Vene muusika (0)

VENE MUUSIKA ARENGULUGU
kuni 19.sajandini
Bütsants mängib olulist rolli vene kultuuriloo kujunemisel. Aastal 988, kui Kiievi suurvürst Vladimir abiellus Bütsantsi keisri Basileios II õe Annaga, võeti Venemaal vastu ristiusk ja kuulutati riigiusuks. Siit ka Bütsantsi mõju.
Kuni 10.sajandini oli Venemaal levinud küllaltki kõrgetasemeline puitarhitektuur . Ristiusu vastuvõtmisega kaasnes Bütsantsi arhitektuuri mõju (kiviehitused, kuppelbasiilika), samuti mõju kirikute sisekujunduses ( ikoonimaal , mosaiik, freskod , plaatkaunistustega põrandad). Vene õigeusu kirik tekkis pärast ristiusu vastuvõtmist Konstantinoopoli patriarhaadi metropoliitkonnana. 1448.a. sai Konstantinoopoli patriarhaadist sõltumatuks.
Professionaalse muusika ajalugu on samuti seotud kirikuga . Kirikulaul võeti üle Bütsantsist 10.sajandi lõpul koos ristiusuga. 11.sajandi keskelt algab Venemaal lauljate ettevalmistus suurte kirikute juures. 11/12.sajandi vahetuselt pärinevad esimesed käsikirjalised noodikogud, mis sisaldavad bütsantsi meloodiate kõrval ka kohalikele pühakutele pühendatud teoseid.
Kirikulaul oli ühehäälne kuni mitmehäälsuse kujunemiseni 17.sajandil, esitajateks meeshääled. Meloodia kirjutati teksti kohale märkidega mis näitasid meloodia liikumise suunda, mitte heli absoluutset kõrgust. Märke nimetati „znak” või „krjuk”, vastavat laulmist „znamennoje” või „krjukovoe” penije.
Vürstikodades tunti ka ilmalikku muusikat. 11.sajandist mainitakse sünkreetseid kunstnikke - skomorohhe. Need olid üheaegselt näitlejad, lauljad, akrobaadid, mustkunstnikud, pillimehed jne., nende etendustest lähtub hiljem nn. vene laadateater.
13. sajandil vajutavad pitseri tatari-mongoli vallutusretked. See on tagasikäik
15.sajandi keskel vene kirik iseseisvub, saades sõltumatuks Konstantinoopoli patriarhaadist., 16. sajandil iseseisvub ka kirikulaul, aga kuni 17.sajandi keskpaigani on kirikulaul ja koorilaul ühehäälne. Alates 17. sajandi keskpaigast pääseb kirikulaulus mõjule mitmehäälsus, mis levis Ukrainast. 17.sajandi nimekam teoreetik ja helilooja oli ukraina päritolu Nikolai (Mikola) Diletski, kes tegutses Moskvas.
Koorimuusika areng oli seotud koorikapellide tegevusega . Tsaar Ivan III ajal 15.sajandil asutati diakonide koor Moskvas. 18. sajandi alguses asutati Peterburi õuekapelli koor. Ligi kahe ja poole sajandi kestel töötasid õukonna koorikapelliga Dmitri Bortnjanski , Mihhail Glinka , Mili Balakirev, Nikolai Rimski - Korsakov jt. Koore asutasid ka vene bojaarid , krahvid, vürstid oma õukondade juures. Eriti kuulus oli Šeremetjevi koor.
18.sajandi II poolel kujuneb vene algupärane ooper . Jevstignei Fomin on oma ooperites kasutanud rohkesti koore. Ooperiloojatest võiks nimetada veel M.Sokolovskit, V.Paškevitsit. Ka 19.sajandi ooperile on tüüpilised ulatuslikud kooristseenid eriti M.Glinka ja M. Mussorgski ooperites. D.Bortnjanski ooperid on aga kammerlikud ja kuna ta sai hariduse Itaalias, ei olnud ooperid venepärased (Jahikull, Poeg-võistleja).
18.sajandi II poolel ilmuvad D.Bortnjanski loomingus esimesed professionaalse tasemega sümfoonilised ja instrumentaal -kammerteosed. Tekkis huvi rahvalaulude kogumise ja süstematiseerimise vastu. Silmapaistva taseme saavutab koorimuusika.Vene koorimuusika klassikuteks võib nimetada Dmitri Bortnjanskit (1751-1825)ja Maksim Berezovskit(1745- 1777 ) mõlemad päritolult ukrainlased . Nende loomingus kujuneb välja uus a cappella stiil mida iseloomustab tugev polüfooniline tehnika. Armastatum žanr oli tsükliline vaimulik kontsert (a cappella). Koorimuusika kõige viljakam looja oli D.Bortnjanski (35 vaimulikku kontsert segakoorile, 10 kontserti topeltkoorile jm.) 18.saj. II poole tähendus muusikale – pandi alus uutele žanritele millest lähtuti ka 19 saj. I poolel.
19.sajandi I poolel kujuneb vene rahvuslik koolkond. Tähtsam esindaja
Mihhail Glinka (1804-1857)
kelle tähendust muusikas on võrreldud Puškiniga vene kirjanduses.
Glinka looming avaldas mõju 19.saj. hilisematele vene heliloojatele. Glinka loomingu rahvuslikkus avaldub nii helikeeles (side folklooriga) kui ainestikus. Looming ei ole suur. Tähtsamad žanrid : romansid (umbes 70, sealhulgas tsükkel „ Lahkumine Peterburist“), kaks ooperit – ajalooline „Elu tsaari eest“ („Ivan Susssanin“) 1836 ja muinasjutulis-eepiline „Ruslan ja Ludmilla “ (1842), üheosalised sümfoonilised teosed – „Kamarinskaja“ ( fantaasia kahele vene teemale ), sümfoonilised avamängud „Aragoonia jota“ ja „Öö Madriidis“, mõlemas kasutanud hispaania rahvamuusika intonatsione ja rütme.
Aleksandr Dargomõžski ( 1813 -1869) – Glinka kaasaegne ja samas avaldas mõju järgnevale põlvkonnale nn. „Võimsale rühmale“. Ennekõike vokaalhelilooja. Loomingu suurema osa moodustavad romansid ja laulud. Varastes vokaalteostes domineerib meloodilisus, tundeküllus („Mul on kurb“, „Igav ja kurb“ jne.), hilisem looming retsitatiivne („Mölder“, „Vana kapral“, „Titulaarnõunik“, “Ussike“). Toob loomingusse sotsiaalse teema, mis süvenes Mussorgski loomingus. Kirjutanud kuus ooperit, tuntumad „Näkineid“ ( Russalka 1856) ja „Kivist külaline“ (1869), viimases valitseb retsitatiivne stiil.
60-70.aastad vene muusikaelus
Aeg oli seotud suurte muutustega ühiskondlikus elus. Talurahva ülestõusud, lüüasaamine Krimmi sõjas, pärisorjuslik kord jne. viisid küll pärisorjuse kaotamiseni 1861.aastal, aga talupoegade olukorda see ei parandanud. Ülestõusud ja rahutused jätkuvad. Suured muutused ühiskondlik-poliitilises elus virgutasid kunsti ja teadust. Kirjanduses, kunstis, muusikas annab tooni realism , huvi kaasaja vastu, elu vastuolude kajastamine, sotsiaalsed konfliktid. Mitmed teadlased ( Mendelejev , Pirogov) saavutavad oma töödega rahvusvahelise tunnustamise.
Ühiskondliku liikumise mõtte kandjad olid nn. revolutsioonilised demokraadid ( Belinski , Herzen, Tšernõševski, Dobroljubov), kes nägid kunsti ülesannet elu varjukülgede näitamises ja hukkamõistmises. Kirjanduses avaldusid need põhimõtted kõige selgemini nn. kriitiliste realistide Saltõkov-Štšedrini ja Nekrassovi loomingus, aga ka L. Tolstoi ja Dostojevski romaanides. Kujutavas kunstis peegeldub ajastu kõige selgemini rühmituse „Peredvižnikud“ töödes. Repini , Surikovi, Kramskoi jt. ajaloolised monumentaalmaalid olustikumaalid ja portreed ( näit. Surikovi „Bojarinna Morozova”, Repini „Kurski kubermangu ristikäik”, Polenovi „ Moskva tagaõu”, Repini Mussorgski portree, Perovi Dostojevski portree jne.)
Nende aastate üheks iseloomulikuks jooneks muusikas oli võitlus kahe suuna vahel. Need olid nn. uus vene muusikakoolkond, keda rohkem tuntakse „Võimsa rühma” nime all ja mõõdukas akadeemilisus, eesotsas Anton Rubinšteiniga. Eesmärk oli sama – vene muusikakultuuri edendamine.
A.Rubinšteinile ja tema mõttekaaslastele oli oluline tõsta vene muusikute professionaalset taset. Asutati Vene Muusikaühing( 1859 ) ja propageeriti lääne klassikalist muusikat, avati Peterburi ( 1862 ) ja Moskva(1866) konservatooriumid, samuti muusikakoolid mitmetes Venemaa linnades. Kahestumine leidis rohket kajastamist tolleaegses muusikakriitikas (H.Laroch, N.Kaškin, V.Stassov, A. Serov , aga ka mitmed heliloojad -kriitikud C.Cui, P.Tšaikovski).
„Võimas rühm” (mogutšaja kutška)
Kui 1855.aastal Kaasani ülikooli matemaatikateaduskonna üliõpilane Mili Balakirev poleks õpinguid katkestanud ja Peterburi siirdunud, vaevalt oleks 19.saj. keskel kujunenud, vähemalt sellisena, heliloojate ringkonda, mida tunneme „Võimsa rühma“ nime all. 19.sajandi keskel kirjutas vene muusika- ja kunstikriitik, kunstiajaloolane ja arheoloog Vladimir Stassov: „… kuipalju poeesiat, tundmusi, annet, ja oskusi on vene heliloojate väikesel, kuid juba võimsal rühmal.“ Ja kuigi Stassov pidas silma kõiki rahvuslikke heliloojaid 19.sajandil, hakati nimetust „Võimas rühm“ kasutama Balakirevi ringi ehk nn. uue vene muusikakoolkonna kui kõige rahvuslikuma rühmituse kohta. „Võimas rühm“ on oma ajajärgu, 1860-70.aastate kõige demokraatlikum rühmitus, kuhu kuulusid:
Mili Balakirev ( 1837 -1910)
Caesar Cui (1836-1918)
Modest Mussorgski (1839-1881)
Nikolai Rimski-Korsakov ( 1844 -1908)
Aleksandr Borodin (1833-1887).
Muusikas olid kõik rühma liikmed iseõppijad. Eeskujuks M.Glinka ja A.Dargomõžski looming.
Peale Balakirevi oli kõigil veel mingi põhielukutse: Borodin oli rahvusvaheliselt tuntud keemik , Cui sõjaväeinsener, Mussorgski kaardiväeohvitser, Rimski-Korsakov mereväeohvitser. Neist Borodin ja Cui jäid valitud elukutsele truuks elu lõpuni.
Muusikas on igal heliloojal küll individuaalne käekiri, aga loomingus on ka ühiseid jooni:1) kujunditerohke helikeel , sageli toetumine rahvamuusikale, eriti Rimski-Korsakov ja Mussorgski.2), huvi ajaloo vastu mis kajastub ooperiloomingus (näit. Rimski-Korsakovi „Pihkvalanna“, „Tsaari mõrsja“, Mussorgski „ Boriss Godunov “, „Hovanštšina“, Borodini „Vürst Igor“), 3)huvi programm-muusika vastu, 4) huvi teiste rahvaste, eriti idamaade ja hispaania muusika vastu, 5) armastus vokaalmuusika , eriti ooperi- ja laulužanri vastu.
Kui rühmitusele midagi ette heita, siis seda, et nad ei osanud algul hinnata põhjaliku ja süsteemikindla muusikahariduse vajalikkust . Nad ei mõistnud esmalt Peterburi ja Moskva konservatooriumi avamise tähtsust (Peterburi konservatoorium asutatud 1862 Anton Rubisnšteini ja Moskva konservatoorium 1866 Nikolai Rubinšteini poolt), arvates , et liigne koolitatus võib surmata elava muusikatunnetuse. Aja jooksul arusaamine muutus.
Modest Mussorgski loomingus peegelduvad kõige selgemini 60-70-aastate sotsiaalsed konfliktid. Tema loomingus võib vedada paralleele kirjandusega – L.Tolstoi, Dostojevski, Nekrassov ja kunstiga – Repin, Surikov , Kramskoi.
Eelkõige vokaalhelilooja, eeskujuks Dargomõžski. Mussorgski lähtub vene talupojalaulust ja inimkõnest. Helikeeles suur novaator , kelle loomingut eluajal ei mõistetud ega hinnatud, tunnustus tuleb pärast surma. Isiklik saatus traagiline nagu enamusel, kes ajast kaugele ette näevad. „Mineviku kaudu näidata olevikku – see on minu ülesanne“, on Mussorgski öelnud. Loomingu keskpunktiks on inimene olgu see siis lihtne inimene või tsaar. Looming avaldanud olulist mõju Debussyle ja Šostakovitšile.
Tähtsamad teosed:
Ajaloolised ooperid, mida ise nimetas muusikalisteks draamadeks, „Boriss Godunov“ (I red. 1869, II red. 1872, hilisemad redaktsioonid Rimski-Korsakovilt, Šostakovitšilt), „Hovanštšina“ (lõpetas Rimski-Korsakov 1883);
Laulutsüklid: „ Noorusaastad “, „Lastenurk“, „Surma laulud ja tantsud“, „Pildikast“, „Päikeseta“ (oli ise umbes kolmandikule lauludest ka teksti autor);
Klaveripalade tsükkel „Pildid näituselt“, mida ka hiljem korduvalt orkestreeritud, tuntuim Maurice Raveli orkestratsioon ;
Sümfooniline pilt „Öö lagedal mäel“
Aleksandr Borodini looming on rahvuslik, eepiline ja idamaiste sugemetega. Kuna oli rahvusvaheliselt tuntud keemik jäi teadustöö kõrvalt loomingule vähe aega.
Väljapaistvam teos ooper „Vürst Igor“ (lõpetasid ja viimistlesid Rimski-Korsakov ja Glazunov), mis on kirjutatud 12.sajandi muinasvene eepose „Lugu Igori sõjaretkest“ põhjal. Kirjutanud kaks sümfooniat, neist tuntum sümf.nr.2 h- moll , nn. „Vägilassümfoonia“, kaks keelpillikvartetti, laule, klaveripalu.
Nikolai Rimski-Korsakov oli väga mitmekülgne muusik :
1)helilooja, kelle loomingu loetelu väga mahukas, lisaks lõpetas ja redigeeris teiste autorite töid. Tähtsamad žanrid ja teosed:
15 ooperit, neist tuntumad muinasjutulised ooperid „Lumivalgeke“ (ka „Lumineid“), „Sadko“, „ Muinasjutt tsaar Saltaanist“, „Kuldkikas“, ajaloolistest „Tsaari mõrsja“;
3 sümfooniat, programm-sümfoonilised teosed („Šeherezade“, „Hispaania capriccio“ jt), klaverikontsert , tromboonikontsert, sümfoonilised avamängud;
Romansse (ca 80), kammermuusikat, rahvalauluseadeid, koorilaule
2) pedagoog , 37 aastat Peterburi konservatooriumi professor . Õpetanud mitu põlvkonda vene heliloojaid ja teiste rahvuste heliloojaid, eesti heliloojatest on Rimski-Korsakovi juures õppinud Mart Saar, Mihkel Lüdig, Artur Kapp, Artur Lemba, Rudolf Tobias;
3)teoreetik, harmoonia õpiku ja orkestreerimise õpiku autor;
4) dirigent Peterburi Õuekapellis;
5)rahvaviiside koguja, süstematiseerija ja kogumike koostaja ning väljaandja;
6) muusikaelu organisaator
***
70.aastatel „Võimas rühm” faktiliselt lagunes, igaüks oli leidnud oma tee või läbi elanud sügava hingelise kriisi nagu Mussorgski. Rimski-Korsakov aga võttis vastu professorikoha Peterburi konservatooriumis.
P.Tšaikovski looming ongi nende kahe suuna vahel. Ta loomingus on kokkupuutepunkte mõlema suunaga – nii professionaalsusetaotlus kui rahvuslikkuse ideaalid. Tšaikovski loomingus on tähtsamaks jooneks huvi inimese sisemaailma vastu.
Anton Rubinštein
(1829–1894) oli 19. sajandi muusikas üks mitmekülgsemaid isiksusi – pianist , helilooja, dirigent, pedagoog, vene muusikaelu suundarajavaid organisaatoreid.
11- aastase imelapsena sõitis ta oma õpetaja A. Villoing`i initsiatiivil esimesele suurele Euroopa-turneele, pälvides Pariisis ka Chopini ja Liszti tähelepanu. Liszt nägi temas peagi oma mantlipärijat. Rubinšteini varaseid kompositsioone tunnustasid Schumann , Mendelssohn ja Meyerbeer. Lühikest aega õppis ta teoreetilisi aineid Berliinis S. Dehni (ka Glinka õpetajaks Berliinis oli Dehn)juures ning astus seejärel õukonnamuusikuna suurvürstitar Jelena Pavlova teenistusse Peterburis.
50-ndail aastail Rubinšteini tegevushaare laienes. Alguse sai tema surmani kestnud kontserteeriva pianisti- ning dirigendikarjäär, Ferenc Liszt juhatas Weimaris tema esimesi suurteoseid, laienes tuntus heliloojana. Rubinšteinis süvenes veendumus euroopaliku akadeemilise muusikahariduse vajalikkusest Venemaal. 1858. a. asutas ta Peterburi Lauluakadeemia ja 1859. a. Vene Muusikaühingu ning avas selle juures tegutsevad muusikaklassid. 1861. a. avaldas ta kirjutises „Muusikast Venemaal” ülekutse professionaalse muusikakõrgkooli loomiseks.
1862. a. avati Peterburi Konservatoorium, millest sai aastakümneteks ka eesti muusikute alma mater. Rubinšteini ülikõrged professionaalsed nõudmised ja tema autoritaarne juhtimistiil leidsid tugevat vastuseisu ning ta pidi 1867. a. rektoritööst loobuma , kuid täitis seda ametikohta veel hiljemgi(1887-90).
1870-80ndail aastail omandas Rubinšteini tegevus lisztiliku haarde. Ta juhatas mitmeid hooaegu kõiki Vene Muusikaühingu sümfooniakontserte, tegutses Viini Muusikasõprade Ühingu juhina, korraldas „Ajalooliste kontsertide” sarju Peterburis, Viinis , Berliinis, Leipzigis, Pariisis, Londonis. 1870.a. esines ta ka Tallinnas (Revalis). 1871-72 viibis ta koos viiuldaja H. Wieniawskiga kaheksa kuud kestnud turneel Ameerikas, andes ligi 200 kontserti. Ameerikas teenitud raha eest laskis ta endale ehitada Peterhofi maja (aastal 2005 avati Peterhofis Rubinšteinile mälestussammas), kus ta reisidelt naastes puhkas ja komponeeris ja kus ta lõpuks ka suri.
Anton Rubinštein oli 19.sajandi suurimaid klaverivirtuoose. Imetlusväärse tehnilise meisterlikkuse kõrval hinnati tema esituste monumentaalsust, tõlgitsuste ainulaadsust ja isiksuse lummavat maagilisust. Ta oli kaasaegsete hinnanguil ainus, kes võis tõusta Ferenc Lisztiga samale pjedestaalile.
70ndate aastate alguses süvenes Rubinšteinis soov loobuda pianistikarjäärist ja pühenduda täielikult loomingule. Ehkki tema teoseid esitati kõikjal, täheldati, et vaid tema enese interpretatsioonis, nii pianisti kui dirigendina , leiab muusika publiku soosingu. Juba Rubinsteini kaasajal juureldi, mis on tema loomingu peamine puudus – kirjutas ta ju palju ja ilma loomepiinadeta? Üks kriitik meenutas lugu saksa muinasjutukangelasest kuningas Purmentonist, kelles peitunud hiigelvägi vaid keskööni, mil ta muutus kääbuseks ning päikesetõusl sai ta taas tagasi oma jõu. Kas ei komponeerinud Rubinštein mõned teosed enne ja mõned pärast keskööd; ühe teoselõigu enne ja teise pärast kellalööki? Või puuduski tal tõeline loominguline talent ? Suur osa Rubinšteini loomingust on unustatud. Tema kuuest sümfooniast teatakse Teist, alapealkirjaga „Ooken”, viiest klaverikontserdist Neljandat , üht-teist esitatakse tema kammeransambli- ja klaverimuusikast, tema ligi 20 ooperist on elujõu säilitanud „ Deemon ”. Vaid ülipopulaarset Meloodiat F-duur op.3, nr.1 võib kuulda kümnetes erinevates seadetes.
PJOTR TŠAIKOVSKI (1840-1893)
„...Kunagi püütakse tungida minu tunnete ja mõtete intiimsesse maailma, kõigesse sellesse, mida ma olen oma elu jooksul nii hoolikalt varjanud rahvahulkade pilkude eest...“
(P.Tšaikovski)
Kõige kuulsam ning populaarsem 19.sajandi vene heliloojatest. Kuuludes küll samasse aega “Võimsa rühma „ heliloojatega, seisis oma kaasaegsete rahvuslusest eemal, kuuludes pigem euroopalikku põhivoolu. Olles nn. psühholoogilise suuna esindaja on tema loomingu keskpunktis inimene oma õnnepüüdluste, unistuste , melanhoolia, kaotuste ja meeleheitega. Muusikat iseloomustab suur emotsionalsus, meloodilisus, meisterlik orkestratsioon ja materjali töötlemine. Populaarsust on kasvatanud ka suur žanrivalik – sümfooniad ja programm-sümfoonilised teosed, balletid, ooperid, vokaal –ja instrumentaal kammermuusika, koorimuusika s.h vaimulikud teosed.
Tšaikovski sündis 7.mail 1840 Uraalides, metallurgiatööstuslinnas Votkinskis, viielapselises peres. 1850-1859 õppis Peterburi Öigusteaduse Koolis. See oli küpsemise ja ka hingeliste üleelamiste aeg – alguses lahus perekonnast ja kui perekond kolis Peterburi, suri 1854.a. ema .“See surm mõjus kohutavalt nii minu kui ka meie perekonna saatusele “. Muusika oli ainuke, mis andis jõudu, kosutas hinge ja andis elule mõtte. 1859-1863 töötas riigiametnikuna Kohtuministeeriumis. 1861-62.aastal õppis Venemaa Muusikaühingu juures asuvas muusikakoolis klaverit. 1862 avati Anton Rubinšteini eestvedamisel Peterburi Konservatoorium ja Tšaikovskist sai konservatooriumi kasvandik mille lõpetas 1865 , lõputööks kantaat „Rõõmule“ (Schilleri tekst)
1866-1878 Moskva periood. Õpetas teoreetilisi aineid Moskva Konservatooriumis (avati 1866 Nikolai Rubinšteini poolt), kirjutas õpikuid, esines artiklitega ajakirjanduses. Loomingus väga viljakas periood.Tähtsamad teosed 1-4 sümfoonia, programm-sümfoonilised teosed, viis ooperit , neist tuntuim „ Jevgeni Onegin “, ballett „Luikede järv“, 1. klaverikontsert , Viiulikontsert, Variatsioonid rokokoo teemale, klaveripalade tsüklid „Aastaajad“. „Lastealbum“,“Mälestusi Haapsalust“, kolm keelpillide kvartetti.
1876 algas kolmeteistkümneaastane kirjavahetus metseen Nadežda von Meckiga.
1877 kriisiaasta mille põhjustas lühike abielu ja sellele järgnenud pikk lahutusprotsess. 1878 aasata lõpul lahkumine Moskva Konservatooriumist ja ärasõit Moskvast.
1878-1884 –välismaa periood. Ukraina,Šveits, Itaalia, Prantsusmaa. Algab tegevus dirigendina, autorikontserdid mitmetes Euroopa maades. Muutub osaliselt loomingu temaatika. Tähtsamad teosed sel perioodil: ooper „Orléans´i neitsi“ ja „Mazepa“, 2.klaverikontsert, „Itaalia kapritšo“, avamäng „ 1812 “, kantaat „Moskva“.
1885-1893 uuesti Venemaal. Elupaikadeks valib Moskva lähedased väikelinnad, milles tähtsam on Klin, kus asub praegu Tšaikovski muuseum ja käsikirjade hoidla. Samas jätkusid kontsertreisid paljudesse Lääne Euroopa linnadesse ( Leipzig , Hamburg, Berliin , Praha , Pariis, London, Viin ) ja 1891 Ameerikasse.
Tšaikovskile omistatakse Cambridge ´i Ülikooli audoktori tiitel .
Viimase perioodi olulised teosed: 5.ja 6. sümfoonia. Ooperid „Padaemand „ ja „ Jolanthe “,balletid „ Uinuv kaunitar “ ja „Pähklipureja“, 3.klaverikontsert.
Oktoobris 1893 juhatas Peterburis 6.sümfoonia (Pateetiline) esiettekannet ja 9 päeva hiljem suri. Tšaikovski matusetalitus toimus Peterburi Kaasani peakirikus ja ta on maetud Aleksander Nevski suurkloostri kalmistule.
Moskva Konservatoorium kannab Tšaikovski nime.
1958.aastast toimuvad Moskvas iga nelja aasta tagant rahvusvahelised interpreetide konkursid.
Tšaikovski sidemed Eestiga
*Eestlane Peeter Jürgenson (1836-1904) oli revolutsioonieelsel Venemaal kõige kuulsam noodikirjastaja. Oli tuntud paljude vene heliloojate teoste väljaandja ja propageerijana sh. Tšaikovski teoste esimese propageerijana. Nende suhetest annab ülevaate kirjavahetus (ca 1500 kirja )
*1867.aasta suvel viibis Tšaikovski Haapsalus , kus alustas oma esimese ooperi „Vojevood“ kirjutamist. Haapsalu muljed kajastuvad ta esimeses klaveripalade tsüklis „Mälestusi Haapsalust“ (sisaldab kolm pala „Lossi varemed“, „Skertso“ ja „Sõnadeta laul“). Haapsalus mererannas asub Tšaikovski mälestuspink (skulptor Roman Haavakivi 1940) mille seljatoele raiutud katkend VI sümfoonia II osast
1891 viibis Tšaikovski lühikest aega Tallinnas (tolleaegne Reval ) külas vennal , kes töötas Vene Kubermanguvalitsuses.
SERGEI RAHMANINOV
1873-1943
"Ma pole kunagi suutnud otsustada, missugune on minu tõeline kutsumus - helilooja, pianist või dirigent. On hetki , mil mulle näib, et ma peaksin olema ainult helilooja, mõnikord ma mõtlen, et olen ainult pianist. Nüüd, kus suurem osa elust on elatud , vaevab mind alatasa mõte, et end erinevate alade vahel killustades pole ma leidnud oma tõelist kutsumust." (S.Rahmaninov)
Arvamused Sergei Rahmaninovist kui inimesest on ka väga erinevad. Mitmed hingelised ja loomingulised kriisid jätsid oma jälje. Paljud teadsid teda üksildasena, süngena, kinnisena, ligipääsmatuna.Lähedased ja sõbrad on avaldanud teistsugust arvamust - südamlik, tähelepanelik. peene huumoriga, tagasihoidlik, delikaatne . Aga tema loominguski avaldub peaaegu alati kaks poolust- mehine jõud ja helge
lüürika, suletus ja avatus , reaalsus ja uni.
Rahmaninovi kujunemisele on mõju avaldanud lapsepõlv ja noorusaastad. Novgorodimaa oma kuulsusrikka mineviku, keskaegsete arhitektuurimälestiste ja ikoonidega. Kirikulaul ja kellakõla kumab vastu kõikides loominguetappides - cis-moll prelüüd , Kellad , 2. klaverikontsert, Vesper , Sümfoonilised tantsud. "Muusikat luua on niisama lahutamatu osa minu olemasolust nagu hingamine või söömine."
"Mulle ei meeldi heliloojad, kes kirjutavad teoseid ettemääratud valemite järgi ja teooriate järgi. Või need, kes kirjutavad mingis teatud stiilis sellepärast, et just nii on parajasti moodne… Isiklikult pole ma kunagi püüdnud komponeerida radikaalses, tonaalsuse ja harmoonia seadusi rikkuvas vaimus . Oma teostes ei ole ma kunagi teadlikult püüdnud olla originaalne, olla romantik , sihilikult rahvuslik või veel keegi muu."
Põlvnedes vanast aadliperekonnast veetis Rahmaninov varased aastad majas , kus jõukus aasta-aastalt kahanes ja õhkkond muutus närvilisemaks. Õdede surm, vanemate lahkuminek. Õpingud Peterburi konservatooriumi nooremas astmes, mis järelvalve puudumise tõttu lõppesid krahhiga. Ta jäi ilma stipendiumist. Nõutuks jäänud ema ei teadnud mida teha 12-aastase poisiga, õppemaksuks ei jätkunud raha. Hea nõu tuli Rahmaninovi tädipojalt, omaaegselt nimekalt pianistilt Aleksander Zilotilt ( kes muide oli õppinud ka Ferenz Liszti juures) Ta soovitas poisil asuda õppima Moskvasse pedagoog Zverevi klassi. Zverevi kodus elasid pidevalt 2-3 andekat poissi. Ta õpetas, kasvatas, toitis ja riietas kõiki tasuta. Iga õpilase jaoks oli koostatud päevaplaan, mida tuli täita väga rangelt . Kaks korda nädalas pidi iga õpilane alustama klaveriharjutamist kell 6 hommikul , vaatamata sellele, mis kell ta magama läks. Zverev külastas oma õpilaste kõiki eksameid nii muusikalistes kui ka üldainetes. Ta oli nõudlik aga ta andis ka oma kasvandikele palju - käis nendega teatrites, kontsertidel, tema raamatukogu oli kõigile avatud. Rahmaninov õppis neli aastat Zverevi juures, siis aga tuli nende suhetesse täielik pööre . Zverev ei suutnud andestada , et Rahmaninov hakkas tegelema loominguga ja tal tuli lahkuda. Zverev ei võtnud vastu mingeid vabandusi ja ignoreeris noort inimest täielikult. Uuteks õpetajateks said Ziloti (klaver) ja Arenski (looming). Aga konservatooriumi lõpetamise päeval 1892.a. tuli Zverev Rahmaninovi juurde, kallistas teda, võttis vesti taskust kuldkella ja kinkis Rahmaninovile…
Pärast sunnitud lahkumist Zverevi juurest leidis Rahmaninov varjupaiga oma tädi ja tema Tambovist pärit abikaasa Satinite majas. Hiljem sai Rahmaninovist Satinite väimees. 1902 .a. abiellus ta tütar Nataljaga, kes oli kogu elu hea sõber ja mõttekaaslane. Koos abikaasa Natalja ning tütarde Irina ja Tatjanaga lahkus Rahmaninov 1918.a. alatiseks Venemaalt. Üle Põhjamaade jõudis ta Ameerikasse, kuhu jäi elu lõpuni. Ameerikas armastati Rahmaninovi. Ta mängis koos kuulsate orkestrite ja dirigentidega. Tema kontsertidele tuli pileteid tellida mitu kuud varem. Ka Rahmaninov armastas "Armastan Ameerikat, armastan maad, armastan inimesi ja seda sooja ja austavat suhtumist , mis mind kõikjal ümbritseb. Olen tänulik Ameerikale ja seda tänu väljendan ma esinedes igal aastal Valges Majas Washingtonis presidendi kõige lähematele sõpradele…"
Rahmaninov ei lakanud Venemaale mõtlemast ka sünnimaast eemal.. . Tema biograafi, täditütre ja naise õe Sofia Satina mälestustest võib lugeda: " Elades Euroopas ja Ameerikas olid tema teenijad , mõnede väikeste eranditega , venelased . Tõtt öelda tuli tal seetõttu taluda üsna piinlikke olukordi . Tööle võetud autojuhid ei osanud juhtida autot, ei teadnud teid. Köögitüdrukud ei osanud süüa keeta .. Vähe oli neid, kes olid võimelised inglise keeles seletusi andma telefonis vastates, tihti juhtus naljakaid aga vahel ka piinlikke arusaamatusi. Rahmaninov kannatas kõike, eelistades venelasi." Ka sõbrad, kellega ta hiljem suhtles, olid Venemaalt emigreerunud, üks neist Fjodor Śaljapin, Rahmaninovi eakaaslane. Śaljapini mälestustest võib lugeda: "Rahmaninov oli suurepärane pianist ja samal ajal üks väheseid oivalisi dirigente, keda ma elus kohanud olen. Kui Rahmaninov on dirigendipuldis, võib laulja olla täiesti rahulik. Ta tabab teose vaimu peenelt ning täiuslikult… Kui Rahmaninov saadab klaveril lauljat, siis on õigem öelda " mitte mina vaid meie laulame". Heliloojana on Rahmaninov lihtsuse, selguse, siiruse kehastus."Elades Ameerikas, igatses Rahmaninov Euroopa järele. 1922-1932 aastani veetis ta suved Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal ja aastatel 1932-39 Śveitsis Vierwaldstätteri järve ääres, Luzerni lähedal, kus ta pühendas palju aega perele ja sõpradele, viimaste hulka kuulusid dirigendid Toscanini ja Mengelberg , pianist Horovitz, balletmeister Fokin, tśellist Pjatigorski, viiuldaja Milśtein.
Rahmaninov oli kõikjal oodatud pianist, tema esinemistest räägitakse legende. Viimane kontsert Euroopas oli 1939.a. Luzernis ja Ameerikas 1943.a. Chicago orkestriga. 2. aprillil 1943 valmistuti tähistama tema 70.sünnipäeva. Nädal enne tuli kurb sõnum - 28.märtsil suri Beverly Hillsis, oma viimases elukohas, kopsuvähki Sergei Rahmaninov…Ta maeti New- Yorgi lähedale. Rahmaninovi aeg sai ümber…
Põhilised teosed:
ooperid - Aleko , Ihne rüütel, Francesca da Rimini
kooriteosed - kantaat Kevad, koorisümfoonia Kellad, Vesper, 3 vene laulu koorile ja orkestrile orkestriteosed - 4 kontserti klaverile ja orkestrile, Rapsoodia Paganini teemal, 3 sümfooniat, Sümfoonilised tantsud, Capriccio mustlasteemadele, Surnute saar,
klaverile - 2 sonaati, 2 süiti 2-le klaverile, prelüüdid op.23 ja 32, etüüd-pildid op.33 ja 39. muusikalised hetked op.16 Variatsioonid Chopini teemale, Variatsioonid Corelli teemale
kammeransamblid
romansid