Eesti rahvastik keskajal (0)

Rahvastik keskajal
Referaat
Õpetaja:
Tallinn, oktoober 2008

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus keskaega , allikatest 3
Linnade ja tsivilisatsioonide teke 4
Talurahva õigusliku seisundi allakäik 7
Kasutatud kirjandus 8

Sissejuhatus keskaega, allikatest

Eesti keskajaks võib pidada perioodi 13. sajandi algusest 16. sajandi teise pooleni, teisisõnu ristiusustamise algusest Liivi sõjani. See on ajavahemik , mida Lõääne-Euroopa ajaloos käsitletakse kõrg- ja hiliskeskajana. Alates 13. sajandi algusest kajastub Eesti ajalugu järjekindlalt kirjalikes allikates . Vallutuseelses Eestis valitsenud poolfeodaalsete suhete ja paganlike uskumuste kõrvale ilmusid Euroopa keskaega kujundanud olulisemad tegurid — katoliku kirik ja fikseerunud feodaalsuhted , mille kandjateks Eesti oludes olid välismaised kolonistid. Sellest tulenevalt on Eesti keskaja ajalugu paljuski Lääne katoliikluse ja administratiivse süsteemi juurutamise, s.t. võõrvõimu ajalugu. Eesti keskajast säilinud allikmaterjal on katkendlik ja ebaühtlane: nii mõnigi üksiknähtus või terve ajalõik on kirjeldatav iseäranis värvikalt ja sündmusterohkelt, ent teiste sündmuste või nähtuste kohta puuduvad teated sootuks. Samas ei ole teada, kas vähem ilmekad perioodid olid ka tegelikkuses üksluised ja sündmustevaesed, ei kajastu mingil põhjusel allikais või on vastavad allikad hävinud.
Paremini tuntakse 13. sajandi alguskümnendeid, mida kirjeldab Eesti ja Läti aladel sajandi esimesel poolel tegutsenud saksa preestri Henriku nn. Liivimaa kroonika, samuti 15.–16. sajandit, mille puhul muudab kirjaliku asjaajamise mahu suurenemine paljud sündmused ja protsessid paremini jälgitavaks. Seevastu 13. sajandi teine pool ja 14. sajand on allikaliselt märksa halvemini esindatud .

Linnade ja tsivilisatsioonide teke

Keskaegse linna õiguslikuks aluseks oli maaisanda antud linnaõigus. See tagas linnakogukonnale autonoomia ja eristas seda ümbritsevast keskkonnast.
Kuigi Eesti alal oli 13. sajandil mitmeid sõjalis-poliitilise ja kirikliku tähtsusega asulaid — Tallinn, Tartu, Otepää, Lihula , Haapsalu, Viljandi, Pärnu — on selgemaid allikalisi andmeid linna kujunemisest tol perioodil vaid seoses Tallinna ja Tartuga. Mitme teise ülalnimetatud asula asend osutus pikemas perspektiivis majanduslikus ja geopoliitilises mõttes ebasoodsamaks — näiteks paiknes Otepää liialt lähedal tihti vaenulikele Vene vürstiriikidele ning asus eemal veeteedest, Lihula aga ei sobinud looduslikult suuremaks sadamaks. Nii Tallinna kui ka Tartu puhul võib oletada, et algne linnaline asula kujunes kindluse (Tallinnas ordulinnuse ja piiskopi residentsi ning Tartus piiskopilinnuse) ümber välja 13. sajandi keskpaigaks, kuid täpsemad allikad nende varaste asulate iseloomustamiseks puuduvad. Eesti ajalookirjanduses leidub lennukaid oletusi skandinaavia ja vene kaubahoovide olemasolu kohta hilisema Tallinna all-linna kohal ammu enne seda, kui taanlased võitsid 1219. aastal eestlastega Tallinna all peetud lahingu. Ei arheoloogia andmetest ega kirjalikest allikatest aga pole sellele seni kinnitust leitud.
Mõlemad linnad said linnaõiguse arvatavasti juba 13. sajandi keskpaigaks, Tallinn kasutas Lübecki, Tartu aga Riia õigust. Linnaõigus eristas linna territooriumi juriidiliselt ümbritsevatest maapiirkondadest ning tagas linnaelanikele kindla õigusliku staatuse. Samuti sidus linnaõigus linna teiste sama õigust kasutavate linnadega ning hõlbustas nende omavahelist läbikäimist. Nii näiteks oli Tallinnal kogu keskaja vältel tihe side Lübeckiga eeskätt seoses juriidiliste küsimuste lahendamisega, kuna Lübecki raad oli kõrgeimaks kohtuinstantsiks kõigile Lübecki õigust kasutavatele linnadele.
Eesti linnade kaupmehed ja peenemate alade käsitöölised pärinesid peamiselt Alam-Saksa aladelt. Eriti kolonisatsiooni algul oli linnade uuskodanike seas suur osa Ojamaa kaudu saabunud saksa kaupmeestel. Suure osa linnade elanikest — poole või enamgi — moodustasid eestlased, neile lisandusid soomlased , rootslased, venelased jt.
Linnade siseelust teame 13. sajandil peamiselt linnaõiguste põhjal; linnaõigus kaitses kodanike varalisi huve, eriti eestkostealuste, st. alaealiste ja naiste õigusi, reglementeeris kohtukorraldust ja kauplemistingimusi ning sätestas linna heakorda puudutavaid küsimusi. Peamisteks karistusteks kogu keskaja vältel olid rahatrahvid, harvem kehalised karistused või pagendamine. 13.–14. sajandil ei kohta allikates veel vahetegemist linnaelanike vahel rahvuse järgi ning linnakogukond oli tõenäoliselt küllaltki ühtne.
Eraldi probleem on linnade suhtlemine maahärraga. Üldreeglina üritasid maahärrad ühelt poolt anda linnadele soodustusi, eriti kauplemissoodustusi (näiteks tollivabadus), et edendada nende arengut, teisalt aga püüdsid linnade siseasju kontrollida. Taani asehaldurite võim Tallinna all-linnas muutus 13. sajandi jooksul üha nõrgemaks ning järgmine maahärra, Saksa Ordu Liivimaa haru, hakkas linna asjadesse rohkem sekkuma alles 15. sajandi lõpust–16. sajandi algusest alates. Tartus üritas piiskop maahärrana aeg-ajalt linna õiguskorda puudutavates küsimustes kaasa rääkida, ent saavutas enamasti üksnes konflikti linnaga.
Viljandi esimene pitser
Eestlaste vaimuelu
Ehkki Põhja-Eesti Taani valdused kuulusid kuni keskaja lõpuni Lundi peapiiskopi alla, oli see suhe pigem formaalne ja kontrolli all. Tallinna piiskopid osalesid hoopis Riia kiriku ettevõtmistes. Piiskop kuulus maa külge, mida nad valitsesid, olles kristliku maailmapildi kandjad . Tihti olid piiskopid võõramaalased, seega olid neil rikkalikumad maailmavaated ning arenenum kultuurikogemus.
Tallinnas, Haapsalus , Tartus, Riias ja Aizputes peeti jumalateenistusi toomhärrade poolt, kes osalesid piiskopkonna valitsemisel ja moodustasid toomkapiitli.
15. sajandi alguse üldkiriklikud reformipüüdlused mõjutasid ka Liivimaad. Vaimulikelt hakati nõudma rangemaid elukombeid, rõhutati emakeelse jutluse tähtsust, kristlike tavade tähendust.
16. sajandi algul tegid Saare-Lääne piiskopid Johannes Orgas ja Johannes Kyvel katse kirikuelu kindlustamiseks. Nad hakkasid korraldama oma piiskopkonnas visitatsioone ja sinodeid, kus anti täpsemaid juhtnööre maarahva õpetamiseks. 1517. aastal oli neil juba materjale katekismuse õpetamiseks eesti keeles. Taheti asutada eriline kõrgem kool, kus saaksid õppida lisaks linnakodanike omadele ka maarahva lapsed. Paraku jäi plaan reformatsiooni Liivimaale tuleku tõttu katki.
Martin Luther algatas reformatsiooni ehk usupuhastuse 1517. aastal Wittenbergis. Liivimaale jõudsid uue usu jutlustajad 1523. aastal. 1524. aastal vallandus Tallinnas pildirüüste, kus eestlased ja sakslased alustasid mässu: tungiti kirikutesse, purustati pühapilte ja – kujusid ning reliikviaid. Sama juhtus ka teistes Liivimaa linnades.
Reformatsioon seadis täiesti uude olukorda Saksa ordu: ordu Preisimaa haru saadeti laiali.See viis reformatsiooni mittetäieliku lõpuniviimiseni. Enamik inimesi jäi katolikule kirikule truuks.
16. sajandi esimesel poolel tehti esimesed katsed piibli ja lauluraamatu tõlkimiseks eesti keelde. Ülesanne anti Tallinna linnakooli õpilasele Hans Susile, kuid töö jäi poolikuks, sest Susi suri 1549. aastal katku.
Eesti asustus ja rahvastik
Keskaegne ühiskond oli eelkõige agraarühiskond. Rahvastiku enamiku moodustasid talupojad. Teiste ühiskonnakihtide osa ei ületanud 6,5%. Keskaja jooksul Eesti rahvaarv kasvas ja asustus tihenes. Eesti rahvaarvu on 13. saj algul hinnatud 150 000-180 000 inimesele. Järgneva kolme sajandi jooksul kasvas rahvaarv umbes kaks korda. Kasv oleks võinud olla kiirem, kui seda poleks pidurdanud ikaldustest tingitud näljahädad ja muud tõved-haigused.
13. sajandi keskpaigast ilmuvad rannakülad, kus tegeldakse esmajoones kalapüügi, hülgepüügi ja karjandusega. Saartele ning Põhja- ja Lääne-Eesti rannikule Haapsalust Kolgani tekkis rannarootslaste asustus.
Preisimaa või teiste saksa idakolonisatsiooni piirkondadega võrreldes oli Liivimaa täiesti erandlik – saksa talupoegi siia elama ei asunud.
Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad. Nad pidid maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi. Maavabadele talupoegadele kuulus talu alama lääniõiguse alusel, mis muutis nad isiklikult vabaks ja vabastas nad igasugustest talupoeglikest koormistest, koustades kandma vaid sõjateenistust kergeratsaväelasena.
Vabatalupojad olid end osadest või kõigist adratalupoegade koormistest raha eest lahti ostnud.
14. sajandil hakkasid maaisandate kõrval Liivimaa elus üha suuremat rolli mängima läänimehed. Maaisandad vajasid tuge vasallidelt, kes ühinesid oma huvide kaitseks territoriaalseteks rüütelkondadeks.

Talurahva õigusliku seisundi allakäik

1507 . aastal võeti talupoegadelt relvakandmisõigus ning juba 16. sajandi keskpaigast tuli ette talupoegade võõrandamist maast eemal, mis tähendab, et talupoegi hakati pidama mõisniku isiklikuks omandiks. See viitas pärisorjuse tekkimisele.
15. sajandi teisest poolest juurdus arusaam, et talupojad ei ole isiklikult vabad, vaid kuuluvad maa külge, mida nad harivad. Kujunes välja sunnismaisus , mis tähendas maapäevadel seisuste vahelisi kokkuleppeid, mis kohustasid ilma loata oma isanda juurest pagenud talupoegi tingimusteta välja andma.
Põllumajandus ja agrikultuur keskajal
Suur enamik rahvast tegeles loomulikult põllumajandusega. Põllumajanduses suuremat sorti arengut keskaja jooksul eesti aladel märgata ei olnud. Tähtsamaks tehniliseks uuenduseks võib pidada mehaaniliste veskite ehitamist.
Keskajal suurenes viljakasvatuse osatähtsus – metsa arvelt hariti juurde uusi põllumaid. Maha raiutud puudest saadi küttepuid ja ehitusmaterjali.
Põllumajandusega oli lahutamatult seotud ka karjakasvatus – tööloomadena kasutati härgi ja hobuseid, neilt tuleneva laudasõnnikuga väetati omakorda põlde.
Sageli tabasid siiski maad viljaikaldused. Üks raskemaid näljahädasid Vana-Liivimaa ajaloos saavutas haripunkti 1315. aastal. Kuna see õnnetus tabas kogu Kirde-Euroopat, tõusis
vilja hind tohutult ja palju inimesi suri nälga.

Kasutatud kirjandus

Eesti ajalugu I – õpik gümnaasiumile, 2005. AVITA kirjastus
www.Wikipedia.org (vaid kinnitatud faktid)
www. Estonica .org –
http://epl.ee/
http://www.aeg.puidutarve.ee/index.php/Esileht -
http://www.eam.ee/ -
8