Kaubanduse areng keskaegses Eéstis. (0)

Vana- Liivimaa linnade teke ja kaubanduse areng

Omaette probleem on linnade teke Vana-Liivimaal ja selle mõju kogu maa sotsiaalmajanduslikule ja poliitilisele olukorrale. Kuigi Eesti alal oli 13. sajandil mitmeid sõjalis-poliitilise ja kirikliku tähtsusega asulaid — Tallinn, Tartu, Otepää, Lihula , Haapsalu, Viljandi, Pärnu — on selgemaid allikalisi andmeid linna kujunemisest tol perioodil vaid seoses Tallinna ja Tartuga. Mitme teise ülalnimetatud asula asend osutus pikemas perspektiivis majanduslikus ja geopoliitilises mõttes ebasoodsaks — näiteks paiknes Otepää liialt lähedal tihti vaenulikele Vene vürstiriikidele ning asus eemal veeteedest, Lihula aga ei sobinud looduslikult suuremaks sadamaks.
Nii Tallinna kui ka Tartu puhul võib oletada, et algne linnaline asula kujunes kindluse (Tallinnas ordulinnuse ja piiskopi residentsi ning Tartus piiskopilinnuse) ümber välja 13. sajandi keskpaigaks, kuid täpsemad allikad nende varaste asulate iseloomustamiseks puuduvad.
Mõlemad linnad said linnaõiguse arvatavasti juba 13. sajandi keskpaigaks, Tallinn kasutas Lübecki, Tartu aga Riia õigust. Linnaõigus eristas linna territooriumi juriidiliselt ümbritsevatest maapiirkondadest ning tagas linnaelanikele kindla õigusliku staatuse.
Tallinna ja Tartu jõukuse eelduseks oli võimalus arendada kaubandust, mis sõltus otseselt nende linnade geograafilisest asendist — Tartu jäi läänest Pihkvasse ning sealt Novgorodi ulatuvale maa- ja veeteele, Tallinna asend võimaldas kontrollida laevasõitu piki Eesti põhjarannikut Neeva jõele suunduval kaubateel. Kauplemine Venemaaga, eeskätt Novgorodiga, oli tõusnud saksa kaupmeeste huviorbiiti juba saksa idakolonisatsiooni algusega. Võimalus osaleda vahendajana Venemaa ja Lääne vahelises kaubanduses oli nii Tallinna kui ka Tartu jaoks eluliselt oluline, kuna kumbki linn ei saanud oma arengus loota ainult kohaliku tagamaa ressurssidele. Läbi kogu keskaja ning osalt uusajalgi kaubeldi enam-vähem samade kaubaartiklitega. Venemaalt viidi Läände peamiselt karusnahku, vaha, Eestist teravilja ja lina, Läänest veeti sisse soola, kangaid , heeringat, veine , vürtse jm.
Eesti linnade kaupmehed ja peenemate alade käsitöölised pärinesid peamiselt Alam-Saksa aladelt. Eriti kolonisatsiooni algul oli linnade uuskodanike seas suur osa Ojamaa kaudu saabunud saksa kaupmeestel. Suure osa linnade elanikest — poole või enamgi — moodustasid eestlased, neile lisandusid soomlased , rootslased, venelased jt.
Linnade siseelust teame 13. sajandil peamiselt linnaõiguste põhjal; linnaõigus kaitses kodanike varalisi huve, eriti eestkostealuste, st. alaealiste ja naiste õigusi, reglementeeris kohtukorraldust ja kauplemistingimusi ning sätestas linna heakorda puudutavaid küsimusi. Peamisteks karistusteks olid rahatrahvid , harvem kehalised karistused või pagendamine.
Eraldi probleem on linnade suhtlemine maahärraga. Üldreeglina üritasid maahärrad ühelt poolt anda linnadele soodustusi, eriti kauplemissoodustusi (näiteks tollivabadus), et edendada nende arengut, teisalt aga püüdsid linnade siseasju kontrollida. Taani asehaldurite võim Tallinna all-linnas muutus 13. sajandi jooksul üha nõrgemaks ning järgmine maahärra, Saksa Ordu Liivimaa haru, hakkas linna asjadesse rohkem sekkuma alles 15. sajandi lõpust–16. sajandi algusest alates. Tartus üritas piiskop maahärrana aeg-ajalt linna õiguskorda puudutavates küsimustes kaasa rääkida, ent saavutas enamasti üksnes konflikti linnaga.
http://www.estonica.org/et/Ajalugu/u_1200-1558_Keskaeg_Eestis/Vana-Liivimaa_linnade_teke_ja_kaubanduse_areng/
Hansa suurkoget kujutav sulejoonistus Tallinna rae käsikirjast
 Hoolimata alalisest vaenust kohalike pisisuveräänide vahel ning ähvardavast välisvaenlaste ja meeröövliohust, õitses kaubandus ja edenes põllumajandus. Vana-Liivimaa sai tuntuks Põhja-Euroopa viljaaidana, siinne vili oli vahetuskaubaks Flandria kalevile, Šoti heeringale ja Poitou’ soolale .
Hansakaubandus ja Eesti
Keskajal oli Eestis üheksa linna - Tallinn, Rakvere, Narva, Haapsalu, Paide, Uus Pärnu, Vana Pärnu, Viljandi ja Tartu.
Selgemaid allikalisi andmeid linna kujunemisest tol perioodil on vaid seoses Tallinna ja Tartuga.
Mõlemad linnad said linnaõiguse juba 13. sajandi keskpaigaks, Tallinn kasutas Lübecki, Tartu aga Riia õigust.
Tallinna ja Tartu jõukuse eelduseks oli võimalus arendada kaubandust, mis sõltus otseselt nende linnade geograafilisest asendist — Tartu jäi läänest Pihkvasse ning sealt Novgorodi ulatuvale maa- ja veeteele, Tallinna asend võimaldas kontrollida laevasõitu piki Eesti põhjarannikut Neeva jõele suunduval kaubateel. Kauplemine Venemaaga, eeskätt Novgorodiga, oli tõusnud saksa kaupmeeste huviorbiiti juba saksa idakolonisatsiooni algusega. Võimalus osaleda vahendajana Venemaa ja Lääne vahelises kaubanduses oli nii Tallinna kui ka Tartu jaoks eluliselt oluline, kuna kumbki linn ei saanud oma arengus loota ainult kohaliku tagamaa ressurssidele. Läbi kogu keskaja ning osalt uusajalgi kaubeldi enam-vähem samade kaubaartiklitega. Venemaalt viidi Läände peamiselt karusnahku, vaha, Eestist teravilja ja lina, Läänest veeti sisse soola, kangaid, heeringat, veine, vürtse jm.
Eesti linnade kaupmehed ja peenemate alade käsitöölised pärinesid peamiselt Alam-Saksa aladelt.
14. sajandi jooksul hakkasid linnaelus olulist osa etendama kaupmeeste ja käsitööliste gildid ja tsunftid ning usulised vennaskonnad. Ilmselt tekkisid nende ühenduste alged juba 13. sajandil, dokumentaalset tõestust sellele aga pole.
Kaubanduse areng soodustas linnade teket ja linnad omakorda soodustasid kaubanduse arengut. Kuna kaubandus andis suurt tulu muutusid ka linnad jõukamaks. Pärast ristisõdasid elavnes kaubavahetus Vahemerel. Vahemerel haarasid endale juhtpositsiooni Veneetsia ja Genova linnriik ning enamus kaubateedest läks nende kontrolli alla.Teine tähtis kaubatee oli Põhja-Euroopas. See kulges mööda Põhja- ja Läänemerd Venemaale. Seal hakkas hoogustuma hansakaubandus.
XIII sajandil räägiti juba linnade hansast - tekkis Hansa Liit. See liit ühendas eri aegadel rohkem kui 160 Põhja-Saksamaa, Madalmaade ja Liivimaa kaubalinna. Niipalju linnu ei kuulunud kunagi Hansa liitu korraga, tavaliselt oli hansalinnu neid seal umbes saja ringis.
Hansa liidu keskuseks oli Lübeck. Hansa liidu peamine eesmärk oli haarata enda kätte kogu Põhjamere ja Läänemere kaubandus, mis Hansa kõrgperioodil - XIV-XV sajandil - suures osas ka õnnestus. Hansa peamine kaubatee algas Novgorodis ja läbis selliseid linnu nagu Tallinn, Visby , Lübeck, Hamburg ja Brügge, jõudes lõpuks välja Londonisse.
Hansa Liidul oli oma võimuorgan - hansapäev. Seal kohtusid ja arutasid tähtsamaid küsimusi hansalinnade esindajad.
HANSA KAUBATEE LONDONIST NOVGORODI
Eesti keskaegsetest linnadest kuulusid alates XIV sajandist Hansasse Tartu, Tallinn, Pärnu ja Viljandi. Kaubanduslikult igati soodsalt paiknenud Narva jäeti aga Tallinna vastuseisu tõttu hansalinnade hulgast välja. Narva kaubandus elavnes nendel perioodidel , mil Hansa ja Novgorod olid omavahel tülis. Siis jõudis enamik lääne kaupu Venemaale ja sealseid kaupu läände just Narva kaudu.
Hansa liidu koosseisus kujunesid Tallinnast ja Tartust Euroopas tuntud kaubalinnad, eelkõige transiitkaubanduse keskustena.
Eestisse toodi kalevit Flandriast ja Inglismaalt, käsitöösaadusi Põhja-Saksamaalt, kanget õlut ja magusaid veine, idamaiseid vürtse ja hiljem ka rasvaseid soolaheeringaid.
Eriti tulusaks kujunes Tallinnale kauplemine soolaga . Keskajal armastati öelda, et Tallinna linn olla ehitatud soolale. Soola imporditi peamiselt Prantsusmaalt või ka Portugalist. 20-30 väikest laeva jõudis karavanina purjetades soolalastiga Tallinna, kus sool laaditi sool ja võeti vastukaubana pardale Liivimaa teravili. Eelkõige rehes kuivatatud ja pekstud rukis andis rohkesti välja meeldiva maitsega jahu. Kiiresti linnastuvas Flandrias oli Liivimaa teravili nõutud kaup. Rukist vahetati soola vastu vahekorras: üks mõõt rukist = kaks mõõtu soola. Tallinna kaupmehed müüsid soola nii linna- kui maarahvale, aga ka üle mere Lõuna-Soome ja Lääne-Rootsi. Hansa Liidu tähtsaimateks transpordivahenditeks olid koged.
HANSA LIIDU KAUPMEHED KASUTASID LAIALDASELT KOGET, MILLE PÄRAST SEDA SAGELI NIMETATAKSE HANSA KOGEKS. KOGE KUJUTIS OLI KA PALJUDE HANSALINNADE VAPPIDEL JA PITSATITEL.
Koged olid suured kaubalaevad, mis liikusid ühe purje abil. Ühele laevale paigutati mitme kaupmehe kaubad , sest nii oht kaup kaotada väiksem. Kuna keskajal aga suuri tehaseid ja manufaktuure ei olnud, veeti peamiselt tooraineid, mida siis inimesed kohapeal ise töötlesid.Hansa kaubalaevade - kogede teekond Lübeckist Tallinna ehk Revalisse kestis soodsa tuulega nädala, vastutuule puhul kaks nädalat.
Novgorodist viidi Tallinna ja Tartu kaudu läände eelkõige karusnahku, mida hinnati kõrgelt, sest talvel kütitud Põhjala karusloomade nahad olid eriti kvaliteetsed. Samuti toodi Novgorodist vaha ja mett, lina, kanepit ja loomanahku. Tallinnas ja Tartus kehtis otsekauplemise keeld. See tähendas, et mujalt tulnud Hansa kaupmehed ei tohtinud müüa oma kaupu vahetult Vene kaupmeestele (ja vastupidi), vaid vahetalitajaks pidi olema kohalik kaubahärra, kes selle pealt loomulikult kenasti teenis.
Liivimaa linnadest oli Tartul kõige parem ühendus Pihkvaga, ning sealtkaudu ka Novgorodi feodaalse vabariigiga. Veetee - Soome laht-Neeva jõgi- Laadoga järv-Volhovi jõgi - oli sageli ohustatud Vene-Rootsi piiritülide ja mereröövlite (vitaalivendade) tegevuse tõttu. Teekond läbi Tartu oli küll pikem, see-eest aga tunduvalt ohutum. Pealegi oli keskaegsel Tartul (Dorpatil) Emajõe ja Võrtsjärve ning lääne poole jäävate jõgede kaudu ühendus Pärnu ja merega.
Vene kaupmehed saabusid Tartusse kas laiapõhjalistel lotjadel või talvel regedega. Tartus kujunes välja omaette Vene linnaosa - ida poolt tulnud kaubahärrade alaline peatuskoht kahe ortodoksse kirikuga : üks Novgorodi, teine Pihkva kaupmeeste tarvis.
Hansa liidu õitseajal, XIV sajandi teisel poolel, kasvas Eesti hansalinnade mõju Venemaaga kauplemises. Novgorodis asus hansakontor, mis kandis Peetriõue nimetust , juhtimine koondus ikka enam Tartu ja Tallinna kätte. Tartu oli piiriks Lääne-Euroopa ja kujuneva Vene riigi vahel.
Moskva tugevnemine ja Novgorodi hõivamine XV sajandi 70. aastatel andis tugeva vastulöögi hansakaubandusele. 1492. a. lasi Ivan III ehitada Narva vastu, teisele poole jõge Vene kindluse, millele andis oma nime - Ivangorod.
Kaks aastat hiljem käskis Ivan III sulgeda Hansa kaubakontori Novgorodis. Järgnes kakskümmend aastat kestnud kaubandussõda, mille järel koondus Venemaa kaubandus Euroopaga peaaegu täielikult Liivimaa hansalinnade kätte, kuid seda ainult lühikeseks ajaks. Kakskümmend viis aastat kestnud kurnav Liivi sõda (1558-1583) laastas Liivimaa ja tõmbas idapoolsele hansakaubandusele lõpliku kriipsu ja kaubateed paiknesid ümber.
http://users.khk.ee/~maarja.kask/kaubandus/hansakaubandus_ja_eesti.html
Keskaegne tänava võrgustik
rohkem linke