja). Usklik võib palvetada mõne teise jumala poole, kui tema elus on periood, kus ta vajab abi sellelt konkreetselt jumalalt.
Hindud usuvad ka Samsaarasse, mis on pidev sünni- ja taaskehastumise tsükkel, ja karmasse, põhjuse ja tagajärje seadusse, mis ühendab meie praegust elu tulevase taassünniga. Hindud loodavad saavutada head taassündi praegust elu hästi elades ja seeläbi head karmat kogudes. Selles protsessis on oluline dharma – idee sellest, mis on õige nii rituaalses mõttes kui igapäevaelus. Usklikud püüavad dharmat ehk moraalistandardit järgida nii hästi kui võimalik. Kuid sansaarast on võimalik välja pääseda mokša saavutamisega, mida „ Bhagavadgita“ kirjeldab kui vabadust klammerdumisest oma keha külge, vabadust vihast, surmast ja isegi karmast.

Eetika, moraal ja seadus

Hinduismi eetika põhineb karmal, põhjuse ja tagajärje seadusel, ja dharmal, õigel moraalsel teel, mida iga inimene peab järgima. Kuna meie iseloomud ja olud on erinevad, pakub see usund erinevaid võimalusi, kuidas hästi elada ja dharmat järgida.
Hindud püüavad elada ja tegutseda vooruslikult, et saavutada positiivset karmat. Üks elu pole piisavalt pikk aeg täiuslikkuseni jõudmiseks ja seega püüavad inimesed sansaarast pääseda lugematute elude jooksul. Vooruslik tegutsemine tähendab tegutsemist vastavalt dharmale, õigele teele. Pole olemas ühtset dharmat (dharma tähistab seda, mis on õige antud oludes), niisiis on igal inimesel, ühiskonnal, sotsiaalsel klassil oma dharma. Hindud usuvad ka, et inimese dharma elu jooksul muutub. On neli traditsioonilist elustaadiumi, millest igaühel on oma dharma. Esimese staadiumi, lapsepõlve dharmas on esikohal haridus . Järgmises majapidamisega seotud staadiumis keskendutakse perekonnale ja laste kasvatamisele. Kolmandas staadiumis saadakse vanavanemateks ja selle staadiumi dharma seisneb tööst eemaletõmbumises ja vaimsetele aspektidele keskendumises. Viimane staadium märgib elu lõppu, kui pühendunud hindu loobub maailmast ja keskendub absoluudile.

Mokša

Ülim eesmärk, mis arvatakse olevat enamiku inimeste jaoks saavutamatu, on väljumine surma ja taassünni tsüklist ja jõudmine transtsendentsesse olekusse (mokša). Selle saavutamiseks tuleb inimesel realiseerida aatman, hing, mis on identne brahmaniga, ja sulada ühte absoluudi iseendaga. On mitmeid teid, mis võivad sellesse olekusse viia. Üks neist on brahmanile kontsentreerumine, ükildane meditatsioonile ja joogale pühendatud elu guru käe all. Askeetlik jumal Siva on oluline eeskuju selle tee järgijaile. Teine tee mokšani on tegude tee – heade tegude sooritamine maailmas, kuid täiesti isetul viisil. „ Bhagavadgita“ kangelane Ardžuna on silmapaistev näide säärasest isetust tegutsemisest. Armastav pühendumine jumalikule on kolmas viis, kuidas inimene saab liikuda mokša poole. Jumal Krišna pühendumine oma naisele Radhale on jumalikuks näiteks armastusest. Sellised sügava pühenduse näited on eeskujuks hindudele , kes järgivad oma dharmat, isegi kui nad mõistavad, et nad ei pruugi kunagi jõuda mokšani.

Väärtused

Kuigi dharma on erinevate inimeste jaoks erinev, on ka universaalseid või laialt levinuid hinduistlikke väärtusi. Hindude jaoks on kogu elu püha, nad väldivad vägivalda ja paljud, kuigi mitte kõik, on taimetoitlased, sest nad on loomade toiduks tapmise vastu. Lehm on püha loom ja enamik hindusid ei söö veise- ega vasikaliha .
Laste kasvatamine on samuti väga oluline ja traditsioonilised naise rollid emana ja kodu korrashoidjana on kõrgelt hinnatud. Lisaks sellele, et naised peavad kodu füüsilises mõttes puhtana hoidma, peavad nad seda tegema ka religiooses mõttes, näiteks arvestades religioosseid reegleid toiduvalmistamisel. Perenaised on sageli vastutavad ka regulaarsete jumalateenistuste eest koduses pühamus.

Hinduism- religioon või ühiskond?

Kõik olendid paigutuvad puhtuse hierarhiale. Inimolendid liigitatakse varnasse (seisus) ehk kastidesse, mis on kirja pandud veedades, X-IV sajandi eKr. Pühakirjades. Inimeste eelnevatest eludest ja tegudest sõltub, millisesse klassi nad sünnivad. Kolme varnasse, mida peetakse ülemateks, kuuluvad „ kaks korda sündinud“: esimene on braahmanide, mis tagab religioossed funktsioonid, teine kšatrija, mis tagab kuninglikud ja sõjalised funktsioonid, ja kolmas vaišja, mis tagab vahetuste funktsiooni. Need, kes toodavad, moodustavad ulatusliku šuudra grupi. On veel üks, varnadest väljapoole jääv grupp, „puutumatud“, kelle nimetus tuleneb sellest, et nendega kokkupuutumine on roojasuse allikas. See hierarhia kujundab ümber kastisüsteemi, mis koosneb loendamatutest jätidest ehk endogaamsetest ja kohalikest pärilikest rühmadest, mis võivad olla seotud, ka veel meie päevil, majandusliku tegevusega. See ühiskondlik organisatsioon, mis on mõeldud kosmilise korra taasesitamiseks, käib koos suure geograafilise segregatsiooniga. Vastu Vidya (arhitektuuriteadus) kohaselt paigutuvad varnad ilmakaarte järgi ja braahmanid elavad templi lähedal, põhjas, kõige soodsamas suunas. Tänapäeva India linnades ja külades on tajutav neile reeglitele vastav ruumi ühiskondlik jaotus, aga kastikuuluvus annab eelkõige inimesel identiteedi, mis valitseb tema suhteid teistega . Põhiseaduse kohaselt peab India riik kohtlema kõiki religioone ühtemoodi ja võitlema religioossete rivaalitsemiste vastu, nagu ka igasuguse kastkuuluvusega seotud diskrimineerimise vastu, praktiseerib aga siiski positiivset diskriminatsiooni gruppide suhtes, mida tunnustatakse madalamatena.
Umbes 250 miljonit indialast jääb seisustest väljapoole. Nad on vaesed ja hariduseta ning ühiskonnast ja usuelust eemale tõrjutud. Enda kohta kasutavad nad sõna „dalit“ ehk „ puutumatu “. Seisuslik diskrimineerimine on Indias keelatud 1950. aastast ning viimasel ajal on puutumatud asunud võitlema India klassierisuste vastu ja oma inimõiguste eest. India klassisüsteem on tänapäeval muutumas. Eriti puudutab see linnu. Dalititele on määratud kvoodi alusel kohad nii koolides kui ka riigiametites. Linnades osaleb üha rohkem naisi tööelus ning lapsed käivad koolis, kus on võimalik õppida uusi ameteid. Klassivahede kaotamisele püüavad kaasa aidata ka teabekanalid, kunst , ning filmitööstus.
Ainus riik maailmas, kus hinduism on ametlik religioon, on Nepal. Sri Lanka , ametlikult budistlik, on suures osas hinduistlik, ja kunagi seda ala puudutanud hinduismist on alles jäänud Angori templivaremed Kambodzas ja Bali religioon.

Budism

Budism on maailmas suuruselt neljas usund. Budismi mõju on kõige tugevam Kagu-Idas, aga budiste on maailmas kokku hinnanguliselt 350 miljonit. Kuigi budism kasvas välja samast usulisest pinnasest kui hinduism ning neil usunditel on mitmeid ühiseid jooni, erinevad nad mitmes olulises asjas. Algupärases budismis ei ole Jumalat niisugusel kujul nagu teistes usundites. Budism tekkis Indias 2500 aastat tagasi ja praeguseks on ta üks populaarsemaid religioone maailmas. Miljonid inimesed paljudes suurtes maailma riikides on olnud inspireeritud Buddha õpetustest ja leidnud sealt vastuseid oma probleemidele, juhatusi teel rahuldustpakkuvama elu poole ja tulevikulootusi. Budism sai alguse 1. aastatuhandel eKr Põhja- Indias, kui noor prints Siddharta Gautama jättis oma rikka ja luksusliku elu ning läks otsima vastust küsimusele, kuidas ületada inimlikke kannatusi. Tema otsingud lõppesid, kui ta sai transtsendentse religioosse kogemuse osaliseks. Pärast seda hakati teda nimetama Buddhaks, „virgunuks“, ja kogu ülejäänud elu pühendas ta teiste juhendamisele ja õpetamisele. Budism levis laialdaselt, eriti Ida- ja Kagu-Aasia riikides. Mõningates riikides, näiteks Tais , on see riigireligioon (95% elanikest on budistid ) ja teadmiste omandamine budismist kuulub igaühe hariduse juurde. Hiljuti on budism hakanud ka Läänes levima ja praegu on juba üsna palju budiste nii Euroopas kui ka USA-s. Levides on budism muutunud ja kohanenud, nii et nüüd on kaks väga erinevat budismi koolkonda – vanem theravaada ja hilisem mahajaana , viimasel on endal mitmeid eri vorme. Selle tulemusena on tänapäeva budism väga mitmekesine ja erinevused eri vormide vahel võivad olla suured. Näiteks theravaada budismil ei ole arusaama kõikvõimsast jumalast, samas kui mõnes mahajaana vormis on see olemas. Kuigi budism tähendab erinevatele inimestele erinevaid asju, on olemas palju ühiseid elemente. Kõik budistid on inspireeritud Buddha elust ja järgivad tema õpetusi. Nad kõik näevad oma usku kui aktiivset religiooni, millel on otsene mõju inimeste elule. Nad püüavad elada hüvelist elu vähendada kannatusi ja austada loodust. Ja nagu teistegi Ida usundite järgijatele on ka budistidele oluline hea karma pälvimine, nii, et nad võiksid nautida soodsat taassündi järgmises elus.
Olles välja kujunenud India linnade suursugustes kastides reaktsioonina braahmanide võimule, pakub budism, vastupidiselt brahmanismile, mille kohaselt on vaimulik tee määratud ainult mõnedele, kõikidele avatud tee. Sellele vaatamata on kloostrielu (sanga, munkade kogukond) sellisel kujul, nagu elas Buddha oma õpilastega kuni surmani 81 aastasena, privilegeeritud tee.

Peamised uskumused

Buddha esitas oma peamised õpetused väga selgelt kahe nimekirja kujul: neli õilsat tõde kannatuse kohta ja õilis kaheksaosaline tee, mis selgitab, kuidas hoiduda kannatustest ja elada paremat elu. Kõik hilisemad budistlikud ideed rajanevad neil peamistel uskumustel.

Neli õilsat tõde

Buddha õpetuse aluseks on neli õilsat tõde, mis tegelevad kannatustega. Esimene tõde: elu on kannatus. Kannatus ei tähenda ainult füüsilist valu, vaid ka harmoonia puudumist ja probleeme igal elualal alates isiklikust, füüsilisest ja vaimsest plaanist kuni majandusliku ja sotsiaalse sfäärini. Teine tõde: kannatuste põhjuseks on kiindumus , kuna inimesed ihaldavad seda, mida neil pole. Kolmas tõde: kannatused lõpevad, kui vabaneme kiindumustest. Neljas tõde: vabanemine kannatustest toimub õilsat kaheksaosalist teed järgides.

Buddha õilis kaheksaosaline tee

Buddha õpetuste kogum – õilis kaheksaosaline tee – annab juhiseid vooruslikuks eluks. See ei koosne mitte kaheksast järjestikusest sammust täiuslikkuseni, vaid kaheksast elemendist, mida budist peaks püüdma üheaegselt teostada. Iga element puudutab teatud tegevust. Esimene, õige mõistmine, tähendab seda, et budist peab aru saama neljast õilsast tõest ja mõistma eksistentsi olemust. Teine element, õige kavatsus (või õige mõtlemine), märgib seda, et inimene peab soovima muutuda ja selle käigus vabastama oma meele negatiivsetest mõtetest ja tunnetest, eriti kiindumusest. Kolmas element, õige kõne, tähendab tõe rääkimist ja uhkeldavast ning labasest kõnemaneerist hoidumist. Õige tegu, neljas aspekt, tähendab, et teod peavad olema isetud, vabad egoismist, nad peavad olema moraalsed , et kurjast võitu saada. Viies punkt, õige eluviis, tähendab sellise elukutse valimist, mis on kasulik ega hõlma verevalamist, relvaäri, orjust , inimkauplemist. Viimased kolm punkti on püüdlus, eneseteadlikkuse ja enesedistsipliini arendamine; õige tähelepanu, äärmuste vältimine ja selliste pahede vältimine nagu laiskus, pahatahtlikus, kahtlus ning muretsemine; ja õige keskendumine , mis puudutab meditatsiooni.

Peamised põhimõtted

Õilis kaheksaosaline tee sisaldab mitmeid olulisi põhimõtteid. Üks asi, millele Buddha tähelepanu juhtis, oli see, et tuleks hoiduda äärmustest ja järgida keskteed. Mis temasse endasse puutub, siis tahtis ta loobuda nii talle sünniga kaasa antud luksusest kui ka askeedi vaesusest ja leida tasakaal nende vahel. Teine põhimõte oli, et inimesed peaksid loobuma egost, et jõuda anatman´i (isetuse) seisundisse, et tulemuslikumalt tegeleda teiste inimeste vajaduste rahuldamisega ja paremini järgida õilsa kaheksaosalise tee teatud aspekte, nagu õige kavatsus või õige tegu. Pole mingit muud põhjust anatman´i saavutamiseks. Budism tunnistab sansaarat, igavest surma - ja taassünnitsüklit ja karma seadust – inimese teod ühes elus mõjutavad tema järgmist elusündi. Kui pole iset, pole karmal subjekti ja inimene hakkab eemalduma sansaarast ja lähenema virgunud olekule ehk nirvaanale.

Eetika, moraal ja seadus

Budiste õhutatakse aitama hädasolijaid, teistega arvestama, vältima vägivalda ja teisi kahjustavaid tegusid . Nad järgivad viit käitumisjuhist, pancasila´t, mis on ka praegu samavõrd aktuaalsed kui nende kehtestamisel sajandeid tagasi. Nagu teisedki India usundid, hinduism ja džainism, tunnistab ka budism põhjuse ja tagajärje ehk karma seadust. Selle seaduse järgi pälvivad inimesed vastavalt oma käitumisele head või halba karmat. Surma ajal määrab hea ja halva karma suhe selle, kas inimese järgmine ümbersünd on soodne (näiteks sünd inimese, mitte loomana) või mitte. Budistid loodavad lõpuks tänu virgumisele pääseda surma- ja taassünnitsüklist, kuid nad mõistavad, et enamiku inimeste puhul võtab see väga palju aega. Vahepeal loodavad nad saada suurel hulgal pälvimusi, järgides eetilisi ettekirjutusi, mis on pärit budismi algusaegadest. On kümme peamist moraalireeglit, kuigi viis neist käivad peamiselt munkade ja nunnade kohta.

Käitumisnormid

Budistliku moraali põhijooned on kirja pandud kaheksaosalises tees, mis on üks budismi peamisi õpetusi. Muu hulgas õhutav kaheksaosaline tee budiste järgima õiget kõnet, õiget tegu, õiget eluviisi. Kuid budism on lisanud ka rea spetsiifilisemaid eetilisi reegleid oma järgijatele. Peamised nende hulgas on pancasila (viis käitumisjuhist), laialt omaksvõetud reeglid, mis ulatuvad budismi algusaegadesse. Esimene põhimõte on mitte kahjustada teisi elusolendeid – reegel, mida on mõjutanud Indias levinud ahimsa (vägivallatuse) põhimõte. Paljude budistide jaoks tähendab see reegel lisaks inimeste kahjustamise keelule ka loomade kahjustamise keeldu – enamik budiste hoidub veristest spordialadest ja on taimetoitlased. Mõned seevastu suhtuvad asjasse pragmaatiliselt – nad eelistavad mitte tappa loomi ise, vaid lasevad seda teha teistel. Teine põhimõte on mitte võtta seda, mida pole antud. See tähendab hoidumist varastamisest, aga ka seda, et mungad võivad vastu võtta armuande, kuid ei tohi kerjata, annid peavad olema antud vabatahtlikult. Kolmas põhimõte käib seksuaalse kõlvatuse ja liialduste kohta. Neljas põhimõte on hoiduda valest ja laimust ning viies keelab kasutada uimastavaid aineid, mis võivad mõjutada meelt ja takistada õigete eetiliste valikute tegemist. Munk või nunn peab lisaks eelöeldule järgima veel viit käitumisjuhist. Need juhised on kirja pandud budismi algusaegadel ja nad annavad tunnistust kloostrielu rangusest, mis on säilinud tänapäevani. Esiteks peavad mungad ja nunnad hoiduma valel ajal söömisest (traditsiooniliselt süüakse ainult enne keskpäeva). Teiseks tuleb hoiduda sellistest ilmalikest tegevustest nagu teatris käimine või tantsimine. Kolmandaks ei tohi kanda ehteid ega kasutada lõhnaaineid. Neljandaks ei tohi istuda kõrgel istmel ega magada kõrgel asemel ning viiendaks ei tohi vastu võtta kulda ega hõbedat

Budismi harud

Sajandite jooksul on budism hargnenud, samal ajal kui see levis. „Iidsete õpetus“ ehk theravaada ehk hinajaana (väike vanker ) jääb kõige usutavamaks Buddha suulisele õpetusele ja tema isikule. Mahajaana (suur vanker) moodustub filosoofilisest ja teoloogilisest pulbitsemisest, võttes omaks arvukad pühad isikud ( bodhishattva ), kelle poole suunatud jumalakartlikud kultused. See levib loode suunas, jõudes Kesk – Aasiasse ja V sajandi alguses Hiinasse, kus budism ei vastandu põhiliselt ei taoismile ega konfutsianismile. Jõudnud järgmisel sajandil Koreasse ja seejärel Jaapanisse , tekib temas arvukaid koolkondi , millest kõige tuntum Euroopas on zen, mis põhineb istudes mediteerimisel. Tiibetis, kuhu budism jõudis VII sajandil, kujunes välja originaalne vorm, vadžrajaana ehk teemantvanker, milles šamanismiga segunevad tantrismi mõjud, esoteeriline õpetus, mida antai edasi õpetajalt õpilasele. Vaimulikud ülemad, kes valitsevad Tiibetis alates XI aastast, on üksteisele järgnevad bodhishattva reinkarnatsioonid. Hiina okupatsioon püüab alates 1950. aastast hävitada budismi, mis jätkab vastupanu, vaatamata selle juhtide pagemisele eksiili Indiasse, Euroopasse ja Ameerikasse, kus see doktriin on levinud suuresti tänu dalai-laama isikule.

Moraal

Moraal on budistliku tee aluspõhi. Moraal seisneb halva välitimises ja hea vastuvõtmises. Ilma moraalita ei ole püha elu võimalik. Kõige tähtsamaks peavad oma elus budistid järgmist viit põhimõtet: hoiduda mis tahes olendi kahjustamisest, hoiduda selle võtmisest, mis pole antud, hoiduda seksuaalsetest väärtegudest, hoiduda vale rääkimisest, hoiduda kõigest, mis võiks tuhmistada või mürgitada meelt (näiteks narkootikumid ja alkohol). Paljud budistid arvavad , et need põhimõtted peaksid olema sõnastatud nii, et nad propageeriksid mitte niivõrd millestki hoidumist kui enda arendamist. Kohustus mitte kedagi kahjustada eeldab armastuse ja kaastunde arendamist. Kohustus mitte võtta seda, mida pole antud, eeldab teiste inimeste väärikuse ja väärtuse tunnustamist. Sama kehtib seksuaalsetest väärtegudest hoidumise kohta. Hoidumine vale rääkimisest tähendab aususe ja moraalse puhtuse hoidmist. Üks theravaada iidne tekst, „Karaniyametta Sutta“, iseloomustab armastusega kaasnevat lahkust järgmiste sõnadega : “Nagu ema kaitseb oma ainsat last oma elu hinnaga, nii tuleb hoida oma süda avatuna kõikide jaoks.“ Üks võimalus on mediteerida, et olla avatud armastavale lahkusele (metta). Esimese sammuna tuleb kujutleda, et ollakse armastavast lahkust, mis sarnaneb valge, sooja valgusega, kogu maailmale. Algul meenutatakse mediteerijale kalleid inimesi. Seejärel haare avardub, haarates kaasa ka neid, kes meile ei meeldi või keda me koguni vihkame . Sellise meditatsiooni tulemused peavad üle kanduma igapäevasesse käitumisse. Moraal seostub paljude budiste jaoks ka tegevuse seadusega ehk karma seadusega, nimelt sellega, et moraalne tegu kannab head ja ebaõige tegu halba vilja. See ei tähenda, et budistlik moraaliõpetus oleks isekas. Pigem nähakse ennast ja teisi ühise tervikuna. Mis on hea teistele, on hea ka mulle. Mida ma ei taha endale, ei tohi teha ka teistele.

Meditatsioon

Meditatsiooni ehk mõtluse ülesanne on meele puhastamine. See seob meditatsiooni Buddha keskse sõnumiga: meie ebamugavuse põhjus seisneb meie ihades, kolmes ebaterves alges – ahnuses, vihas ja meelepettes. Kuna ihad tekivad meie meeltes ja südametes, on nende ainsaks väljajuurimis-võimaluseks töötada oma meelte ja südamega – nõnda kinnitab budism. Budismis on olemas palju meditatsioonimeetodeid, kuid need saab ühendada kaheks peamiseks, praktikas kasutatavaks meditatsiooniks (paali ja sanskriti k samadhi) ja intuitiivseks meditatsiooniks (paali k vapassana, sanskriti k vipašyana). Tüünusemeditatsioon on omane mitte ainult budismile. Selle meetodi puhul kasutatakse meditatsiooniobjekti meele keskendamiseks ja ühesuunalisuse saavutamiseks. Tavalisem meditatsiooniobjekt on hingamine .

Perekond

Buddha algne kutse kõlas: “ Tulge ja elage püha elu, tehes lõpu kannatustele“. Need, kes sellele kutsele järgnesid, jätsid oma kodu ja perekonna ning hakkasid üksikmunkadeks ja nunnadeks. Teised jäid perekonna juurde ja järgisid liikumist ilmikutena. Nende vahel tehti selget vahet, seda kajastab värss paali kaanonist. Perekond moodustab kõigi budistlike kogukondade tuumiku, kuigi enamikus traditsioonilistes budistlikes ühiskondades peetakse abielu ilmalikuks institutsiooniks. Abiellumine on läbinisti ilmalik toiming, mida ei juhi usuteener. Täielikult puuduvad pühad tõotused Jumala ees, sest budism ei ole teistlik religioon. Samal põhjusel oli ka abielulahutus mõnes budistlikus kogukonnas, vähemalt enne Euroopa koloniaalaega, täiesti ilmalik toiming ning see andis naisele niisugused õigused, millest nende suguõed läänes võisid sel ajal ainult unistada . Kolonialismi, kristluse ja üleilmastumise tõttu on kõik väga palju muutunud. Näiteks on nüüd Sri Lankas hakanud levima valge pruudirüü, kuigi valget rüüd on idas varem traditsiooniliselt seostatud matustega või steriilsusega. Nüüd on pulmatseremoonia ajal hakatud laulma religioosse sisuga laule ja mõnikord kutsutakse kohale mungad. Ka abielulahutus on muutunud palju keerulisemaks. Laste sündimise üle rõõmustatakse väga. Kuigi tunnistatakse, et isegi vanemlik armastus ja kiindumus on üks liik kannatust (dukkha), peetakse vanemlikke tundeid siiski kõigis budistlikes koolkondades positiivseteks. Et budistid usuvad taassündi, arvavad nad, et igal sündinud lapsel on kaasa ajalugu. Nad ei saa olla oma vanemate „omadus“, sest neil on seljataga varasemad elud . Siia juurde tuleb lisada uskumus, et inimelu on väga haruldane kingitus, võimalus vaimseks arenemiseks, mida ei tohi lasta kaotsi minna. Naised loovad kodutunde kõigile suure perekonna liikmetelem valvavad oma meeste asjade järele ning tegutsevad osavalt ja otstarbekalt. Mehed omakorda peavad jäljendama oma naiste vastu austust , lugupidamist ning muretsema neile kaunistusi, näiteks ilusaid rõivaid ja ehteid.

Hinduismi ja budismi sarnasused ja erinevused

Nii budismis kui ka hinduismis on oluline karma pälvimine. Mõlemad tunnistavad surma- ja sünnitsüklit. Usutakse reinkarmatsiooni ehk hinge aatamani taassündi pärast surma.
Enamik budiste ja hinduiste on taimetoitlased. Hinduismi ja budismi erinevus seisneb selles, et budismi rajaja Buddha ei tunne Jumalat- loojat , pole ka ranget uskumustesüsteemi. Pigem on budisms ateistlik usund, aga ei eita, et Jumalad on olemas, nad ei ole vajalikud, kui järgida Buddha õpetusi.Hinduismis leidub aga mitmeid Jumalaid.
Hinduism on veeda usund. Budism ei tunnista veedade jumalikku päritolu.
Budism leiab, et maailm koosneb kannatustest ja budisti eesmärk on end vabastada kannatustest. Hindud aga usuvad 4 eluetappi, kuid budistid seda ei usu. Hinduismis on palju erinevaid viise, kuidas saavutada mokša, kuid budismis pole sellist teed. Nirvanani saab jõuda vaid munk, kuid see sõltub ka sellest, millisesse budismi suunda ta kuulub.
Mõlemal usundil on keskne osa meditatsioonil, see aitab puhastada meelt.
Hinduismis on perekond tähtsamal kohal, budismis on abiellumine ja lahutamine läbinisti ilmalik. Budismis on palju erinevaid meditatsiooniteooriaid, hinduismis need aga puuduvad. Hinduismis on kastide süsteem, mille kohaselt on olemas suletud ühiskonnakihid, kuhu kuulutakse sünnipäraselt, kuid kust vastavalt oma karmale on võimalik järgmises elus liikuda kõrgemale või madalamale. Budismis aga kastide süsteem puudub.
Mõlemad usundid on välja arenenud Indias. Ühine moraal: inimestele õpetatakse headust.
Budismi ja hinduismi tantristide juures on jantra ettevalmistamine üsna sarnane. Jantra on mantra visuaalne vorm, palve. Selle valmistab ette valgustatud õpetaja, kes mediteerib mandala kujundile, mida ei tohi müüa ega millegi vastu vahetada, vaid tuleb anda õpilasele. See on püha kohustus.

Kokkuvõte

Paljudes kultuurides on religiooni olemuseks suhe inimeste ja ühe või mitme jumala vahel. Kuid mitte kõigis ususüsteemides, mida religioonideks nimetatakse, pole jumalaid. Paljud budistid ei austa ühtegi jumalust. Üks ühisjoon nii budismis kui hinduismis on moraal: inimestele õpetatakse headust. Kõigis usundites pannakse suurt rõhku eetiliste õpetuste mõistmisele ja järgmisele. Inimesed, kes elavad oma elu kooskõlas oma usuga, pälvivad suurt austust.

Viited

Dumortier, B. (2010). Religioonide atlas . Tallinn: Helve Trumann ja Tänapäev
Partidge, C. (2006). Maailma usundid. Tallinn: Entsüklopeediakirjastuse AS
Wilkinson, P.(2009). Usundid. Tallinn: Varrak
Ringvee , Valk, R. H. (2010) Usundid. Tallinn:Koolibri
TALLINN 2012