Kas keskaegne linn oli kui riik riigis? (0)

Kas keskaegne linn oli kui riik riigis?
Tänapäeval mõistetakse linna all enamasti suurt asulat , mille elanikud ei elatu põhiliselt põllumajandusest, või haldusüksust, mis hõlmab lisaks asulale ka selle ümbruse. Keskaja linnu iseloomustasid samad tunnused. Keskaegsed linnad olid väga võimsad ning seetõttu on neid kireldatud kui riike riigis. Kas see kirjeldus aga end õigustab on teine küsimus.
Üheks olulisemaks riigitunnuseks on põhiseadus , millele tugineb kogu riigikorraldus ja mis määrab ära kodanike õigused ning kohustused. Keskaja linnal oli oma variant põhiseadusest – linnaõigus , mis aitas linnaelu korraldada. Näiteks Lübecki linnaõigus, mis oli kehtiv ühtekokku sajas linnas kaasa arvatud Tallinnas. Enne linnaõigust olid keskaegsed linnad feodaalide mõju all, sest asusid feodaalide maadel. Linnaõigusega said linlased õiguse kaubelda , teha käsitööd. Seda tingimusel, et nad maksid makse.
Üheks riiklikuks tunnuseks keskaegse linna puhul oli ka eraldatus välisest. Keskaegsed linnad olid ülerahvastatud ning see nõudis inimestelt suurt kohanemisvõimet. Esinesid ka erinevad kõlbulusprobleemid ning elati väga tihedasti koos. Privaatsust ning eraldatust said endale lubada vaid vähesed. Linnarahva väärtushinnangud erinesid maarahva omadest . Rahamajndus väärtustas omakasu ning tegutsemist iseenda huvides. See tõmbas nähtamatu joone linnarahva ja maarahva vahel.
Nagu riigielu juhib valitsus, juhtis keskaegset linna raad , mis oli asendus nõukogule. Rae liikme staatus oli eluaegne. Raehärra pidi olema sündinud seaduslikust abielust , omama kinnisvara linnas ning elatist teenima kaupmehena. Ka käsitöölised organiseerusid ametite kaupa ühingutesse – gildidesse ja tsunftidesse , mis kontrollisid tootmist, kehtestasid reegleid vastavalt kvaliteedile ja määrasid hindu. Inimestel, kes ühingutesse ei kuulnud, oli keelatud toota. Nendesse ühingutesse mitte kuulunud linnaelanikud jäid tavaliselt kodanike hulgast välja.
Kesaegsetes linnades oli ka riigile omane hierarhia . Linna elanikkond jagunes üldjoontes kolmeks: kaupmehed ehk patriitsid , käsitöölised ja linna alamkihid ehk pleebsid. Kaupmehed olid linna kõige jõukamad kodanikud, kelle rikkus tulenes kaubandusest. Ka linna juhid valiti enamasti kaupmeeste hulgast. Käsitöölised olid kaupmeestest alamühiskonnakiht. Nad ei olnud nii jõukad kui kaupmehed ega saanud seetõttu kaasa rääkida linna valitsemises. Kõige vaesem ühiskonnakiht ei saanud kaasa rääkida linna elu korraldamise küsimustes. Nad olid kõige tavalisemad töölised: teenijad , prostituudid, kerjused.
Keskegseid linnu saab iseloomustada väljendiga „ kui riik riigis“. Seda eelkõige seetõttu, et linnadel olid riigile iseloomulikke tunnuseid – linnaõiguse ja hierarhia näol. Kesaegsesse linna sisenedes valitsesid teised seadused ja reeglid. Kindlasti aga ei saa kesgaegseid linnu võrrelda täielikult 21. saj riikide korraldusega. Linnakorraldus oli selleks võrdluseks veel liiga algeline .