Vene aeg (0)

BALTI ERIKORD
Venemaale oli tähtis baltisaksa toetus, seega üritati nende poolehoidu võita restitutsiooniga.- Rootsi ajal riigistatud mõisade tagasiandmine nende omanikele. Sellega võidetigi nad enda poolele. Mõisadega sai aadel tagasi õigused tp-le.
Balti valitsuskorra põhijooned kuulutati 1721 Uusikaupunki rahuga Vja R vahel. Kehtima jäid senised seadused ja maksud . Eestit ja Liivimaad eraldas Venemaa kubermangust luteri usk, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir. Võimu esindajateks said kindralkubernerid. Kroonuameti ül oli sõjaväe ülalpidamine ja maksude jälgimine. Kindralkubernerid viibisid tihti Peterburis japolnud Baltikumi asjadest väga huvitatud, jäid ohjad kohaliku aadli hulgast valitud valitsusnõuniku kätte. Aadlit toetavad rüütelkonnad üritasid kontrollida ka kirikuid. Maapäevadele ei kutsutud enam linnade esindajaid.
1730 -40 koostati rüütelkonnaliikmete nimekirjad- aadlimatriklid . Ainult sinna kuulunud aadlikud omasid E ja L-s eesõigusi talupoegade üle. Omavalitsus säilis ka linnadel. Väiksemate linnade elanikke sunniti teotööle. Kodanikuõigusi jagas raad . Balti erikord oli tõkkeks V ja Baltikumi vahel, mis aitas säilitada maa kultuuri ja võimaldas sidemeid L-Euroopaga, mis tagas kiirema arengu.
ROSENI DEKLORATSIOON
Tp otsisid õigust Peterburist. Venemaa mölder Jaan esitas keisrinnale kaebekirja. Selgituse saamiseks tp olukorra üle pöördus riigivõim rüütelkondade poole. Liivimaa maanõuniku parun Otto Fabian Rosen esitas 1739 seletuskirja , mis on ajalukku läinud Roseni dekloratsiooni nime all.
Rosengi järgi oli siinne tp pärisori, keda mõisnik võis pärandada, vahetada ja müüa. Mõisnikule kuulus ka tp maa ja vara. Maa kasutamiseks tuli teha tp mõisakoormisi, mille suurus polnud piiratud. Kohtuvõim tp üle kuulus vaid rüütelkonnale, mitte riigile.
Dekloratsiooni hakkas toetama ka riigivõim. NII kaotas talurahvas V võimu alla sattudes kõik R ajal saadud kergendused ning langes õiguseta pärisorja seisusesse.
ASEHALDUSKORD
1775 alustatu uue asehalduskorra kehtestamist. Kuna oli oodata baltisaksa aadli vastuseisu lubas KatariinaII nende mõisad pärisomandiks kuulutada. 1783 kehtestati Baltikumis uus halduskorraldus . Muutus administratiivne jaotus. Eestimaa kubermangu 4le maakonnale lisandus Paldiski mk.
Pärnumaast lahutati Viljandi mk, Tartumaast Võrumaa. Koos Saaremaaga asus L kubermangu 5 maakonda . Narva linn jäi Peterburi kubermangu ja Setumaa Pihkvale. 1783 said maakonnakeskused linnaõigused Tln, Tartu, Narva, Pärnu, Valga, Viljandi, Rakvere, Haapsalu, Paide, Kuressaare ning uute linnadena Paldiski ja Võru.
Poliitilised ümberkorraldused: Mõlema kubermangu etteotsa määrati ühine asehaldur; Maanõunike kolleegiumid, rüütelkonnad, raed saadeti laiali; Kõik mõisnikud E ja L omandasid võrdsed õigused; Linnades võrdne kodanikuõigus kõigile, olenemata rahvusest, tegevusest; Linnade valitsemiseks loodi linnaduumad; Ühine pearahamaks, selle jaoks elanikkonna arvele võtmiseks korraldati hingeloendusi.
POSITIIVSED MÄÄRUSED
Hakati kõnelema talurahva olukorra parandamisest. 1765 maapäeval esitas kindralkuberner Browne nõudmise talurahva olukorra prandamiseks. Aadelkond avaldas vastuseisu, aga Browne veenis ka keisrinnat ning lõpuks pidid aadlikud ettepaneku vastu võtma. 1765 aprillis kinnitas Browne positiivsed määrused: tp sai õigused vallasvarale; tp võis põllusaaduste ülejäägi vabalt turustada; kindlad mõisakoormised; karistamise ülempiiriks 30 vitsa -ja kepihoopi; õigus kaitseseadust rikkunud mõisnikku kohtusse kaevata.
Pos.määrused olid suureks sammuks edasi, ent riigivõimusel polnud kavaski kaitseseadusi nõuda. 1784 algasid ulatuslikud rahvarahutused. Tp tõlgendasid asehalduskorra kehtestamist ja pearahamaksu sisseseadmist kui mõisakoormistest vabanemist. Rahutuste korralekutsumiseks lähtestati sõjaväeosad. Puhkesid rahutused tp ja soldatite vahel, millele lõid kaasa isegi naised.
PIETISM- Saksamaalt alguse saanud usuvool, millega taotleti usu sügavamat sisemist tunnetamist ja elu kõlbelisemaks muutmist . Usu lähendamist rahvale usudogmade seletamise ja arusaadavaks muutmisega.
1739- piibli täielik tõlge. Anton Thor Helle
VENNATEKOGUDUSED
Rahva sekka jõudsid pietislikud ideed vennastekoguduste ehk hernhuutlaste liikumise kaudu. Eestisse jõudis see 1730 ja võeti talurahva poolt kiiresti omaks. Hernhuutlased propageerisid usuvagadust, alandlikkust ja kõlbust, sotsiaalsed võrdsust ja vendlust. Ametlikult olid nad luteri kiriku all, aga moodustasid ka omaette kogudusi.
Hernhuutlased hakkasid võitlema sellega, mis võis taluravast vanadesse kommetesse tagasi kiskuda, seega hävitasid nad vanu ohvrikohti, ehteid , torupille, viiuleid. Võõrduti kõrtsidest ja pandi suur rõhk kõlbusele. Saaremaal, kus see kogudus eriti ulatuslik oli ei toimunud 1740 -45 ühtegi kuritegu .
Vennastekoguduste liikumine oli tähtis talurahva eneseteadvuse kasvatamisel . Kogudustel lubati neil sõnavõtta, kehtis samaväärsusnõue. Mitmetes paikades aga väljus liikumise usulistest raamidest ja hakati esitama sotsiaalseid nõudmisi. Kõlblustaotlustes mingi sageli äärmustesse. Vennastekoguduste väljumine kiriku ja aadli kontrolli alt oli põhjuseks, miks keisrinna vennastekoguduste liikumise keelustas. Keeld aga ei suutnud vennastekogudusi siiski hävitada.
RAHVAHARIDUS
Tingimused hariduse edendamiseks olid Põhjasõja järel halvenenud. Koole nappis, õpetajaks oli kiriku köster, kes isegi lugeda veeris ning kool tegutses üksnes talvel, mil talutoimetusi oli vähem. 1765 aastal Liivimaa maapäev võttis vastu Zimmermanni koolikorralduse kava, mille kohaselt tuli kool rajada mitte ainult igasse kihelkonda vaid ka suurematesse mõisadesse. Mõisnike leige suhtumise tõttu, see täit rakendust ei leidnud. 1787 tuli Brownel koolikohustuse nõuet taas meelde tuletada. Eestimaa kubermangus oli koolide rajamise käik veelgi aeglasem .
EHITUSKUNST
1718 rajati Tallinnasse Kadrioru loss, mis sarnaneb samal ajal Peterburis rajatud lossiansamblitega. Itaaliapärane barokkstiilis paleed ümbritses prantsuse stiilis park. Sajandi teisel poolel võimaldas jõukuse kasv uhkeid mõisaansambleid rajada ka baltisaksa aadlikel. Nt Palmse mõis Lahemaal . 1770 alustas Eestis võidukäiku klassitsistlik arhitektuur. Selle aja hoonetel oli klassitsimi ja barokki ühiseid jooni nt 1773 ümberehitastud Toompea loss Tallnnas, 1784 Tartu raekoda . Tartust sai alguse klassitsislik ehituskunst sammaste ja kaarte rajamisega. Nt kaarsild ja Ülikooli hoone(projekteerijaks Johann Wilhem Krause ).
REFORMIDE TAOTLUSED
Eesti ja Liivimaal kujensid mõisnike rühmitused, kes otsisid kujunevast kriisist väljapääsu. Talurahvaküsimuste arutamine maapäeval kukkus läbi. Talurahva õigusetu olukord Baltikumis kiskus alla V mainet Euroopas. Suure töö Baltikumi agraarolude tutvustamisel tegid rahvasõbralikud haritlased. Garlieb Merkel kirjeldas Liivimaa talupoegade majanduslikku ja õiguslikku seisundit 1796 Saksamaal ilmunud raamatus "Lätlased, eriti Liivimaal filosoofilise sajandi lõpul", mille otsekohene ja avameelne käsitlus avaldas Euroopa lugejale sügavat mõju. Samasuguse teravusega kritiseeris Eestimaa pärisorjust Petri raamatus " Eestimaa ja eestlased".
1801 võimule tulnud keiser Aleksander I oli valmis Baltikumi sotsiaalmajanduslikke olusid muutma . Aleksander I andis Eestima rüütlekonna peamehele Bergile mõista, et laenu saamine sõltub nendest sammudest, mid rüütelkond talurahva kaitseks astub .
TALURAHVA OMAVALITSUS
Kuni 19 sajandini etendas talurahva igapäevaelu korraldamisel keskset osa mõis. 19 saj alguses hakkas mõisa kõrvale kujunema talurahva kui seisuse omavalitsus vallakogukond . Loodi ka vallakohtud , mis lahendasid tp omavahelisi riiu-varanõudeasju, nõudsid sisse mõisakoormisi ning karistasid väiksemate ülesastumist eest. 1820 hakati vallakohtuid nim kogukonnakohtuteks. Talupoegadel oli ühisvastutus magasivilja varumisel. See oli viljavaru,kust tp said hädaaegadel laenu võtta. Sinna pidi iga a teatud viljakogus panema . Kogukonna ül oli ka vaestehoolekanne. Pidi toetama töövõimetuid ja puudustkannatavaid inimesi. Selleks rajasid rikkamad vallad vaestemaju, vaesemates taludes käisid nad külakorda, talust-talusse, kus neile mõneks nädalaks peavarju ja toitu anti. Kogukondade juhtideks valiti talupoegade seast Eestimaal talitaja ja Liivimaal vöörmünder.
TALURAHVA KOOSSEIS
Talurahvaseisus jagunes mõisa-ja külarahvaks. Viimaste seas oli keskne koht pererahval, kelle õlul lasus mõisakoormisi täitva talu majapidamine . Peremees ja pn töötasid talupõldudel ja nendelapsed koos sulastrahvaga mõisapõldudel. Talude äärealadel elasid väikest maalappi ja eluaset omavad vabadikud e popsid e saunikud. Mõisarahva e mõisateenijate hulka kuulusid mõisas elavad ja ja sealt ülalpidamist saavad majateenijad, mõisasundijad, ametimehed, käsitöölised. Mõisarahvas oli majanduslikult esiletõusvam talupoegade kiht.
TALURAHVA KOORMISED
Mõisakoormistest oli peamine teotöö, mis jagunes nädalateoks ja hoojatööde ajal abiteoks. Talurahva õlul lasunud riiklikest kohustustest olid olilisemad pearahamaks(70kopikat igalt meeshingelt) ja nekrutiandmine(meestepüüdmine, millest olid priid taluperemehed, kooliõpetajad ja kogukonna ametimehed. Liivimaal võisid al 1819 kindla rahasumma eest eluks ajaks väeteenistusest vabaks osta). Igal aastal vajasid täitmist mitmesugused kogukondlikud koormised: teede korrashoid, magasiaida ja kooli ehitamine. Talurahva koormiste hulka kuulusid ka kirikumaksud, mis tagasid kgu kirikuorganisatsiooni ülalpidamise.
TALUDE PÄRISEKSOSTMINE
1849 kehtestati talude päriseksostmise kord ja tingimused. Otsustusõigus, kas talusid üldse müüa, kellele ja mis hinnaga, kuulus maa omanikule-mõisnikule. Talu võidi müüa ka mujalt tulnud talupojale. Ulatuslikum päriseks ostmine algas 1850 ndatel.
Raha talude väljaostmiseks saadi linakasvatusest. Vastupidiselt viljale püsis lina hind püsivalt kõrge. Paljudest taludes oli lina all nii palju põldu, et oma tareks vilja ei jätkunud ja tuli osta mõisast. P-Eestis toimus talude päriseks ostmine hiljem ja suuremaks tuluallikaks oli kartulikasvatus.
Korraga suutsid talu välja osta vaid kõige jõukamad. Sageli osteti ära vaid osa ja ülejäänud jäi talu peale kirjutatud võlaks, mida maksti aastakümneid. Talude päriseksostmine tähendas murrangut maarahva elus. Eestlane vabanes majandusliku sõltuvuse alt ja sai oma maa täieõiguslikuks peremeheks. Üle kogu eesti rajati põllumeeste seltse, mis pidid talurahva hulgas eesrindlikku põllupidamist tutvustama.
VÄLJARÄNNE
1863 kehtestatud passiseadus andis talurahvale täieliku liikumisvabaduse kogu Vene keisririigi piires, mis tõi kaasla ulatusliku väljarände. Lahkunute arvu ülatus kümnetesse tuhendetesse. Rajati Eesti asundused Volgamaale, Krimmi ja Kaukaasiasse, kaugemad koguni Vaikse ookeani rannikule. Paljud lahkunuist pöördusid õige pea tagasi, kus ees ootav tegelik olukord ei olnud kaugeltki nii muinasjutulne kui seda loodeti.
1858 Narva rajatud Kreenholmi manufaktuur , kus töödeldi puuvilla .
1802 Tartu ülikooli taasavamine
TÄHTSAD NIMED
Georg Freidrih Parrot - Tartu ülikoli esimene rektor, kindlustas rahalise toetuse.
Wilhelm Struve- TÜ rektor, astronoom .
Moritz Hermann Jacobi - TÜ rektor, füüsik
Karl Ernst von Baer - embrüoloogia rajaja
Karl August Senff -Tü juurde rajatud joonestuskooli õpetaja, kunstnik.
Gernhard Franz von Kügelgen- tunduim Tlnas tegutsenud maalikunstnik
Janis Grimze- e ja lät mõeldud saksakeelse kihelkonnakooliõpetajate seminari rajaja
Otto Wilhem Masing-"Marahwa Näddala Leht"
Kreutzwald -"Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on"
Johann Voldemat Jannsen - Pani aluse püsivale eestikeelsele ajakirjandusele. " Perno Postimees "
Eduard Ahrens - koostas 1843 uue eesti keele grammatika. Kirjakeele aluseks võttis põhjaeesti keskmurde.
Fr. R Faelmann - tema eestvedamisel loodi 1838 Tartus Õpetatud Eesti Selts, Eestimaa Kirjanduslik Ühing, rahvuseepos Kalevipoeg.
Johann Köler- maalikunstnik
Philip Karell - Nikolai I ja Aleksander II ihuarst.
Juhan Leinberg- Maltsveti-liikumine