Abielukriisid ja nende üleelamise võimalused (0)

Abielukriisid ja nende üleelamise võimalused

Sisukord

Sissejuhatus
Tülid on paratamatud igapäevaelu osad. Püüe neid vältida võib viia inimesi veel suuremasse probleemide rägastikku ja segadusse . Võimaluse korral aga tuleks kohe alguses lahendada olukord rahulikult ning mõistlikult.
Millest tülid üldse alguse saavad? Täpselt ei oska seda vist keegi öelda, sest iga kord on sellel erinev põhjus. Kui teataks tüli põhjusi, oskaks igaüks neid lahendada ning polekski sellist probleemi. Tänapäevases tähenduses on aga tüli ikkagi lahkarvamus , sellest tekkinud vaidlus, kaklus .
Eriti sagedased on tülid nende vahel, kes tihti kokku puutuvad, kuid omavahel ei sobi, eriti kui nad koos elavad. Sellest tulenevad ka abielulahutused, purunenud kodud ja võib ka kujuneda kodune vägivald.
Tüli puhkeb enamasti erinevate huvide, soovide või eesmärkide ristumisel, kui üks takistab teist ja rahumeelselt ei suudeta olukorda lahendada.
Tülid koduste vahel on saanud juba nii enesestmõistetavateks, et üksmeelset kooselu peetakse imelikuks. Eriti sagedased on tülid vanemate ja teismeliseas olevate noorukite vahel. Näiteks plaanib kolm pereliiget vaadata oma lemmiksaadet, mis aga siiski tulevad eri kanalitelt. Lahenduseks saaks vist olla ainult kolme televiisori ostmine , kuid see oleks tobe ja naeruväärne. Ei jäägi midagi üle, keegi peab loobuma ja kaotaja olukorraga leppima. Et aga pahameelt väljendada või õiglust jalule seada, võetakse kasutusele sõnajõud, mis võib olukorda halvendada, kuid ka tühiseks urisemiseks jääda. Elades koos teistega, tuleb leppida ka nende soovide ja vajadustega, alati ei saa seada ennast ja oma tahtmisi esikohale. Tuleb leida muid võimalusi, telekanalid näitavad tihti kordusi ja üks osapooltest võib oma saadet vaadata järgmisel päeval.
Mõnikord tahavad lapsed vanematelt sageli rohkem kui need anda suudavad ja vanemad omakorda nõuavad ka lastelt liigset. Alguses võivad tülid olla lihtsalt kõrgeteks lahkarvamusteks ja küllaltki jõuetud, kuid kui ei mõisteta teineteist, siis võib sellest areneda juba tõsisem probleem. Tüli on nagu lumepall, mis ajajooksul aina suuremaks kasvab ja mida tuleb kohe takistada. Seda ignoreerides võib tüli lõpuks paisuda nii suureks, et mõlema osapoole jaoks muutub see tõeliseks košmaariks. Vähesed inimesed suudavad leida endas jõudu, et ära leppida ja vastase õigust tunnistada või mingi kompromiss leida.
Sagedasteks on tülid abikaasade vahel. Kuigi mõlemad mõistavad, et abielu ei pea olema pidev lahinguväli, ei suudeta ühtki ratsionaalset muutust ette võtta. Ju sellest ongi tulnud arvamus, et kui abielus arusaamatusi ei teki, pole üks abikaasadest oma tunnetes lihtsalt aus. Tüli ei tõuse, kui huvide erinevus on tühine, nõnda et mässamine ei tasu vaeva. Samuti siis, kui abikaasade jõud on ebavõrdsed. Kes kardab , et tüli võib põhjustada suhete katkemist, ei hakka riidu üritamagi. Tüli võib samas põhjustada paaridel üksteisest kaugenemise, mis aga siiski tagab hingamisruumi. Pole ka võimatu, et üks pooltest naudib tüli, kas oma sisepingete mahalaadimiseks või näitamaks oma üleolekut, teisele osapoolele koha kätte näitamiseks -lahkun küll uksi paugutades, kuid seda magusam maitseb hiljem turvaline lähedus. Mõni kirglik suhe võibki vajada enda ümber pidevat elektrit: mida rohkem armastan , seda rohkem tülitsen. Tülitsemisviise on palju ja millise keegi valib, sõltub võimusuhetest peres. Kahe võimuka abikaasa kooselu on kui pidev võitlus. Vanarahvas ütleks seepeale : kaks kõva kivi head jahu ei jahvata.

Kuidas abielul aadrit lasta?
Vahel, kui inimeste elu on hall ja tüütu, jäävad nad protesti märgiks haigeks . Abieludega on sama lugu, ainult et igavust põdevat abielu on märksa keerulisem ravida. Mõistlikum oleks aegsasti rutiini vastu kaitsesüst teha.
Sünnipäeval istub laua ümber kümmekond paari. See on vaatluse läbiviimiseks soodne koht: parajalt pikk aeg, liikumispiirang, väike vein, mis leevendab keelepaelu, ja uuritavad, kes ise ei tea, et nad selles rollis on. Küsimus: mida sa näed, kui vaatad kümme või rohkem aastat teineteise kõrval elanud mehi ja naisi? Üks kolmandik esindab tuima pilgu ja ükskõiksuse vennaskonda: omavahel nad suurt ei suhtle, keskenduvad kõhu täitmisele ja piiluvad silmanurgast telekat . Teine kolmandik teeb nalja , räägib palju ja on mõnus nii-öelda väljapoole. Teineteise suhtes ollakse üleolevad ja iroonilised ning selle alajaotuse naised on toonud eesti keelde uudse kõneviisi - kindla või tingiva asemel tarvitavad nad abikaasaga suheldes eranditult näägutavat kõnepruuki. Ja viimane kolmandik - neist kiirgab soojust. Kes paneb naisele käe ümber, kes viib tantsupõrandale. On ühised mälestused, suuremad või väiksemad tulevikuplaanid ja olevik , mis mõlemale korda läheb. Kui need paarid välja talveöösse astuvad, saadan teele kolm sarnast lühisõnumit, mille teksti laenan Jaan Tättelt.
Palju õnne argipäevaks, Krista ja Juhan!
34 aastat kooselu. Kas te usute, et peaaegu igal tööpäeval helistab proua Kajandu ACG Nyström Eesti direktorile härra Kajandule ja küsib õhtusöögi suhtes nõu? Et kas kartulipannkoogid või pikkpoiss? Ja ei tee seda mitte tüütust kohustusest midagigi lauale panna, vaid puhtast toidutegemise naudingust, mis on seda suurem, mida rohkem õnnestub armsale inimesele meele järele olla.
"Tavaliselt lõpeb meie kõne sõnaga "kala"," naerab Krista. "Välja arvatud pikem periood selle suve lõpus, kui olime just tulnud Ahvenamaa süstamatkalt ja kala pilgeni täis. See oli tõepoolest esimene kord elus, kui mehed osa saaki tagasi merre lasid, sest olime keetnud, küpsetanud ja grillinud - isegi kividest suitsuahju ehitanud - , aga ikka ei jaksanud kõike ära süüa, mis õnge otsa jäi."
Siinkohal meenub väike kummipaat -järelhaagis, mis seoti Kajandute süstale sappa Leedus, et ära mahutada kukeseenemägesid. Ja regulaarne südaöine praemuna, ilma milleta Kristal uni ei tule, aga mida ta püüab süüa Juhani eest salaja, et meest mitte raske valikuga õrritada. Jah, neid kaht vaadates hakka või uskuma, et armastust saab sõna otseses mõttes ka keelel kanda.
Alati pole Kristal kodu jaoks nii palju aega olnud: rohkem kui 30 aastat Tallinna Moemajas tegid elu vahetevahel väga kiireks. On olnud aegu, mil nad Juhaniga kordamööda komandeeringutes käies veetsid teineteiseta kokku kolm kuud aastas. Aga kõik kojutulemised on olnud äraolekuid väärt. Kui kaalukamatest üllatustest alustada, siis kinkis üks teisele remonditud magamistoa ja sai mõne aasta pärast vastu värskelt plaaditud WC. Juhani viimane naasmine paneb riigi parimad kojuootajad aga üksteisele vandeseltslaslikult silma pilgutama. Krista köhatab: "Mehel on ju kohutavalt igav, kui iga päev seisab pliidi ees singirasva järele lõhnav naine, kes pole jõudnud juukseid pesta. Kitlit ma küll ei kanna, aga pussakas olen vahel ikka."
Rohkem vihjeid ei anta , jääb üle ainult aimata. Äkki lateks ja käerauad? Kajandud naeravad nii, et maja väriseb, ja lubavad mul kirjutada, et võib-olla tuleb kunagi tõepoolest k õ i k vahendid mängu panna, aga esialgu … No esialgu lepime tõe huvides määratlusega "romantiline õhtu kahele".
Kummaline, aga Krista ja Juhani väsimusemärkideta abielu pole matkinud ühtegi etalonpaari. Kunagi õhati "Waterloo silda" vaadates, aga kummagi lähikonnas pole nooruses olnud niisugust abielu, mille eeskujul tahtnuks enda oma üles ehitada. Kõik on iseõppimise ja elukogemuse vili.
Aga on mõned reeglid ja silmaga nähtamatud asjad, mida mõlemad oma jutus aeg-ajalt rõhutavad. Juhan: "Meil on kummalgi oma käimised ja huvid - ei kujuta ette, et hommikust õhtuni oleksime ninapidi koos. Ja kunagi pole me teinud teineteisele takistusi, et ei tohi minna sinna või tänna." Krista: "Vastupidi. Just erinevate seltskondadega suheldes tekib kasulik võrdlusmoment - et Juhan poleks kunagi nii teinud või mingil juhul niimoodi öelnud. Läbi elu on see talle minu silmis palju mõttelisi plusspunkte toonud."
Kajandute rutiinivastaseid vitamiine võiks jäädagi üles lugema: vähemalt üks süstamatk ja talvine suusa- või soojareis aastas, kalalkäigud ja seeneretked. Loomarubriiki kuuluvad lemmikkoerad bernhardiinid - neid on üles kasvatatud kolm - , ja Kaevu tänavale eksinud kurvad kassid, kes Krista silgunuuma tagajärjel läigivad poole aasta pärast nagu limusiinid. Last, but not least - sõpruskond. On, kellega bridzhi mängida, kelle juures pühapäeviti lõunal käia ja kellega koos ennast pärast sauna lumes veeretada.
"Aga kõige tähtsam on mitte võtta seda kõike enesestmõistetavalt," lõpetab Krista. "Õnne üle tuleb mõelda ja koos teisega rõõmustada, siis tema väärtus mitmekordistub."
"Kas Juhan lilli ikka toob?" haaran viimasest võimalusest õnnelikel inimestel tool alt ära tõmmata. "Viimasel ajal enam mitte." Aus vastus. Kas tõesti esimene nõrk lüli ahelas? Alles paar aastat tagasi joodeldas isand Kajandu hommikupoole ööd sinililledega emanda magamistoa akna all. "Nüüd ta toob krevette," neelatab Krista kuuldavalt . "Ma jumaldan neid ja ta juhtumisi teab seda."
Palju õnne argipäevaks, Kati ja Hillar !
"Me ei läinud merele oma abielu lappima," kinnitab ligi poolteist aastat abikaasa Katiga ümber Atlandi ookeani seilanud Hillar Kukk. "Äärmuslikes oludes kriisid ainult süvenevad. Ei saa olla kuude kaupa kahekesi inimesega, keda sa viimase hingetõmbeni ei usalda. Sellest reisist kujunes abieluvärskendus - tagantjärele võib küll nii öelda - , aga esialgu läksime lihtsalt unistust täitma."
Hillari unistust, kui lõpuni aus olla. Sest Kati kinnitab veendunult, et tema saaks ka ilma purjetamiseta oma elu rahulikult ära elada. Aga kui ta adus , et Atlandi vallutamise plaan on mehele nii meeletult tähtis ja ilma temata Hillar ei lähe, oli otsustamise koht.
"Ma ei saanud teha seda Hillari pärast," tunnistab Kati. "Aga kas ma tahtsin seda mängu kaasa teha enda pärast, see oli tarvis selgeks mõelda. No igatahes jõudsin järeldusele, et tema kõrval elades jookseb minu "jaa" või "ei" vahelt nii sügav veelahe ning üht- või teistpidi otsustamine muudab asju nii olulisel määral, et olin nõus."
Algas ettevalmistus, mis meenutab internetis surfamist, sest iga lingi tagant koidab uus pisike maailm. Hillar ehitas koos poja Taneliga (25) jahti " Martha ", millest pidi saama tema ja Kati unistuse kanderakett. Peale füüsilise ja psüühilise ettevalmistuse tähendab nii raskele reisile minek ka näiteks seda, et kaasas on lahased, tuimestussüstid ja hambatohtri tööriistad, sest kui midagi juhtub ja järgmise sadamani on tuhandeid miile, tuleb ennast ise aidata. Ja kas juhtus? Merehundid vangutavad päid. Ainult Kati hakkas tagasituleku eel meeletult kartma : lubas igas sadamas lennuki peale istuda ja koju sõita.
"Hirm halvas igasuguse mõtlemise," tunnistab ta siiralt. "Iga uue etapi eel tekkis seletamatu kartus , et ma ei saa sellega hakkama, ja siis pidi Hillar mind veenma ja rahustama. Nüüd, kui reis on seljataga, olen ikka hästi uhke, et ma lõplikult põnnama ei löönud ja koduni välja purjetasin."
Kui oleks Hillari teha, soovitaks ta kõigile 40.- 50. eluaastates abielupaaridele pikemat meresõitu. Kiilu all kolm kilomeetrit haljast vett ja ees silmapiir , mis seisab päevade kaupa paigal - nii võtab elu hoopis teised mõõtmed ja partnerlus saab uue tähenduse. "Kahekesi üksi" võiks olla selle tunde pealkiri. Kukkede jaoks kestis sedasorti pereteraapia aasta ja kaks kuud, aga helged jääknähud ilmutavad ennast ilmselt ühel või teisel kombel elu lõpuni. Kas siis tõesti ei ühtegi tüli, arusaamatust, vastuhakku laeval? Hillar ja Kati näevad riiu meeldetuletamisega kurja vaeva, aga lõpuks meenub neile, et ainukese tõsiseltvõetava lahkarvamuse põhjustaski seesama argpäevast kaasavõetud tüüpmõtlemine. Et kui sa juba oled reisil, tuleb üle vaadata iga viimane kui muinsus ja näha nii palju uut, kui vähegi võimalik. Hillari meelest haigestusid nad, eriti Kati, pesuehtsasse turismistressi ja koormasid ennast kõige-ära- vaatamise kohustusega.
"Aga kui me asjad sirgeks rääkisime ja endale tunnistasime, et sipleme omakootud argimõtlemise võrgus, siis võtsime vastu vabastava otsuse, et edasi kulgeme omas rütmis," kirjeldab Hillar. "Ja rummi võtsime selle peale ka."
Nii pidid nad romantilises Porto Santo linnakeses plaani järgi peatuma umbes neli päeva, aga kuna see koht neile rohkem kui lihtsalt sobis, veetsid Kuked seal sujuvalt neli nädalat. Lihtsalt olid, kulgesid. Käisid turul ja võtsid päikest. Ja koju terrassi peale ei igatsenud üldse mitte. Või siiski?
"Lõpupoole, jah, igatsesin isegi mina," tunnistab Hillar. "Tahtsin tavalist elu. Aga sellest tavalisusest sai mul jube ruttu kõrini. Kohe, kui ilmad hakkasid jahedaks minema ja massikommunikatsioon uksele koputas."
Aga tavalisuse vastu on Katil ja Hillaril ka väiksemaid abinõusid - ei pea kohe Atlandile tuiskama. Septembris näiteks tähistasid nad oma 25. pulma-aastapäeva.
Palju õnne argipäevaks, Kärt ja Avo!
Kärt Seppel on keraamik, kes avab jaanuarikuus koos mõttekaaslastega tarbekunstimuuseumis näituse. Teemaks inimesed, kes liiguvad aastate kaupa nagu robotid , tehes ühtesid ja samu toimetusi, makstes liisinguid ning laene . "Ja nad ei murragi sellest tuimusest välja," kurdab Kärt, kes oma sõnul ei suudaks 50 ühesugust tassi mitte mingi valemiga valmis treida.
Õnneks kuulub ka Kärdi arhitektist abikaasa Avo nende inimeste hulka, kes suhtuvad argipäevadesse loominguliselt. Seppelite leivanumber on ootamatud reisid ja naljakad juhtumised.
Abielu algusaastatel sõitsid nad näiteks Rootsi ja kuna hotellid tundusid ülejõukäivalt kallid, püstitasid noored Stockholmi südalinna parki tavalise vene telgi. Baikatekk , keedetud munad ja sprotid kodust kaasa võetud, käisid nad mööda muuseume ja tundsid elust mõnu. Kuus päeva telkimist südalinnas ei läinud maksma punast öörigi.
Mõni aasta hiljem sõitsid nad Avo isa vana Moskvitshiga Shveitsi. Luzerni linnas lahkus autost elujõud ja ainus, mis Kärt ja Avo teha mõistsid, oli kõne kodutanumale. "Vaata, kallis isa, kui sa tahad oma autot tagasi saada, siis see seisab Luzerni linnas, peaväljaku ääres," ütles Avo torusse. Ja lisas kiiresti, et nemad Kärdiga lähevad nüüd rongi peale. Kusjuures tähelepanuväärne on see, et isa - ja kust see Avo oma seiklushimu ikka pärinud on - sõitiski Shveitsi ja tõi mosse paela otsas koju tagasi.
Valge maja, musta kassi ja lillepotiga postkaart võlus Kärti sedavõrd, et ta luges kaardi tagaküljelt nime Santorini ja ahvatles Avo lennuki peale. "Meile mõlemale tundus, et niisuguste majadega koht tuleb ikka oma silmaga üle vaadata," ütleb Kärt. Ja nii lihtsalt see kõlabki. Olles enamiku inimeste jaoks ületamatult keeruline.
Viimasest reisist etteteatamiseks jäi Seppelitel pool päeva. Avo, kellele meeldib varahommikuti büroos joonestamas käia, leidis internetist ülisoodsa Kreeka-reisi, ja Kärt, kes oli hommikul Henri (5) lasteaeda viinud, ei saanudki talle enam õhtul ise järele minna. Siis olid nad juba teel seikluse poole. Just seikluse, sest igal rännakul näevad või kogevad Avo ning Kärt midagi niisugust, mis mõjub nagu vaktsiin abi- ja argielutüdimuse vastu.
Kui lahku läheme, siirdub Kärt matkaklubi asutamiskoosolekule ja Avo bridzhi mängima. Tsiviliseeritud ajaveetmise vormid mõlemad. Ega telki Budapesti peatänava äärde enam ikka ei püstitaks? "Aga telki polegi ju vaja," teatab Kärt ümmarguste silmadega . "Nüüd on nii head magamiskotid. Kui meil oli kolm aastat tagasi 10. pulma-aastapäev, siis ööbisime näiteks Asuurkeraamika ateljees Pikal tänaval. Naerma ajas küll, et mis möödakäijad mõtlevad, kui kaks inimest poes vaateakna taga põõnavad. Aga meile meeldis!"
Tähelepanuks neile, kes pelgavad abielurutiini!
Esimene abielukriis saabub viienda abieluaasta piires. Märksõnaks: armastuse kriis. Määravamaks teguriks saavad lapsed, kes röövivad mehelt naise ja kelle kasvatamiseks puuduvad ühised seisukohad.
Teine abielukriis tekib kümnenda abieluaasta paiku, märksõnaks sageli tüdimuskriis. Põhjuseks elu üksluisus ja liigne suletus koduseinte vahele.
Kolmas abielukriis saabub viieteistkümnenda abieluaasta künnisel, märksõnaks pooltõdede ja -valede kuhjumise kriis. Sageli teravdab olukorda ka laste murdeiga , mis on perele tõeline katsumus .
Neljas abielukriis tekib enamasti kahekümne viiendal abieluaastal ja selle märksõnaks muutub meeste nn teine noorus. Lapsed suured, pesa tühi ja vanaisaks saamine näib meestele sageli lahjem perspektiiv kui laiast ilmast õnneotsimine.

Miks me tülitseme?
Mis viga oleks elul , kui puuduksid konfliktid! Kuid kas selles paradiislikus rahus ei jääks paljud asjad segaseks? Ilm ju ka muutub pärast suurt tormi erakordselt selgeks ja klaariks.
Eks me kõik ole korduvalt kogenud, kuidas rahulik vestlus läheb märkamatult üle kuumaks väitluseks, mis omakorda kirglikuks tüliks muutub. Nii vest ­luse kui tüli sisu võivad olla sa­mad, vahe on suhtlejate toonis ja suhtlemise intensiivsuses. “Tülitsemine pole midagi muud kui intensiivne tunnete vahetus,” kinnitab psühhoterapeut Mare Pork . “Tülitsetakse sellepärast, et vähemalt ühe osapoole jaoks on mingi asi nii tähtis, et kui see jääb välja rääkimata ja lahendamata, siis on tal edasi elada raske. ”Kogemustega ja eduka nõustaja sõnul juhtub sageli, et üks partneritest räägib teisele faktiliselt õigeid asju ning toob talle arukaid argumente, kuid see, KUIDAS ta seda teeb, on teisele raske taluda. Tuleb välja, et sõnadest mitu korda tähtsam on suhtluse emotsionaalne toon. Sa võid öelda oma kaaslasele ränkraskeid asju, aga kui su sõnade taga on mure tema pärast, hoolimine ja armastus, on see talle vastuvõetav. Samas kumab mõne laitmatult sõnastatud fraasi tagant jäine suhtumine, mis sõnades võiks kõlada: “Kui rumal sa oled! Kui sa ennast kohe kokku ei võta, siis minule sa sellisena ei sobi.”
Miks paljud abikaasad tülitsevad, kuigi kooselu alustati täies harmoonias ja suurte ootustega?
Mare Pork: Eks nende ootuste sekka oli peidetud ka lootus, et armastatud inimene vabastab sind kõigist olemasolevatest ja tulevastest probleemidest – “Sinuga koos saan ma õnnelikuks! Sina teed mind õnnelikuks!” See on naiivne ootus ja viib sageli pettumiseni, sest keegi teine peale sinu enda ei saa su sisekonflikte lahendada. Enamiku tülide puhul – ükskõik, kui palju ka ei räägita – lähtutakse ikkagi endast: MULLE ei meeldi, MINA ei saa, miks pean MINA jne. Tahetakse öelda, mis on halvasti ja mida peaks TEINE tegema, et asjad korda saaksid. Mõtlemata sellele, kui halvasti võib partner ennast selles olukorras tunda.
Konflikte võib tekkida nii tööl kui tänaval, tuttavate ja sõprade seas. Siiski on tülid kõige tulisemad just lähedaste inimeste vahel.
Sest lähedussuhetes on nii palju kõrgendatud emotsionaalseid nõudmisi ja väga palju haavatavust. Peidetud tunded kanduvad partnerile üle tugevamalt kui võõramatele inimestele – minu depressioon hakkab külge ka sulle, minu agressioon nakkab sulle paremini. Suhted võõrastega on formaalsed , lähedased inimesed on aga suures tunnete ülekandumise ohus. Samal ajal toimib tugevamalt ka psühholoogiline kaitse – mõtted ja tunded jooksevad kinni, ei suudeta toime tulla oma ärevusega ning hakatakse tegema midagi harjumuspärast: kes tõstab häält, kes hakkab nutma, kes jääb vait või marsib uksest välja.
Millest need kinnijooksmised tulevad?
Blokid tekivad sellest, et inimene ei jaksa oma ärevust, rahulolematust ja muid negatiivseid tundeid mõistlikul viisil läbi töötada. Ja siis hakkab ta neid elama välja – või sisse – harjumuspärasel viisil. Mõlemal juhul kipuvad need partnerile üle kanduma. Lähedastel inimestel on teise tunnetele sissesõitmise oskus ja võime eriti head. Juba sellepärast, et partner ise on nii avali ning tal on sinu suhtes nii suured ootused.
Kas see tähendab, et inimene hakkab käituma automaatselt – ja tihti just sel moel, mis partnerit ärritab?
Kui tavapärase pingega olukorras suudab inimene mõistlikult käituda, siis niipea, kui olukord muutub pingeliseks, käivituvad emotsionaalsed automatismid. Samas, mida küpsem on isiksus, seda turvalisem on tema reaktsioon ka tüliolukorras. Ta ei pruugi käituda automaatselt. Tüüpilisi reaktsioone kriitilistes olukordades kirjeldatakse psühholoogias seotusstiilide kaudu: turvaline, ärev või vältiv seotusstiil. Kogemus, kuidas käituda, on sageli saadud juba varajases eas. Näiteks äreva stiiliga inimene ei suuda oma tunnetega toime tulla, ta liialdab pidevalt – muretseb, nutab , karjub või ähvardab. Vältiva seotusstiiliga ini­ mene jääb aga vait või lahkub üldse ruumist. Kaasinimese jaoks kõige meeldivamalt käitub muidugi turvalise seotusstiiliga inimene, kelle reaktsioonid on mõõdukad ja eelnevalt rohkem läbi mõeldud.
Kas taoline suhtemustrite kordumine ilmneb ka tavaelus? Kuidas aru saada, milline on minu seotusstiil?
Mõnel inimesel toimib üks või teine seotusstiil kogu suhtes. Näiteks kui inimene reageerib partneri peaaegu kõigi tegude ja sõnade peale agressiivselt.
Paljudel juhtudel aktiveerub harjumuspärane käitumismuster aga just pingelises olukorras. Paarisuhetes on eriti hullud vältiva seotusstiiliga inimeste passiiv-agressiivsed reaktsioonid. See tähendab, et partner karistab teist sellega, et ükskõik, mida teine ütleb või teeb, vastust ta ei saa. Piltlikult öeldes: lepime kokku, et sina helistad mulle, aga siis, kui sa helistad, mina toru ei võta – helista aga helista! Passiiv-agressiivne reaktsioon väljendub selles, et ei märgata teist, ei tehta midagi, ei vastata, ollakse vait. Eesmärgiks on muuta partner abituks ja nautida oma võimu.
Kas partneri harjumuspärane käitumine võib mõnikord mõjuda ka turvaliselt ja hästi?
Muidu võib küll, kuid tüliolukorras mitte. Kui leiad ta JÄLLE samamoodi käitumas või samamoodi ütlemas, siis tunned JÄLLE neidsamu halbu tundeid ja käivitubki JÄLLE vana tuntud tülitsemise muster. Kui ini­mesed räägivad kogu aeg samu jutte , teevad partnerile samu etteheiteid ja nõuavad samu asju, siis nad niikaua käiavad ja käiavad, kuni tuleb kriis. Sest kui sa annad kogu aeg mõista, et MUL on see või teine asi puudu, siis ühel hetkel ei taha teine enam sinuga tegemist teha. Ja vaat siis võib tulla esimest korda arusaamine, et järsku ma selle pideva jauramisega polegi saavutanud seda, mida olen tahtnud.
Me kõik võiksime esitada endale aeg-ajalt küsimuse: mida ma arvan, et ma sellise käitumisega saavutan ? Mida ma seni olen saavutanud? Ja kui ma pole midagi saavutanud, siis miks ma seda teen? Niimoodi küsides ja vastates saavutame kontakti iseendaga . Kuni inimene on oma tavalise käitumismustri sees, reageerib ta automaatselt ja liigub nagu rott labürindis, ilma et ta suudaks sealt välja murda.
Aga kui asjad, mis teise inimese juures ei meeldi, on ikka ja jälle needsamad, mida siis teha? Kas leppida?
Suurem osa tülisid ei tulegi probleemist, mis puudutab elukaaslast, kuid probleemi lahendus kanditakse kunstlikult partnerile üle. “Mul on paha olla, miks sa ei tee nii, et mul hea oleks? Miks sa ei arvesta minuga?”
Üks elutarkusi on see, et ära taha oma partnerilt neid asju, mida tal ei ole, vaid naudi neid, mis tal on. Kõik see, mida sa temalt veel ootad ja soovid, on su enda puudujääk. Sellega katsu ise toime tulla, sest sa ise ka ei tee kõiki neid asju, mida teine sinult ootab – sa kas ei jaksa, ei saa või ei taha. Suurema vastutuse võtmine enda eest toob paarisuhtesse palju positiivset. Sõltuvussuhted kestavad harva kaua.
Kuidas ülemäära suurt sõltuvust vältida?
Mina olen mõelnud, et nii nagu teisedki ülitähtsad elu osad (vaimne areng, eneseteostus, lapsed jne), ei tohiks ka lähedussuhe olla inimese kogu elu. Lähedussuhe olgu kindlal kohal teiste väga väärtuslike asjade hulgas. Riskitegureid igapäevaselt teadlikult vähendades saab oma suhet kindlustada.
Kui aga paarisuhtes on siiski tekkinud probleeme, mis tuleb ilmtingimata selgeks rääkida, siis kuidas oleks seda kõige parem teha?
Esiteks tuleb katsuda selgusele jõuda, mis on see, mis mind tegelikult vihastab või nördima paneb. Teiseks: ära hakka partnerile kohe oma seisukohta seletama . Niipea, kui hakkad rääkima, mismoodi SINA asjast aru saad, paned sa end tahes-tahtmata maksma ja blokeerid sellega teise aktiivsuse. Küsi partnerilt kõikvõimalikke asjasse puutuvaid küsimusi, tunne huvi, kuidas tema aru saab. Alles siis selgita oma nägemust. Ja veel: sul ei ole mõtet hakata teisele midagi rääkimagi, kui sa selle jutuga tahad igal juhul ise võitjaks tulla, teist paika ja ennast maksma panna.
Nii et jõuame taas loo algusesse – sõnumist tähtsam on see, millise tooniga me vestleme või tülitseme?
Kuldreegel on see: kui sa tahad midagi inimesele ütelda, siis mõtle läbi, mismoodi sa temasse suhtud . Kui sa oled temast tüdinud ja sa ei arva, et tast iial asja saab, siis ükskõik, mida sa ka ei ütleks, ta tajub seda. Ei loe see, mida sa räägid, vaid loeb see, mismoodi see teisele mõjub. Sul võib olla hästi hea plaan ja sa võid asuda seda laitmatult ellu viima, aga kui teine tajub selles rünnakut või alandust, siis on ikka halvasti. Igaüks võiks mõelda nii: kui mina mõjun oma jutu ja olekuga või vaikimisega talle nii, et tekib konflikt, siis milline on minu panus sellesse? Ülim oskus on aru saada, mis on kahe inimese vahelise suhte vastastikuses mõjus MINU panus.
Milline on hea tüli?
Uurimused näitavad, et omavahel hästi läbi saavad paarid on suhte algusfaasis palju tülitsenud – erinevalt nendest , kes püüavad seda vältida ja kardavad esimest tüli. Sest kui negatiivseid tundeid kogu aeg alla suruda, siis see surmab suhte. Lõpuks tõdetakse lihtsalt, et armastus on otsas.
Hästi läbi saavate paaride tülide eripära on selles, et pärast tülitsemist on nad saanud veel lähedasemaks kui enne, nende suhe on veel parem ja tugevam. Tülitsemise järel ei tohi jääda okast hinge.
Ja veel. Üks kriteerium on edukate paaride puhul see, et seksiga ei premeerita ega karistata teineteist. Tülisid ei võeta voodisse kaasa.
Eesmärgiks pole tundeid KAOTADA, vaid neid KONTROLLIDA

• Ärevus, viha ja armukadedus on loomulikud tunded. Pane neid tähele ja proovi mõista, mis sinuga toimub. Olukorda rahulikult analüüsides saad rakendada tõhusaid probleemilahenduse strateegiaid .
  
• Ärevus, viha ja armukadedus tekitavad probleeme siis, kui need muutuvad liiga tugevaks. Sellisel juhul pärsivad need mõtlemist ja otsustusvõimet, inimene võib öelda kahetsusväärseid asju või käituda moel, mida ta pärast häbeneb.
  
• Katsu mitte käituda hetketunde ajel . Kui satud paanikasse või kaotad kontrolli, püüa end kõigepealt maha rahustada. Seejärel analüüsi probleemi – millised on faktid, millised on tunded ja milline on sinu tõlgendus olukorrale.
  
• Leia üles oma suhteskeemi allikad, mis sind niimoodi tundma ja tõlgendama sundisid. Leia üles oma hirmud .
  
• Tasakaalusta oma negatiivsed isikuskeemid. Kui kujutad kedagi ette talumatult halvana, saavad tunded hoogu juurde. Seepärast sunni end mõtlema, mis sulle selle inimese juures meeldib, mida sa temas imetled. Tee nimekiri tema headest ja halbadest külgedest. Seejärel lõpeta halbade mõtete peas ketramine
  

Kokkuvõte
Võimalik on ka otseselt tülist mitte osavõtmine, vaid hoopis pealtvaatamine. Eriti on see avaldunud laste puhul. Vanemate väljaelamata pingeid tajuvad lapsed omal viisil. Alateadlik hirm vanemate lahutuse või tülide ees jätab lapse vaimsele tervisele sügava jälje. Nähes iga päev vanemate tülitsemist, võib see lapse psüühikale ja käitumisele üsna suurt mõju avaldada. Olles üks osapooltest, on ema või isa kursis hetkeseisuga, teab võimalikke lahendusi ning kuhu lahkheli välja võib jõuda. Lapsed aga, kes on pealtvaataja rollis, suutmata midagi ette võtta, elavad hirmu all, et ehk paisub tüli suureks, tulevad parandamatud tagajärjed ja mis saab siis edasi? Elukogematuna võivad noored ka paljusid probleeme näha tumedamates värvides, mõtted keerlevad just kõige hirmsama ümber ning see ei anna rahu ei päeval ega ööl. Kuigi tahaks, et kõik oleks hästi, oskaks vaid aidata: põngerjas tekib abituse tunde, mis omakorda põhjustab hingelist ahastust. Nooruk võib kõigest valesti aru saada ja hakata ennast süüdistama, mis viib halbade tagajärgedeni, eriti siis, kui vanemad tülitsevad lapse pärast. Kui mõni pereliige juhtub ka jooma või narkootikume tarvitama , on lapse jaoks see vale ellusuhtumise õpetamine, täiskasvanuna on vääreeskujudest mõjutatul suurem riskioht hakata alkohoolikuks või narkomaaniks.
Tegelikult on inimesed ju unustanud, mis on konflikti mõte. Ekslikult arvatakse, et see on üksteisest ülekarjumine. Siiski mõte seisneb hoopis asjade selgeks rääkimises, probleemi lahendamises ja vastuse leidmises - küsimuseks jääb, kuidas seda teha. Meie peretraditsioonis pole keerdküsimuste selgeksrääkimine kuigi levinud, kindlasti on see tuttav aga ameerika seriaalide vaatajaile. Tavaliselt ütleb siis üks abielupooltest: "Sul paistab paha tuju olevat. Kas sa tahaksid sellest rääkida?" Täiesti õige suhtumisviis. Nii saab oma halva tuju ilma suurema kärata maha laadida . Mis veelgi parem: kui oma tunded sõnadesse panna, võib ebameeldivat sündmust näha uues valguses. Kui üks pooltest domineerib , on teine enamasti sõltuv või alistuv. Tavaliselt on siis nõrgemal poolel oma nõudmisi raske esitada, pealegi teab ta ette oma kaotust. Ehk teisisõnu - kui üks kivi on kõva ja teine pehmem, usub kõvem alati: minu vaated on õiged. Ja see pehmem möönab: tõesti, ega mina pole kunagi otsustada osanudki. Kõige tähtsam ja raskem on tüli ajal enesevalitsust mitte kaotada ja väär on proovida teist õpetada ning teda muuta. Kaaslane võib sellest valesti aru saada ning hoopiski uue tüli põhjuseks olla. Olles kaastundlik ning tähelepanelik, võib sellistes tülides suhe pigem paraneda, kui saadakse teada uusi asjaolusid teise osapoole vaatepunktist. Tüli lahendamiseks tuleks kindlasti kõik asjad selgeks rääkida. Öeldakse, et oskamatus suhteid arukalt klaarida kandub põlvest põlve. Tavaliselt tülitsevad eesti pered kas liiga ägedalt või varjavad tundeid sootuks. Keeruliseks muutuvad peresuhted siis, kui üks abielupooltest väldib tülisid, teine ainult riiutaktikat väidabki. Oma probleemist ja tunnetest tuleb kõneleda mina-vormis, kuna sina-väljendit tajub vastaspool alati kui rünnakut. Kahjuks on see üks suurematest vigadest, mida inimesed teevad. Põhilisteks asjaoludeks, mida meeles pidada tuleks, ongi tüli ajal enesekontrolli säilitamine ja ka vastaspoole ära kuulamine . Sest alati ei saa kindel olla enda õiguses, kuulates teise juttu , võivad selguda uued faktid ning ehk tal polegi väär arvamus. Rahumeeli maha istuda, teed juua ning teist kuulata on kindlasti parem kui nõusid lõhkuda ja teisest üle karjuda. Inimesed on erinevad, igaüks oma arusaamade ja tõekspidamistega. Kuigi vahel võib teine millestki valesti aru saada, ei ole vaja talle küsimuse selgitamiseks lärmama hakata. Mis kõige tähtsam, tuleb kogu aeg hoida meeles seda, et alati on võimalik ennast esimesena muuta.